Laupäev, 24. detsember 2016

Jõulujutt

Minu lapsepõlvekodus jõule ei tähistatud. Esimest korda sain aimu jõuludest siis, kui algkooli pinginaaber suure saladuskatte all mulle kõrva sosistas, et neil on täna kodus jõulud. Mis see tähendab, küsisin. See on see, kui tuleb jõuluvana ja toob uisud. Olgu, aga kas sulle siis näärivana ei toogi enam midagi, küsisin vastu. Lollakas, näärivana pole olemas, vihastas pinginaaber ja nii me tülli läksimegi.
Kuskil 70-ndate algul hakkasin jõuludest rohkem kuulma, oli trend, et keskkoolilapsed kippusid 24-ndal detsembril kirikusse ja õpsid käisid neid kiriku ukse peal püüdmas. Nii räägiti, ma ise ei käinud kuskil. Minul olid näärid ja jõulud jätsid mind külmaks. Siiski on meeles, et kuskil 7-ndas klassis levis õpilaste seas käest kätte trükitud kujul "Püha öö" sõnad. Ma sain ka selle paberi ja ma polnud kade, kirjutasin vahetunni ajal laulusõnad tahvlile, et kõik saaksid lugeda. Tund algas, õpetaja tuli klassi, vaatas tahvlit, võttis tahvlilapi ja nühkis tahvli puhtaks. Kui ta jälle näo meie poole pööras, siis ütles ta rahuliku häälega: "Nii, kus me eelmine kord oma järjega jäime?" Tund jätkus, nagu poleks midagi olnud. Alles palju aastaid hiljem mõistsin, milline jama sellest oleks tulnud, kui ta oleks algatanud juurdluse. Oli tõeline Õpetaja.
Päriselt tulid jõulud minu ellu alles 79-ndal aastal, kui olin juba abielus ja pidasime neid ämma juures maal. Oli täitsa teistmoodi, kui meie näärid linnas. Oli ise metsast toodud kuusk, oli ämma tehtud praad ja jõulusai, äia tehtud koduõlu ja suur perekond. Ja isegi Püha ööd sai lauldud. Kõige tähtsam siiski oli kingituste jagamine. Küll oli raske neid hankida vene ajal, aga ikka olid nad olemas seal kuuse all. Minu jaoks ongi jõulude tegelik tähendus olnud lastele kingituste tegemine. No muidugi on ise ka tore kinki saada, aga näha laste põnevusest säravaid silmi, kui nad kuusepuu all kingitusi uurivad, on väärt kogu seda rahmeldamist enne jõule. Nüüd on lapsed juba vanaks saanud ja põnevust pole enam üldse, aga kõik jätkub vanaviisi. Isegi luuletus, mida pakisaajad loevad, on aastaid ja aastaid üks ja seesama - "Jõuluvana kullapai, kingi mulle suhkrusai. Ära minult salmi küsi, olen alles pisi-pisi."
Mis ma tegelikult öelda tahtsin? Ei midagi muud, kui et olge kodus koos oma perega, sööge korralikult kõhud täis ja nautige seda jõuluaega, mis toob meile pikemad päevad ja  kevadeootuse. Võtke rahulikult paar kilo juurde, sest siis saate anda uue aasta lubaduse - hakkan tervislikult toituma, sporti tegema ja üleüldse muutun veelgi paremaks inimeseks!

