Minu Miraflores

Minuealised ehk mäletavad seda Aerofloti reklaami endise Võidu väljaku ja Harju tänava nurga peal asuva lennupiletite müügikontori ukse kohal sõnumiga ”Õhusõit on ajavõit!” See reklaam jäi meelde, sest kõigist muudest punavõimu propageerivatest plakatitest erines see sellepoolest, et koledate tolle aja poliitikute Lenini ja Brežnevi lõusta asemel võis pildil näha mannekeeni välimusega stjuuardessi. Isegi tikutopsid olid varustatud samalaadse infoga, ainult õhkutõusva lennuki asemel oli kujutatud hoogsalt maa poole sööstvat õhulindu ja stjuuardessi asemel oli näha lennuki eest põgenevat kõhukat seltsimeest.

Aga sõnum plakatil oli sellegipoolest sama vale nagu kõik muu, mis iseloomustas tolle aja propagandat. Lubati helget kommunismi, aga mis me tegelikult saime? Hoopis helge kapitalismi. Kuhu ma välja tahtsin jõuda - see vana Aerofloti slogan meenus, kui istusime Malaga poole startivas lennukis, olime kinnitanud juba turvavööd ja siis teatas lennuki kapten, et mingil seletamatul põhjusel lennu stardiaeg lükkub edasi pool tundi, seega stardime mitte 7.30 vaid 8.00. Noh, pole väga hull seis. Ainuke mure, et kuidas mu väike lapselaps Mikael vastu peab. Tema muidugi veel aru ei saanud, et mingi jama on ees ootamas. Aga jamaks just läks, sest mingil hetkel panin tähele, et pardateenindajad jooksid ärevelt kokpiti ja lennuki tagaosas asuva wc vahet. Selgus, et vetsu uks oli eest ära kukkunud. Ähmi täis kapten käis samuti paar korda olukorda kontrollimas ja teavitas siis kõik uudisest, et lend lükkub edasi, kuniks leitakse ukseparanduse spetsialistid. Õnneks ei tulnud neid kaugelt otsida, lennujaamas on selleks olemas eraldi remondiosakond. Nii saigi mingi poole tunniga uks tagasi paigaldatud ja olime kindlad, et nüüd saame turvaliselt õhku tõusta, oli ju terve tunnike juba kulunud õigest stardiaja algusest. Aga läks veel pool tundi, enne kui saime õhku tõusta. Selle aja peale olid ka täiskasvanud rahutuks muutunud, mis siis veel lastest rääkida. Lapsi oli päris palju, aga kõik käitusid hästi ja röökivaid mudilasi polnud üldse kuulda. Selles osas on pilt palju paremaks muutunud, sest veel mõned aastad tagasi oli täiesti normaalne nähtus, kui väike laps röökis kogu lennu ja vanemad ei pööranud talle mingit tähelepanu. Meie laps käitus ka korralikult ja pidas ligi 7 tunnise lennukis viibimise väga vapralt vastu. Malaga võttis meid (täpsustuseks, et meie - st mina ja mu tütar Ingrid koos oma kahe mehega - abikaasaga ja pojaga) vastu päikesepaistelise ilmaga. Pool tundi autosõitu ja saabusime oma elupaika, mis seekord asub Costa del Golfi rannikul Mijase kuurordis Miraflorese golfikülas. Võin oma terrassilt vaadata, kuidas mängijad palli auku veeretavad. Päris lohutav on näha, et nii mõnelgi kulub selleks isegi kuni 4 lööki, seega kui homme mängima lähen, pole põhjust oma mängutaseme pärast põdeda, minusuguseid on siin palju. Olen sellel väljakul ka varem mänginud, nii et enamvähem tean, mis mind ees ootab. Ainuke asi, millega ma hetkel rahul ei ole, on see, et lubatud sooja veega basseini vesi on jumala külm. Väidetavalt läbirääkimised kütjaga juba käivad, seega lootust on, et enne ärasõitu jõuab vesi soojaks minna.

Tundub, et kõrghooaeg siin golfikülas on möödas, meil ei ole üldse naabreid ja ka vastasmajades valitseb vaikus ja õhtusel ajal pimedus. Ainuke elanik, keda vastasmajas olen näinud, on üks õnnetu doberman, kes õhtuti üsna kurvameelselt ulub. Tal on oma aiake koos kuudiga ja seal ta siis elab oma koeraelu. Loodetavasti keegi siiski käib talle süüa toomas, sest väljanägemiselt on ta üsna hoolitsetud moega. Lihtsalt väga üksik...Õnneks elab siin ka üks väike metssiga, loodan, et nad aegajalt kohtuvad. Metssigadel on siinsetel golfiväljakutel küllaga tegemist, oliivipuude all on palju tuhnimist.

Ilmajaam lubab jätkuvalt mõnusat päiksepaistelist ilma ja mida rohkemat kaamosest pilgeni novembrikuust veel tahta?