Teisipäev, 12. märts 2019

Minu Puerto Rico vol 4

Samal ajal kui meie pahaaimamatult tutvusime Bacardi rummi vabrikuga ja Puerto Rico pealinna San Juani iidse vanalinnaga, suutsid ekreiidid, kesikud ja isikud Eestis korraldada mingi jama. Mingi koalitsiooni. Me vist ei tule enam Eestisse tagasi. Pärast  toredat, elamusterohket ja internetivaba päeva oma villasse tagasi jõudes lugeda selliseid uudiseid kodumaalt tekitas meis totaalse masenduse, et käsi iseenesest haaras rummipudeli järgi. Ja miks ka mitte, sest siin kehtib käibetõde - rumm on palju parem jook kui konjak. Bacardi rummi tootmine sai alguse juba 1862 aastal Kuubas, Havannas, kuhu Katalooniast emigreerus veinikaupmees don Facundo Bacardí Massó.  (vt. Wikipeediast)

Juba 7 põlve järjest on seda õilist jooki toodetud ja tänasel päeval on see kõige enim müüdud alkohoolse joogi bränd maailmas. Iga päev  igas tunnis müüakse näiteks 258 000 Cuba Libre kokteili. Pean uhkusega ütlema, et ka mina olen mingi osa sellesse müüki siin panustanud, vähemalt 2 kokteili olen ma hinge alla selle aja jooksul manustanud. Niipalju saime targemaks, et õige Cuba Libre segatakse kokku tumedast Bacardi rummist, mis peab olema vähemalt 8 aastat vana. Aga eks kõik ole läinud kergema vastupanu teed ja saab ka odavamalt läbi. Cuba Libre ajaloost vaata ise lähemalt Wikipediast. Pärast Fidel Castro võimuletulekut põgenes  Bacardi klann Puerto Ricosse ja pani siin püsti oma tehase ning jätkas rummi tootmist.
Igatahes on Bacardi tehaste aastane käive ca 5 miljardit dollarit ja töötajaskond üle 5000 inimese. Tehaseid on üle maailma laiali ja isegi Eestist saab nende tooteid osta igast korralikust ärist.
Pärast rummivabriku külastust suundusime avastama San Juani vanalinna. Küll see on alles kena linn. Majad on ilusates värvides, kaunistatud tillukeste rõdudega, ja iga maja alumisel korrusel on kas suveniiripood, sigaripood, juveeliäri või söögi-joogikoht. Nagu Tallinnaski.




Loomulikult ei jätnud me kasutamata soodsaid ostuvõimalusi, sest teadupärast on Eestis müüdavaid  hirmkalleid brände võimalik mujal maailmas soetada kordades odavamalt. Ja ma ei mõtle neid võltstooteid, vaid ikka päris asju. Igatahes olime sunnitud ostma täiendava kohvri, et asjad ära mahuksid.
Paraku on meil jäänud siin olla veel ainult 4 päeva ja selle aja oleme otsustanud pühendada aktiivsele puhkusele - bassein, rumm ja sigarid, no sport!
P.S. Tõotan pühalikult, et ei lähe enam ennast laintesse heitma, seega ei pea te minu pärast muretsema. Läbielatud kogemus oli piisav, et selliseid trikke mitte korrata.

