Minu Miraflores

Minuealised ehk mäletavad seda Aerofloti reklaami endise Võidu väljaku ja Harju tänava nurga peal asuva lennupiletite müügikontori ukse kohal sõnumiga ”Õhusõit on ajavõit!” See reklaam jäi meelde, sest kõigist muudest punavõimu propageerivatest plakatitest erines see sellepoolest, et koledate tolle aja poliitikute Lenini ja Brežnevi lõusta asemel võis pildil näha mannekeeni välimusega stjuuardessi. Isegi tikutopsid olid varustatud samalaadse infoga, ainult õhkutõusva lennuki asemel oli kujutatud hoogsalt maa poole sööstvat õhulindu ja stjuuardessi asemel oli näha lennuki eest põgenevat kõhukat seltsimeest.

Aga sõnum plakatil oli sellegipoolest sama vale nagu kõik muu, mis iseloomustas tolle aja propagandat. Lubati helget kommunismi, aga mis me tegelikult saime? Hoopis helge kapitalismi. Kuhu ma välja tahtsin jõuda - see vana Aerofloti slogan meenus, kui istusime Malaga poole startivas lennukis, olime kinnitanud juba turvavööd ja siis teatas lennuki kapten, et mingil seletamatul põhjusel lennu stardiaeg lükkub edasi pool tundi, seega stardime mitte 7.30 vaid 8.00. Noh, pole väga hull seis. Ainuke mure, et kuidas mu väike lapselaps Mikael vastu peab. Tema muidugi veel aru ei saanud, et mingi jama on ees ootamas. Aga jamaks just läks, sest mingil hetkel panin tähele, et pardateenindajad jooksid ärevelt kokpiti ja lennuki tagaosas asuva wc vahet. Selgus, et vetsu uks oli eest ära kukkunud. Ähmi täis kapten käis samuti paar korda olukorda kontrollimas ja teavitas siis kõik uudisest, et lend lükkub edasi, kuniks leitakse ukseparanduse spetsialistid. Õnneks ei tulnud neid kaugelt otsida, lennujaamas on selleks olemas eraldi remondiosakond. Nii saigi mingi poole tunniga uks tagasi paigaldatud ja olime kindlad, et nüüd saame turvaliselt õhku tõusta, oli ju terve tunnike juba kulunud õigest stardiaja algusest. Aga läks veel pool tundi, enne kui saime õhku tõusta. Selle aja peale olid ka täiskasvanud rahutuks muutunud, mis siis veel lastest rääkida. Lapsi oli päris palju, aga kõik käitusid hästi ja röökivaid mudilasi polnud üldse kuulda. Selles osas on pilt palju paremaks muutunud, sest veel mõned aastad tagasi oli täiesti normaalne nähtus, kui väike laps röökis kogu lennu ja vanemad ei pööranud talle mingit tähelepanu. Meie laps käitus ka korralikult ja pidas ligi 7 tunnise lennukis viibimise väga vapralt vastu. Malaga võttis meid (täpsustuseks, et meie - st mina ja mu tütar Ingrid koos oma kahe mehega - abikaasaga ja pojaga) vastu päikesepaistelise ilmaga. Pool tundi autosõitu ja saabusime oma elupaika, mis seekord asub Costa del Golfi rannikul Mijase kuurordis Miraflorese golfikülas. Võin oma terrassilt vaadata, kuidas mängijad palli auku veeretavad. Päris lohutav on näha, et nii mõnelgi kulub selleks isegi kuni 4 lööki, seega kui homme mängima lähen, pole põhjust oma mängutaseme pärast põdeda, minusuguseid on siin palju. Olen sellel väljakul ka varem mänginud, nii et enamvähem tean, mis mind ees ootab. Ainuke asi, millega ma hetkel rahul ei ole, on see, et lubatud sooja veega basseini vesi on jumala külm. Väidetavalt läbirääkimised kütjaga juba käivad, seega lootust on, et enne ärasõitu jõuab vesi soojaks minna.

Tundub, et kõrghooaeg siin golfikülas on möödas, meil ei ole üldse naabreid ja ka vastasmajades valitseb vaikus ja õhtusel ajal pimedus. Ainuke elanik, keda vastasmajas olen näinud, on üks õnnetu doberman, kes õhtuti üsna kurvameelselt ulub. Tal on oma aiake koos kuudiga ja seal ta siis elab oma koeraelu. Loodetavasti keegi siiski käib talle süüa toomas, sest väljanägemiselt on ta üsna hoolitsetud moega. Lihtsalt väga üksik...Õnneks elab siin ka üks väike metssiga, loodan, et nad aegajalt kohtuvad. Metssigadel on siinsetel golfiväljakutel küllaga tegemist, oliivipuude all on palju tuhnimist.

