Kolmapäev, 16. oktoober 2019

Minu Türgi, vol 4

Minuga juhtub pidevalt nii, et alles viimasel päeval avastan ma selle, mida olen hoolega otsinud. Seekord otsisin tulutult seda head Türgi jooki nimega airan. Igal söögikorral käisin ümber kõikide toidulettide, kus vähegi seisid joogianumad, aga airani need ei sisaldanud. Ja nüüd, üks tund enne ärasõitu tulime oma lemmikbaari nö reispassi tegema, ja mis ma näen - võlujook on kogu aeg mu silme all olnud, ainult ei osanud seda kuidagi mahlapüttide vahelt märgata. Aga hea, et niigi läks ja saan rahulikult koju lennata. Lisaks suurendab rahulolu seegi, et kõik need päevad säras päike ja ilm oli lihtsalt parim, mida oktoobris soovida. Ja just täna hakkas siin sadama. Seega ajastus  oli igati täkkesse.
Eile sain ka oma antistressi massaaži kätte. Loomulikult oli masseerijaks jälle see iluz meez. Aga oma tööd ta tegi hästi.  Minu nõrk koht on puusakondid ja kui ta neid mudis, siis tegin ikka hirmsaid oigamise hääli, sest oli ikka kole valus küll. Jah, vanadus on tore iga, aga ainult siis, kui oled hea tervise juures. Tuleb rohkem käia masseerija juures, et tervena püsida, sest õige massaaž paneb su lubjatükid liikuma ja viib kehast kõik mürgid ja kurjad mõtted.
Kokkuvõtteks, kui tahate ka aja maha võtta, siis siin saab seda teha, eriti, kui teile meeldivad röökivad ja jonnivad lapsed, keda siin on suurtes kogustes. Samas on siin ka vaikseid nurgataguseid kohti, mis on ainult 18+ vanustele mõeldud ja kus keegi kedagi ei häiri. Ja ümbrus on siin ka väga ilus. Aga järgmine reis viib mind hoopis teise kohta!
Airan on vasakul pool

Linnupesadepuu

Esmaspäev, 14. oktoober 2019

Minu Türgi, vol 3

Mida ometi sisaldavad kõik need suured kohvrid, mis soojamaa reisidele kaasa veetakse? Minu pikaajaline kogemus ütleb, et täiesti tarbetu on kaasa vedada kontskingi, peokleite, sooje kampsuneid, pikki pükse, täispuhutavaid madratseid, õlgkübaraid, 7 paari aluspesu, magneetofoni ja vererõhuaparaati. Aga enamjaolt just sellisest kolast koosneb enamike reisijate pagas, pluss veel tonnide viisi mänguasju, lutipudeleid ja vankreid lastega reisijatel. Nii see süsinikust jalajälg aina suureneb, kui koormata lennukit tarbetu koliga, mis tõstab lennuki kaalu ja nõuab rohkema kütuse kulutamist. Miks ei võiks hotellid laenutada kohapeal titekärusid ja mänguasju? Ja vajadusel vererõhuaparaati? Igatahes kui seisime  Tallinnas lennukile regamise järjekorras, seisis meie ees ontlik noorpere 2 väikese lapsega ja nende pagas koosnes 5st ülisuurest kohvrist + iga reisija seljakotist ja kõige lõpuks oli suurel pakikärul ka pirakas piklik neljakandiline pakend, mis või sisaldada endas a) kokkupandavat imikuvoodit või b) kokkupandud titekäru. Kirsiks tordil oli veel see, et vahepeal järjekorras seistes sukeldus pereisa ühte kohvrisse, õngitses sealt välja sandaalid, võttis jalast oma korralikud tänavakingad ja vahetas need sandaalide vastu. Issversussver, Lasnamäelt taksoga lennujaama on nii lühike maa,  miks neid kingi sõidutada nii kuradi kaugele kodumaalt? Ja no siin ei pea iga issanda söögikorra ajaks uut tualetti selga sikutama ja kontskingi jalga toppima. Aga mite sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis eilsest tehnoülevaatusest. Kõik see kestis tund aega ja selle sisse mahtus kokku 5 protseduuri. Kõigepealt 5 minutit soome saunas soojenemist, siis hamam ehk türgi saunas terasnuustikuga ihu hõõrumist tugevate kätega mammi poolt (see hõõrumine meenutas mulle minu esimest saunaskäiku oma ämmaga, kes tugeva saunaharjaga - mäletate küll seda puuharja, millel olid kõvad harjased ja millele sai varre külge "keevitada", et saaks selga küürida - mu selga nii hoolega nühkis, et mul oli tunne, et mul pole enam nahka selja peal olemaski, aga ma ei julgenud isegi mitte iitsatada, et mul on jube valus, ei saa ju ämma ees vedelaks lüüa), seejärel üle kogu kere seebivahuga kokku mätserdamist ja nö seebimassaži tegemine. Siis tonnide viisi veega ülekallamist ning seejärel mingis hämaras ruumis pikutamist koos kortse triikiva näomaskiga. Ja siis tuleb sinu juurde iluz meez, umbes nagu George Cloony, ja ütleb, ta nimi on Ali ja ta hakkab mulle massaaži tegema. Ausalt, ma olin natuke ärevuses, sest pole kunagi varem meesmasseerija käte vahel olnud, aga rahustasin ennast mõttega, et ma olen piisavalt vana ja tüüp oli jälle piisavalt noor, nii et vaevalt tal mingeid mõtteid minuga seoses võiks tekkida. Nii oligi, Ali tegi lihtsalt oma tööd ja minu kurvikas keha jättis teda ükskõikseks. Igatahes pärast 1 tunnilist protseduuri tundsin ennast päris hästi, nii et kui hakkasin spaast lahkuma, suutsin endale veel ühe massaaži kaela määrida, see on siis homme ja selle nimeks on anti stress massage ja ma olen selle välja teeninud pärast kõike seda stressamist, mida olen viimasel ajal tundnud.