Laupäev, 9. märts 2019

Minu Puerto Rico vol 3

Ongi esimene nädal möödas, aga pole hullu, teine on veel ees. Kuna täna on selline sombune ilm, otsustasime teha retke džunglisse. Õnneks ei ole kaugele vaja minna, elame sellest umbes 1 miili kaugusel ja golfikäruga võttis aega kõigest 10 minutit, et kohale jõuda. Kõik on siin täpselt nii, nagu meie Riigi Metsamajandamise Keskuse matkaradadel. Metsa viib korralik rippsild või ripptee - see on vajalik selleks, et mitte vette kukkuda, sest kogu ala on vee sees.
Aukohal on sellised puud nagu Pterocarpused, mida kohalikud kutsuvad Kanajalgadeks, sest nende puude tüved meenutavad maapinna juures kanajalgu.
Loomulikult on see džungel täis ka kõiki muid ägedaid taimi, puid ja loomi ning linde. Kui oled kannatlik, siis kuuled konnade krooksumist, või sahistab iguaan su jalge eest mööda. Linnud teevad kõige eriskummalisemaid hääli ja õhk on tiine troopilisest niiskusest ja kuumusest. Õnneks ei ole siin aga ühtegi sääske pinisemas. See oli minu esimene matk džunglis.
Paar korda oleme käinud mere ääres, õigem on vist öelda, et ookeani ääres. Lained on suured ja kaugele väga ei julge minna, sest hoiatussildid on väljas selle kohta, kuidas käituda, kui hoovus sind peaks kaldast eemale tirima. Parem sulistame kalda ääres. Vesi on mõnusalt soe ja päike isegi liiga soe. Siinsamas kalda ääres seisavad mõned hüljatud villade kompleksid - paari aasta tagune orkaan Maria on oma jälje neisse jätnud ja omanikud ei ole suutnud neid ilmselt taastada. Orkaani jõust annavad aimu juurtega väljakistud palmid, osadest palmidest on aga alles jäänud taeva poole kõrguv tüvi ilma ülemise otsata - seal kus peaksid lehed ja kookospähklid asuma, on õnnetu nüri tipp ainult.
Oleme ka mõned korrad käinud õhtust söömas kohalikes lokaalides. Pean tunnistama, et Puerto Rico rahvusköök ei ole just see, millest vaimustuda. Näiteks mofongo - see on  roog, mille põhikomponendiks on praetud banaanid, mis korjatakse roheliselt ja praetakse, seejärel segatakse soola, küüslaugu ja õliga kokku ja mis lõpuks meenutab välimuselt hernetampi. Maitse on igatahes imelik. Seda mofongot serveeriti mulle selllise kala nagu Mahi-Mahi juurde. Tegemist on suuremat kasvu ookenikalaga, kes elab 37-85 meetri sügavuses ja välja näeb ta selline:
Mahi-Mahi. Pilt on internetist https://www.oceanbluefishing.com/facts-about-mahi-mahi/ , sealt saab kala kohta rohkem lugeda.
Grillitud Mahi-Mahi filee meenutas maitselt veidike suitsuheeringat, oli üsnagi kuiv ja päris soolane. Roog nägi välja selline:

Kui kelner küsis, kuidas kala maitseb, ütlesin ausalt, et see on minu jaoks liiga soolane. Kohe vahetati minu toit grillitud krevettide vastu ja seda ilma lisatasuta. Üldse on siin teenindus lihtsalt super. Kõik on ülimalt sõbralikud ja igas söögikohas on teenindajaid palju, tööjõupuuduse üle siin ilmselt ei kurdeta. Igatahes kui istud lauda, siis kohe tuleb ettekandja ja ka jooki ning toitu ei pea mitte kauem ootama, kui nende valmistamiseks kuluv aeg. Ja kõik lausa jooksevad, ei ole mingit loivamist ega tüdinud pilku, vastupidi, kõigil on kõrvaklapp kõrvas ja mikker kaelas ning tellimused esitatakse kööki nö telefoni teel ja ka info valmissaanud toidust kantakse ettekandjale otse kõrva sisse. Seepärast pole ka ime, et lauda toodud toidud on jube kuumad, sest nad on otse pannilt tulnud. Meie lemmikkohaks on kujunenud jahisadamas asuv restoran La Pescadería, mis tõlkes tähendab kalapoodi.
See tundub üldse olema siinkandi populaarseim koht, sest rahvast tuleb siia kokku pärast seda, kui on pimedaks läinud, lausa hordidena. Toidud on siin taskukohased ja söödavad. Eile otsustasime süüa hamburgerit, sest kui oled juba tulnud Ameerikasse, siis on imelik mitte süüa kohalikku rahvustoitu. Minu viimane kokkupuude hanmburgeriga jääb ilmselt eelmisesse sajandisse, sest mitte kuidagi ei meenu, millal ma seda viimati sõin, kuid seda tean kindlalt, et 90-ndate keskel pistsin nahka mitu hamburgerit. Tunnistan ausalt, et Eesti hamburger oli kordades parema maitsega :) Kohalik hamburger oli selline:
Järgmisel nädalal võtame ette tuuri pealinna. Ja mitte niisama tuuri, vaid ikka rummi tuuri! San Juanis on võimalik minna sellisele ekskursioonile, kus sind viiakse kurssi rummi hingeeluga. Loodetavasti saan seda põhjalikult tundma õppima!