Ilmajaam lubab jätkuvalt mõnusat päiksepaistelist ilma ja mida rohkemat kaamosest pilgeni novembrikuust veel tahta?

Pildikesi haiglaelust 2

See on uskumatu, kuidas inimese elu võib muutuda, kui ta juhtub olema õigel ajal õiges kohas. Eile juhtus nii, et minu palatisse tuldi paigaldama uut rulood ja kuna mul oli aknaalune koht, siis oli mõistlik ennast töömeeste jalust ära koristada ja suundusin koridori. Õdede posti juures kurtis üks vanem proua õele, et tema ei taha olla üksinda palatis, tema tahab, et tema ümber oleks elu ja inimesed. Väga õige suhtumine! Eriti vanemas eas võib üksindus olla väga masendav. Õde märkas mind ja küsis, et äkki tahan mina sinna ühekohalisse palatisse üle kolida. Ma jõudsin enne jah öelda, kui ta oma küsimuse lõpuni jõudis küsida. Ma olen nii tänulik talle ja sellele prouale, kes ei talunud üksindust. Mina vastupidi hindan väga privaatsust. Seega olen nüüd miljonivaatega vip-palatis ja sotsiaalsest suhtlemisest nagu noaga ära lõigatud. Näiteks eile hommikul, kui viibisin veel ühispalatis, ärkas minu voodinaaber kuskil pool 7 üles ja hakkas helistama. Ta helistas läbi kõik need numbrid, mis tema telefoni salvestatud olid ja tema jutt oli üks ja see sama, võtan selle lühidalt kokku: "Tere hommikust! Ega sina mulle ei helistanud? Ma nägin unes, et mu telefon helises. Ah et sina ei helistanud? Huvitav, keegi ikkagi helistas, ma raudselt nägin unes, et telefon helises". Kui ta oli juba mingi 7 kõnet teinud, oli mul tunne, et haaran padja ja sooritan kuriteo, aga õnneks sai telefoni aku tühjaks ja kõned lõppesid. Ja proual oli väga kõva hääl, sest tema kuulmine oli suht vilets. Seetõttu oli ka tema telefoni helin pandud kõige valjema helina peale ja see meenutas tuletõrje auto sireeni. Iga päev helises see telefon mitmeid kordi pikalt ja põhjalikult, nii et suutsin igakord ennast kangeks ehmatada, kui sireen mu kõrval huilgama hakkas. Aga tegelikult on ju tore, kui inimesel on palju sõpru ja nad hoolivad temast, seega pole siin vaja nuriseda midagi. Pealegi sai proua juba eile koju ka. Eile õhtul jätsin igaks juhuks unetableti võtmata, olin kindel, et saan hästi magada, sest polnud enam segavaid faktoreid ehk norskavaid naabreid. See oli muidugi suur viga, sest minu palat asub just intensiivravi palati vastas. Päeval nagu ei saanud arugi, et seal midagi toimub, aga öösel, kui ümberringi on vaikus, kostusid sealt päris õõvastavad hääled, kui kasutada Kroonika ajakirjanike lemmikväljendit. Keegi mees soigus kõva häälega "Pamagiiiteee", keegi korises päris jubedalt ja olen kindel, et keegi mees köhis endast kopsud välja ja heitis lõpuks hinge, sest pärast köhimist saabus kõrvulukustav vaikus. Ma ikka imestan, kes on need imelised naised, kes suudavad siin töötada igapäevaselt ja hoolitseda kõikide patsientide eest. Hoolimata isegi sellest, et sa oled eluheidik ja siia sattunud tänu oma põletavale elustiilile (jutt ei ole minust) - vahet ei tehta, kui oled haige, tuleb sulle abi anda ja terveks ravida. Ja enamjaolt on tegemist ikkagi raskete haigetega, kellel tuleb mitu korda päevas mähkmeid vahetada, teda iga natukese aja tagant keerata ja pöörata, sööta ja joota, koristada okset ja väljaheiteid, lohutada heade sõnadega ja taluda mõne patsiendi poolt kiuslikku kohtlemist. Ja seda kõike pisikese palga eest. Mina õnneks nii palju tüli ei tekita ja täidan vastuvaidlemata oma arsti (kes on ülisõbralik ja armas inimene) korraldusi ja võtan vastu kõik ravimid ja protseduurid. Õnneks allun hästi ravile ja on lootus, et pühapäeval saan koju. Senikaua aga lasen ravimil veeni tilkuda ja tutvun Tallinna City imeliste pilvelõhkujatega.

