Minu Miraflores

Minuealised ehk mäletavad seda Aerofloti reklaami endise Võidu väljaku ja Harju tänava nurga peal asuva lennupiletite müügikontori ukse kohal sõnumiga ”Õhusõit on ajavõit!” See reklaam jäi meelde, sest kõigist muudest punavõimu propageerivatest plakatitest erines see sellepoolest, et koledate tolle aja poliitikute Lenini ja Brežnevi lõusta asemel võis pildil näha mannekeeni välimusega stjuuardessi. Isegi tikutopsid olid varustatud samalaadse infoga, ainult õhkutõusva lennuki asemel oli kujutatud hoogsalt maa poole sööstvat õhulindu ja stjuuardessi asemel oli näha lennuki eest põgenevat kõhukat seltsimeest.

Aga sõnum plakatil oli sellegipoolest sama vale nagu kõik muu, mis iseloomustas tolle aja propagandat. Lubati helget kommunismi, aga mis me tegelikult saime? Hoopis helge kapitalismi. Kuhu ma välja tahtsin jõuda - see vana Aerofloti slogan meenus, kui istusime Malaga poole startivas lennukis, olime kinnitanud juba turvavööd ja siis teatas lennuki kapten, et mingil seletamatul põhjusel lennu stardiaeg lükkub edasi pool tundi, seega stardime mitte 7.30 vaid 8.00. Noh, pole väga hull seis. Ainuke mure, et kuidas mu väike lapselaps Mikael vastu peab. Tema muidugi veel aru ei saanud, et mingi jama on ees ootamas. Aga jamaks just läks, sest mingil hetkel panin tähele, et pardateenindajad jooksid ärevelt kokpiti ja lennuki tagaosas asuva wc vahet. Selgus, et vetsu uks oli eest ära kukkunud. Ähmi täis kapten käis samuti paar korda olukorda kontrollimas ja teavitas siis kõik uudisest, et lend lükkub edasi, kuniks leitakse ukseparanduse spetsialistid. Õnneks ei tulnud neid kaugelt otsida, lennujaamas on selleks olemas eraldi remondiosakond. Nii saigi mingi poole tunniga uks tagasi paigaldatud ja olime kindlad, et nüüd saame turvaliselt õhku tõusta, oli ju terve tunnike juba kulunud õigest stardiaja algusest. Aga läks veel pool tundi, enne kui saime õhku tõusta. Selle aja peale olid ka täiskasvanud rahutuks muutunud, mis siis veel lastest rääkida. Lapsi oli päris palju, aga kõik käitusid hästi ja röökivaid mudilasi polnud üldse kuulda. Selles osas on pilt palju paremaks muutunud, sest veel mõned aastad tagasi oli täiesti normaalne nähtus, kui väike laps röökis kogu lennu ja vanemad ei pööranud talle mingit tähelepanu. Meie laps käitus ka korralikult ja pidas ligi 7 tunnise lennukis viibimise väga vapralt vastu. Malaga võttis meid (täpsustuseks, et meie - st mina ja mu tütar Ingrid koos oma kahe mehega - abikaasaga ja pojaga) vastu päikesepaistelise ilmaga. Pool tundi autosõitu ja saabusime oma elupaika, mis seekord asub Costa del Golfi rannikul Mijase kuurordis Miraflorese golfikülas. Võin oma terrassilt vaadata, kuidas mängijad palli auku veeretavad. Päris lohutav on näha, et nii mõnelgi kulub selleks isegi kuni 4 lööki, seega kui homme mängima lähen, pole põhjust oma mängutaseme pärast põdeda, minusuguseid on siin palju. Olen sellel väljakul ka varem mänginud, nii et enamvähem tean, mis mind ees ootab. Ainuke asi, millega ma hetkel rahul ei ole, on see, et lubatud sooja veega basseini vesi on jumala külm. Väidetavalt läbirääkimised kütjaga juba käivad, seega lootust on, et enne ärasõitu jõuab vesi soojaks minna.