Kolmapäev, 28. september 2016

Minu Kuldsed Liivad, vol 6

Oleme tagasi kodus, juba 5 päeva. Puhkuse lõpp kujunes meeleolukaks - neljapäeva õhtul väisasime koos Eesti sõpradega mitmeid kohalikke lõbustusasutusi, meeleolu oli nostalgiline ja raha ei omanud mingit väärtust. Nagu üks  vana hea sõber ikka tavatseb öelda, on välismaal ainult 2 esimest õlut kallid, edasi tellides ei oma hind enam mingit tähtsust. See on jumala õige tähelepanek. Igatahes tänu toredale seltskonnale saime oma pikaksveninud puhkusele väärika punkti panna. Siinjuures tervitan Reeta ja Georgi!
Viimane päev kulus shoppamisele, oleks päris nõme olnud ostuparadiisist tühjade kätega tagasi tulla. Mõned paarid nahkkindaid, üks ridikül, paar dzemprit ja kolm käevõru - selle ostmiseks kulus kõigest tund aega ja mõnikümmend eurot. Ja kui kohvri kaalu peale panin, siis kaalus see täpselt 15 kilo - just nii palju, kui eeskirjad ette näevad. Üllatavam  pilt avanes, kui ise kaalule astusin - + 3 kilo 12 päevaga - ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada. Imelik, et seatakse pagasile piirang, aga inimeste kehakaal nagu üldse pole oluline lennuki pardal. Siit võib teha ainult ühe järelduse - pagasi kaalu piirang on absurdne piirang. Nagunii keegi rohkem kaasa ei võta, kui kohvrisse mahub. Minu arust tuleks hoopis piirata vaeste väikeste imikute lennutamine - ilmselgelt on mõnede imikute jaoks lennureis äärmiselt piinarikas. Meie ees istus 4 liikmeline perekond, üks neist oli paari kuune imik, kes  kogu reisi vältel lihtsalt kiljus. Paar istet edasi istus 3-kuune beebike, kes samamoodi vahetpidamata nuttis. Kas tõesti on soojamaa ihalus väärt oma lapsukese piinamist? Emmed, võtke aru pähe. Ahjaa, suur tänu Anastassiale Novatoursist, kes hoolitses selle eest, et ka tagasilennul olime vastutavad avariiväljapääsu valvamise eest.
Koju jõudes oli ka presidendi valimispäev kätte jõudnud. Millega see lõppes, teame kõik. Aga ma ei ole lootust kaotanud, et siiski me saame naispresidendi. Muidugi on kahju kõigist nendest, kes nägid hullusti vaeva oma kampaaniaga, aga eks see oli neile suur õppimise võimalus ja kes ütles, et koolitus peab odav olema?
Lõpetuseks - oli rahulik puhkus, lugesin läbi 3 raamatut, mis on enneolematult palju, sest tavaliselt kulub mul ühe raamatu läbitöötamiseks mitu kuud, viimane neist oli Donna Tarti Ohakalind, mida lugesin pool aastat. Küll oli keeruline lugemine, ei ole kerge mõista katkise hingeeluga ja pidevas narkouimas viibiva  peategelase mõttekäike, eriti siis, kui loed seda enne uinumist (see oli mu öökapiraamat), silm vajub looja, ja kui kustutad lambi ära, siis hakkad asja olemuse üle sügavamalt juurdlema ja uni on läinud nagu niuhti. Sestap võtsingi kaasa kaks krimkat ja Ilmar Taska Pobeda 46. Aga olid needki head ja haaravad lugemised, Katrin Pautsi krimkat lugesin isegi 2 korda, et ikka kindel olla, kas sain õigesti aru, kes siis see mõrtsukas oli. Muidugi aitasid kõledatel päevadel aega tappa ristsõnad, milledest papa jagu polnud saanud. Neid ikka oli.
Möönasime, et Türgis ikkagi oli parem. Kui saaks sinna järgmisel sügisel uuesti minna. Kuigi praegu tundub sinna minek üsnagi küsitav olema. Mis seal küll tegelikult toimub?
Aga kui kõik läheb plaanipäraselt, siis talvine-kevadreisi sihtkoht on hoopis teiselpool maakera ja reisikaaslaseks juba hoopis teine inimene. Püsige onlain!

