Kolmapäev, 16. oktoober 2019

Minu Türgi, vol 4

Minuga juhtub pidevalt nii, et alles viimasel päeval avastan ma selle, mida olen hoolega otsinud. Seekord otsisin tulutult seda head Türgi jooki nimega airan. Igal söögikorral käisin ümber kõikide toidulettide, kus vähegi seisid joogianumad, aga airani need ei sisaldanud. Ja nüüd, üks tund enne ärasõitu tulime oma lemmikbaari nö reispassi tegema, ja mis ma näen - võlujook on kogu aeg mu silme all olnud, ainult ei osanud seda kuidagi mahlapüttide vahelt märgata. Aga hea, et niigi läks ja saan rahulikult koju lennata. Lisaks suurendab rahulolu seegi, et kõik need päevad säras päike ja ilm oli lihtsalt parim, mida oktoobris soovida. Ja just täna hakkas siin sadama. Seega ajastus  oli igati täkkesse.
Eile sain ka oma antistressi massaaži kätte. Loomulikult oli masseerijaks jälle see iluz meez. Aga oma tööd ta tegi hästi.  Minu nõrk koht on puusakondid ja kui ta neid mudis, siis tegin ikka hirmsaid oigamise hääli, sest oli ikka kole valus küll. Jah, vanadus on tore iga, aga ainult siis, kui oled hea tervise juures. Tuleb rohkem käia masseerija juures, et tervena püsida, sest õige massaaž paneb su lubjatükid liikuma ja viib kehast kõik mürgid ja kurjad mõtted.
Kokkuvõtteks, kui tahate ka aja maha võtta, siis siin saab seda teha, eriti, kui teile meeldivad röökivad ja jonnivad lapsed, keda siin on suurtes kogustes. Samas on siin ka vaikseid nurgataguseid kohti, mis on ainult 18+ vanustele mõeldud ja kus keegi kedagi ei häiri. Ja ümbrus on siin ka väga ilus. Aga järgmine reis viib mind hoopis teise kohta!
Airan on vasakul pool

Linnupesadepuu

Esmaspäev, 14. oktoober 2019

Minu Türgi, vol 3

Mida ometi sisaldavad kõik need suured kohvrid, mis soojamaa reisidele kaasa veetakse? Minu pikaajaline kogemus ütleb, et täiesti tarbetu on kaasa vedada kontskingi, peokleite, sooje kampsuneid, pikki pükse, täispuhutavaid madratseid, õlgkübaraid, 7 paari aluspesu, magneetofoni ja vererõhuaparaati. Aga enamjaolt just sellisest kolast koosneb enamike reisijate pagas, pluss veel tonnide viisi mänguasju, lutipudeleid ja vankreid lastega reisijatel. Nii see süsinikust jalajälg aina suureneb, kui koormata lennukit tarbetu koliga, mis tõstab lennuki kaalu ja nõuab rohkema kütuse kulutamist. Miks ei võiks hotellid laenutada kohapeal titekärusid ja mänguasju? Ja vajadusel vererõhuaparaati? Igatahes kui seisime  Tallinnas lennukile regamise järjekorras, seisis meie ees ontlik noorpere 2 väikese lapsega ja nende pagas koosnes 5st ülisuurest kohvrist + iga reisija seljakotist ja kõige lõpuks oli suurel pakikärul ka pirakas piklik neljakandiline pakend, mis või sisaldada endas a) kokkupandavat imikuvoodit või b) kokkupandud titekäru. Kirsiks tordil oli veel see, et vahepeal järjekorras seistes sukeldus pereisa ühte kohvrisse, õngitses sealt välja sandaalid, võttis jalast oma korralikud tänavakingad ja vahetas need sandaalide vastu. Issversussver, Lasnamäelt taksoga lennujaama on nii lühike maa,  miks neid kingi sõidutada nii kuradi kaugele kodumaalt? Ja no siin ei pea iga issanda söögikorra ajaks uut tualetti selga sikutama ja kontskingi jalga toppima. Aga mite sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis eilsest tehnoülevaatusest. Kõik see kestis tund aega ja selle sisse mahtus kokku 5 protseduuri. Kõigepealt 5 minutit soome saunas soojenemist, siis hamam ehk türgi saunas terasnuustikuga ihu hõõrumist tugevate kätega mammi poolt (see hõõrumine meenutas mulle minu esimest saunaskäiku oma ämmaga, kes tugeva saunaharjaga - mäletate küll seda puuharja, millel olid kõvad harjased ja millele sai varre külge "keevitada", et saaks selga küürida - mu selga nii hoolega nühkis, et mul oli tunne, et mul pole enam nahka selja peal olemaski, aga ma ei julgenud isegi mitte iitsatada, et mul on jube valus, ei saa ju ämma ees vedelaks lüüa), seejärel üle kogu kere seebivahuga kokku mätserdamist ja nö seebimassaži tegemine. Siis tonnide viisi veega ülekallamist ning seejärel mingis hämaras ruumis pikutamist koos kortse triikiva näomaskiga. Ja siis tuleb sinu juurde iluz meez, umbes nagu George Cloony, ja ütleb, ta nimi on Ali ja ta hakkab mulle massaaži tegema. Ausalt, ma olin natuke ärevuses, sest pole kunagi varem meesmasseerija käte vahel olnud, aga rahustasin ennast mõttega, et ma olen piisavalt vana ja tüüp oli jälle piisavalt noor, nii et vaevalt tal mingeid mõtteid minuga seoses võiks tekkida. Nii oligi, Ali tegi lihtsalt oma tööd ja minu kurvikas keha jättis teda ükskõikseks. Igatahes pärast 1 tunnilist protseduuri tundsin ennast päris hästi, nii et kui hakkasin spaast lahkuma, suutsin endale veel ühe massaaži kaela määrida, see on siis homme ja selle nimeks on anti stress massage ja ma olen selle välja teeninud pärast kõike seda stressamist, mida olen viimasel ajal tundnud.