Tundub, et kõrghooaeg siin golfikülas on möödas, meil ei ole üldse naabreid ja ka vastasmajades valitseb vaikus ja õhtusel ajal pimedus. Ainuke elanik, keda vastasmajas olen näinud, on üks õnnetu doberman, kes õhtuti üsna kurvameelselt ulub. Tal on oma aiake koos kuudiga ja seal ta siis elab oma koeraelu. Loodetavasti keegi siiski käib talle süüa toomas, sest väljanägemiselt on ta üsna hoolitsetud moega. Lihtsalt väga üksik...Õnneks elab siin ka üks väike metssiga, loodan, et nad aegajalt kohtuvad. Metssigadel on siinsetel golfiväljakutel küllaga tegemist, oliivipuude all on palju tuhnimist.

Ilmajaam lubab jätkuvalt mõnusat päiksepaistelist ilma ja mida rohkemat kaamosest pilgeni novembrikuust veel tahta?

Pildikesi haiglaelust 2

See on uskumatu, kuidas inimese elu võib muutuda, kui ta juhtub olema õigel ajal õiges kohas. Eile juhtus nii, et minu palatisse tuldi paigaldama uut rulood ja kuna mul oli aknaalune koht, siis oli mõistlik ennast töömeeste jalust ära koristada ja suundusin koridori. Õdede posti juures kurtis üks vanem proua õele, et tema ei taha olla üksinda palatis, tema tahab, et tema ümber oleks elu ja inimesed. Väga õige suhtumine! Eriti vanemas eas võib üksindus olla väga masendav. Õde märkas mind ja küsis, et äkki tahan mina sinna ühekohalisse palatisse üle kolida. Ma jõudsin enne jah öelda, kui ta oma küsimuse lõpuni jõudis küsida. Ma olen nii tänulik talle ja sellele prouale, kes ei talunud üksindust. Mina vastupidi hindan väga privaatsust. Seega olen nüüd miljonivaatega vip-palatis ja sotsiaalsest suhtlemisest nagu noaga ära lõigatud. Näiteks eile hommikul, kui viibisin veel ühispalatis, ärkas minu voodinaaber kuskil pool 7 üles ja hakkas helistama. Ta helistas läbi kõik need numbrid, mis tema telefoni salvestatud olid ja tema jutt oli üks ja see sama, võtan selle lühidalt kokku: "Tere hommikust! Ega sina mulle ei helistanud? Ma nägin unes, et mu telefon helises. Ah et sina ei helistanud? Huvitav, keegi ikkagi helistas, ma raudselt nägin unes, et telefon helises". Kui ta oli juba mingi 7 kõnet teinud, oli mul tunne, et haaran padja ja sooritan kuriteo, aga õnneks sai telefoni aku tühjaks ja kõned lõppesid. Ja proual oli väga kõva hääl, sest tema kuulmine oli suht vilets. Seetõttu oli ka tema telefoni helin pandud kõige valjema helina peale ja see meenutas tuletõrje auto sireeni. Iga päev helises see telefon mitmeid kordi pikalt ja põhjalikult, nii et suutsin igakord ennast kangeks ehmatada, kui sireen mu kõrval huilgama hakkas. Aga tegelikult on ju tore, kui inimesel on palju sõpru ja nad hoolivad temast, seega pole siin vaja nuriseda midagi. Pealegi sai proua juba eile koju ka. Eile õhtul jätsin igaks juhuks unetableti võtmata, olin kindel, et saan hästi magada, sest polnud enam segavaid faktoreid ehk norskavaid naabreid. See oli muidugi suur viga, sest minu palat asub just intensiivravi palati vastas. Päeval nagu ei saanud arugi, et seal midagi toimub, aga öösel, kui ümberringi on vaikus, kostusid sealt päris õõvastavad hääled, kui kasutada Kroonika ajakirjanike lemmikväljendit. Keegi mees soigus kõva häälega "Pamagiiiteee", keegi korises päris jubedalt ja olen kindel, et keegi mees köhis endast kopsud välja ja heitis lõpuks hinge, sest pärast köhimist saabus kõrvulukustav vaikus. Ma ikka imestan, kes on need imelised naised, kes suudavad siin töötada igapäevaselt ja hoolitseda kõikide patsientide eest. Hoolimata isegi sellest, et sa oled eluheidik ja siia sattunud tänu oma põletavale elustiilile (jutt ei ole minust) - vahet ei tehta, kui oled haige, tuleb sulle abi anda ja terveks ravida. Ja enamjaolt on tegemist ikkagi raskete haigetega, kellel tuleb mitu korda päevas mähkmeid vahetada, teda iga natukese aja tagant keerata ja pöörata, sööta ja joota, koristada okset ja väljaheiteid, lohutada heade sõnadega ja taluda mõne patsiendi poolt kiuslikku kohtlemist. Ja seda kõike pisikese palga eest. Mina õnneks nii palju tüli ei tekita ja täidan vastuvaidlemata oma arsti (kes on ülisõbralik ja armas inimene) korraldusi ja võtan vastu kõik ravimid ja protseduurid. Õnneks allun hästi ravile ja on lootus, et pühapäeval saan koju. Senikaua aga lasen ravimil veeni tilkuda ja tutvun Tallinna City imeliste pilvelõhkujatega.

