Pildikesi haiglaelust 2

See on uskumatu, kuidas inimese elu võib muutuda, kui ta juhtub olema õigel ajal õiges kohas. Eile juhtus nii, et minu palatisse tuldi paigaldama uut rulood ja kuna mul oli aknaalune koht, siis oli mõistlik ennast töömeeste jalust ära koristada ja suundusin koridori. Õdede posti juures kurtis üks vanem proua õele, et tema ei taha olla üksinda palatis, tema tahab, et tema ümber oleks elu ja inimesed. Väga õige suhtumine! Eriti vanemas eas võib üksindus olla väga masendav. Õde märkas mind ja küsis, et äkki tahan mina sinna ühekohalisse palatisse üle kolida. Ma jõudsin enne jah öelda, kui ta oma küsimuse lõpuni jõudis küsida. Ma olen nii tänulik talle ja sellele prouale, kes ei talunud üksindust. Mina vastupidi hindan väga privaatsust. Seega olen nüüd miljonivaatega vip-palatis ja sotsiaalsest suhtlemisest nagu noaga ära lõigatud. Näiteks eile hommikul, kui viibisin veel ühispalatis, ärkas minu voodinaaber kuskil pool 7 üles ja hakkas helistama. Ta helistas läbi kõik need numbrid, mis tema telefoni salvestatud olid ja tema jutt oli üks ja see sama, võtan selle lühidalt kokku: "Tere hommikust! Ega sina mulle ei helistanud? Ma nägin unes, et mu telefon helises. Ah et sina ei helistanud? Huvitav, keegi ikkagi helistas, ma raudselt nägin unes, et telefon helises". Kui ta oli juba mingi 7 kõnet teinud, oli mul tunne, et haaran padja ja sooritan kuriteo, aga õnneks sai telefoni aku tühjaks ja kõned lõppesid. Ja proual oli väga kõva hääl, sest tema kuulmine oli suht vilets. Seetõttu oli ka tema telefoni helin pandud kõige valjema helina peale ja see meenutas tuletõrje auto sireeni. Iga päev helises see telefon mitmeid kordi pikalt ja põhjalikult, nii et suutsin igakord ennast kangeks ehmatada, kui sireen mu kõrval huilgama hakkas. Aga tegelikult on ju tore, kui inimesel on palju sõpru ja nad hoolivad temast, seega pole siin vaja nuriseda midagi. Pealegi sai proua juba eile koju ka. Eile õhtul jätsin igaks juhuks unetableti võtmata, olin kindel, et saan hästi magada, sest polnud enam segavaid faktoreid ehk norskavaid naabreid. See oli muidugi suur viga, sest minu palat asub just intensiivravi palati vastas. Päeval nagu ei saanud arugi, et seal midagi toimub, aga öösel, kui ümberringi on vaikus, kostusid sealt päris õõvastavad hääled, kui kasutada Kroonika ajakirjanike lemmikväljendit. Keegi mees soigus kõva häälega "Pamagiiiteee", keegi korises päris jubedalt ja olen kindel, et keegi mees köhis endast kopsud välja ja heitis lõpuks hinge, sest pärast köhimist saabus kõrvulukustav vaikus. Ma ikka imestan, kes on need imelised naised, kes suudavad siin töötada igapäevaselt ja hoolitseda kõikide patsientide eest. Hoolimata isegi sellest, et sa oled eluheidik ja siia sattunud tänu oma põletavale elustiilile (jutt ei ole minust) - vahet ei tehta, kui oled haige, tuleb sulle abi anda ja terveks ravida. Ja enamjaolt on tegemist ikkagi raskete haigetega, kellel tuleb mitu korda päevas mähkmeid vahetada, teda iga natukese aja tagant keerata ja pöörata, sööta ja joota, koristada okset ja väljaheiteid, lohutada heade sõnadega ja taluda mõne patsiendi poolt kiuslikku kohtlemist. Ja seda kõike pisikese palga eest. Mina õnneks nii palju tüli ei tekita ja täidan vastuvaidlemata oma arsti (kes on ülisõbralik ja armas inimene) korraldusi ja võtan vastu kõik ravimid ja protseduurid. Õnneks allun hästi ravile ja on lootus, et pühapäeval saan koju. Senikaua aga lasen ravimil veeni tilkuda ja tutvun Tallinna City imeliste pilvelõhkujatega.

Küll on neid vahepeal palju juurde ehitatud, viimane kõrghoone (pidi vist 28-korruseline olema) hakkab ka valmis saama ja teadupärast saab see olema äri- ja büroohoone. Ilmselge märk, et majandus on tõusuteel, sest kõik korrused on juba rendilepingutega kaetud, mis vihjab sellele, et uusi firmasid, kellele on vaja uut kontorit, kerkib nagu seeni pärast vihma. Pole vaja muretseda selle riigieelarve pärast midagi, küll ettevõtjad hoolitsevad selle eest, et maksud laekuksid. Siis saab ka rohkem inimesi terveks ravida. P.S. Minu suur austus ja lugupidamine dr. Rõõm, dr.Jaama ja resident Anžela.

P.S.P.S. Kanti hoolt selle eest, et ma ei unustaks põhitegevust.