reede, 17. märts 2017

Minu Hua Hin, 4. osa

Eile hommikul üllatas masseerija Liina meid imepärase Tai hommikusöögiga - mango koos eriliselt keedetud riisiga, mis oli ülevalatud kookospiimaga ja veel mingite seemnetega. Küll see oli hea!
Taipärane magustoit hommikusöögiks
Üldse on Tai toidud väga maitsvad, kuigi mõnikord meenutab nende supp kahtlase välimusega ja salapärase sisemusega soppa kui suppi - maitse on ikka super!
Tüüpiline Tai supp


Täna võtsime ette pikema tuuri Hua Hinist mitukümmend kilomeetrit põhja poole väärkoheldud loomade hoiupaika nimega Wildlife Friends Foundations Thailand. See on koht, kuhu tuuakse metsloomi, kes on tänu inimlikule lollusele sattunud elama väljaspoole oma loomulikku keskkonda ja kellega inimesed ei oska midagi peale hakata. Näiteks kinkis üks mees oma tüdruksõbrale väikese mõmmiku. Mõmmibeebid on ju nii nunnud. Aga et sellest beebist kasvab üsna varsti metsik kiskja, sellepeale see rumal mees ei mõelnud. Õnneks oli naisel aru peas ja ta taipas mõmmi tuua varjupaika. Kuna ta saabus siia täpselt samal päeval, kui suri David Bowie, siis sai ta hoobilt nimeks Bowie.
Karupoeg Bowie

Tema "isaks" aga on nüüd üks kohalik mees, kes õpetab talle karu kombeid - kuidas puu otsa ronida ja muid karu eluks vajalikke trikke. Selliseid kurbi lugusid kuulsime täna mitmeid.
Kõige esimene kohtumine oli meil elevandiproua Pai Liniga, kes oli tiba vanem kui mina - 67.
aastane.

Väärikas proua Pai Lin, 67


Elevant on tegelikult metsloom, kuid teda kasutati Tais kuni eelmise sajandi 80-ndate lõpuni metsatöödel palkide väljavedajana - kesse jäksas siis forwardereid muretseda? Õnneks selline asi keelati seadusega ära, kuid õnnetuseks hakkas samal ajal  hoogsalt kasvama turismiäri, seega leiti, et on väga nutikas kasutada elevante turistide lõbustamiseks. Et aga metsikutest loomadest jagu saada ja et nad turistidele ohtlikud ei oleks, tuli neid muidugi eriliselt piinata - nad aheldati jalgadega maa külge ja seoti neile selga nn korvid või sadulad, kuhu hea tahtmisega võib sisse toppida isegi kuni 6 valget tobujussi. Et elevant ikka taltsas oleks, siis loomulikult on teda erinevate piinamisvõtetega koolitatud. Kõige hullem on see, et elevantidel ei lasta ennast londiga üle liivatada, nimelt vajavad nad pidevalt jahutamist ja endale londiga liiva peale puistmine on selleks parim abinõu. Aga milline turist oleks nõus ronima mudase ja liivase elevandi selga? Hoolimata oma hiiglaslikust kerest on elevandi selgroog päris nõrk ja turistide karjakaupa sõidutamine oma kukil on neile tegelikult suureks piinaks, pikapeale vajuvad nende seljad täiesti lohku ja see tekitab neile valusid. Proua Pai Lin tegi enne turistide sõidutamist rasket metsatööd. Lõpuks jäi ta väga haigeks ja viletsaks ning teda koheldi aina kehvemalt, kuna ta ei suutnud enam oma koormat, st turiste seljas kanda. Nüüd elab ta siin varjupaigas juba 10-ndat aastat ja vabatahtlikud hoolitsevad tema väärika ja õnneliku vanaduspõlve eest. Kokku on siin 18 vantsi, keda külastajad võivad soovi korral jalutama viia ja neil selga pesta. Kukileronimine on siin rangelt keelatud!
Päris palju oli erinevaid ahve - suuremaid ja väiksemaid. Kõigi saatus on sarnane - salaküttide ohvritena on nad titest peast müüdud lemmikloomadeks. Kui pärdik aga suureks kasvab, teeb koledat häält ja laamendab su kodus, nii et pead sealt ise põgenema, siis on pehmelt öeldes jama majas. Näiteks võttis üks politseinik omale lemmikloomaks giboni beebi, kellest aga kasvas tõeline fuuria ja kes ei sallinud ühtegi teist naist - ta pidas ennast selle võmmi seaduslikuks abikaasaks. Mees käis temaga kinos ja kohvikus, kuid ahv tekitas pidevalt armukadedusstseene. Nii ei saanud teda enam kuskile kaasa võtta ja ta pidi päevad otsa üksi kodus kükitama ja ajas kõik naabrid oma kohutava huilgamisega hulluks. Seda huilgamist, mis meenutas kangesti politseiauto sireeni, demonstreeris ta ka meile järjepanu pool tundi, nii et mu trumminahad juba kergelt rebenesid.
Giboni armuhüüd, mis meenutas natuke koera haukumist. Toda sireenide huilgamist me lindile ei võtnud, see oli liiga vali.