Küll on neid vahepeal palju juurde ehitatud, viimane kõrghoone (pidi vist 28-korruseline olema) hakkab ka valmis saama ja teadupärast saab see olema äri- ja büroohoone. Ilmselge märk, et majandus on tõusuteel, sest kõik korrused on juba rendilepingutega kaetud, mis vihjab sellele, et uusi firmasid, kellele on vaja uut kontorit, kerkib nagu seeni pärast vihma. Pole vaja muretseda selle riigieelarve pärast midagi, küll ettevõtjad hoolitsevad selle eest, et maksud laekuksid. Siis saab ka rohkem inimesi terveks ravida. P.S. Minu suur austus ja lugupidamine dr. Rõõm, dr.Jaama ja resident Anžela.

P.S.P.S. Kanti hoolt selle eest, et ma ei unustaks põhitegevust.

Pildikesi haiglaelust

Pole midagi paremat halvast ilmast, kui pead oma aega tapma haigla seinte vahel. Eelmisel aastal Kantar Emori poolt läbiviidud uuringu põhjal on viimase 12 kuu jooksul 96% Eesti elanikest kokku puutunud Eesti tervishoiusüsteemiga, ja suisa 14%-l elanikkonnast on olnud võimalus viibida haiglaravil. Ma kuulun ka selle õnneliku 14% hulka! Sest pingutasin mis ma pingutasin, lõpuks ikkagi sattusin olukorda, kus tervisekassa peab minu peale oma piiratud ressurssi raiskama. Õnneks ei ole ma mingi keeruline juhtum, võrreldes oma palatikaaslastega olen ma suisa hea tervise juures. Päevad on siin pikad ja täis sündmusi. Kõige oodatum sündmus muidugi on see, kui tuuakse süüa. Sest kui midagi teha ei ole, siis läheb kõht kole ruttu tühjaks ja mõtted keerlevad aina selle ümber, et saaks juba süüa. Paar esimest päeva olin päris näljane, aga nüüd on tunne, et kehakaal hakkab tasapisi kasvama. Hea söögiisu on kindel märk sellest, et olen asunud paranemise teele. Lisaks on mulle toodud siia ka head ja paremat - banaane, pähkleid, juustu, õunu, küpsiseid, komme ja isegi marineeritud puravikke ja pudel vahuveini - kõik selle nimel, et ma rutem jalad alla võtaksin ja korraliku peo saaksin korraldada :)