Selline päikeseloojang just praegu
Muidu on siin kena olla, ainul üks imelik mees kõnnib siin ringi ja kuulutab oma T-särgiga, et ta on sündinud nõukogude liidus ja eile kandis ta punast särki, mille rinda kaunistas NSVL vapp ja seljal oli sirp ja vasar ning tekst, et CCCP moja roodina. Ei saa inimesest aru, kes sellise asja üle uhke saab olla. Aga ei lase ennast sellest häirida. 

Laupäev, 12. oktoober 2019

Minu Türgi, vol 2

Ma ei ole juba mitu aastat ennast nii tervena tundnud, siinne soe kliima mõjub hästi, isegi unetust on siin palju kergem taluda. Ärkad  öösel üles, vähkred natuke ja magad rahulikult edasi, sest tead, et ei pea pool kuus ärkama, vaid võid rahulikult poole 8ni põõnata. Selleks ajaks läheb kõht tühjaks. Nälga siin ei sure, pigem tunnen muret, et suve jooksul 3-4 kaotatud kilo tulevad nädalaga tagasi. Ah et kuidas saab suvel kaalu langetada? Grillihooajal? Väga lihtne -  võta trepialusest kunkust välja oma golfivarustus ja käi 3 korda nädalas golfamas. Ära heitu sellest, kui alguses mitte mõmmigi välja ei tule, küll pikapeale lähevad löögid pikemaks ja nauding mängust suuremaks. Veel 2 kuud tagasi ma ei uskunud, et suudan lüüa kaugemale kui 10 meetrit, aga tänaseks suudan juba üle 50 meetri lüüa. Pole küll asi, millega kelkida , aga endal lihtsalt on hea meel, et kui ikka väga midagi tahta, siis kõik on võimalik , isegi minusugusel spordikaugel antisportlasel. Muidugi oli mul ka ambitsioonikas plaan siin Belekis golfiradu väisata, kuid minu vanem õde, kellel mänguri staaži mingi 20+- aastat, laitis selle mõtte kohe maha. Kui tulla siia mängima, siis mitte üksiküritajana, vaid ikka koos sõpradega, ja teiseks pean enne oma handicapi allapoole mängima. Seega Beleki golfirajad, ärge see hooaeg veel minuga arvestage.
Väga kehvad lood on lugemisega - kaasavõetud 4st krimkast olen läbi suutnud lugeda ainult ühe, teisega alustasin täna. Kui nii edasi läheb, siis saab enne puhkus otsa, kui mul mõrvamüsteeriumid lahendatud. Huvitav, et kas vananemisega kaasneb ka loetust aeglasem arusaamine, või loengi nüüd lihtsalt aeglasemalt? Noorest peast sai ikka raamat korraga alla neelatud, enne käest ei pannud, kui viimane lehekülg loetud sai. Nüüd aga kulub vahel paar nädalat, enne kui mõnest raamatust jagu saan. Või ei kirjutata enam nii huvitavaid raamatuid? Või siis lihtsalt enam ei suuda keegi mind millegagi üllatada.
Niimoodi vaikselt see aeg siin kulub, 3,5 päeva veel ja siis tagasi tööl. Praegu näeb minu töökoht aga välja selline:
Homseks broneerisin spaa protseduurid - hamam, massaažid, kortsude triikimine ja muu vajalik tehnohooldus ja keretööd. Puhkusest peab ju mingi kasu ka olema.

