teisipäev, 5. märts 2019

Minu Puerto Rico vol2

Valimised läksid ootuspäraselt, midagi hullu ei juhtunud. Kindel on, et elu ei lähe paremaks ega ka halvemaks. Või noh, paremaks läheb elu muidugi neil, kes esmakordselt parlamenti pääsesid, täiesti uued tegijad, kes suutsid seljatada sellised igandid nagu koolipapa Märt Sults, dr Vassiljev, punareporter Heimar Lenk, elupõline riigikogulane Eiki Nestor ja muidugi tuntud plagiaator Rainer Vakra. Neil kõigil enam nii hästi ei lähe, kui nad lootnud olid. Millegipärast on mul tunne, et kõik lubadused, mis said antud, hääbuvad üsna pea pärast seda, kui ministriportfellid on jagatud. Rahvas voorib ikka oma igapäevast viina ostma Lätti ja töötavad pensionärid maksavad tulumaksu jätkuvalt edasi, ainult et enam pole neil kaevata kellelegi, sest ise nad valisid ju oma saatuse. Ja need ullikesed, kes uskuma jäid, et Kaja Kallas nende pensioni tõstab 200 euro võrra, saavad lõpuks aru, et see oleks tõusnud ka ilma ilusate lubadusteta, sest iga aasta ju pension tõuseb nagunii, ja nelja aastaga see 200 eurone tõus tulebki. Egas keegi ei arvanud ometi, et kohe ühe aastaga kukub iga kuu 200 eurot lisaks pangakontole? Mina veel pensionär ei ole, seega mul midagi võita ega kaotada pole. Life goes on!
Täna on siis kolmas päev ja see on eriti teguderohke olnud. Nimelt võtsime ette, et täna me peame lõpuks endale rattad alla saama, sest eelmiste päevade kogemused näitasid, et siinsete mägede tõusud ja langused on meiesuguste jalameeste jaoks liiga karmid (a la Mustamäe Vanakas) ja et ennast ikka valge inimesena tunda, tuleb meil rentida golfkart ehk siis väike golfarite sõiduk, millega siin kõik endast lugupidavad inimesed ringi kärutavad. Üleeile, kui läksime õhtust sööma ühte kohta, mille kohta Google Maps ütles, et see koht on siinsamas, siis karm tegelikkus oli see, et meil tuli mööda väga järsku mäge üles liikuda. Kui me selle järsu mäe olime ületanud, avastasime oma kohkumuseks, et meid ootab ees veel pikem tõus. Võtsime just ennast hoolega kokku, et see takistus ületada, kui meie selja taha vuras prints valgel hobusel, st golfiautol ja pakkus meile lahkesti küüti. See oli ikka tõeline jumala kingitus, sest õhk oli oma 30 kraadi ja päike paistis lagipähe ning tegelikult me ei oleks ilmselt jalgsi seda tõusu suutnud võtta ilma vahepealsete minestamisteta. See, kui lahked on siinsed inimesed, on lihtsalt uskumatu. Kui nad ikka näevad, et sa oled hädas, siis sulle abikäsi ka ulatatakse. Oleme südamest tänulikud härra Pedrole, kes meid kenasti otsa peale võttis ja meid sihtkohta toimetas - see oli üks suuremat sorti keskus, kus sai süüa ja shopata. Ainuke asi, millest ma aru ei saa, on see, et miks peab selline ehitis, kus saab oma igapäeva vajadusi rahuldada, asuma kõige kõrgema mäe tipus??? Kusjuures allpool on ruumi laialt - kõik lagendikud on täis golfiväljakuid. Kui hakkasime pärast õhtusööki ja jooki tagasi kodu poole kõmpima (kujutasime juba ette, kui jube saab see allaminek olema (ilma suuskadeta :), kui paarisaja meetri pärast peatus jälle üks golfiauto meie juures ja pakkus lahkesti küüti. Ühe päeva jooksul oli meil kaks korda hullupööra vedanud, ei tea, millega me selle ära olime teeninud. Seega - täna asutasime juba varahommikul ennast golfiautorendi firma poole teele. Kaart näitas, et sinna on 1,1 km jalgsi minna, ja ei ole mäkketõusu. Tee kulges läbi golfiväljaku, võtsin minagi kujuteldava golfikepi kätte ja harjutasin lööki:
Kepiks oli sedapuhku küll ainult väike kokkupandav vihmavari. Ja kindlasti professionaalsed golfarid naeravad ennast surnuks minu löögi asendit nähes, kuid suure saladuskatte all võin öelda, et see suvi on plaan minna golfikursustele ja küll järgmine pilt tuleb juba parema positsiooniga. Kui jõudsime oma sihtpunkti, selgus, et rentida sealt autot ei saa, küll aga osta. Niipalju meil kahjuks raha kaasas ei olnud ja lahkusime üsna kurvalt. Siiski juhatati meile kätte niidiots, kust siis tegelikult saaks ihaldatud autokest rentida. Meil tuli minna samasse kohta, kus me juba korra olime käinud, seal neetud mäe tipus, kuid õnneks viis sinna tee ka mööda mere äärt. Nii saimegi teha tutvust rannaga, kuhu me veel jõudnud ei olnudki. Ilm oli väga tuuline ja rannas ühtegi inimest ei olnud:
Küll aga olid väljas sildid, et ei tohi häirida kilpkonni nende munemisperioodil. Millal see periood täpselt on, me ei saanud selgust, kuid püüdsime käia hästi ettevaatlikult. Lõpuks jõudsime oma sihtmärgini, rendifirma nimi oli Club Cala rental. Kuna lähenesime seekord mere poolt, siis väga hullu mäkketõusu võtma ei pidanud, kuid mingit korralikku teed ka sinna ei viinud, nii pidime läbi murdma nii mõnestki tagahoovist ning kõige lõpuks peaaegu mööda püstloodis järsakut üles ronima, et jõuda õigesse kohta. Kui võtsin neljakäpukil viimast tõusu, siis kirusin omaette, et kas tõesti ei ole ühel 60 aastasel mutil midagi targemat teha, kuid kui lõpuks siiski oma golfikäru kätte saime, olime üliõnnelikud ja vurasime ilma ekstsessideta uhkelt kodu poole tagasi:
Selline armsake ta välja näeb ja seda juhtida pole mingi kunst. Sellel pole ei suunatulesid ega tahavaatepeeglit, on ainult gaasi ja piduripedaal ning rool. Ja roolilukk. Õhtul kimame sellega sinna piirkonda, kus käib õige ööelu - rannabaarid ja restoraanid. Rendifirmas ajasime juttu ühe prouaga, kes ka oma auto kättesaamist ootas ja tema andiski meile häid soovitusi, milliseid kohti väisata. Ta sai aru, et me pole päris kohalikud ja kui ütlesime, et oleme Eestist, siis nii uskumatu, kui see ka pole, ta teadis, kus Eesti asub ja ta oli seal paar aastat tagasi isegi käinud ning ta väga kiitis, kui ilus maa ja kui ilusad inimesed seal elavad. Seda oli kena kuulata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar