Kolmapäev, 30. september 2015

Minu Türgi, forever


  1. Pärast lõputut õudust, mida endast kujutas maandumine Istanbuli lennuväljale, õnnestus meil ennast smuugeldada õigele lennule, mis viis meid sihtkohta Antalyasse. Kõik lennud hilinesid seekord, ei tea, mis põhjusel, aga õnneks meie transfeeri poiss ei vedanud meid alt ja selle asemel, et meid toppida eelnevalt broneeritud Fiatti, istutati meid luksuslikku Mercedese minibussi ja sõidutati otse hotelli. Mul ei ole ühtegi etteheidet hotelli kohta, meid koheldakse hästi, hoolimata sellest, et räägime inglise keeles (arvustustest lugesin, et britid pahandasid personali puuduliku inglise keele oskuse pärast, kuid meie saame väga hästi hakkama), tuba on vaatega rikkurite villadele, süüa saab hästi ja mis seal salata, joovastavad joogid on täitsa joodavad, kuigi mitte eriti joovastavad. 
  2. Tänane päev ongi kulunud avastamistele. Ikka ja jälle vaimustume hotelli ülisuure territooriumi üle, mis pakub igal pool privaatsust, keegi ei tülita sind, kõik ainult naeratavad, kui meid näevad, mis paneb mind veidi muretsema, et kas näeme nii naljakad välja, aga las olla, naeratame ise vastu ja see tekitab hea tunde. Et ei ole nii, nagu Eestis, kus kõik käivad kurbade nägudega ringi ja muretsevad korruptsiooni pärast. Ja nagu ma viimastest uudistest lugesin, käivad pealinlased nûüd ringi lausa ilma peata. Siin seda ohtu ei ole, kõik on kontrolli all ja altkäemaksu kellelegi andma ei pea, kui, siis ainult natukene tippi. 
  3. Ilmaolud on siiamaani olnud päris head, eile hilisõhtul küll sadas, aga tänane päev on olnud armuline, kuni lõunani siras päike ja peale lõunat domineerivad pilved. Käisime meres ujumas, see oli esimene kord sellel suvel, kus tõepoolest nautisime sooja merevett. Kuu aega tagasi Pärnu rannas ka korra sukeldusime, põhimõtteliselt, et oleks märk maas, mis sest, et vees hulpisid jäätükid ülekantud tähenduses. Aga siin on ikka väga mõnus, väikesed kalakesed näksivad vahepeal kintsust, aga see on pigem nagu massaazi eest. Basseinid on siin nii suured, et ega teist kallast näha polegi. Ja vesi on mõnusalt soe. Animaatorid pinda ei käi, midagi pähe ei määrita, seega saab täies rahus nautida ilukirjandust, mida sai terve kohvritäis kaasa veetud. Praegu loen Ruitlast. Ootel on S. Larssoni reinkarnatsioon ja K.Raigi Georg Ots. Seega igav mul siin ei hakka. Ja Papale muidugi ostsime ristsõnad, need kergemad versioonid, et tal oleks ikka see ahhaaa efekt olemas, raskemad ma lahendan ise ära. 
  4. Ega rohkem siit midagi edastada polegi, katsume ülejäänud 7 ööpäeva vastu pidada ja kui midagi olulist teada anda on, siis andke mulle teada.

Reede, 18. september 2015

Juba teine sportlik üritus selle hooajal!

