Kolmapäev, 26. veebruar 2020

Minu Ao Nang, Vol 2

Täna sain ühele poole sinise sarvedega loomaga. Küll oli hea lugemine Kiviräha poolt. Kuidas tema küll oskab niimood mõtelda ja kirja panna? Näiteks, et üks õige Eesti mees peab olema  nagu puulusikas, sama igav. Ja küll mulle meeldis see ridade vahelt pidevalt välja tungiv tõdemus selle üle, kui nõme on tööd teha, nii nagu tegid seda peategelane ise (kunstnik Oskar Kallis) kui ka tema ema, vend, Nirgi mamma ja selle tütred, kes muudkui toimetasid ja õmblesid ja kellel kunagi ei olnud aega patseerimiseks ja elu nautimiseks. Igatahes jälle üks väert raamat meie armsalt rahvakirjanikult ja minusugusele hedonistile kulus see lugemine ära nagu rusikas silmaauku. Sain selle raamatu jõuluks Innult ja suutsin niikaua ennast tagasi hoida, et mitte enne lugeda, kui puhkus käes. Nüüd tasus see kannatamine ennast ära.
Õnneks on enamus puhkust alles ees, aga eks me oleme siin ikka ka toimetanud ühte ja teist. Näiteks tellisime omale villasse masseerijad, ühed toredad neiud, kelle nimed on Tim ja Kim. Selleks me ju siia tulime, et lasta ennast igast otsast mudida. Neiud teevad oma tööd väga hästi. Tunnen, et pooled lubjatükid minu keres on juba lahustunud, igatahes väga mõnus on see värk ja samas ka väga odav- 1 tund natuke vähem kui 12 eurot (tarbijahinnaindeks on muidugi drastiliselt tõusnud, 2012. aastal sai tunniajalise massaazi kätte 7,5 euro eest). Katsu sa selle raha eest Eestis midagi saada.
Õhtuti käime väljas elu nautimas, st söömas. Me ei asu just väga keskuse lähedal, praktiliselt Ao Nangi külakese alguses ja siit rannani on mingi 2-3 kilomeetrit. Esimesed õhtud luusisime siinsamas oma kodu ümbruses ringi, 100 meetri kaugusel meie villast vasakut kätt on otse mäekünkal hiiglaslik Buddha kuju, mille juurde viib hiiglama pikk trepp ja kogu  see teekond on kaunistatud ilusate kujudega. 100 meetrit paremale aga jääb suur kohalik turg, kust saab osta nii süüa kui ka muud eluks vajalikku tarbekaupa nagu riided, kaabud, käekellad, päikseprillid ja nii edasi. Turg on avatud ainult kolm päeva nädalas, seepärast on see ka üsna rahvarohke, aga enamus ostjaid on siiski kohalikud. Meie tahtsime osta mangosid - need on siin Tais ikka vääga magusad. Aga kuidas sa oskad leti peal tuhandete mangode hulgast leida üles need kõige paremad? Müüjad on ju kavalad - annavad sulle kilekoti, et ole lahke ja vali ise. Aga ise valides võid kindel olla, et astud ämbrisse. Minul on teine taktika - annan kilekoti müüjale ja palun, et ta ise valiks kõige paremad välja. Siis võid kindel olla, et saad kõige küpsemad viljad. Ja nii oligi - kodus sõime ja kiitsime :) Ostsime ka muud söödavat. Pärast väisasime ühte imelikku söögikohta, mis kujutas endast natuke nagu mingit haiglat. Interjöör oli ikka väga meditsiiniline, aga samas ka natuke naljaks.
NaCl lahuse asemel saad sinist ja kollast vedelikku
manustada veresoontesse

Laes on opisaali valgustid, kui toit kurku läheb, saab koha peal
opereerida




Ratastool ja tilgahoidja tagavad turvatunde
Täna läksime siis citysse, st ranna promenaadile patseerima. Ao Nangi rand ei ole just kõige parem rand päevitamiseks, aga siit väljuvad tuhanded paadid päevatrippideks läheduses asuvatele saartele. Küllap meiegi plaanidesse üks paadisõit mahub, aga täna oli eesmärk lihtsalt tutvuda kohaliku linnaeluga. Avastasime, et siin on tegelikult päris palju turiste ja turistilõkse - pood poes kinni ja söögikohtadest siin puudust pole. Iga kümne meetri tagant püüab sind oma võrku keegi imekaunis kohalik neidis, kellega peaks nagu pilti tegema. Neidised tegelikult on varasema elus olnud noormehed, aga nad on leidnud oma kutsumuse teha modellitööd naisterahvana. Ilusad on nad tõepoolest -brokaadist kleidid seljas ja perfektne make up. Ja lahked on nad ka, ei pahanda, kui sa ei taha nendega pilti teha. Ühtegi Go-Go baari mulle ka silma ei hakanud, ega asjata ei öelda, et Krabi on rohkem pensionäride kuurort ja Pattaia ja Phuket noorte oma. Aga on siin ka palju noori, just peredega. Seega, kui teed plaane oma järgmiseks puhkusereisiks, siis vali Krabi - siin on soe, rahulik, sõbralik ja relax atmosfäär. 



