Esmaspäev, 30. september 2013

2/3 on veel ees

Ikka peab alustama positiivsest - 2/3 puhkusest on veel ees, mis tähendab seda, et 1/3 on läinud nagu linnulennul. Eelmises postituses kirjutasin oma kohutavast pettumusest seoses lennu edasilükkumisega 5 tundi. Aga ma pole allaandja tüüp ja pärast viljakaid läbirääkimisi reisifirma esindajatega kauplesin välja nendepoolse garantii, et meie toad peavad olema merevaatega ja korralikud, mitte mingid standardtoad. Ja nii ka tõepoolest on - meid majutati väga toreda vaatega tubadesse, mida ei saa öelda meiega koos siin hotellis viibivatele sama lennuga saabunud reisijatele, kes siiamaani kauplevad endale uut tuba. Hotell on tõesti üsna tagasihoidliku moega, aga kõik toad on väljamüüdud ja pole kahtlust, et näiteks meie põhjanaabrite hulgas on see ülipopulaarne koht. Paraku on kuuldused sellest, et siin ei puhka meie suure idanaabri esindajaid, levinud kulutulena üle maa ja vähemalt kolmandik hotelli elanikest, kes arvasid, et nad saavad siin oma kaasmaalastest puhata, on rängalt petta saanud. Teenindus on siin väga hooliv ja põhjust millegi üle nuriseda pole üldse. Ilm on ka siiani kenasti vastu pidanud ja merivesi on just paras suplemiseks. Igakord, kui veest välja tulen, õhkan õnnelikult, et küll on hea, et siin ei ole liivane rand. Teadagi, kui tüütu on seda liiva pärast igalt poolt välja kloppida. Eile õhtul oli elav muusika, esinesid Phil Collins, Tom Jones, Whitny Huston, Tina Turner, Ivo Linna ja Heli Lääts. Lood olid nii head, et meie laudkond otsustas tantsu lahti lüüa. Pärast meid ärkasid teisedki pensionärid nagu tardumusest üles ja läks kepsutamiseks. Täna toimub sarnane elava muusika õhtu naaberhotellis ja kogu jämm kostab siia kenasti ära, nii et põhjust igavlemiseks ei ole. Mis seal salata, meie mehed on siin ka agaralt uusi tutvusi loonud, nii üksikute Eesti piigadega kui ka hallipäiste Saksa pensionäridega, Vello isegi sõbrunes ühe endise vangiga, nii ta vähemalt väidab. Nii et seltsielu käib hoogsalt ja kes hotelli elanikest vähegi viitsib kuulata, saab aimu Vello esivanemate kuulsusrikkast minevikust. Meil pole mitte millegagi hoobelda paraku, kuid seda huvitavam on kuulata Eesti II Maailmasõja aegsest lähiajaloost igasuguseid põnevaid seiku. Ilmasaidilt vaatasin, et homsest keerab ilm siin pilviseks ja vihmaseks, kui see peaks nii minema, siis kuulub homne päev hammamile ja muudele tubastele tegevustele. Põhiline, millega siin saab aega sisustada, on loomulikult söömine. Süüa saab söögi alla ja peale. Eile olid toidud väga maitsvad (esimene päev ikkagi!), täna oleme juba kuidagi kriitilisemaks muutunud. Ega inimene pole ju kunagi rahul. Aga seda peab küll ütlema, et siin janusse ega nälga ei sure. Ja igasugust köögivilja ja mõnusaid juustusid, oliive, ülimagusaid puuvilju ja viinamarju jagub tarbeni, õlu on hea ja ka muud joogid on täiesti tarvitamiskõlblikud. Seega - puhkus on hästi alanud ja jääb üle veel need 4 viimast päeva pingutada, et ikka lõpuni vastu pidada. Päikest teile!

Teisipäev, 24. september 2013

Esimesed tagasilöögid

Kui sa oled midagi ilusat kaua aega oodanud, siis mõjub lennukompanii lennuplaani muudatus lausa löögina allapoole vööd. Nad lihtsalt röövivad sinult 5 tundi puhkusest ja sa oled täiesti võimetu protesteerima, sest lepingutingimused sätestavad, et sul pole mingit õigust viriseda, kui lennuaja muutus mahub 12 tunni sisse. Alles äsja (just täna hommikul hambaid pestes) ma teadvustasin endale, et mul on jäänud elada vähem aega kui ma elanud olen ja seda enam tundub iga raisatud minut ülihinnalisena. Ja nüüd on mu elust lihtsalt 5 tundi elamusi vähemaks katitud ilma minult arvamust küsimata. Selgituseks - just äsja potsatas mu e-postkasti reisifirma kiri, et sihtkohta saabumise lennuaega on edasi lükatud 5 tundi. Pärast papaga arupidamist saatsin reisifirmale järelepärimise, kas on ehk lootust ka tagasilendu edasi lükata. Näis, mis siis vastatakse. Ilmaennustus lubab igatahes sooja ja päikesepaistet alternatiiviks siinsele ootamatult jahenenud ilmale. Soojus ja päikesepaiste on see, mis on mulle kirjutatud lausa retseptiga välja! Ma ei ole loodud niiske, jaheda ja pimeda kliimavöötme elanikuks. Seda on isegi head tohtrid mulle öelnud ja kui sa arsti ka ei usu, siis keda veel? Ega ometi mitte poliitikuid? Riina andis nädalapäevad tagasi teada, et Vello teeb juba trenni. Hea eeskuju on alati innustav - alustasime ka maksa treeningutega! Eelmine kord Egiptuses olid mul ikka väga kehvad tulemused, jäin viimaseks. Seda häbi enam kogeda ei taha! Iga päev suurendame treeningu mahtusid. Medalikohale tahaks ikka jõuda - mingi eesmärk peab olema! Et pärast, kui koju saabume ja ajakirjanikud lennujaamas mikrofoni nina alla pistavad ja traditsioonilise küsimuse "Mis tunne on?" esitavad, vastamisega jänni ei jääks! Järgmine kirjutis ilmub ilmselt juba kohapeal! Olge onlainel!

