Minu Kairo, vol2

Pärast kahte sisukat päeva Kairos naasesin tagasi rahulikku Hurghadasse. Maakera suurim linn väsitas kohutavalt. Paar päeva on kulunud taastumisele ja muljete settimisele. Teisel päeval  suurlinnas käisime kuulsas muuseumis, kuhu on kokku kogutud vaaraode sarkofaagid, hauakambrid, suured hunnikud suuri kive, bareljeefe, kujusid ja tuhandeid vidinaid, mis on usinate arheoloogide ja hauakambrite rüüstajate poolt maa alt välja kaevatud. Nägin ka Tutanhamoni kuulsat kullast näomaski ja kullatud sarkofaage ning muid talle hauda kaasa pandud väärisesemeid. Kullaga ei oldud igatahes koonerdatud.
Egiptuse muuseumit külastatakse klasside kaupa. Mis on vahva muueumi külastuse juures - lapsed võivad käratseda nii kõvasti, kui torust tuleb, ei mingit pühalikku vaikust ega austust kadunud esivanemate vastu. Meenus, kuidas meid lastena viidi mingisse revolutsiooni muuseumisse, oli vist Tööliste Kelder, ja kuidas me andunult kuulasime kuulsa revolutsionääri Alma Vaarmanni pajatusi sellest, kuidas nad kodanlust kukutasid. Kellelgi ei tulnud pähe muuseumis mürada, peitust mängida või käratseda. Oli alles kord.
Kui meil muuseumist villand sai, võtsime ette Niiluse kruiisi. Risto rentis meile kruiisilaeva ja tegime sellega tiiru ümber selle saare, kus asub palju saatkondi, ka Eesti oma, ja kus elavad vaprad ja ilusad, ka Risto on ennast sinna elama asutanud. Lõunastasime seekord tunduvalt korralikumas restoranis. Muide, sellest tänavatoidu urka külastamisest mingeid seedehäireid me ei saanud, seega soovitan soojalt ikka käia nendes kohtades, mida turistid hoolikalt väldivad - saate unustamatu elamuse koos priske kõhutäiega.
Õhtul lennujaama sõites sattusime ka tõelisesse traffikusse ehk ummikusse, ja seda ma küll pean taas kordama, et Tallinnas ei ole ummikuid, see, kui seisad 5 minutit Pärnu maantee ja Liivalaia ristmikul, pole mingi ummik. Ja liikluski pole Tallinnas mingi liiklus. Parkimine on ka Kairos palju paremini korraldatud. Kõik autod on pargitud üksteise ette, kõrvale ja taha nii, et hiirepoeg ka ei mahu läbi. Aga mingi valemiga saab igaüks oma auto kätte kui vaja sõitma minna. Niipalju siis Kairo muljeid.
Homme õhtul hakkame juba tagasi Eestisse sõitma. Ilmaga on seekord väga vedanud, on soe ja mitte eriti tuulne. 