 Kui olime kõik vajalikud toimetamised citys ära teinud ja tahtsime tuk-tukiga tagasi oma villasse sõita, siis oli tükk tegu seletamisega, et kuhu see meie villa ikkagi jääb. Villa nime peale kehitasid kõik tuk-tuki juhid õlgu, isegi google mapsi pildi näitamine ei aidanud - keegi ei olnud nõus meid sõidutama. Ka kätega vehkimisest polnud mingit kasu. Siis tuli mulle meelde, et elame suure Buddha kuju kõrval - piisas ainult öelda võlusõna Big Buddha, kui kõik olid valmis meid koju sõidutama, lausa järjekord tekkis meie ümber. Nii suur austus on siin Buddha vastu, et kõik teavad, kus tema kodu on. Muide, siit oma villa terrassilt näen kogu aeg teda ja tunnen, et ka tema kaitsev pilk on minu peal. Väga turvaline on siin olla! 

Esmaspäev, 24. veebruar 2020

Minu Ao Nang



Ei kulunud palju aega, kui pärast Puerto Rico reisi küpses meil plaan naasta tagasi oma juurte juurde, st veeta oma järgmine puhkus taas Tai kuningriigis. Juba augustis said broneeritud äriklassi lennupiletid (et mitte kadedust külvata, siis pea sama raha eest, mis tavaklassipiletid – tänu tütrele, kellel on hiiglama hea vaist tabada soodsaid pakkumisi) ja privaatne villa, et kui siin Eestimaal saab lumest ja miinuskraadidest villand (tavaliselt see juhtub veebruaris), siis on paras aeg saapad lumest puhtaks kloppida, plätud varvaste otsa toppida, lennata kuuma päikese alla ja heita ennast laintesse. Kõik on käinud siiamaani stsenaariumi järgi, v.a. lumi, mida ei olegi õnnestunud sellel hooajal näha. Ja jumal tänatud, niikaua kui ma pean vastutama lumerookimise eest, on see lausa õnnistus, et seda pole alla sadanud. Aga mitte lumest ei taha ma täna rääkida. Vaid sellest, kui tore oli nautida äriklassi teenindust lennureisil. Helsinki Vantaa lennujaama business lounges oli ikka väga privaatne olemine – suure saali peale olime praktiliselt ainukesed, kes siin pakutavaid mõnusid nautisid.
Vantaa business lounge, inimtühi reede õhtul.
Reede õhtul ju õiged bisnesmenid mitte ei lenda ringi vaid istuvad kodus, joovad viskit ja puhkavad pingelisest äritegemise nädalast. Oma pikaajalise äriklassis reisija kogemuse põhjal panime seekord maksimumpunktid Finnairi loungele – super interjöör, maitsvad toidud, korralik alkoholivalik, lisaks väga viisakad teenindajad. Veetsime siin  mõnusad hetked enne Qatar Airwaysi lennule minekut. Ja mis siin salata – Qatar Airways äriklassi teenindus oli samuti kõrgemast klassist, tundub, nagu stjuuardess oleks olemas  ainult sinu jaoks. Kõigepealt ta tutvustas ennast, mis sest et see nimi ei jää kunagi meelde, sest see kõlas nagu Nimhawuangee või vastupidi Geevinhauanmin. Seejärel uuris ta , kas ma sooviksin mingit värskendavat jooki. Loomulikult ma soovisin shampanjat.
Tervitusjoogiks oli shampanja, kahjuks ma ei jõudnudki
klaasi tühjaks juua, sest  kohe algas õhkutõus
 ja kõik ilma turvavööta kinnitatud asjad korjati kokku.
Söögid, mida pardal pakuti, olid maitsvad ja kõhu sai kenasti täis. Kuna meil oli öine lend, siis pikka pidu ei saanud pidada, väsimus raskest töönädalast puges varakult kontidesse. Meeldiva üllatusena eraldas lennufirma meile ka pidžaamad, nii et ei jäänudki muud üle, kui põhku pugeda. Sest äratus oli juba kuskil kella 4-5 vahel hommikul. Küll oleks tahtnud kauem magada, ikkagi laupäeva hommik. Aga polnud hullu midagi, terve päev Katari pealinnas Dohas koos päiksepaistega ootas meid ees. Doha üllatas igal sammul – asfalttee lennujaamast linna oli palju paremas seisundis kui Lasnamäe kanal - sile nagu peegel, linn asub praktiliselt kõrbes, aga mingit kõrbeliiva siin kuskil tuiskamas ei ole, ainult mingi sudu oli linna kohal. Kõik on piinlikult puhas. Peatusime 8-ks tunniks ühes armsas hotellis, mis asus otse vanalinna südames – soukis, kus omakorda on 500 poodi ja   poekest, enamus peidetud salapärastesse käikudesse, mis moodustasid hiigellabürindi, kuhu oli kerge ära eksida.
Tuhanded letid ja kaubad, mida turistidel
on kindlasti vaja osta
Rikkust on siin palju, kullast sõrmekuju on palju
ägedam kui Tauno Kangro Korstnapühkija Karja tänaval
Meie mõnus hotellituba keset souki melu

Kui plaanid soukis suuremaid sisseoste teha, siis
saad sellise käru laenutada 
Vaade cityle
Ettevaatust, jalakäijad!