Selline päikeseloojang just praegu
Muidu on siin kena olla, ainul üks imelik mees kõnnib siin ringi ja kuulutab oma T-särgiga, et ta on sündinud nõukogude liidus ja eile kandis ta punast särki, mille rinda kaunistas NSVL vapp ja seljal oli sirp ja vasar ning tekst, et CCCP moja roodina. Ei saa inimesest aru, kes sellise asja üle uhke saab olla. Aga ei lase ennast sellest häirida. 

Laupäev, 12. oktoober 2019

Minu Türgi, vol 2

Ma ei ole juba mitu aastat ennast nii tervena tundnud, siinne soe kliima mõjub hästi, isegi unetust on siin palju kergem taluda. Ärkad  öösel üles, vähkred natuke ja magad rahulikult edasi, sest tead, et ei pea pool kuus ärkama, vaid võid rahulikult poole 8ni põõnata. Selleks ajaks läheb kõht tühjaks. Nälga siin ei sure, pigem tunnen muret, et suve jooksul 3-4 kaotatud kilo tulevad nädalaga tagasi. Ah et kuidas saab suvel kaalu langetada? Grillihooajal? Väga lihtne -  võta trepialusest kunkust välja oma golfivarustus ja käi 3 korda nädalas golfamas. Ära heitu sellest, kui alguses mitte mõmmigi välja ei tule, küll pikapeale lähevad löögid pikemaks ja nauding mängust suuremaks. Veel 2 kuud tagasi ma ei uskunud, et suudan lüüa kaugemale kui 10 meetrit, aga tänaseks suudan juba üle 50 meetri lüüa. Pole küll asi, millega kelkida , aga endal lihtsalt on hea meel, et kui ikka väga midagi tahta, siis kõik on võimalik , isegi minusugusel spordikaugel antisportlasel. Muidugi oli mul ka ambitsioonikas plaan siin Belekis golfiradu väisata, kuid minu vanem õde, kellel mänguri staaži mingi 20+- aastat, laitis selle mõtte kohe maha. Kui tulla siia mängima, siis mitte üksiküritajana, vaid ikka koos sõpradega, ja teiseks pean enne oma handicapi allapoole mängima. Seega Beleki golfirajad, ärge see hooaeg veel minuga arvestage.
Väga kehvad lood on lugemisega - kaasavõetud 4st krimkast olen läbi suutnud lugeda ainult ühe, teisega alustasin täna. Kui nii edasi läheb, siis saab enne puhkus otsa, kui mul mõrvamüsteeriumid lahendatud. Huvitav, et kas vananemisega kaasneb ka loetust aeglasem arusaamine, või loengi nüüd lihtsalt aeglasemalt? Noorest peast sai ikka raamat korraga alla neelatud, enne käest ei pannud, kui viimane lehekülg loetud sai. Nüüd aga kulub vahel paar nädalat, enne kui mõnest raamatust jagu saan. Või ei kirjutata enam nii huvitavaid raamatuid? Või siis lihtsalt enam ei suuda keegi mind millegagi üllatada.
Niimoodi vaikselt see aeg siin kulub, 3,5 päeva veel ja siis tagasi tööl. Praegu näeb minu töökoht aga välja selline:
Homseks broneerisin spaa protseduurid - hamam, massaažid, kortsude triikimine ja muu vajalik tehnohooldus ja keretööd. Puhkusest peab ju mingi kasu ka olema.