Kolmapäev, 21. september 2016

Minu Kuldsed Liivad, vol 5

Mitte midagi ei ole muutunud - ilm on sama kole nagu eile, st külm, kõle ja tuuline. See sunnib sind 4-ja seina vahele ja veetma aega internetis või TV-s. Pool päeva on Vene kanalis nr 1 toimunud arutelu Ukraina teemal. See on päris kohutav olnud, Ukraina poolt on stuudios ainult 1 esindaja, ja vastaspoolt esindab kogu ülejäänud stuudiopublik. Pärast mitut tundi arutelu (ma ütleks agressiooni) jõuti tõdemusele, et las need ukrainlased teevad mis tahavad, nagunii pöörduvad nad tagasi Venemaa rüppe.  Enamus oli arvamusel, et sündmused Maidanil olid provotseeritud USA poolt ja tegelikult Ukraina rahvas ei taha Euroopa Liitu astuda.Mina olen kogu aeg uskunud, et nad tahavad liituda Euroopaga.
Nii palju TV-st. Delfist loen palju kohutavamat uudist, et ühte autistlikku last on väärkoheldud, ja kommentaaare lugedes tõusevad ihukarvad püsti, kui sellisele käitumisele leitakse õigustust. Kuidas saab õigustada seda, et 4 aastase lapse suu suletakse teibiga? Midagi nii õõvastavat pole ammu kuulnud ega lugenud. Midagi on ikka väga mäda meie haridussüsteemis, kui sellised kasvatajad-pedagoogid saavad tegutseda. Kas mingi atesteerimissüsteem ikka on olemas? Kas võin olla kindel, et kui minu lapselaps läheb lasteaeda, siis on tal seal turvaline olla? Südamest loodan, et see on erandlik juhus. Aga kindlasti ei tohi keegi jääda ükskõikseks ja loodan, et see juhtum leiab õiglase lahenduse. Ja mitte sellise, mis õigustaks selle täiskasvanu teguviisi, vaid sellise, mis oleks toeks sellele väikesele abitule lapsele. Ärge tulge rääkima, et õige on ikka last karistada vale käitumise eest. Et parim kasvataja on vits. Ma ei taha sellist rumalat juttu kuulda!
Aga presidendivalimistest ka. Eile vaatasime poole silmaga Delfi debatti. Kui seekord ei saa presidendiks emb kumb naiskandidaatidest, siis ma söön ma ei tea mida ära. Mulle on nad mõlemad sümpaatsed, Mailis on teinud ikka tohutu arenguhüppe ja Marina on kohutavalt tasakaalukas. Neis mõlemis on midagi seda, millest mina olen nende viimase 20 aasta jooksul puudust tundnud - midagi sooja ja empaatilist. Seekord tahaks presidendiks kedagi, kes oleks näoga oma rahva poole ja oleks tolerantne kõigi suhtes, ka väetite ja  ullikeste suhtes. Et Mailis ja Marina selleks võimelised on, ei kahtle ma mitte hetkekski.
Ja mida öelda lohutuseks neile, kes palehigis tööd teevad? Ärge meid küll kadestage - parem ma oleks sihukese koledate ilmadega tööl, kui istuks siin hotellis 4 seina vahel vangis. Õnneks tuleb piisavalt töömeile ja telefonikõnesid, nii et olen teie tegemistega seal vägagi kursis. On tunne, nagu oleksingi tööl, aga mitte puhkusel. Se la vii!

Teisipäev, 20. september 2016

Minu Kuldsed Liivad, vol 4

Asjad on täielikult väljunud kontrolli alt! Imeilusast suvest on ühe ööga saanud külm ja kõle sügis, päevane temperatuur pole ületanud 14 kraadi, nii et kõigil on põhjust rõõmustada, et meil siin nii kehvasti läheb. Pole ju suuremat rõõmu kui kahjurõõm!
Eile, kui oli veel ilgelt palav ilm, otsustasime minna Varnasse, st et mina otsustasin ja papa lihtsalt allus minu otsusele. Mis oli suur viga, sest kui jõudsime Grand Malli, mis on umbes sama suur kaubanduskeskus kui Ülemiste Centrum, selgus, et papal ei ole mingit huvi sukelduda kaubandusse. Iga kord, kui astusin mõnda butiiki sisse, jäi ta piinatud näoga selle ukse taha seisma ja väljendas iga oma ihuraku ja näoilmega, et ei ole midagi ebameeldivamat, kui oodata oma mammat. Pärast kolme üritamist andsin alla ja suundusime koos kohvikusse õlut ja mojitot jooma, selline asjade käik tõstis papa tuju tunduvalt. Tagasisõit kuurordisse kujunes natuke ekstreemseks, sest istusime vist vale bussi peale ja sattusime hoopis teise kohta. Lõpppeatuses maha tulles selgus, et me pole üldse selles kohas, kus peaksime olema. Õnneks märkas meie kimbatust üks abivalmis vanem härrasmees, kes meile kohe oma taksoteenust pakkus ja oli 10 raha eest valmis meid meie majutuspaika sõidutama. Mees oli ülijutukas, muidugi tsekkis ta kohe esimese asjana, kust me pärit oleme, ja küll ta kiitis Eesti riiki ja majandust - ta oli täitsa kursis, et me oleme üks pisike ja tubli Euroopa riik. Järgmisena kukkus ta kiruma kommuniste, oi, kui vihane ta oli nende peale, ta nimetas ennast lausa fashistiks ja selgus, et ta on rahvuselt hoopis itaallane. Ma ei hakka siin kõike kirja panema, mida ta kommunistide kohta arvas. Õnneks jõudsime ka juba oma hotelli juurde ja jätsime meeleoluka taksojuhiga jumalaga. Aga jah, sõnavabadus on siin Bulgaarias täiesti olemas ja kedagi oma arvamuse avaldamise eest vangi ei panda.
Oleme nüüd kaks õhtut väljas söömise asemel külastanud oma hotelli restorani, avastasime (nii nagu lollid turistid ikka), et palju odavam on osta õhtusöögi vaucher ja süüa-juua niipalju kui sisse mahub, selle asemel, et käia mööda kohalikke söögikohti ja kulutada 2 x rohkem raha 3 x vähema söögi ja joogi eest. Lollidelt tulebki raha ära võtta ....
Kui olime eile õhtul kõhud korralikult täis puginud, mõtlesime, et jalutame natuke ka promenaadil ja ostame endale  ühe ekskursiooni, et tutvuda kohalike külaeluga ja kommetega. Piisas meil astuda 30 meetrit, kui trehvasime Vana Tamme kõrtsist mööda minnes oma vanu häid tuttavaid, keda polnud juba 100 aastat näinud. Muidugi istusime nende juurde ja meenutasime vanu häid aegu. Kummaline, et Eestis pole kunagi aega sõprade jaoks...
Hiljem promenaadil otsisime asjatult taga ekskursioonipakkujaid, tavaliselt olid nad igal õhtul oma pakkumistega keset teed, eile aga polnud enam mitte ühtegi näha. Ilmselt panid nad oma kontorid kinni, ikkagi hooaja lõpp. Ja tänane päev on jah nii möödunud, et olemegi terve päeva toas istunud, Papa on üritanud ka rõdul aega veeta, aga külm peletab tuppa. Tänase päeva kohta kehtib see vana hea klassiku ütlus - mul on piinavalt kahju asjatult elatud päeva pärast. Homme on vist sama värk.