Kolmapäev, 9. oktoober 2019

Minu Türgi, 2019

I'll be back,
ütles vist Shwartseneger või Stallone. Vahet pole, ma olen tagasi, selles toredas kohas Belekis, kus ma olin 2 aastat tagasi, puruhaigena ja millest ma suurt midagi ei mäleta. Seekord valmistusin põhjalikult, juba augustis alustasin antibiootikumi kuuridega, et saada oma köhimine kontrolli alla, mille lõppvaatus oli ränk üleelamine bronhoskoopia protseduuriga, millest ma ei taha teile midagi rääkida, sest see oli lihtsalt järjekordne kohutav elamus. Oot, see tuli nüüd nii pikk lause, et pean väikese pausi tegema. Ühesõnaga, minuga on nüüd kõik korras ja tulin tagasi siia Letoonia Golf Resort hotelli, et nautida seda kõike head kogu raha eest, mis eelmine kord jäi tegemata. Reis ise algas suure üllatusega, sest parafraseerides klassikuid - kui me lennujaama jõudsime, olid istekohad tagavaraväljapääsude juurde välja müüdud. See tähendab, et me jäime ainult 10 minutit hiljaks ja chek in käis täie hooga, olime täitsa saba lõpus ja ma olin valmis mürki võtma, et seekord meil ei õnnestu saada head positsiooni varuväljapääsu ukse juures,  kus on jalgadele 2 meetrit sirutamise ruumi, Aga võta näpust - kui jõudsin leti teenindaja juurde ja tegin haledat nägu, sain nigu naksti kaks kohta sinna kuhu vaja. See on puhkuse õnnestumise juures väga oluline faktor, et saad seda alustada piisavalt suure jalasirutamise ruumiga lennukis. Ma ei peatu siin pikemalt sellel, et kui me maandusime ja suundusime oma vastutellitud limusiini juurde, siis ei pannud ma esimese hooga tähele, et Taadu jäi maha. Kui lõpuks märkasin, et ta väga aeglaselt liigub , siis sain aru, et temaga on mingi teema. Autos oli tunne, et nüüd ongi lõpp - Taadu oli näost lubivalge ja tegi imelikke häälitsusi. Ketrasin peast läbi kogu oma esmaabi ja elustamise tarkused ja sundisin teda köhima, abi sellest suurt ei olnud, sest köhimisest ta keeldus. Mõne minuti pärast siiski ta toibus ja tundus, et suust suhu hingamist ma seekord tegema ei pea, õnneks. Arvan, et tervisehäire põhjuseks oli väga varane ärkamine ja hommikusöögi vahelejätmine, mis põhjustas madala veresuhkru näidu. Teie kõigi rahustuseks kinnitan, et Taadu on vähemalt praegu täie elu ja tervise juures ja ei kurda millegi üle. Seega, kokkuvõttes on meie puhkus hästi alanud, me oleme elus, ilm on siin suurepärane, toidud ülimaitsvad ja mis seal salata, isegi dzinn toonikuga kõlbab juua. Ja see on alles esimene päev. Seepärast ei kirjuta ka pikemalt, sest muidu te ei viitsi järgmisi osi lugeda. Olge terved ja käige regulaarselt tervisekontrollis, uskuge mind, see ei ole kena vaatepilt, kui keegi sinu lähedastest kavatseb otsad anda sinu silmade all.