Kolmapäev, 9. oktoober 2019

Minu Türgi, 2019

I'll be back,
ütles vist Shwartseneger või Stallone. Vahet pole, ma olen tagasi, selles toredas kohas Belekis, kus ma olin 2 aastat tagasi, puruhaigena ja millest ma suurt midagi ei mäleta. Seekord valmistusin põhjalikult, juba augustis alustasin antibiootikumi kuuridega, et saada oma köhimine kontrolli alla, mille lõppvaatus oli ränk üleelamine bronhoskoopia protseduuriga, millest ma ei taha teile midagi rääkida, sest see oli lihtsalt järjekordne kohutav elamus. Oot, see tuli nüüd nii pikk lause, et pean väikese pausi tegema. Ühesõnaga, minuga on nüüd kõik korras ja tulin tagasi siia Letoonia Golf Resort hotelli, et nautida seda kõike head kogu raha eest, mis eelmine kord jäi tegemata. Reis ise algas suure üllatusega, sest parafraseerides klassikuid - kui me lennujaama jõudsime, olid istekohad tagavaraväljapääsude juurde välja müüdud. See tähendab, et me jäime ainult 10 minutit hiljaks ja chek in käis täie hooga, olime täitsa saba lõpus ja ma olin valmis mürki võtma, et seekord meil ei õnnestu saada head positsiooni varuväljapääsu ukse juures,  kus on jalgadele 2 meetrit sirutamise ruumi, Aga võta näpust - kui jõudsin leti teenindaja juurde ja tegin haledat nägu, sain nigu naksti kaks kohta sinna kuhu vaja. See on puhkuse õnnestumise juures väga oluline faktor, et saad seda alustada piisavalt suure jalasirutamise ruumiga lennukis. Ma ei peatu siin pikemalt sellel, et kui me maandusime ja suundusime oma vastutellitud limusiini juurde, siis ei pannud ma esimese hooga tähele, et Taadu jäi maha. Kui lõpuks märkasin, et ta väga aeglaselt liigub , siis sain aru, et temaga on mingi teema. Autos oli tunne, et nüüd ongi lõpp - Taadu oli näost lubivalge ja tegi imelikke häälitsusi. Ketrasin peast läbi kogu oma esmaabi ja elustamise tarkused ja sundisin teda köhima, abi sellest suurt ei olnud, sest köhimisest ta keeldus. Mõne minuti pärast siiski ta toibus ja tundus, et suust suhu hingamist ma seekord tegema ei pea, õnneks. Arvan, et tervisehäire põhjuseks oli väga varane ärkamine ja hommikusöögi vahelejätmine, mis põhjustas madala veresuhkru näidu. Teie kõigi rahustuseks kinnitan, et Taadu on vähemalt praegu täie elu ja tervise juures ja ei kurda millegi üle. Seega, kokkuvõttes on meie puhkus hästi alanud, me oleme elus, ilm on siin suurepärane, toidud ülimaitsvad ja mis seal salata, isegi dzinn toonikuga kõlbab juua. Ja see on alles esimene päev. Seepärast ei kirjuta ka pikemalt, sest muidu te ei viitsi järgmisi osi lugeda. Olge terved ja käige regulaarselt tervisekontrollis, uskuge mind, see ei ole kena vaatepilt, kui keegi sinu lähedastest kavatseb otsad anda sinu silmade all.

Pühapäev, 21. juuli 2019

Minu Vilnius

Kui mu mälu mind ei peta, käisin ma viimati Vilniuses 1978. aastal üliõpilaste laulupeol Gaudeamus. Kuna see oli enam kui 41 aastat tagasi, siis mul muid mälestusi tallel ei ole, kui et see oli üks ütlemata tore ja õnnelik aeg. Seega oli aeg seda linna uuesti külastada. Juba tol korral erines Vilnius selle poolest, et kirikus käimine ei olnud mingi tabu ja vene keelt siin keegi ei rääkinud, vastupidiselt Tallinnaga.
Kuna mul on õnnestunud nii oma elu sättida, et oma 30. sünnipäevaks sain ma  kingituseks tütre, siis tuli tema poolt ettepanek, et veedame sünnipäevade weekendi koos mingil linnapuhkuse reisil. Kõige soodsam Euroopa pealinn selleks nädalavahetuseks osutus Vilnius. Ja nii olemegi ennast siia imekaunisse linna lasknud ennast lennutada, otse kõige uuemasse Hilton Garden In hotelli, kus meile kummalegi on eraldatud luksuslik number (mis see maksab, ma ei te, sest see on tütre kingitus mulle) ja kus me saame nautida selle hotelli kõiki mõnusid. Hotell asub otse Vilniuse peatänava, Gediminase bulvari ääres, natuke nurga taga, nii et mingit tänavamüra tuppa ei kosta.
Aga loomulikult ei malda me olla ainult hotellis. Juba reedel alustasime põhjaliku kultuuriprogrammiga. Kõige lähem objekt hotellile oli Okupatsioonide ja vabadusvõitluse muuseum. See oli
üllatavalt rahvarohke. Sellise paiga nägemine annab teadmise, kui pagana hästi on minul ja mu laste põlvkonnal läinud ning et meie elu on ikka lill mis lill.
Edasi suundusime vanalinna poole. Korisevad kõhud andsid märku, et aeg oleks midagi põske pista. Söömiskohtade puuduse üle siin kurta ei saa. Samas ei tasu väga tõsiselt võtta müüti, et toidud ja joogid siin palju odavamad on. Sõltuvalt söögimaja asukohast on keskmise prae hind 6-26 euro vahel, vanalinnas on väike õlu 3,5 ja suur õlu 5 €. Meie esimeseks söögimajaks osutus St. Valentino terrass kuskil vanalinna piirkonnas, toidud olid maitsvad ja valge majavein täitsa soe. Peale kosutavat kehakinnitust meie kultuuriprogramm jätkus, otsisime üles illusioonide muuseumi ja viisime ennast kurssi salapäraste mustakunsti trikkidega. Käisime ka tagurpidi toas:



Õhtusöögi manustamiseks valisime välja restorani Town, kus me osutusime ainsateks külalisteks, hoolimata sellest, et restoran asus peatänava ääres. Muidugi oli sellise paiga suureks eeliseks see, et kelneril polnud peale meie vaja kedagi teist teenindada, rääkimata peakokast, seega saime meeldiva ja kiire teeninduse osaliseks. Sellises privaatrestos polegi varem võimalust söömas käia.
Kui vilniuslane tahab liikuda puntist a punkti b, siis ta ei osta endale mingit uhket bmw-d või audit, vaid haarab tänavalt elektrilise tõukeka. See riistapuu on siin erakordselt populaarne ja ilmselgelt on näha, kuidas tõukside kasutamine kahandab autostumist kesklinnas. Sõidutee servas on ligi 1,5 meetrine serv mõlemas suunas eraldatud tõuksidele ja jalgratastele, autodele on jäetud ruumi minimaalselt. Tallinnas on jalgrattur täiesti vaeslapse osas, mingi närused 50 cm Liivalaia tänaval on paras koht, kus jalgrattur võiks edukalt enesetapu sooritada. Vilniuses keegi ei soovi jalgratturite surma. 
Laupäevane kultuuriprogramm algas Baltimaade kõige suurema šoppingukeskuse Akropolise väisamisega. Oma üllatuseks avastasime selle keskuse seest veel suurema poe- MaximaXXXX. Pood oli väga korralik, tohutu kaubavalikuga ja väheste ostjatega. Ka kõik ülejäänud poed selles hiidtsentrumis olid suured, nii et 3 tunni jooksul suutsime vaid murdosa neist läbi käia. Aga see oli minusuguse ostlemisvaenuliku inimese jaoks väga suur edusamm, et niigi kaua suutsin vastu pidada ilma midagi erilist ostmata. 
Õhtul suundusime vanalinnas asuvasse iseseisvasse vabariiki Užupis, mis kuulutas oma sõltumatuse 1997 aastal, kuid siiamaani ei ole veel ükski riik seda tunnustanud. Hallooo Island? Põhiseadus on sellel riigil lühike ja konkreetne:
Eriti kõnetas mind punkt 26 - inimesel on õigus tähistada oma sünnipäeva, või ka mitte. Nii jätangi see aasta selle päeva lihtsalt vahele.
Vanalinnast leidsime veel paljugi vaatamisväärset, kuid enamjaolt oli tunne, nagu oleksime oma koduses Tallinnas:




Tänase hommiku veetsime Vilniuse teletornis ja pealelõunal käisime veelkord vanalinnas, et kõik ilusamad kohad korralikult meelde jätta, sest mine sa tea, millal jälle kas ise või keegi sõpradest otsustab  iidse vürstiriigi pealinna külastama tulla. Siin on väga kodune olla!

Teisipäev, 12. märts 2019

Minu Puerto Rico vol 4

Samal ajal kui meie pahaaimamatult tutvusime Bacardi rummi vabrikuga ja Puerto Rico pealinna San Juani iidse vanalinnaga, suutsid ekreiidid, kesikud ja isikud Eestis korraldada mingi jama. Mingi koalitsiooni. Me vist ei tule enam Eestisse tagasi. Pärast  toredat, elamusterohket ja internetivaba päeva oma villasse tagasi jõudes lugeda selliseid uudiseid kodumaalt tekitas meis totaalse masenduse, et käsi iseenesest haaras rummipudeli järgi. Ja miks ka mitte, sest siin kehtib käibetõde - rumm on palju parem jook kui konjak. Bacardi rummi tootmine sai alguse juba 1862 aastal Kuubas, Havannas, kuhu Katalooniast emigreerus veinikaupmees don Facundo Bacardí Massó.  (vt. Wikipeediast)

Juba 7 põlve järjest on seda õilist jooki toodetud ja tänasel päeval on see kõige enim müüdud alkohoolse joogi bränd maailmas. Iga päev  igas tunnis müüakse näiteks 258 000 Cuba Libre kokteili. Pean uhkusega ütlema, et ka mina olen mingi osa sellesse müüki siin panustanud, vähemalt 2 kokteili olen ma hinge alla selle aja jooksul manustanud. Niipalju saime targemaks, et õige Cuba Libre segatakse kokku tumedast Bacardi rummist, mis peab olema vähemalt 8 aastat vana. Aga eks kõik ole läinud kergema vastupanu teed ja saab ka odavamalt läbi. Cuba Libre ajaloost vaata ise lähemalt Wikipediast. Pärast Fidel Castro võimuletulekut põgenes  Bacardi klann Puerto Ricosse ja pani siin püsti oma tehase ning jätkas rummi tootmist.
Igatahes on Bacardi tehaste aastane käive ca 5 miljardit dollarit ja töötajaskond üle 5000 inimese. Tehaseid on üle maailma laiali ja isegi Eestist saab nende tooteid osta igast korralikust ärist.
Pärast rummivabriku külastust suundusime avastama San Juani vanalinna. Küll see on alles kena linn. Majad on ilusates värvides, kaunistatud tillukeste rõdudega, ja iga maja alumisel korrusel on kas suveniiripood, sigaripood, juveeliäri või söögi-joogikoht. Nagu Tallinnaski.