Pärlid on siin ka palju suuremad kui Eestis
Labürindid turistide eksitamiseks


Kus vaba ruumi leidub, seal on söögikoht

kohalik arhitektuur on ilus, kõik on puhas ja korras.
 City oma uhkete pilvelõhkujatega jäi silmanägemise kaugusele, aga tundus, et tõeline elu kihas siiski siinsamas meie ümber. Araabia mehed kandsid maani ulatuvaid valgeid triiksärke ja  peas toredaid rõngastatud rätikuid, naised aga olid riietatud musta värvi  hidžaabidesse. Selline riietumisstiil teeb lausa kadedaks – jääb ära igasugune vaev igal hommikul oma pead valutada mõttega, mida ometi täna selga panna. Muidugi austasime kohalike inimeste tundeid ja olime samuti väga sündsalt riietatud – pikad püksid, pikad varrukad ning igaks juhuks ka sall ümber kaela. Alguses me pelgasime, et kui jääme kellegi leti äärde pikemalt seisma, siis tuleb meil hakata hullu moodi kauplema, kuid tegelikult keegi sulle siin pähe midagi ei määri. Tahtsin küll osta ühte pisikest kalliskividega kaunistatud kullast Aladdini lambikest, kuid Innu laitis selle mõtte kohe maha – milleks koguda koju mõttetuid asju, mis ainult tolmu korjavad. Sest on ju nii, et enamus suveniire, mida sa kuskilt kaugelt maalt kaasa oled toonud, leiavad lõpuks koha kuskil kapinurgas või mis veel hullem – prügikastis. Meie pere liikmed on igast riigist kaasa toonud õllekannu, neid on meil vist oma 50 tk juba söögitoa seinariiulitel tolmumas, harva, kui keegi neid õllejoomiseks tarvitab. Aga kollektsioonina on neil kannudel päris kenake väärtus ja silmale ka ilus vaadata. Kahjuks Kataris õlut ei jooda ja kannusid müügil ei olnud. Kõik kauplejad olid väga viisakad, üleüldse oli Dohas väga turvaline olla, hoolimata turistide hordidest. Meie lend Doha-Krabi väljus alles kell 8 õhtul, seega oli meil piisavalt aega veeta  mõnusad tunnid hotelli basseini ääres, süüa lõunat tänavakohvikus ja veidi ka tukastada, kuna lennureisil jäi uni liiga lühikeseks.
Maailma suurim karu tervitas meid Doha
lennujaamas

Doha äriklassi lounges oli palju rohkem
rahvast - ilmselt teevad ärimehed Araabia riikides tõhusamalt tööd,
kasutades selleks ka puhkepäevi. Sellepärast kuulubki Katar
maailma 5 rikkaima riigi hulka, peaaegu nagu Eestigi.

Äriklassi hamburgerid on poole väiksemad :)
Tekk, padi, pidzaama, telekas, kosmeetikakott
pehme voodi ja hooliv stjuuardess - see kuulub
puhkuse juurde


Söögiisu tekitaja

Järelroog



























Eelroog

































Eile, s.o. siis pühapäeva varahommikul maandusime õnnelikult Krabi lennuväljal, kogu lend möödus kenasti, äriklassis ei olnud tunda kordagi turbulentsi, võib-olla seda ei olnudki. Ilm on siin palju soojem kui Eestis - +33°C. Ja siin on päike! Imelik, et see maakera peab ka nii ebaõiglaselt erineva ilmastikuga olema. Kui meil Eestis ka igapäev päike säraks, oleksid inimesed sama rõõmsad ja lahked kui siin Tais. Ma usun, et kellelgi ei tuleks pähe mõtet moodustada parteid nimega EKRE või kadestada oma naabrit tema suurema auto pärast. Väga võimalik, et presidendi vastuvõtule tuleksid naised sama kleidiga, mis eelmine kordki ja noormehed ajaksid oma koledad habemetuustid maha. Jah, see oleks kõik võimalik siis, kui meil paistaks päike iga päev. Nagu täna – ilmajaama uudiseid vaadates näen, et meie armsa kodumaa kohal särab sünnipäeva auks taevas ehtne päike ja polegi vaja tõrvikuid süüdata. Elagu Eesti!
Väike ülevaade meie külmkapi sisust. Et pärast puhkust ei oleks piinavalt kahju asjatult veedetud päevadest.