Haigla eeskirjad ei luba muidugi joovastavaid jooke kohapeal tarbida, seetõttu peitsin selle med.personali eest oma ranitsa kõige sügavamasse soppi, et keegi seda ei avastaks ega ära ei konfiskeeriks. Ranitsa peitsin voodi alla igaks juhuks. Muidu äkki tuleb endal kiusatus peale. Peale söömise siin suurt midagi muud tegelikult ei toimu. Ühel õhtul küll juhtus kole lugu, et mu palatikaaslane kukkus õnnetult poolenisti tualettruumi ja palati vahepeale ja ei saanud omal jõul enam püsti. Tema päästeoperatsioon kestis lõpuks kokku 27 minutit, lõpplahenduses osales turvamees, kelle oskuslikul juhendamisel suudeti patsiendi alla lina libistada ja siis turvamehe käskluse peale 1,2,3 (3 peal pidid kolm hooldajat ja turvamees korraga lina nurkadest kinni hoides patsiendi voodisse tõstma) saigi operatsioon õnneliku lõpu. Mul jäi küll süda korraks seisma, kui nägin, kui hoogsalt patsient voodisse maandus, sest oli tunne, et nüüd kukub ta teisele poole maha, aga personal tegutses ikka väga professionaalselt ja midagi hullu ei juhtunud enam. Siis oli ka aeg juba öörahuks, ja ööd on siin vaiksed, unerohust on kõvasti abi ja ilmselt olengi oma viimaste aastate parimad ööd veetnud siin haiglas. Igatahes ei vähkre ma siin unetult küljelt küljele ega ei vaata iga 5 minuti tagant kella, vaid ärkan alles hommikul, kui õde tuleb kaaspatsientidel veresuhkrut mõõtma. Ahjaa, ühel neist on nüüd käsi kipsis, see kukkumine oli ikka päris karm. Igatahes - nähes abituid haigeid, luban, et annan otsad kohe, kui plaanin surema hakata. Ei tahaks küll kellelegi tüli tekitada. Muidugi saan ma siin ka ravi, mitte ei pikuta niisama. Ravimine koosneb veeni kaudu ravimite manustamises, inhalatsiooni protseduuridest, hingamisharjutustest, vererõhu mõõtmisest ja veel nipet näpet sinna juurde. Päev otsa tunnen hoolitsevat suhtumist endasse ja olen ülimalt tänulik, et minu vana hea koduhaigla mind ikka ravile võttis. Kuigi paljud minuga kunagi koos töötanud kolleegid on leidnud uued väljakutsed, leidub siin ikka veel inimesi, kes mind mäletavad ja hea sõnaga toeks on. Aitäh ITK!

