Kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Egiptus 2013 - Elu-olu

Niipalju suutsime siiski ilma parandada, et enne lõunat (pühapäeval) saime täiesti vabalt päikest võtta, ja seda kuni kella 4-ni, siis kadus päike hotelli taha. Ilm jäi aga siiski ilusaks ja õhtupoole tegime tutvust Hurghada kesklinnaga. Autode tuututamine, kaubitsejate kutsuvad hõiked „luuki –luuki“ ja meeletu kaubaküllus tekitavad peapöörituse. Iga meetri pealt kutsutakse sind kaupa ostma, pidevalt pead vastama küsimusele „Otkuda võ?“ ja lõpuks teed juba ise tõrjuvaid käteviibutusi, nagu ajaksid sääski eemale. Samas – ei tohi olla kurja näoga, sest see solvab kohalikke ja sa pead aru andma, miks sa nii ebaviisakas oled. Nii et – lahke nägu ette ja otsevaat ning sirgjooneliselt hotelli tagasi.
Jätan esmaspäeva vahele, sest see algas vihmasajuga, mis lõppes siiski päiksepaistega. Teisipäeva hommik oli just see, mida olime juba nii kaua oodanud – päike säras taevas ja mitte ühtegi pilvetupsu polnud silmapiiril. Saime rahulikult päevitada ja mõned meist käisid isegi ujumas, väites, et vesi on soe. Milles mina kahtlen, sest jalgupidi vees olles tuli tunne, et kohe kohe kisuvad varbad külmast krampi.
Pealelõunal läksime Riinaga vanalinnas asuvale turule. Miks ma seda tegin, on mul tagantjärgi raske seletada, aga küllap vist ainult sellepärast, et hotellis ka poleks viitsinud väga olla. Kõik see, mida müüdi ka kesklinna tänavatel, on seal samuti saadaval, ainult suuremates kogustes. Oi, ja kaupmehed on veelgi agressiivsemad. Õnneks annab kaubelda ja see kunst on mul juba täitsa käppas. Tegin kolm mõttetut ostu ka, lihtsalt hasardist. See kuulub selliste reiside juurde, pealegi tuleb turismindust toetada. Uudistest näeme, et Egiptuses on jälle rahutud ajad saabunud, kuid siin piirkonnas on siiski väga rahulik ja miski ei viita rahutustele ega mässule. Kohalikud on väga sõbralikud ja hoolivad.
Üks põhitegevusi on meil siin söömine. Toidu valik on päris hea ja mina olen keskendunud rohkem igasugustele köögiviljadele, eriti tomatile, mis on kohalik ja maitsev. Seekord ei ole toidule küll midagi ette heita, meenub aasta tagune Sharm el Sheigis oldud aeg ning toiduvalik, mis oli müstiliselt rikkalik, kuid samas täiesti maitsetu ja igakord peale sööki tõdesime, et pagan küll, jälle ei olnud midagi söödavat. Ometigi oleme me teadupäraselt ju vähenõudlikud reisijad.
Õlu on päris hea, aga ega külma ilmaga sellel eriti iminekut ei ole. Paneme rohkem rõhku rummile ja vodkale, ning et tegu on kohalike jookidega koos kohutava kõrvalmaitsega, siis tembime neid pepsiga ja tomatimahlaga. Ja siis silmi kinni hoides saame nendest jookidest kuidagi jagu ka, neid ikka rohkem külmarohu pähe tarbides. Mis siin salata – Vello oli päris tõbine siia saabudes, tänasest on ka Riina hääletuks jäänud, minagi köhatan aegajalt, seega nagu Vello ütleb – neid jooke tuleb manustada preventatiivsel eesmärgil. Sest nagu sa armas blogi lugeja oled juba aru saanud, on ka tänane päev hukas – ilm on külm, tuuline ja pilvine. Mis siin muud teha, kui tegeleda ennetustööga!
Homme (neljapäeval) on Riina sünnipäev, ehk ilmub selle kauni päeva tähitamiseks ka päike taevasse!  

P.S. Pilt eelmise kirjutise juures on sellepärast jald ülespidi, et ta lihtsalt tuleb sellisena välja, kui ma vajutan nuppu "publish". See on selge vihje, et midagi veel hullemat on ees ootamas!

Teisipäev, 29. jaanuar 2013

Egiptus 2013 - Talvitumine Egiptimaal

Siin ma nüüd siis olen - paks jope seljas, sokid jalas ja talvitun. Egiptuses. Meri on lausa hülgehall, taevas veel hallim ja pole lootustki, et kunagi veel päiksekiired suudavad läbi murda paksust pilvemassist.  Selline puhkuse algus on suurepärane, kuid mitte lootusetu.

Saabusime Hurghadasse 26. jaanuari hilisõhtul, meid on kaks paari - Riina on koos Velloga ja mina koos Riivoga. Elame kõrvuti tubades ja oleme saanud päris hea asukohaga toad - meil on nii aiavaade kui ka merevaade, samas meil ei ole otsest kontakti naabritega. 10 eurot passi vahel säästab sind probleemidest, mis on seotud tubade ümbervahetamisega. Nii nagu juhtus kolme Eesti noormehega, kes majutati ühte tuppa ja kes pidid jagama kolmekesi abieluvoodit.

Eile oli ilm selline, et Eestis olles ei oleks ka relva ähvardusel randa läinud. Siin küll keegi relvaga ei ähvardanud, aga kuna plääz on otse akna all, siis ei olnud valikut. Tuul puhus kiirusega vähemalt 30 m/sekundis, nii  et võttis lausa taaruma, kuid polnud hullu, siin on olemas spetsiaalsed tuulevarjud, mille taha varjuda. Päikegi näitas ennast paar korda. Teenindav personal on väga sõbralik, enamvähem 100 %-liselt jagavad nad ära, et me oleme Eestist, isegi mõned eestikeelsed käibefraasid on neil selged, nagu näiteks "siga kallis hind" ja "tere-tere, vana kere!" Väga kodune tunne. Üks noormees, kuuldes et oleme Eestist, noogutas kaastundlikult pead ja pomises omaette "Oh dear, they are from Alaska.."

Enne veel, kui me aru saime, et ilmaga on siin natuke nihu läinud, arutasime, et oleks viimane aeg muuta igatalvised suusareisid hoopis palmi all puhkamise reisideks. Kui mõelda, milline tüütus on toppida selga suusaülikond, jalga mitu kilo kaaluvad mäesuusasaapad, tassida turjal suuski, seista tõstuki järjekorras,  ja siis mäest alla lasta, et kogu protsessi korrata - käsi südamele - miski ei veena mind selles, et see tegvus on tunduvalt etem, kui torgata varba otsa plätud, panna selga bikiinid, ennast lihtsalt pikali visata ja soojendada oma vanu konte päikese käes, supelda soojas merevees ja nautida troopilisi kokteile. Siit ka minu üleskutse meie suusaseltskonnale - muutkem oma orientatsiooni!

Aga hetkel siis jääme ootama ilma paranemist - eks sellele peaks kaasa aitama ka mõningase koguse alkoholi manustamine, sest eks ütleb ju eesti vanasõnagi - "ei ole koledat ilm, on vähe viina!" Terviseks!