Teisipäev, 5. märts 2019

Minu Puerto Rico vol2

Valimised läksid ootuspäraselt, midagi hullu ei juhtunud. Kindel on, et elu ei lähe paremaks ega ka halvemaks. Või noh, paremaks läheb elu muidugi neil, kes esmakordselt parlamenti pääsesid, täiesti uued tegijad, kes suutsid seljatada sellised igandid nagu koolipapa Märt Sults, dr Vassiljev, punareporter Heimar Lenk, elupõline riigikogulane Eiki Nestor ja muidugi tuntud plagiaator Rainer Vakra. Neil kõigil enam nii hästi ei lähe, kui nad lootnud olid. Millegipärast on mul tunne, et kõik lubadused, mis said antud, hääbuvad üsna pea pärast seda, kui ministriportfellid on jagatud. Rahvas voorib ikka oma igapäevast viina ostma Lätti ja töötavad pensionärid maksavad tulumaksu jätkuvalt edasi, ainult et enam pole neil kaevata kellelegi, sest ise nad valisid ju oma saatuse. Ja need ullikesed, kes uskuma jäid, et Kaja Kallas nende pensioni tõstab 200 euro võrra, saavad lõpuks aru, et see oleks tõusnud ka ilma ilusate lubadusteta, sest iga aasta ju pension tõuseb nagunii, ja nelja aastaga see 200 eurone tõus tulebki. Egas keegi ei arvanud ometi, et kohe ühe aastaga kukub iga kuu 200 eurot lisaks pangakontole? Mina veel pensionär ei ole, seega mul midagi võita ega kaotada pole. Life goes on!
Täna on siis kolmas päev ja see on eriti teguderohke olnud. Nimelt võtsime ette, et täna me peame lõpuks endale rattad alla saama, sest eelmiste päevade kogemused näitasid, et siinsete mägede tõusud ja langused on meiesuguste jalameeste jaoks liiga karmid (a la Mustamäe Vanakas) ja et ennast ikka valge inimesena tunda, tuleb meil rentida golfkart ehk siis väike golfarite sõiduk, millega siin kõik endast lugupidavad inimesed ringi kärutavad. Üleeile, kui läksime õhtust sööma ühte kohta, mille kohta Google Maps ütles, et see koht on siinsamas, siis karm tegelikkus oli see, et meil tuli mööda väga järsku mäge üles liikuda. Kui me selle järsu mäe olime ületanud, avastasime oma kohkumuseks, et meid ootab ees veel pikem tõus. Võtsime just ennast hoolega kokku, et see takistus ületada, kui meie selja taha vuras prints valgel hobusel, st golfiautol ja pakkus meile lahkesti küüti. See oli ikka tõeline jumala kingitus, sest õhk oli oma 30 kraadi ja päike paistis lagipähe ning tegelikult me ei oleks ilmselt jalgsi seda tõusu suutnud võtta ilma vahepealsete minestamisteta. See, kui lahked on siinsed inimesed, on lihtsalt uskumatu. Kui nad ikka näevad, et sa oled hädas, siis sulle abikäsi ka ulatatakse. Oleme südamest tänulikud härra Pedrole, kes meid kenasti otsa peale võttis ja meid sihtkohta toimetas - see oli üks suuremat sorti keskus, kus sai süüa ja shopata. Ainuke asi, millest ma aru ei saa, on see, et miks peab selline ehitis, kus saab oma igapäeva vajadusi rahuldada, asuma kõige kõrgema mäe tipus??? Kusjuures allpool on ruumi laialt - kõik lagendikud on täis golfiväljakuid. Kui hakkasime pärast õhtusööki ja jooki tagasi kodu poole kõmpima (kujutasime juba ette, kui jube saab see allaminek olema (ilma suuskadeta :), kui paarisaja meetri pärast peatus jälle üks golfiauto meie juures ja pakkus lahkesti küüti. Ühe päeva jooksul oli meil kaks korda hullupööra vedanud, ei tea, millega me selle ära olime teeninud. Seega - täna asutasime juba varahommikul ennast golfiautorendi firma poole teele. Kaart näitas, et sinna on 1,1 km jalgsi minna, ja ei ole mäkketõusu. Tee kulges läbi golfiväljaku, võtsin minagi kujuteldava golfikepi kätte ja harjutasin lööki:
Kepiks oli sedapuhku küll ainult väike kokkupandav vihmavari. Ja kindlasti professionaalsed golfarid naeravad ennast surnuks minu löögi asendit nähes, kuid suure saladuskatte all võin öelda, et see suvi on plaan minna golfikursustele ja küll järgmine pilt tuleb juba parema positsiooniga. Kui jõudsime oma sihtpunkti, selgus, et rentida sealt autot ei saa, küll aga osta. Niipalju meil kahjuks raha kaasas ei olnud ja lahkusime üsna kurvalt. Siiski juhatati meile kätte niidiots, kust siis tegelikult saaks ihaldatud autokest rentida. Meil tuli minna samasse kohta, kus me juba korra olime käinud, seal neetud mäe tipus, kuid õnneks viis sinna tee ka mööda mere äärt. Nii saimegi teha tutvust rannaga, kuhu me veel jõudnud ei olnudki. Ilm oli väga tuuline ja rannas ühtegi inimest ei olnud:
Küll aga olid väljas sildid, et ei tohi häirida kilpkonni nende munemisperioodil. Millal see periood täpselt on, me ei saanud selgust, kuid püüdsime käia hästi ettevaatlikult. Lõpuks jõudsime oma sihtmärgini, rendifirma nimi oli Club Cala rental. Kuna lähenesime seekord mere poolt, siis väga hullu mäkketõusu võtma ei pidanud, kuid mingit korralikku teed ka sinna ei viinud, nii pidime läbi murdma nii mõnestki tagahoovist ning kõige lõpuks peaaegu mööda püstloodis järsakut üles ronima, et jõuda õigesse kohta. Kui võtsin neljakäpukil viimast tõusu, siis kirusin omaette, et kas tõesti ei ole ühel 60 aastasel mutil midagi targemat teha, kuid kui lõpuks siiski oma golfikäru kätte saime, olime üliõnnelikud ja vurasime ilma ekstsessideta uhkelt kodu poole tagasi:
Selline armsake ta välja näeb ja seda juhtida pole mingi kunst. Sellel pole ei suunatulesid ega tahavaatepeeglit, on ainult gaasi ja piduripedaal ning rool. Ja roolilukk. Õhtul kimame sellega sinna piirkonda, kus käib õige ööelu - rannabaarid ja restoraanid. Rendifirmas ajasime juttu ühe prouaga, kes ka oma auto kättesaamist ootas ja tema andiski meile häid soovitusi, milliseid kohti väisata. Ta sai aru, et me pole päris kohalikud ja kui ütlesime, et oleme Eestist, siis nii uskumatu, kui see ka pole, ta teadis, kus Eesti asub ja ta oli seal paar aastat tagasi isegi käinud ning ta väga kiitis, kui ilus maa ja kui ilusad inimesed seal elavad. Seda oli kena kuulata.