Minu Mijas vol 3

Kuna puhkus oli seekord lühike, tuli viimastest päevadest võtta viimast, väisasin veel 3 korda erinevaid väljakuid, millest muljetavaldavaimad olid Cabopino Golf Course ja Alhaurin golf. Kuna praegu on Costa del Golfis (ehk Costa del Solis) just golfimängu kõrghooaeg, siis tänasin õnne, et olin oma tiiajad juba paar-kolm nädalat tagasi ette broneerinud, sest kohapeal poleks enam kuidagi mängulisti pääsenud. Cabopinos olid minu mängukaaslasteks väga kõvad enamvähem minuealised hispaania härrasmehed, kellega suhtlesime pesuehtsas kehakeeles, sest nemad ei rääkinud mitte sõnagi inglise keelt ja mina jälle ei ole väga hea hispaania keele kõneleja. Aga mängu lõppedes sain juba enamusest nende kommentaaridest aru, mis koosnesid sõnadest buen tiro de golf, muy bien señora ja gracias por un buen juego. Cabopino väljak asub rohkem Marbella pool, ja kuna tiiaeg oli varahommikul, tuli mul päris pimedas, kuskil 7 paiku startida, et õigel ajal platsile jõuda. Avalöögd lõime esimeste päiksekiirtega koos, kuid valgeks läks üllatavalt ruttu ja juba 10 minuti pärast oli valgust piisavalt, et ka palli näha. Ja nautida põnevaid radu, sest kohati olid need üsna ekstreemselt kas kõrgel mäe otsas või siis all sügavas orus. Igatahes väga äge on teha avalööki tii alalt, mis asub mitukümmend meetrit griinist kõrgemal. Umbes nagu Viru hotelli katuselt lööd sinna kuskile Estonia teatri juurde. Põnevust jätkus kuni 18. raja lõpuni. Võttis võhmale küll, aga õnneks olid golfiautod istumise all ja kõige rängemad tõusud ja laskumised sai nendega võetud. Alhaurini golfirada asub veidi kõrgemates mägedes kui meie Suur Munamägi, kuskil 360-370 meetri kõrgusel. Koos mänguga sain nautida ilusaid vaateid nii mägedele kui Vahemerele. Seltskonda sattusin koos jällegi enamvähem minuvanuste hollandlastega (muide, väga palju on mängijate hulgas just hollandlasi, britte ja sakslasi)), seekord keelebarjääri ei olnud ja mäng tuli kah enam-vähem välja, piinlikkust ei pidanud tundma. Mul tõesti vedas iga kord flaidikaaslastega, nad ei olnud mingid supermängijad, vaid enamvähem sellised rahulikud harrastajad, kes ei pahandanud ei minu peale, kui mul löök ebaõnnestus, ega olnud kurjad ka enda peale, kui ise puusse panid. Palju olulisem oli mängu nautimine heas seltskonnas. Pärast mängu läksime ka 19. rajale ja võtsime külmad õlled ja veidi söömist, hollandlased pidid juba paari tunni pärast lennukile minema, et koju tagasi pöörduda. Eks nad olidki kaua olnud juba, 3 nädalat. Klubi kohvikus oli rõõm näha, kui palju vanemaealisi mängureid oli siia kokku tulnud. Võin veel rahulikult järgmised 30 aastat kepiga palli taga ajada, see on spordiala, mis sobibki vanematele ja elukogenud inimestele. Ja see on ala, kus igas mängus saad jälle kellegi uue inimesega tuttavaks. Muidugi on 1 nädal väga lühike aeg koha peal olemiseks, sest ega ma peale golfiväljakute seal muud põnevat enam avastada ei jõudnud. Mõned korrad käisin lastega väljas õhtust söömas ja oligi kogu kultuuriprogramm. See eest pakkus mõnusat äraolemist meie villa, mis oli väga privaatne ja asus vaikses kohas, kus hetkel käib tegelikult üsna aktiivne kinnisvaraarendus, valgeid villasid kerkib nagu seeni pärast vihma. Kui sul on veel üle jäänud mõned sajad tuhanded eurod, mis sa II pensionisambast hiljuti välja võtsid, siis siia võid küll südamerahus investeerida ja oma pensionipõlve 77 erineva golfiväljaku läheduses mööda saata. Sest ega siin muud eriti teha pole, kui golfata, head sööki ja jooki nautida ja oma vanu konte päikese käes pleegitada. Siia ma tulen kindlasti tagasi, ja kõik, kes tahavad, võivad minuga kaasa tulla, sest ruumi siin on ja vein on odav. Mida veel vaja on? !Adios Amigos!

Minu Mijas vol 2

 Tänu internetile ongi elu üldse võimalik, eriti, kui tuled algaja golfarina välismaale mängima. Ja ma ei räägi sellest, et FACEBOOK otsad andis, vaid küsimus nr 1 on - kas võtta kaasa oma varustus (eeldab spetsiaalse golfivarustuskoti omamist ja eraldi hinnastamist lennupileti bronnimisel) või rentida koha pealt soodsa hinnaga A-klassi varustus, mis nädalaks ajaks (2-7 päeva) on kõigest 35 eurot ja väikese lisatasu eest tuuakse sulle kotitäis raudasid, hübriide ja puusid suisa koju kätte? Ja pärast muide viiakse ära ka. Minusugune hedonist ei lase sellist pakkumist 2 korda teha. Tellisin varustuse kohale 5. Oktoobriks kella 10-ks ja arvestades hispaanlaste meist erinevat ajataju sain varustuse täpselt kell 11.30 kätte. Hea, et ei olnud selleks päevaks ühtegi tii aega broneerinud, oleksin kõvasti hilinenud. Aga tänaseks oli aeg kirjas ja pääsu polnud, varavalges tuli teele asuda väljakule nimega Cerrado del Aguila.

