Öö- ja päevaelust

Ööelu on meie kandis väga aktiivne. Pimeduse saabudes ärkavad mitmed ööelukad, keda küll näha ei ole, aga see eest on vägagi hästi kuulda. Paar ööd tagasi lasi keegi isand Konn, kes elab meie aiakese tiigis, lahti kõrvalukustava pulmalaulu. Kes on kuulnud kevaditi konnade armuhüüdeid, see teab, millest ma räägin. See ei ole mingi labane krooksumine, vaid ilus harmooniline kurin, mis kestab perioodiliselt terve öö. Ja kuna isand Konna esimese öö kutsungitele ükski Konnaemand ei reageerinud, siis kordas ta seda armuvalu hüüdu veel järgmiselgi ööl ja tundub, et tulemuslikult, sest täna öösel sain juba rahulikumalt magada. Öösel siristavad muidugi ka ritsikad, ja nende koibade hõõrumisest tekkiv ilus melodiline sirin pole mingi mahe muusika, vaid forte fortissimo kõlav viiulikontsert. On veel hulgaliselt kohalikke ööbikuid, kelle lummav laksutamine ei lase sul niisama tukkuda. Võikad kiljatused vihjavad sellele, et jagame oma tuba gekodega, keda olen oma silmaga isegi mööda seina ringi sibamas näinud.  Rahu ja vaikus saabub alles enne kukke ja koitu, kui naabermajade kuked oma kõrid puhtaks köhivad ja kordamööda kirema hakkavad. Selle kena kiremise saatel uinun  lõpuks ka mina.

Eile võtsime ette Koralli saare vallutamise. Soov oli minna hoopis Racha saarele, kuid ootamatult tormine meri sundis meid plaane muutma. Kuid tundub, et enamus siinseid väikesaari on üsna ühesugused, seega plaanimuutus meid rivist välja ei löönud. Meresõit ise juba oli vapustav elamus. Kuna oli paras torm, siis käisid lained meil pidevalt üle pea. Paat hulpis nagu pähklikoor keset ookeani.

Paat ise nägi välja selline. Muidugi meiega ei juhtunud midagi hullu peale selle, et olime läbimärjad ja silmad olid soolasest veest väheke aega pimedad ja vähemalt mina suutsin ka piisavalt merevett suhu ahmida. Aga meie paadijuhid olid kaks kohalikku tublit tai poissi ja tundsid oma tööd hästi, seega pärast ca kolmveerand tunnist kiiret sõitu maabusime Korallisaare lumivalgel rannal. Võttis natuke aega, et sisikond oma õigesse asendisse tagasi vajuks, õnneks oli Leenal kaasas tervistav jook, mille põhikomponent oli pomelo mahl ja selle hulka oli lisatud džinni. See kulus nüüd tõesti marjaks ära meile kõigile. Kui tasakaal jälle paika sai, oli aega ümbrusega tutvuda. Ega väga suurt ei üllatanud, et antud saareke on tavaline turistilõks. Ka pildilt on näha, kui paljud laevad on kohale toonud suured grupid turiste.

Ja loomulikult tuleb turistidele programmi pakkuda. Programmis on kaks kohustuslikku aktraktsiooni - kõik  peavad snorgeldama ja kõik peavad langevarjuga lendama. Kogu tegevus käis lausa vile peale. Nii naljakas oli vaadata tervet turismigruppi korraga koos päästevestide ja snorgeldamisvarustusega vees hulpimas. Mõni vanem proua keeldus maski ette panemast ja hulpis niisama veepinnal. Aga langevarjulennust ei pääsenud keegi. Kõik võtsid ilusti ritta, esimesele pandi traksid külge, mootorpaat hakkas kihutama ja hoplaa, lendaski turist taevasse. Mootorpaat tegi kohustuslikus korras turistile ka väikese vettekastmise, siis tõstis tuurid jälle üles, turist sai uuesti veekohal lennelda ja juba oligi ta tagasi kalda kohal, kus osavad tai poisid ta kinni püüdsid, traksidest vabastasid ja need järgmisele õnnetule selga toppisid. Selline rutiinne tegevus toimus mitu tundi järjest. Ma ei teagi, kellest mul rohkem kahju oli, kas turistidest või nendest tai poistest. Kui nende käte vahele sattus kena näitsik, siis isegi võiks see töö olla täitsa okei. Aga kui pead seal hirmunult siputavaid ülekaalulisi memmesid püüdma? Noh, töö on töö.

Meil olid ka maskid kaasas ja Liina, kes on professionaalne sukelduja, võttis ka lestad ja saapad kaasa. Kuigi ta seekord ise snorgeldama ei hakanud, laenas ta lahkelt oma varustust Leenale ja kui me siis koos vette läksime, liugles Leena oma lestadega nagu näkineid suurel kiirusel minust mööda mereavarustele avastama salapärast veealust maailma. Aga nagu kohe selgus, olid kõik värvilised kalad  siit ammu vehkat teinud, küllap olid nad tüdinud neid  tuhandetest maski tagant jõllitavatest silmapaaridest. Seega pärast mõningast paadimeestega kauplemist ronisime uuesti pardale ja nad viisid meid saare nuka taha, kus oli palju palju ilusam rand ja 100 korda vähem turiste. Ja siin ujusid värvilised  kalakesed juba su varvaste vahelt läbi. Panime uuesti maskid ette ja snorgeldasime mõnuga. Vesi oli kristallpuhas, iga liivaterake oli selgelt näha ka suuremas sügavuses. Ja kalakesed olid ka toredad, mõni isegi näksis kintsust. Nägin isegi tuulehauge, Liina selgitas, et neid kutsutakse pipefishideks ehk piibukaladeks. Aga nad peaaegu paistsid läbi ja nende luukere helendas rohekalt läbi naha. 

Tagasisõit kodusaarele oli tunduvalt kenam, laine enam ei loopinud ja saime ümbrust ka jälgida. Ja kogu see lõbu läks meile näo pealt maksma 400 bahti, ehk ca 10 eurot. Turismifirma oleks sult röövinud vähemalt 5 korda rohkem. Nagu öeldud, on Phuketi lõunatipus mitmeid saarekesi ja kuskil siin asub ka maaliline Phi Phi saar, mille avastamisrõõmu jätame järgmiseks korraks. Ega siis kõike head saa ühekorraga ära tarvitada!

Koju jõudes olid kõik nii väsinud, et  ühise õhtu veetmisest loobusid kõik vabatahtlikult ja tänane päev sai lausa vabaks päevaks kuulutatud. Sest homme on ju naistepäev ja nagu ma kuluaaridest kuulsin, plaanivad mehed meile mingit üllatust. Jääme siis põnevusega ootama!