Loomulikult ei jätnud me kasutamata soodsaid ostuvõimalusi, sest teadupärast on Eestis müüdavaid  hirmkalleid brände võimalik mujal maailmas soetada kordades odavamalt. Ja ma ei mõtle neid võltstooteid, vaid ikka päris asju. Igatahes olime sunnitud ostma täiendava kohvri, et asjad ära mahuksid.
Paraku on meil jäänud siin olla veel ainult 4 päeva ja selle aja oleme otsustanud pühendada aktiivsele puhkusele - bassein, rumm ja sigarid, no sport!
P.S. Tõotan pühalikult, et ei lähe enam ennast laintesse heitma, seega ei pea te minu pärast muretsema. Läbielatud kogemus oli piisav, et selliseid trikke mitte korrata.

Laupäev, 9. märts 2019

Minu Puerto Rico vol 3

Ongi esimene nädal möödas, aga pole hullu, teine on veel ees. Kuna täna on selline sombune ilm, otsustasime teha retke džunglisse. Õnneks ei ole kaugele vaja minna, elame sellest umbes 1 miili kaugusel ja golfikäruga võttis aega kõigest 10 minutit, et kohale jõuda. Kõik on siin täpselt nii, nagu meie Riigi Metsamajandamise Keskuse matkaradadel. Metsa viib korralik rippsild või ripptee - see on vajalik selleks, et mitte vette kukkuda, sest kogu ala on vee sees.
Aukohal on sellised puud nagu Pterocarpused, mida kohalikud kutsuvad Kanajalgadeks, sest nende puude tüved meenutavad maapinna juures kanajalgu.
Loomulikult on see džungel täis ka kõiki muid ägedaid taimi, puid ja loomi ning linde. Kui oled kannatlik, siis kuuled konnade krooksumist, või sahistab iguaan su jalge eest mööda. Linnud teevad kõige eriskummalisemaid hääli ja õhk on tiine troopilisest niiskusest ja kuumusest. Õnneks ei ole siin aga ühtegi sääske pinisemas. See oli minu esimene matk džunglis.
Paar korda oleme käinud mere ääres, õigem on vist öelda, et ookeani ääres. Lained on suured ja kaugele väga ei julge minna, sest hoiatussildid on väljas selle kohta, kuidas käituda, kui hoovus sind peaks kaldast eemale tirima. Parem sulistame kalda ääres. Vesi on mõnusalt soe ja päike isegi liiga soe. Siinsamas kalda ääres seisavad mõned hüljatud villade kompleksid - paari aasta tagune orkaan Maria on oma jälje neisse jätnud ja omanikud ei ole suutnud neid ilmselt taastada. Orkaani jõust annavad aimu juurtega väljakistud palmid, osadest palmidest on aga alles jäänud taeva poole kõrguv tüvi ilma ülemise otsata - seal kus peaksid lehed ja kookospähklid asuma, on õnnetu nüri tipp ainult.
Oleme ka mõned korrad käinud õhtust söömas kohalikes lokaalides. Pean tunnistama, et Puerto Rico rahvusköök ei ole just see, millest vaimustuda. Näiteks mofongo - see on  roog, mille põhikomponendiks on praetud banaanid, mis korjatakse roheliselt ja praetakse, seejärel segatakse soola, küüslaugu ja õliga kokku ja mis lõpuks meenutab välimuselt hernetampi. Maitse on igatahes imelik. Seda mofongot serveeriti mulle selllise kala nagu Mahi-Mahi juurde. Tegemist on suuremat kasvu ookenikalaga, kes elab 37-85 meetri sügavuses ja välja näeb ta selline:
Mahi-Mahi. Pilt on internetist https://www.oceanbluefishing.com/facts-about-mahi-mahi/ , sealt saab kala kohta rohkem lugeda.
Grillitud Mahi-Mahi filee meenutas maitselt veidike suitsuheeringat, oli üsnagi kuiv ja päris soolane. Roog nägi välja selline:

Kui kelner küsis, kuidas kala maitseb, ütlesin ausalt, et see on minu jaoks liiga soolane. Kohe vahetati minu toit grillitud krevettide vastu ja seda ilma lisatasuta. Üldse on siin teenindus lihtsalt super. Kõik on ülimalt sõbralikud ja igas söögikohas on teenindajaid palju, tööjõupuuduse üle siin ilmselt ei kurdeta. Igatahes kui istud lauda, siis kohe tuleb ettekandja ja ka jooki ning toitu ei pea mitte kauem ootama, kui nende valmistamiseks kuluv aeg. Ja kõik lausa jooksevad, ei ole mingit loivamist ega tüdinud pilku, vastupidi, kõigil on kõrvaklapp kõrvas ja mikker kaelas ning tellimused esitatakse kööki nö telefoni teel ja ka info valmissaanud toidust kantakse ettekandjale otse kõrva sisse. Seepärast pole ka ime, et lauda toodud toidud on jube kuumad, sest nad on otse pannilt tulnud. Meie lemmikkohaks on kujunenud jahisadamas asuv restoran La Pescadería, mis tõlkes tähendab kalapoodi.
See tundub üldse olema siinkandi populaarseim koht, sest rahvast tuleb siia kokku pärast seda, kui on pimedaks läinud, lausa hordidena. Toidud on siin taskukohased ja söödavad. Eile otsustasime süüa hamburgerit, sest kui oled juba tulnud Ameerikasse, siis on imelik mitte süüa kohalikku rahvustoitu. Minu viimane kokkupuude hanmburgeriga jääb ilmselt eelmisesse sajandisse, sest mitte kuidagi ei meenu, millal ma seda viimati sõin, kuid seda tean kindlalt, et 90-ndate keskel pistsin nahka mitu hamburgerit. Tunnistan ausalt, et Eesti hamburger oli kordades parema maitsega :) Kohalik hamburger oli selline:
Järgmisel nädalal võtame ette tuuri pealinna. Ja mitte niisama tuuri, vaid ikka rummi tuuri! San Juanis on võimalik minna sellisele ekskursioonile, kus sind viiakse kurssi rummi hingeeluga. Loodetavasti saan seda põhjalikult tundma õppima!


Teisipäev, 5. märts 2019

Minu Puerto Rico vol2

Valimised läksid ootuspäraselt, midagi hullu ei juhtunud. Kindel on, et elu ei lähe paremaks ega ka halvemaks. Või noh, paremaks läheb elu muidugi neil, kes esmakordselt parlamenti pääsesid, täiesti uued tegijad, kes suutsid seljatada sellised igandid nagu koolipapa Märt Sults, dr Vassiljev, punareporter Heimar Lenk, elupõline riigikogulane Eiki Nestor ja muidugi tuntud plagiaator Rainer Vakra. Neil kõigil enam nii hästi ei lähe, kui nad lootnud olid. Millegipärast on mul tunne, et kõik lubadused, mis said antud, hääbuvad üsna pea pärast seda, kui ministriportfellid on jagatud. Rahvas voorib ikka oma igapäevast viina ostma Lätti ja töötavad pensionärid maksavad tulumaksu jätkuvalt edasi, ainult et enam pole neil kaevata kellelegi, sest ise nad valisid ju oma saatuse. Ja need ullikesed, kes uskuma jäid, et Kaja Kallas nende pensioni tõstab 200 euro võrra, saavad lõpuks aru, et see oleks tõusnud ka ilma ilusate lubadusteta, sest iga aasta ju pension tõuseb nagunii, ja nelja aastaga see 200 eurone tõus tulebki. Egas keegi ei arvanud ometi, et kohe ühe aastaga kukub iga kuu 200 eurot lisaks pangakontole? Mina veel pensionär ei ole, seega mul midagi võita ega kaotada pole. Life goes on!
Täna on siis kolmas päev ja see on eriti teguderohke olnud. Nimelt võtsime ette, et täna me peame lõpuks endale rattad alla saama, sest eelmiste päevade kogemused näitasid, et siinsete mägede tõusud ja langused on meiesuguste jalameeste jaoks liiga karmid (a la Mustamäe Vanakas) ja et ennast ikka valge inimesena tunda, tuleb meil rentida golfkart ehk siis väike golfarite sõiduk, millega siin kõik endast lugupidavad inimesed ringi kärutavad. Üleeile, kui läksime õhtust sööma ühte kohta, mille kohta Google Maps ütles, et see koht on siinsamas, siis karm tegelikkus oli see, et meil tuli mööda väga järsku mäge üles liikuda. Kui me selle järsu mäe olime ületanud, avastasime oma kohkumuseks, et meid ootab ees veel pikem tõus. Võtsime just ennast hoolega kokku, et see takistus ületada, kui meie selja taha vuras prints valgel hobusel, st golfiautol ja pakkus meile lahkesti küüti. See oli ikka tõeline jumala kingitus, sest õhk oli oma 30 kraadi ja päike paistis lagipähe ning tegelikult me ei oleks ilmselt jalgsi seda tõusu suutnud võtta ilma vahepealsete minestamisteta. See, kui lahked on siinsed inimesed, on lihtsalt uskumatu. Kui nad ikka näevad, et sa oled hädas, siis sulle abikäsi ka ulatatakse. Oleme südamest tänulikud härra Pedrole, kes meid kenasti otsa peale võttis ja meid sihtkohta toimetas - see oli üks suuremat sorti keskus, kus sai süüa ja shopata. Ainuke asi, millest ma aru ei saa, on see, et miks peab selline ehitis, kus saab oma igapäeva vajadusi rahuldada, asuma kõige kõrgema mäe tipus??? Kusjuures allpool on ruumi laialt - kõik lagendikud on täis golfiväljakuid. Kui hakkasime pärast õhtusööki ja jooki tagasi kodu poole kõmpima (kujutasime juba ette, kui jube saab see allaminek olema (ilma suuskadeta :), kui paarisaja meetri pärast peatus jälle üks golfiauto meie juures ja pakkus lahkesti küüti. Ühe päeva jooksul oli meil kaks korda hullupööra vedanud, ei tea, millega me selle ära olime teeninud. Seega - täna asutasime juba varahommikul ennast golfiautorendi firma poole teele. Kaart näitas, et sinna on 1,1 km jalgsi minna, ja ei ole mäkketõusu. Tee kulges läbi golfiväljaku, võtsin minagi kujuteldava golfikepi kätte ja harjutasin lööki:
Kepiks oli sedapuhku küll ainult väike kokkupandav vihmavari. Ja kindlasti professionaalsed golfarid naeravad ennast surnuks minu löögi asendit nähes, kuid suure saladuskatte all võin öelda, et see suvi on plaan minna golfikursustele ja küll järgmine pilt tuleb juba parema positsiooniga. Kui jõudsime oma sihtpunkti, selgus, et rentida sealt autot ei saa, küll aga osta. Niipalju meil kahjuks raha kaasas ei olnud ja lahkusime üsna kurvalt. Siiski juhatati meile kätte niidiots, kust siis tegelikult saaks ihaldatud autokest rentida. Meil tuli minna samasse kohta, kus me juba korra olime käinud, seal neetud mäe tipus, kuid õnneks viis sinna tee ka mööda mere äärt. Nii saimegi teha tutvust rannaga, kuhu me veel jõudnud ei olnudki. Ilm oli väga tuuline ja rannas ühtegi inimest ei olnud:
Küll aga olid väljas sildid, et ei tohi häirida kilpkonni nende munemisperioodil. Millal see periood täpselt on, me ei saanud selgust, kuid püüdsime käia hästi ettevaatlikult. Lõpuks jõudsime oma sihtmärgini, rendifirma nimi oli Club Cala rental. Kuna lähenesime seekord mere poolt, siis väga hullu mäkketõusu võtma ei pidanud, kuid mingit korralikku teed ka sinna ei viinud, nii pidime läbi murdma nii mõnestki tagahoovist ning kõige lõpuks peaaegu mööda püstloodis järsakut üles ronima, et jõuda õigesse kohta. Kui võtsin neljakäpukil viimast tõusu, siis kirusin omaette, et kas tõesti ei ole ühel 60 aastasel mutil midagi targemat teha, kuid kui lõpuks siiski oma golfikäru kätte saime, olime üliõnnelikud ja vurasime ilma ekstsessideta uhkelt kodu poole tagasi:
Selline armsake ta välja näeb ja seda juhtida pole mingi kunst. Sellel pole ei suunatulesid ega tahavaatepeeglit, on ainult gaasi ja piduripedaal ning rool. Ja roolilukk. Õhtul kimame sellega sinna piirkonda, kus käib õige ööelu - rannabaarid ja restoraanid. Rendifirmas ajasime juttu ühe prouaga, kes ka oma auto kättesaamist ootas ja tema andiski meile häid soovitusi, milliseid kohti väisata. Ta sai aru, et me pole päris kohalikud ja kui ütlesime, et oleme Eestist, siis nii uskumatu, kui see ka pole, ta teadis, kus Eesti asub ja ta oli seal paar aastat tagasi isegi käinud ning ta väga kiitis, kui ilus maa ja kui ilusad inimesed seal elavad. Seda oli kena kuulata.