Minu Kairo

Never sei never, ütleb Eesti vanasõna, ja kyll vanad eestlased juba teavad, mis on kõige õigem. Täpselt aasta tagasi lubasime papaga, et enam ei tule Egiptusesse puhkama, aga võta näpust -siin me nyyd oleme ja teisiti ei saa. Kõik on siin ikka nii, nagu vanasti, ainult selle vahega, et kuurordid on tyhjad, ei ole siin enam puhkajaid Venemaalt. Hotellis aja teisi turiste nagu tikutulega taga, lamamistoolide pärast ei pea mitte kellegagi võitlema ja sööklas saad oma toiduportsu kätte ilma ryselemiseta. Yhesõnaga on siin nyyd igav! Seepärast tegingi väikese põike Hurghadast otse Kairosse, sest kui juba oled nii lähedal oma lähisugulasel, siis tuleb tema elamine siin Kairos yle vaadata. Ja yhtlasi ka nautida suurlinna võlusid ja valusid. Niisiis maandusin hommikul lennujaamas ja mulle oli auto koos juhiga vastu saadetud. Et ma teaksin, milline on just minu sohver, hoidis ta kõikide peade kohal suurte trykitähtedega kirjutatud silti EMA. Eksida oli võimatu. Sõit lennujaamast Risto koduni võttis ca pool tundi, sest et ei olnud traffikut, nagu autojuht kinnitas. See tähendab, et ei olnud veel ummikuid. Istusin tagumisel pingil ja mul olid kogu aeg mõlemad jalad piduritel, minu arust on see lihtsalt kohutav, millises kaoses toimub kogu liiklus, igaüks sõidab nii kuidas tahab, parem oli silmad kinni hoida, oli kohe poole julgem tunne. Aga sellegipoolest kulges see suur kaos väga toimekalt ja yhtegi liiklusõnnetust kellegagi ei juhtunud minu nähes. Kõik on lihtsalt harjunud selle liiklusega, kiirusega, miljonite autodega ja pideva tuututamisega. Kui olin Risto apartemendi yle vaadanud ja veidike keha kinnitanud, sõitsime pyramiide vaatama. Tegelikult paistavad need ka Risto tuppa ära, kui pole parajasti sudu, kuid otsustasin, et tahan neid ikka oma käega ka katsuda. Pyramiidide ymber asjatavad hobuse ja kaamelimehed, kes kangesti tahavad, et sa nende kaarikuga sõidaksid. Ja leidubki turiste, kes sellise sõidu eest on nõus välja käima kopsaka rahasumma. Kui yleyldse turistidest rääkida, siis ega siin enam välismaalasi ei kohta, koik on kohalikud, olime Ristoga ainsad  ja loomulikult koondus kõikide tähelepanu minule ning kedagi ei huvitanud enam pyramiidid ega Sfinks. Paljud tahtsid minuga pilti teha, olin sellisest tähelepanust väga meelitatud, kuid pikapeale muutus see juba tyytavaks. Ega pole kerge olla kuulus kirjanik.
Edasi viis sõit meid all linna, kolasime mööda kirikuid, synagooge  ja mosheesid. Pyha Jyri kirikus nägin altarimaale, mis on maalitud 2000 aastat tagasi. Siin ikka on seda kultuurikihti tublisti rohkem kui meie kodumaal. Kui usutemplid yle vaadatud, suundusime vanalinna. Kitsad tänavad on täis poekesi ja lette, mis on ylekylvatud meeletutes kogustes suveniiridega - ikka pyramiidid, kassikujud ja vesipiibud. Kus neid kyll valmistatakse ja kes neid ostab? Yhes tänavarestoranis võtsime istet ja kinnitasime keha. See oli ehe urgas, kus 3 voi 4 meest nn tänavatoitu valmistasid. Meid juhatati leti taha asuva ainsa söögilaua taha istuma, koleda kaltsuga pyhiti algul laud, seejärel pingid puhtaks ja toodid toidud lauale. Loomulikult kysiti, kes me oleme ja kust tuleme. Olime Mary ja John ja tulime Austriast. Siin inimestele seletada, et sa tuled Estooniast, on täitsa mõttetu - sellisest eksootilisest väikeriigist ei tea siin keegi midagi. Austria mainimine aga ei aja kedagi hämmingusse. Ei jõua kohe seda uut Eesti märki ära oodata, mis meile tuntust ja kuulsust maailmas juurde tooks.
Kuigi sööki tehti kohutavalt antisanitaarsetes tingimustes, oli lõpptulemus väga maitsev, sõime kebabi ja muud kohalikku toitu, millele nime anda ei oska. Aga mis oli maitsev ja parajalt vyrtsikas. Kohud täis, saabus tasumise tund. Kuna olime austerlasteks maskeerunud, siis loomulikult kysiti meie käest ka väärilist tasu - 350 naela, mis on ca 35 eurot. See võttis ikka jalad nõrgaks kyll, sama raha eest saab Marriotsis kõhu tugevasti täis. Pool tundi kauplemist ja saime lõpuks hinnas kokkuleppele, 190 naela. Kokku läks 200, viisakate austerlastena viskasime tippi ikka ka. Mõlemad pooled jäid lõpuks rahule.
Kairo on tõesti suur linn väidetavalt maailma suurim, siin elab 20 miljonit elanikku ja iga aasta kasvab elanike arv 1 miljoni võrra. IRL visionäärid tulgu ja õppigu, kuidas saada yhe aastaga juurde miljon eestlast, mitte aga 20 aastaga. Kuna täna oli väga tähtis mäng Arsenali ja Tottenhaimi vahel, pidime poole kolmeks koju tagasi joudma. Nyyd saime kyll  ka natuke ummikutes istuda, aga meie autojuht on ikka tõeline meister ja tõi meid igast eluohtlikust liiklussituatsioonist elu ja tervisega välja.
Homseks jääb Egiptuse Muuseum ja õhtul lennukiga tagasi turvalisse Hurghadasse, kuhu papa maha jäi. Aga ka Kairo on turvaline, politsei ja sojavägi on vägagi nähtav igal pool ja mingit hirmu siin olla kyll pole. Kairo ja Egiptus ootavad oma miljoneid turiste tagasi. Mina kyll julgen soovitada, et tulge siia, kasvõi palmide alla puhkama, sest inimesed on siin vägagi sõbralikud, pealegi soovivad siin kõik turistiga pilti teha. See aeg on pöördumatult möödas, kus turist tegi kohalikest pilti. Nyyd on turist suur haruldus ja vaatamisväärsus.
Ristole suur tänu võõrustamise eest. Ma loodan, et ta ei sõida siin ise autoga ja ei roni pyramiidi tippu, mida ta kangesti teha tahab. Katsun neile asjadele mitte mõelda!