Pühapäev, 3. märts 2019

Minu Puerto Rico

Pärast vapustavat dopinguskandaali oli tõesti viimane aeg Eestist põgeneda, enam ei ole olla eestlane  uhke ega hää. Lausa häbi on. Üldse on viimasel ajal liiga palju valetamist ja vassimist pinnale kerkinud, ja kõige hullem, et sellega käib kaasas hirmus eneseõigustamine, keerutamine ja pea liiva alla peitmine. Kuidagi uskumatu tundub noore suusaentusiasti Kareli aus ülestunnistus ja vabandamine, tänu millele on ta tõusnud lausa rahvuskangelaseks. Pole ime, kui juba järgmistel valimistel näeme teda pürgimas poliitikute ridadesse, sest sellise ausa inimese nägu sobiks iga erakonna välireklaami plakatile nagu rusikas silmaauku. Kui jutt juba valimistele läks, siis loodan väga, et minu hääl aitab tuua värsket tuult läppunud õhuga riigikogu saali. Seekord saan valimistulemusi jälgida teisel pool maakera ja ei pea seda mitte tegema pühapäeva hilisõhtul vaid tänu korralikule ajavahele näen seda kõike hoopis keset pühapäevast päeva. Ja ei pea järgmine päev tööle minema, vaid võin vabalt võtta - pikutada rannas ja nautida rummi, sest just rummi sünnimaal oleme otsustanud seekord oma traditsioonilise ema-tütre puhkuse veeta. Kuna kaks eelmist puhkust veetsime Tais, siis nüüd oli mõttes lennata üle teise ookeani lääne poole. Sihtkoha ja lendude  otsimise jätsin tütre hooleks, kes sai oma ülesandega väga hästi hakkama ja ühel päeval oligi selge, et meie marsruut saab olema Tallinn-Amsterdam-New York-San Juan. Ja kõik lennud ainult äriklassis, sest minu vanuses peab reisimisest ainult mõnu tundma. Ja see mõnu oli kõige suurem just lennul New Yorki. 7,5 tundi puhast mõnu - võid ise valida, kas sööd, jood, vaatad telekat või lihtsalt magad. Kõik sai läbi proovitud, mille kohta on olemas ka asitõndid juuresolevate piltide näol.