Pärast täielikku treeninguvaba kuud sai läbikäidud SEB-i 10 kilomeetripikkune käimisvoor. Pikaajaline traditsioon (ikkagi 4. kord juba) sai alguse sellest, kui Risto kinkis kogu meie perele jõuludeks priipääsmed SEB-i maratoniüritusele - iga pereliige sai endale jõukohase distantsi, mille nimel juba varakult treenima hakata. Näiteks Papale ja Reijole oli eraldatud 10 kilomeetri pikkune jooksudistants, mina ja Ingrid pidime leppima sama pika maa käimisega ja Risto ise valis endale muidugi poolmaratoni. Minu teada ainuke, kes trenni tegi, oligi Risto ise, meie teised võtsime seda kohustust kuidagi lõdvemalt. Ja kui saabus kauaoodatud stardipäev, siis leidsimegi ennast tohutus rahvamassis, mis  haaras meid oma embusesse ja vedas  kuni võiduka lõpuni välja. Emotsioon oli hästi vahva ja järgmisele üritusele registreerimine läks juba kuidagi iseenesest. Ei saa ka ära unustada hinnalisi auhindu, mida igale osalejale jagatakse. Nagu näiteks kruiis Rootsi Kuningriigi pealinna, mis on igal aastal kujunenud toredaks sekeldamiseks koos äraeksimiste, ülesleidmiste ja kultuuri talletamisega oma mälestustesse.
Niisiis sai seegi kord see Kolgata tee jalge alla võetud, sihiks järjekordne rekordiparandus. Olgu siinkohal ära toodud kolme eelmise aasta tulemused: 2012 - 2:01:17, 2013 - 1:53:00 ja 2014 - 1:45:52. Areng on olnud pöörane! Ja selle aasta tulemuseks sain koostöös Endomondoga 1:39:51. Ausalt, ilma eelneva treeninguta, mida ma tänu www.fitlap.ee -le harrastanud olen, poleks sellist silmapaistvat tulemust mingil juhul saavutanud. Igatahes seljatasin sellise ajaga paljusid neid, kes läbisid sama raja joostes. Järgmisel aastal, kui ikka elu ja tervist jätkub, võtan ette jooksu, pole see asi nii hull midagi.
Pean ka ära märkima, et nende pikkade aastate jooksul on meil lausa oma tiim välja kujunenud - esirinnas kõnnivad alati Anu ja Maili, siis tuleme meie Jannega ja Üllega (meie uustulnuk!) ja kõige lõpus tulevad Papa ja Tibu, keda jalad viivad juba 9,7 km enne finishit otsejoones Karja Keldrisse. Nii oli see eelmisel aastal. See aasta mehed ei tulnud iseg mitte starti, vaid läksid otse Karja Keldrisse meile kaasa elama. 
Ilm oli rohkem kui suurepärane! Kuidas see korraldajatel õnnestub, jääb saladuseks. Rahvast tundus olevat vähem kui eelmisel aastal, kuid ikkagi oli rada inimestest tulvil. Palju on näha ettevõtete seltskondi - ühesugused särgid seljas. Maraton on üks hea võimalus oma kollektiivile ühisüritust korraldada lihtsa vaevaga :) Otsustasime ka, et järgmisel aastal teeme oma võistkonna ja vormisärgi, keda me esindame, seda ei ole veel kokku leppinud, kuid Ülle arvas, et me võiksime teha Soffa Inn tiimi. Igatahes ettepanekud on teretulnud!
Ega see kõndimine väga kergelt ka ei läinud. Kuskil 4-ndal kilomeetril tundsin, et reie piirkonnas miskit valutab. Ega ometi mitte pole mulle lihas tekkinud? Valu oli üsna tuim ja kestis kuni 8-nda kilomeetrini, siis lihtsalt hakkasid sääred valutama ja polnud enam aega reievalu tunda. Pärast distantsi jäid tegemata venitusharjutused - oli ju suur kiire minna mehi üles korjama - sestap olin järgmisel päeval kange nagu puunott ja vedasin vaevaliselt oma jalgu järel. Aga pole hullu midagi, mõni päev hiljem olen juba täiesti taastunud. Arvan, et oma vanuserühmas olin tublimate tegijate hulgas. Nii mõnestki nooremast sai mööda marsitud.
Enamus, kes kõndisid, olid nõrgema soo esindajad. Mehi jääb järjest vähemaks. Hiljem selgus, et mehed lihtsalt jooksevad naiste eest ära. Sest kõik, kes jooksid, olid üldjuhul mehed. Nii et naised, kui tahate  rajal mehi näha, registreeruge jooksule. Sama võib muidugi soovitada ka meestele, kes soovivad näha ilusaid naisi ja suurtes kogustes - tulge kõndima! Kohtume rajal!