Pildikesi haiglaelust

Pole midagi paremat halvast ilmast, kui pead oma aega tapma haigla seinte vahel. Eelmisel aastal Kantar Emori poolt läbiviidud uuringu põhjal on viimase 12 kuu jooksul 96% Eesti elanikest kokku puutunud Eesti tervishoiusüsteemiga, ja suisa 14%-l elanikkonnast on olnud võimalus viibida haiglaravil. Ma kuulun ka selle õnneliku 14% hulka! Sest pingutasin mis ma pingutasin, lõpuks ikkagi sattusin olukorda, kus tervisekassa peab minu peale oma piiratud ressurssi raiskama. Õnneks ei ole ma mingi keeruline juhtum, võrreldes oma palatikaaslastega olen ma suisa hea tervise juures. Päevad on siin pikad ja täis sündmusi. Kõige oodatum sündmus muidugi on see, kui tuuakse süüa. Sest kui midagi teha ei ole, siis läheb kõht kole ruttu tühjaks ja mõtted keerlevad aina selle ümber, et saaks juba süüa. Paar esimest päeva olin päris näljane, aga nüüd on tunne, et kehakaal hakkab tasapisi kasvama. Hea söögiisu on kindel märk sellest, et olen asunud paranemise teele. Lisaks on mulle toodud siia ka head ja paremat - banaane, pähkleid, juustu, õunu, küpsiseid, komme ja isegi marineeritud puravikke ja pudel vahuveini - kõik selle nimel, et ma rutem jalad alla võtaksin ja korraliku peo saaksin korraldada :)

Haigla eeskirjad ei luba muidugi joovastavaid jooke kohapeal tarbida, seetõttu peitsin selle med.personali eest oma ranitsa kõige sügavamasse soppi, et keegi seda ei avastaks ega ära ei konfiskeeriks. Ranitsa peitsin voodi alla igaks juhuks. Muidu äkki tuleb endal kiusatus peale. Peale söömise siin suurt midagi muud tegelikult ei toimu. Ühel õhtul küll juhtus kole lugu, et mu palatikaaslane kukkus õnnetult poolenisti tualettruumi ja palati vahepeale ja ei saanud omal jõul enam püsti. Tema päästeoperatsioon kestis lõpuks kokku 27 minutit, lõpplahenduses osales turvamees, kelle oskuslikul juhendamisel suudeti patsiendi alla lina libistada ja siis turvamehe käskluse peale 1,2,3 (3 peal pidid kolm hooldajat ja turvamees korraga lina nurkadest kinni hoides patsiendi voodisse tõstma) saigi operatsioon õnneliku lõpu. Mul jäi küll süda korraks seisma, kui nägin, kui hoogsalt patsient voodisse maandus, sest oli tunne, et nüüd kukub ta teisele poole maha, aga personal tegutses ikka väga professionaalselt ja midagi hullu ei juhtunud enam. Siis oli ka aeg juba öörahuks, ja ööd on siin vaiksed, unerohust on kõvasti abi ja ilmselt olengi oma viimaste aastate parimad ööd veetnud siin haiglas. Igatahes ei vähkre ma siin unetult küljelt küljele ega ei vaata iga 5 minuti tagant kella, vaid ärkan alles hommikul, kui õde tuleb kaaspatsientidel veresuhkrut mõõtma. Ahjaa, ühel neist on nüüd käsi kipsis, see kukkumine oli ikka päris karm. Igatahes - nähes abituid haigeid, luban, et annan otsad kohe, kui plaanin surema hakata. Ei tahaks küll kellelegi tüli tekitada. Muidugi saan ma siin ka ravi, mitte ei pikuta niisama. Ravimine koosneb veeni kaudu ravimite manustamises, inhalatsiooni protseduuridest, hingamisharjutustest, vererõhu mõõtmisest ja veel nipet näpet sinna juurde. Päev otsa tunnen hoolitsevat suhtumist endasse ja olen ülimalt tänulik, et minu vana hea koduhaigla mind ikka ravile võttis. Kuigi paljud minuga kunagi koos töötanud kolleegid on leidnud uued väljakutsed, leidub siin ikka veel inimesi, kes mind mäletavad ja hea sõnaga toeks on. Aitäh ITK!