Ühel pool olid mäed ja teisel pool meri, 
täitsa nagu Jõelähtmel

No nii, selle tii pealt tuli lüüa otse greenile paremat kätt,
et mitte vette lüüa. Õnnestus. Mitte vette lüüa :)

Valiku tegin muidugi hinna põhjal - green fee oli 2 x odavam kui minu koduklubis. Sattusin ühte flaiti toreda Soome vanapaariga, kes olid kindlasti väga head mängijad, sest nad on golfi harrastanud juba eelmisest sajandist, kuid täna polnud ilmselt nende parim päev, sest suutsin neid mõnel rajal isegi edestada. Üleüldse tuli täna mäng minu arust päris hästi välja, aga küllap sellele aitas kaasa kohutavalt hea ilm ja hea varustus. Rada oli raskuse poolest nii ja naa, kuid ei midagi hullu, sest arvasin, et minusugusel tekivad kindlasti mingid tõrked, kuid hoopis vastupidi, kõik sujus ja esialgsest kohmetusest sain juba esimesel rajal üle. Seega - julge hundi rind on rasvane ja mäng vääris küünlaid. Ehk et kes ei riski, see šampust ei joo! Mina riskisin ja õnneks olin varunud külmikusse pudeli kohalikku Cavat (hind oli masendavalt soodne, üleüldse on siin veinid imeodavad ja patt on neid mitte tarbida tavapärasest rohkem, ikkagi puhkus juu), mis peale mängu 100%-liselt ka ära kulus. Mul on veel mitmeks päevaks tehtud erinevatele väljakutele broneeringud (ja ei saa jätta mainimata, et green fee tasud on ikka odavamad, kui minu koduklubis Eestis) ja kavatsen täie tõsidusega kogu raha eest mängida. Pikk ja pime kaamose aeg on ees ootamas, olgu siis patareid hoolega täis laetud! 

Ahjaa, ma pole küll asjatundja, aga ühel hommikul kohtusin basseini ääres kummalise elukaga, kes mulle pinevalt silma vaatas, nagu tahtes teada anda, et noh, kas hüppame koos basseini? Ausalt, ma lõin põnnama ja põgenesin tuppa. 

Kas keegi teab - on see palvetaja ritsikas?
Pikkust oli tal ligi 10 cm. 

Mis muide puhkusesse puutub, siis kui te veel ei tea - ma olen nüüd päriselt ka puhkusel. Kuulun õnnelike pensionieelikute sihtgruppi ja ootan kannatamatusega oma esimest pensionipäeva, mis peagi saabub. Oi, tuleb äge pidu! Ilmselt kestab see kauem, kui tund aega, aga kindlasti mitte rohkem, kui 2 päeva, raha saab enne otsa. Kõik on kutsutud!

Minu Mijas

 Ei läinud kolmveerandteist aastatki, kui jälle kohvri pakkisin ja puhkusele lendasin. Vahepealne aeg on tänu covidile nagu maha visatud, kuid õnneks hakkab vist elu normaliseeruma ja maailm avanema. Seekord otsustasime tütrega nädalakese veeta Andaluusias väikeses Mijase linnas või külas, täpsemalt ei oskagi veel määratleda, sest saabumisest on vaid mõni tund möödas ja õues on pime. Me pole seekord kahekesi, vaid meiega liitus seekord ka Johan, kes on edukalt läbinud väimehe kandidaadi kursused ja pretendeerib nüüd Innu abikaasa kohale. Tore ongi, üks meesterahvas kulub seltskonda alati ära.