Pühapäev, 18. september 2016

Minu Kuldsed Liivad, vol 3

Täna sai nädal siia saabumisest. Ilm on olnud imeilus, kuid kõik märgid viitavad sellele, et otsi tõmmatakse kokku - rahvast on vähevõitu, restoranid promenaadil on inimtühjad ja müügikohtade müüjad on maailma kõige tüdinumate nägudega, sest neil on villanud turistidest, kes käpivad nende kaupa, aga mitte midagi ei osta.
Aga hea külg selle asja juures on see, et kui maandud kuhugi söögikohta, siis ei pea oma tellimust ootama mitte kauem, kui roa valmistamiseks aega kulub, kelner teenindab ainult sind. Kui juhtumisi on ka keegi teine seltskond samas kõrtsis, siis selle teenindamiseks on teine kelner. Nii et klient on siin kuningas. Ja muidugi oskavad siin kõik eesti keelt, üks õhtu ajasime pikad jutud maha mehega, kelle sõber elab Mustamäel, palju tervisi talle! Kuigi mees rääkis meiega puhtas soome keeles, siis ega ju vahet pole, ega meiegi suuda eristada vene ja bulgaaria keelt.
Samas, hooajalõpu halvem külg on see, et pakutav toit pole just enam oma esimeses nooruses, realiseeritakse viimaseid jäänuseid, mis külmkappides veel alles on. Seega tasub serveeritavasse väikese reservatsiooniga suhtuda. Eile just nägin, kuidas üks kunde isukalt oma steiki hakkas sööma, kuid pärast paari suutäit kutsus kohale kelneri ja sundis teda oma lihatükki nuusutama. Lõppes see lugu sellega, et tema toit pakiti plastikkarbi sisse ja kunde võttis selle kaasa, ei saanudki aru, kas ta viis selle oma koerale, naisele või saatis testimisele veterinaar- ja toiduametile. Meie sõime oma toidu nurisemata ära. Aga kuna oleme nüüd nädal aega erinevaid söögikohti testinud, siis oleme lõpuks taibanud, et igas kohas on täpselt üks ja seesama menüü - pildid ja roogade nimed menüüs on identsed, kuigi restorani nimi on erinev.
Vana Tamme kõrts, kohe meie elamise kõrval
Menüü on igal pool ühesugune
Üksnes hinnad erinevad nii 1-2 levi ulatuses. Ainuke vaheldus on olnud Gruusia restorani külastamine, kus tõepoolest pakutakse enamvähem ehedat gruusia kööki, ilmselt läheme sinna veelkord sööma.
Eile kohtasime promenaadil ka mitut käratsevat jõuku, kes rääkisid eesti keeles. Tore, kui kaasmaalased ennast vabalt tunnevad ja ei käi tagasihoidlikult nohistades mööda seina ääri, nii nagu meie kunagi nõukaaja turistidena tegime, kui välismaale sattusime. Ei tahtnud ju kuidagi kellelegi märku anda, et oled sealt raudse eesriide tagant tulnud. Nüüd on uus, iseseisvusaja põlvkond peale kasvanud ja jumal tänatud, oskavad nad maailmas ringi käies ennast vabalt tunda - lärmata, purjutada, kõvahäälselt kohalikke kombeid kritiseerida ja muudki teha, mis meiesuguseid vana kooli inimesi pisut häirib. Aga nagu öeldakse - tark inimene kohaneb kõigega, nii ka meie. Laseme vabaks!
Homseks lubatakse pilveid ja vihma, paras päev minna tutvuma pealinna eluga.
P.S. Pildid on alla laetud internetist.