Pühapäev, 3. märts 2019

Minu Puerto Rico

Pärast vapustavat dopinguskandaali oli tõesti viimane aeg Eestist põgeneda, enam ei ole olla eestlane  uhke ega hää. Lausa häbi on. Üldse on viimasel ajal liiga palju valetamist ja vassimist pinnale kerkinud, ja kõige hullem, et sellega käib kaasas hirmus eneseõigustamine, keerutamine ja pea liiva alla peitmine. Kuidagi uskumatu tundub noore suusaentusiasti Kareli aus ülestunnistus ja vabandamine, tänu millele on ta tõusnud lausa rahvuskangelaseks. Pole ime, kui juba järgmistel valimistel näeme teda pürgimas poliitikute ridadesse, sest sellise ausa inimese nägu sobiks iga erakonna välireklaami plakatile nagu rusikas silmaauku. Kui jutt juba valimistele läks, siis loodan väga, et minu hääl aitab tuua värsket tuult läppunud õhuga riigikogu saali. Seekord saan valimistulemusi jälgida teisel pool maakera ja ei pea seda mitte tegema pühapäeva hilisõhtul vaid tänu korralikule ajavahele näen seda kõike hoopis keset pühapäevast päeva. Ja ei pea järgmine päev tööle minema, vaid võin vabalt võtta - pikutada rannas ja nautida rummi, sest just rummi sünnimaal oleme otsustanud seekord oma traditsioonilise ema-tütre puhkuse veeta. Kuna kaks eelmist puhkust veetsime Tais, siis nüüd oli mõttes lennata üle teise ookeani lääne poole. Sihtkoha ja lendude  otsimise jätsin tütre hooleks, kes sai oma ülesandega väga hästi hakkama ja ühel päeval oligi selge, et meie marsruut saab olema Tallinn-Amsterdam-New York-San Juan. Ja kõik lennud ainult äriklassis, sest minu vanuses peab reisimisest ainult mõnu tundma. Ja see mõnu oli kõige suurem just lennul New Yorki. 7,5 tundi puhast mõnu - võid ise valida, kas sööd, jood, vaatad telekat või lihtsalt magad. Kõik sai läbi proovitud, mille kohta on olemas ka asitõndid juuresolevate piltide näol.