Esmaspäev, 2. september 2013

Tere, Türgi!

Kuigi on alles 2. september, teen juba hoolikaid ettevalmistusi järjekordseks puhkusereisiks. Mis teha, iga on juba selline, et aina rohkem tahaks puhata ja mängida ning üha vähem töötada. Seekord oleme pärast põhjalikku eeltööd sihtkohaks valinud Kemeri kuurordi. 2009. aastal olime Bodrumis ja jäime väga rahule ning tõdesime, et Türgi on üks õige koht lühiajaliseks puhkuseks enne vastiku, pimeda, külma ja lumise hooaja saabumist. Ja tuleb ju tunnistada, et esimene lumi on viimastel aastatel saabunud juba oktoobris. Seega oktoobri algus on just õige aeg suvega lõpparve teha. Seekord oleme jälle neljakesi - suutsime Riina ja Vello pehmeks rääkida - ning reis ise algab 28. septembril otse Tallinnast. Pärast põhjalikku kaevamist reisibüroode pakkumistes õnnestus leida tagasihoidlik hotellike Kemeris, mis peaks ilmselt meie vajadusi rahuldama - Viking Nona Beach. Kokku on seal ca 90 tuba (söögi ja joogi pärast ei pea võitlema!), asukoht ühelt poolt otse mere ääres ja teiselt poolt otse südalinnas. Hotelli kasuks räägivad veel sellised argumendid, et seal ei toimu mitte mingisugust animatsiooni (kes ei tea, siis see tähendab, et keegi ei käi sulle pinda ja ei sunni sind tegma aeroobikat, kõhutantsu ega osalema missi valimistel ja sa ei pea laskama ennast ära tätoveerida) ja lastega pole seal midagi teha. Seega täielik paradiis meiesugustele vanuritele, kes soovivad lihtsalt rahus olla. Muidugi olen ma lugenud Tripadvisorist kohutavalt negatiivseid kommentaare, mille autoriteks on peamiselt britid. Põhiline häda, mille üle kurdetakse, on see, et seal ei pakuta tavalist briti sööki - no teate küll, see peekoni ja ubade värk, fish and chips ja loomulikult puuduvad menüüst hamburgerid!!! Ja kui sa ikka ei saa hommikul peekonit ja ube, siis on kogu päev rikutud ja lõpuks ka kogu puhkus. Siis tundub ka hotell väga vilets olema - toad väikesed, räpased, konditsioneer ei tööta ja personal on ebaviisakas. Mind loomulikult sellised arvustused rivist välja ei löö, sest ega kõike ei saa võtta tõe pähe. Olles nüüdseks lugenud erinevatest venekeelsetest portaalidest sadu arvustusi, olen kindel, et tehtud on õige valik. Peamine, mis kumab neist arvustustest, on õnnis ohkamine - slava bogu, tam netu russkih! Tundub, et vene inimene on ise ka tüdinenud oma lärmakatest rahvuskaaslastest ja soovib puhata kohas, kus nendega ei pea kokku puutuma. Ise pean tunnistama, et mind ei ole venelased kunagi häirinud - nõukogude aeg on mind väga tolerantseks muutnud. Veel lugesin venekeelsetest arvustustest, et toit on prosto ooootshen horoshoo ja et personal on üliviisakas ja abivalmis, kuigi vene keelest nad midagi aru ei saa, siiski leiavad kõik probleemid lahenduse. Enamuse hotelli elanikest moodustavad norrakad, rootslased ja teised eurooplased. Ja kõige lõpuks - hotelli asukoht on see, mis leiab kiidusõnu igas arvustuses - astud hotelli uksest välja ja oled otse linnas, kõik on käejala juures ja kui peaks nii juhtuma, et hotellis siiski ühel hetkel igav hakkab, siis astu ainult paar sammu ja sukeldu kohalikku ööellu! Kas see kõik tegelikult nii on, selgub juba vähem kui 25 päeva pärast! Oi kurja, kui Tripadvisoril siiski õigus on!