Kõige rohkem ärevust tekitas meile oma pagasi otsimine JFK lennujaamas pärast seda, kui olime seisnud ilmatu pikas maale sisenemise järjekorras, kus tõsine immigratsiooniametnik küsitles meid väga põhjalikult meie päritoluriigi ja reisi eesmärgi kohta. Kuna Innu suutis silmagi pilgutamata kõikidele küsimustele põhjalikult vastata, siis saime lõpuks templid passi ja läksime oma pagasit otsima, sest kord näeb ette, et kui sisened USA-sse ja pead veel edasi lendama, siis ikkagi tuleb sul oma pagas välja võtta ja uuesti kellelegi ettenäidata. See pagasi otsimine ajas meid hullult närvi, sest seda karusselli, kuhu meie kohvrid pidid maanduma, ei olnud kusagil. Jooksime nagu peata kanad sinna-tänna, aeg jooksis koos meiega ja järgmise lennu aeg lähenes katastroofiliselt. Lõpuks pöördus Innu kaotatud pagasi osakonda ning sealt saime selgust, et meie kohvrid tiirlevad karussellil nr 2, mis oli peidetud suure valgee kileseina taha - selles osas toimusid mingid renoveerimistööd ja mitte ükski viit ei näidanud, et selle seina taga võiks midagi olla. Kuid lõpp hea, kõik hea, saime oma kohvrid kätte ja kiirustasime järgmisele lennule. Jõudsime isegi lounges pool tunnikest lõõgastuda ja õlut juua - kogu närveldamise peale oli tekkinud kustutamatu janu. San Juanis ootas meid lennujaamas personaalne sohver hiigelsuure ameerika mikrobussiga ning öösel enne kella 1 jõudsime oma villasse Humacao linnakeses. Olime rampväsinud, aga õnnelikud. Lootsin, et uinun silmapilkselt. Aga see lootus oli täiesti õigustamata, sest just siis hakkas kuskil naaber villa rõdul  teismeliste tütarlaste sünnipäevapidu, mis kestis vähemalt kella 4-ni öösel. Ja kui on tüdrukute pidu, siis enamjaolt koosneb see heledahäälsetest kiljatustest ja rõkkavatest naerupahvakutest, millel pole otsa ega äärt. Ma olin ikka väga vihane. Kuid viimane kord, kui kella vaatasin, näitas see 4 ja järgmine kord oli see juba hommikul kell 8, olin ikkagi suutnud magama jääda.

Esimene käik pärast ärkamist oli basseini äärde, reeglid ei luba küll enne kella 11 ujuma minna, kuid kuna ühtegi inimest läheduses ei olnud, siis eirasime julmalt seda nõuet ja hiilisime vaikselt siiski ujuma. Küll oli mõnus, päike paitas soojalt ja vesi oli mõnusalt jahe. Olime ainsad  kuni kella 11-neni, siis saabusid mõned inimesed ja saime ka kohe aru, miks selline karm reegel on kehtestatud - hispaanlaste temperamendi juurde kuulub valjuhäälne jutt ja ilmselt sellepärast ei tohigi liiga vara tulla, et mitte häirida magavaid puhkajaid. Meie loomulikult olime väga vaikselt ja kedagi ei seganud. Üldse tundub, et siin ongi kombeks magada vähemalt kella 11-neni, sest enne seda kellaaega ühtegi inimest liikvel ei olnud, arvasime, et oleme ainsad elanikud. Koht, kus me elame, on suuremat sorti villade rajoon Palmas del Mar, ilus hoolitsetud ümbrus, palju järvekesi ja liikuda saab siin elektriautodega nagu golfirajal. Plaan on seekord mitte ainult lebotada, vaid ka ringi rallida, juhul, kui mul jätkub julgust siinsesse liiklusesse sukelduda. Nii hirmus see ei tundu siin olema, kui Tais ja õnneks on rool ka autos õigel pool.
Praegu peame siestat, pärastpoole läheme kuskile sööma ja siis läheb põnevaks - hakkan jälgima valimistulemusi ja loodan siiralt, et minu kandidaat teeb korraliku tulemuse. Ja kõige rohkem loodan, et Eesti rahvas ei ärka homme üles sellise tundega, nagu britid, kes hääletasi ennast Euroopa Liidust välja ja olid tulemuste tedasaamisejärgsel hommikul nagu puuga pähe saanud, et miks me seda tegime?  Edasi 200-ga!