Kõige rohkem ärevust tekitas meile oma pagasi otsimine JFK lennujaamas pärast seda, kui olime seisnud ilmatu pikas maale sisenemise järjekorras, kus tõsine immigratsiooniametnik küsitles meid väga põhjalikult meie päritoluriigi ja reisi eesmärgi kohta. Kuna Innu suutis silmagi pilgutamata kõikidele küsimustele põhjalikult vastata, siis saime lõpuks templid passi ja läksime oma pagasit otsima, sest kord näeb ette, et kui sisened USA-sse ja pead veel edasi lendama, siis ikkagi tuleb sul oma pagas välja võtta ja uuesti kellelegi ettenäidata. See pagasi otsimine ajas meid hullult närvi, sest seda karusselli, kuhu meie kohvrid pidid maanduma, ei olnud kusagil. Jooksime nagu peata kanad sinna-tänna, aeg jooksis koos meiega ja järgmise lennu aeg lähenes katastroofiliselt. Lõpuks pöördus Innu kaotatud pagasi osakonda ning sealt saime selgust, et meie kohvrid tiirlevad karussellil nr 2, mis oli peidetud suure valgee kileseina taha - selles osas toimusid mingid renoveerimistööd ja mitte ükski viit ei näidanud, et selle seina taga võiks midagi olla. Kuid lõpp hea, kõik hea, saime oma kohvrid kätte ja kiirustasime järgmisele lennule. Jõudsime isegi lounges pool tunnikest lõõgastuda ja õlut juua - kogu närveldamise peale oli tekkinud kustutamatu janu. San Juanis ootas meid lennujaamas personaalne sohver hiigelsuure ameerika mikrobussiga ning öösel enne kella 1 jõudsime oma villasse Humacao linnakeses. Olime rampväsinud, aga õnnelikud. Lootsin, et uinun silmapilkselt. Aga see lootus oli täiesti õigustamata, sest just siis hakkas kuskil naaber villa rõdul  teismeliste tütarlaste sünnipäevapidu, mis kestis vähemalt kella 4-ni öösel. Ja kui on tüdrukute pidu, siis enamjaolt koosneb see heledahäälsetest kiljatustest ja rõkkavatest naerupahvakutest, millel pole otsa ega äärt. Ma olin ikka väga vihane. Kuid viimane kord, kui kella vaatasin, näitas see 4 ja järgmine kord oli see juba hommikul kell 8, olin ikkagi suutnud magama jääda.

Esimene käik pärast ärkamist oli basseini äärde, reeglid ei luba küll enne kella 11 ujuma minna, kuid kuna ühtegi inimest läheduses ei olnud, siis eirasime julmalt seda nõuet ja hiilisime vaikselt siiski ujuma. Küll oli mõnus, päike paitas soojalt ja vesi oli mõnusalt jahe. Olime ainsad  kuni kella 11-neni, siis saabusid mõned inimesed ja saime ka kohe aru, miks selline karm reegel on kehtestatud - hispaanlaste temperamendi juurde kuulub valjuhäälne jutt ja ilmselt sellepärast ei tohigi liiga vara tulla, et mitte häirida magavaid puhkajaid. Meie loomulikult olime väga vaikselt ja kedagi ei seganud. Üldse tundub, et siin ongi kombeks magada vähemalt kella 11-neni, sest enne seda kellaaega ühtegi inimest liikvel ei olnud, arvasime, et oleme ainsad elanikud. Koht, kus me elame, on suuremat sorti villade rajoon Palmas del Mar, ilus hoolitsetud ümbrus, palju järvekesi ja liikuda saab siin elektriautodega nagu golfirajal. Plaan on seekord mitte ainult lebotada, vaid ka ringi rallida, juhul, kui mul jätkub julgust siinsesse liiklusesse sukelduda. Nii hirmus see ei tundu siin olema, kui Tais ja õnneks on rool ka autos õigel pool.
Praegu peame siestat, pärastpoole läheme kuskile sööma ja siis läheb põnevaks - hakkan jälgima valimistulemusi ja loodan siiralt, et minu kandidaat teeb korraliku tulemuse. Ja kõige rohkem loodan, et Eesti rahvas ei ärka homme üles sellise tundega, nagu britid, kes hääletasi ennast Euroopa Liidust välja ja olid tulemuste tedasaamisejärgsel hommikul nagu puuga pähe saanud, et miks me seda tegime?  Edasi 200-ga!