Küll on neid vahepeal palju juurde ehitatud, viimane kõrghoone (pidi vist 28-korruseline olema) hakkab ka valmis saama ja teadupärast saab see olema äri- ja büroohoone. Ilmselge märk, et majandus on tõusuteel, sest kõik korrused on juba rendilepingutega kaetud, mis vihjab sellele, et uusi firmasid, kellele on vaja uut kontorit, kerkib nagu seeni pärast vihma. Pole vaja muretseda selle riigieelarve pärast midagi, küll ettevõtjad hoolitsevad selle eest, et maksud laekuksid. Siis saab ka rohkem inimesi terveks ravida. P.S. Minu suur austus ja lugupidamine dr. Rõõm, dr.Jaama ja resident Anžela.

P.S.P.S. Kanti hoolt selle eest, et ma ei unustaks põhitegevust.

Pildikesi haiglaelust

Pole midagi paremat halvast ilmast, kui pead oma aega tapma haigla seinte vahel. Eelmisel aastal Kantar Emori poolt läbiviidud uuringu põhjal on viimase 12 kuu jooksul 96% Eesti elanikest kokku puutunud Eesti tervishoiusüsteemiga, ja suisa 14%-l elanikkonnast on olnud võimalus viibida haiglaravil. Ma kuulun ka selle õnneliku 14% hulka! Sest pingutasin mis ma pingutasin, lõpuks ikkagi sattusin olukorda, kus tervisekassa peab minu peale oma piiratud ressurssi raiskama. Õnneks ei ole ma mingi keeruline juhtum, võrreldes oma palatikaaslastega olen ma suisa hea tervise juures. Päevad on siin pikad ja täis sündmusi. Kõige oodatum sündmus muidugi on see, kui tuuakse süüa. Sest kui midagi teha ei ole, siis läheb kõht kole ruttu tühjaks ja mõtted keerlevad aina selle ümber, et saaks juba süüa. Paar esimest päeva olin päris näljane, aga nüüd on tunne, et kehakaal hakkab tasapisi kasvama. Hea söögiisu on kindel märk sellest, et olen asunud paranemise teele. Lisaks on mulle toodud siia ka head ja paremat - banaane, pähkleid, juustu, õunu, küpsiseid, komme ja isegi marineeritud puravikke ja pudel vahuveini - kõik selle nimel, et ma rutem jalad alla võtaksin ja korraliku peo saaksin korraldada :)

Haigla eeskirjad ei luba muidugi joovastavaid jooke kohapeal tarbida, seetõttu peitsin selle med.personali eest oma ranitsa kõige sügavamasse soppi, et keegi seda ei avastaks ega ära ei konfiskeeriks. Ranitsa peitsin voodi alla igaks juhuks. Muidu äkki tuleb endal kiusatus peale. Peale söömise siin suurt midagi muud tegelikult ei toimu. Ühel õhtul küll juhtus kole lugu, et mu palatikaaslane kukkus õnnetult poolenisti tualettruumi ja palati vahepeale ja ei saanud omal jõul enam püsti. Tema päästeoperatsioon kestis lõpuks kokku 27 minutit, lõpplahenduses osales turvamees, kelle oskuslikul juhendamisel suudeti patsiendi alla lina libistada ja siis turvamehe käskluse peale 1,2,3 (3 peal pidid kolm hooldajat ja turvamees korraga lina nurkadest kinni hoides patsiendi voodisse tõstma) saigi operatsioon õnneliku lõpu. Mul jäi küll süda korraks seisma, kui nägin, kui hoogsalt patsient voodisse maandus, sest oli tunne, et nüüd kukub ta teisele poole maha, aga personal tegutses ikka väga professionaalselt ja midagi hullu ei juhtunud enam. Siis oli ka aeg juba öörahuks, ja ööd on siin vaiksed, unerohust on kõvasti abi ja ilmselt olengi oma viimaste aastate parimad ööd veetnud siin haiglas. Igatahes ei vähkre ma siin unetult küljelt küljele ega ei vaata iga 5 minuti tagant kella, vaid ärkan alles hommikul, kui õde tuleb kaaspatsientidel veresuhkrut mõõtma. Ahjaa, ühel neist on nüüd käsi kipsis, see kukkumine oli ikka päris karm. Igatahes - nähes abituid haigeid, luban, et annan otsad kohe, kui plaanin surema hakata. Ei tahaks küll kellelegi tüli tekitada. Muidugi saan ma siin ka ravi, mitte ei pikuta niisama. Ravimine koosneb veeni kaudu ravimite manustamises, inhalatsiooni protseduuridest, hingamisharjutustest, vererõhu mõõtmisest ja veel nipet näpet sinna juurde. Päev otsa tunnen hoolitsevat suhtumist endasse ja olen ülimalt tänulik, et minu vana hea koduhaigla mind ikka ravile võttis. Kuigi paljud minuga kunagi koos töötanud kolleegid on leidnud uued väljakutsed, leidub siin ikka veel inimesi, kes mind mäletavad ja hea sõnaga toeks on. Aitäh ITK!