Lennureis Tallinn-Malaga pidi kestma 4 tundi, tegelikult aga olime lennukis mingi 6 tundi, sest kui kõik reisijad olid ennast juba mõnusalt turvavöödega kinnitanud ja mootorid undasid täistuuridel, saabus ootamatult vaikus ja kõlarist teatas meeldiv naishääl, et tehniliste probleemide tõttu lend lükatakse edasi... teadmata ajaks. Minna polnud kuhugi, istusime ja ootasime. Kahjuks me seekord äriklassis ei reisinud, kuna piletite broneerimise ajal netis surfates ja pilte vaadates see ei erinenud visuaalselt millegi poolest ökonoomklassist ja lennu aeg ju ka nii lühike, hind seejuures megakallis. Aga võta näpust - sel ajal, kui lihtrahvas rahutult oma istmetel niheles, pakuti äriklassi kolmele reisijale mitusetu korda peeneid napse ja suupisteid. Lõpuks siiski suudeti lennuk lennukõlblikuks muuta ja 1 tund ja 20 minutit hiljem tõusime õhku. Lennuki kapten lubas, et ta ei tõuse kõrgemale kui 10 kilomeetrit ja ei sõida kiiremini kui 800 km tunnis ja jõuab kohale õigel ajal. Kõrguse ja kiiruse osas ma ei ole kindel, aga kohalejõudmise osas vedas ta meid ikka kõvasti alt, jõudsime täpselt 1 tund ja 20 minutit hiljem ettenähtud ajast kohale. Aga pole hullu, õnneks pakuti pardal võimalust kalli raha eest jooke ja sööke osta ja seda võimalust ei saanud ju käest lasta. Mis lendamine see ilma naudinguteta ikka on? Tellisin endale väikese valge veini, ühe pudelikese konjakit ja topsitäie kohvi. Pean tunnistama, et koroona viirus ei ole oma laastamistööd teinud  ainult inimeste hulgas. Ka pardateenindusele on see kuri viirus oma jälje jätnud. Kui enne taudi oli konjaki pudeli maht 4 cl ja veinipudeli maht 25cl, siis nüüd oli konjak surutud 3 cl suurusesse pudelikesesse ja veini kogus oli kõigest 18,7cl.  Kõige masendavam oli muidugi see, et hinnad olid vastupidi suisa kahekordistunud. Kogu see nali koos kohviga maksis 16,5 eurot. Konjaki Camus vsop 1 liitri hinnaks rehkendasin 200 eurot. Poes on see 3 x odavam. Aga mis siin nuriseda, mu vanal heal sõbral on selle kohta ütlus, et välismaal olles on ainult kaks esimest õlut kallid, edasi on kõik juba ükstapuha.

Kohvitops oli hiiglaslik võrreldes
 teiste joogianumatega

Et muretult oma villasse jõuda, rentisime auto, st Mercedese. See oli ikka nii udupeen mudel, et kui väimees selle rooli istus, siis tükk aega otsisime, kus asub käigukang, meil oli automaatkäigukastiga auto. No ei ole kangi, mida tõmmata või kasvõi vajutada. Lõpuks tuvastasime, et rooli küljes on mingi kang, sarnane suunatulede kangile. Ma täpsemalt ei teagi, kuidas see töötas, aga auto hakkas siiski ühel hetkel liikuma. Igatahes oli tagaistmel päris turvaline olla ja õnnelikult me oma villasse ka saabusime. Noored sukeldusid kohe basseini, mina pidasin targemaks villa  perenaise poolt meile tervituseks jäetud punaveini tarbima hakata, ikkagi pikk reis selja taga ja kõik ilus ees ootamas. Ilusa all ma mõtlen seda, et lihtsalt mõnuleda, nautida ilusat ilma ja kui aega üle jääb, siis ka mõned golfirajad läbi käia, võtsin piisavalt palle kaasa. On ju Costa del Sol väidetavalt golfarite paradiis ja just oktoobris hakkab golfi kõrghooaeg. Aga kõigepealt tuleb lihtsalt aklimatiseeruda ja julgust koguda, ega see pole algajale golfarile mingi lihtne asi, nõuab ikka suurt eneseületust, et minna võõras kohas mängima. Kuidas ja kas see mul õnnestub, saate lugeda järgmine kord. Seniks adiós!