Õnneks suri politseinik hiljuti ära ja tema tõeline abikaasa tõi ahvi varjupaika. Tegelikult on see ahv õnnetu, et tema kallim hinge heitis, kuid varjupaiga töötajad loodavad, et mõne aja pärast leiab ta uue kallima juba omasuguste hulgast, paar kavaleri kandidaati juba ootasid oma järge. Üks neist kavaleridest  oli meie giidi Lilli (kes sai kohe aru, et me oleme peaaegu nagu lätlased, sest tema isa oli rahvuselt lätlane, kuigi elas Inglismaal) eriline lemmik, sest tal oli kombeks oma ahvikeeles rääkida samal ajal kui Lilligi. Ja kui Lilli vaikis, jäi ka pärdik kohe vait. Ja oi kui ilusasti ta ahvis veel Lilli laulmist - piisas, kui Lilli tegi uuuuu ja pärdik huilgas meile ette terve aaria.


Kindlasti olete näinud kuskil välismaal mingeid kahtlaseid tegelasi, kes pakuvad pildistamise teenust koos eksootiliste lindude ja loomadega. On ju nii vahva, kui su õla peal istub kirjusuleline papagoi või boamadu on keeranud ennast ümber su kaela. Või kas ikka on see vahva, kui sa teada saad, kuidas neid loomi enne on piinatud, et nad oleksid sõnakuulelikud ja sul silmi peast välja ei nokiks või mis veel hullem, hoopis ära ei kägistaks. "Koolitus" käib ikka kas valu tekitamise  või näljutamise teel. Lindudel loomulikult kärbitakse tiivad, et nad kunagi oma peremehe juurest ära lennata ei saaks. Varjupaika oli toodud kaks aarat - üks Lõuna-Ameerikast ja teine Uus-Meremaalt. Üks oli Roosa ja teine Sinine.

Roosa oli olnud kellegi lemmikloom, kuid tema omanik oli temast tüdinenud, ja Sinine oli fotomodell, kelle töö oli tänu nutiseadmete laialdasele levikule otsa saanud - pole ju mõtet maksta mingile jorsile pildistamise eest raha, kui sa võid ise oma nutikaameraga pilte teha tasuta niipalju kui kulub. Nüüd on Roosa ja Sinine õnnelikult abielus ja elavad üheskoos, kuni surm neid lahutab.
Kokku elab varjupaigas üle 400 looma. Seal on varju leidnud isegi üks mungakloostrist põgenenud kodukits, kes on edukalt integreerunud  oma metsikute  liigikaaslaste hulka.

Kõiki neid loomalugusid kuulates ei jõua ära imestada, kui julmad ja rumalad ikka võivad inimesed olla.  Ma väga loodan, et vähemalt tsirkuses lõpetatakse loomade piinamine ära ja et ükski turist ei ratsuta kaamelite ega elevantside seljas, kui ta teada saab, millisel moel on nende "sõbralikkus" turisti vastu saavutatud. Kõik see on tulnud läbi valu ja vaeva, mida ikka loom kannatab, mitte tema peremees. Laskem metsloomadel elada nende metsaelu.

P.S. Tänane lugu sai trükivalmis tänu Innule, kelle tungival pealekäimisel me selle retke kõige kuumemal päeval (varjus +35, päikse käes ilmselgelt veidi alla 100 kraadi kuuma, jumal tänatud, et taipasin kaasa võtta oma lehviku, mida ma aegajalt elegantse käelöögiga a la Maire Aunaste lahti lõin ja sellega endale tuult lehvitasin, kõikide kadestavad pilgud olid loomulikult minule suunatud) ette võtsime ja kes hoolikalt kõik loomalood oma mälus talletas, minu vana pea ju ei pea kõiki asju enam nii täpselt kinni. Ehk on ka aeg kuhugi varjupaika kolida?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar