Laupäev, 11. veebruar 2017

Minu Hua Hin, 1.osa

Nagu oma viimases reisiblogis lubasin, viib järgmine tuur mind palju kaugemale, hoopis teise ilmakaarde ja sedapuhku jätan Papa koju. Mis ei tähenda, et ma puhta üksi puhkusele sõidan. Olen korra käinud ihuüksinda 9 aastat tagasi Ameerikas ja hoolimata lahketest jänkidest tundsin ma ennast aegajalt ikka väga üksikuna. Sest polnud kedagi, kellega muljeid vahetada, ekskursioonile minna või ajaviiteks kasvõi tüli norida. Miks Papa koju jääb? Sest ta ise ütles, et tema ei viitsi kaua ja kaugele lennata ja üle 10 päeva tema kodunt ära olla ei taha. Keegi peab ju külmal ajal maja ka kütma ja kanadele süüa viima. Mind aga vahemaad ei heiduta ja kütmine pole kunagi minu tugevam külg olnud. Sestap on minu reisikaaslaseks mu oma tütar, kellega plaani pidades tegime kohe endale selgeks, et kui lendame, siis hästi kaugele ja ainult äriklassis või sellega võrdses ehk siis premium klassis. Tükk aega sihtisime  paradiisisaari küll Vaikses ookeanis, Indoneesias ja Kariibidel, kuid ühtegi otselendu silma ei hakanud, aga mingit 36 tundi kestvat ühest lennujaamast teise kolistamist me ka väga arukaks ei pidanud, elu isegi lühike, miks seda kulutada lennujaamas? Kuna olen 2 korda Tais käinud ja seal  imeliselt lahkete inimestega kohtunud ning nautinud võrratuid kohalikke roogasid, siis hakkasin vaikselt Innule seda mõtet pähe istutama, et lähme ikkagi Taisse. Aga millisesse piirkonda? Meie ühine soov on vältida lärmakaid kohti, rahvamasse ja turistilõkse. Seega jäävad ära tuntud kuurordid nagu Phuket, Krabi ja Pattaya. Innu, kes valdab vabalt kõiki lennureiside otsingumootoreid, sebis paari minutiga meile soodsad premiumklassi piletid Oslost Bangkokki. Edasi tuli meil otsida majutust, igalt poolt mujalt v.a. need eelmainitud kohad. Loomulikult vaatasime ainult airbnb majutusi ja nagu imeväel leidsime korraga (mina oma arvutis ja Innu oma arvutis) ühe armsa villa Hua Hinis, mis asub Bangkokist 2,5 tunnise autosõidu kaugusel ja mis on Tai kuningapere suvituskoht. Seda me saime teada muidugi guugeldades. No kui Tai kuningaperel kõlbab seal suvitada, siis kõlbab meil ka, oli ühine otsus. Kibekähku sai ka villa broneeritud ja peremehega kirju vahetatud. Igatahes praegu tundub, et meie võõrustajad Matt ja Best (abielupaar) on väga toredad ja teevad meie puhkuse just selliseks, mida me oleme oodanud juba alates 21-sest oktoobrist, kui oma lennud ja villa ära broneerisime. Tänaseks on jäänud veel ainult 24 päeva kannatamist ja läinud me olemegi! Mis meid ees ootab? Umbes 12 tundi mõnulemist lennukis, kus on mitu söögi- ja joogikorda, mugavad istmed ja mitu meetrit jalgadele ruumi (noh, meil on ju mingid 2-meetrised jalad). Siis kaks nädalat logelemist oma isiklikus basseinis koos igapäevase massaaziga, mõned korrad mere äärde minemist (sõltub, kas seal rannas on päikesevarjud) ja nälja korral kohalikesse tänavatoidu urgastesse sukeldumine. Ei mingeid kalleid restorane, kus valged inimesed burksi söövad. Hua Hinis on ka elevantide hoiukodu, kuhu on varjule toodud väärkoheldud elevandid ja igaüks, kes soovib, võib nende elevantide eest hoolitseda - neid jaluama viia ja dushiga pesta. Teada on, et kuigi taid ise väga armastavad oma elevante, siis turistmitööstuses kasutatakse neid väga kurjalt ära raha teenimise eesmärgil, kuid sellest võib igaüks ise lähemalt internetist lugeda.

Värskendus! Just praegu istume Tallinna Lennujaamas, 24 päeva kannatamist on möödas ja kohe siirdume pardale. Järgmine postitus tuleb juba Hua Hinist, olge online!