Väidetavalt oli vesi soe. 
Homme päeval kontrollin üle

Minu Covid vol 5

 

Viimasest postitusest on möödas peaaegu 7 kuud. Lõpetasin selle tookord optimistlikus meeleolus, et ei tule seda teist lainet, see ei ole võimalik. Aga mis on täna tegelikkus? Sellist aastavahetust, et istun vaikselt oma kodus ilma sõpradeta, ei ole minu elus viimase 2 sajandi jooksul juhtunud. Millised peod on omal ajal maha peetud! Tantsitud öö otsa, joodud ohjeldamatult vahuveini ja imetletud ilutulestikku. Kallistatud üksteist ja soovitud kõige paremaid soove. Unistatud uuest, veelgi paremast ja õnnelikumast aastast. Ja nii ongi alati läinud - uus aasta on olnud alati parem kui eelmine! Pole olnud kunagi põhjust nuriseda. Elu on kuradi hästi läinud. Ja kuhu me siis välja oleme jõudnud? Oleme surutud nelja seina vahele, lahutatud oma lähedastest ja sõpradest. Lootus, et meid aitab vaktsineerimine, asendub tasapisi ühiskonna valvekoerte haukumisega teemal, et miks see vaktsineerimine nii kaua aega võtab ja enne, kui kõik oma sutsaka kätte saavad, tuleb juba uus laine ja kõik algab otsast peale. Ja mis seal salata, kui kevadel olime kõik sõnakuulelikud ja suutsime viiruse leviku peatada, siis nüüd läheb asi vägisi käest ära. Sest ikka veel on uskmatuid, kes ei usu, et Covid19 on raske haigus, et tegelikult on tegemist vandenõuga ja maski kandmine on saatanast. Ja õigus võib olla nii koroona eitajatel kui ka tunnistajatel, tõde selgub kunagi hiljem. Mina kuulun nende hulka, kes pingutavad selle nimel, et see viirus ei leviks. Ei kohtu sõpradega, piirdun oma peresiseste kontaktidega, tööl kannan maski ja hoian distantsi. Ei usu vandenõudesse ega lapiku maa teooriasse. 

Ühesõnaga - kui sõpradega pidutseda ei saa, tuleb parim võtta kodusest konutamisest - katta laud heade ja paremate roogadega, avada parim punavein, mis Jõuluvana sulle seekord Koroonavanaga saatis, vaadata ETV pealt vanaaastaõhtuprogrammi (üllataval kombel olen nii mõnegi sketši peale mõnusalt naernud) ja hoolitseda selle eest, et südaöösel šampanjapudelilt pauguga kork eemaldada ja uus aasta suurte lootustega vastu võtta. Lootustega, et taastub vana elukorraldus, et  saaks jälle huuli värvida ja saaks reisida. Just sellest tunnen kõige suuremat puudust, et ei saa isegi mitte teha reisiplaane ja unistada soojal maal mõnulemisest. Või noh, unistada ju võib, aga seda valusam see on, kui pole lootust seda unistust lähiajal realiseerida. 

Me kõik loodame, et iga kord tuleb uus aasta parem kui eelmine, ju siis ei tasu ka seekord lootusi maha matta ja arvata, et tuleb hullem aasta. Ja minu isiklik soov on, et tele- ja raadiotegijad avastaksid uuel aastal uued meediamagnetid, jumala eest, nii siiber on Taukarist, Linnadest, Trad Attakcist ja kõigist teistest valvemeelelahutajatest, kes iga päev figureerivad Ringvaates, Anu hommikusaates, Prillitoosis ja Vikerraadios kella 16-18-neni. Palun uusi tegijaid, minuga võib ka ühendust võtta, olen täitsa uus ja mitte eriti tüütu. 

Head Uut Aastat, armasad sõbrad!