Neljapäev, 15. september 2016

Minu Kuldsed Liivad, vol 2

Samal ajal, kui kogu Eesti rahvas ajab taga Marina kodakondsust,  tunnen mina, et ma tegelikult ei ole ise ka päris eestlane. Minu isapoolsed esivanemad on just pärit sealt kuskilt vene-läti piirimailt ja minu emapoolsed esivanemad on Saaremaalt, kust teadupäralt on ülekäinud kõik mereröövlid ja vallutajad, seega mingit puhastverd eestlasest ei saa minu puhul küll rääkida. Kas peaksin loobuma presidendiks kandideerimisest?
Tegelikult on päris jabur olukord teil seal Eestis tekkinud, palun lahendage see enne ära kui me tagasi tuleme.
Aga mida uuemat siis Kuldsetelt Liivadelt? Ilm on siin natuke heitlik, täna isegi müristas ja sadas vihma, õnneks on soe. Ühel päeval mere ääres tundsin vajadust külastada wc-d. Nooled suunasid mind õigesse kohta, aga asjaajamist takistasid kaks agressiivset noorsandi, kes tahtsid minu käest saada 5 levi ehk 2,5 eurot ajaajamise eest. Meil tekkis tõsine arutelu protsessi seaduslikkuse üle, tahtsin saada asjaajamise eest kviitungit, aga kuna noorsandidel kviitungit anda ei olnud siis marssisin sirgelt oma kabiini. Ja lahkumisel ei tehtud mulle takistusi, kûllap saadi aru, et WC-bisnes on ebaseaduslik.
Muidu on siin väga rahulik olla, olen 2/3 oma kaasavõetud raamatutest juba läbi lugenud, ka ristsõnad on lahendatud, nii et ega muud üle ei jää, kui igavuse kätte surra. Küll see saab ilus olema.
Ahjaa, käime igal õhtul kuskil väljas söömas, kohti on palju ja sűűa saab hästi. Seega, kes plaanib järgmine aasta siiakanti puhkama tulla, siis ega all inclusive paketti ei soovita võtta, tasub ikka proovida kohalikke  maitseid ja mitte lasta hullutada ennast hotelli internatsionaalsest köögist.
See suur, et seltskond on siin ka ülimalt normaalne, on siin kõik rahvused ja usulahud esindatud, aga mingit vaenu ega viha küll tunda ei ole, burkiinides näitsikud ja bikiinides memmed ujuvad koos ja mingit konflikti ei ole. Üldse ma ei saa aru, kust see viha teistmoodi inimeste vastu on tulnud. Ega ometi mitte EKRE-st?

Esmaspäev, 12. september 2016

Minu Kuldsed Liivad

On täiesti vastutustundetu hüljata kodumaa sel raskel hetkel, kui kaalul on presidendivalimised. Aga mis teha, raha on makstud ja Must meri ootab oma loksuvate kallastega üksikuid turiste Eestimaalt. Ei saa petta Musta mere lootusi. Aga mis puutub presidendivalimisi, siis öelge üks põhjus, miks mina ei võiks kandideerida? Olen üle 40ne, kõrgelt haritud, valdan kohalikke keeli, olen paljulapseline ema, oman sise- ja välispoliitilist kogemust, olen kirjutanud ühe lasteraamatu ja mida iganes, mille poolest olen ma kehvem kandidaat kui Siim Kallas? Okei, ma ei ole nii tuntud, aga see polegi nii oluline. Eesti riik vajab väärikat presidenti ja see peab olema keegi naine. Aitab nendest arrogantsetest meestest, kellele miski ega keski pole püha. Naine presidendiks, on minu slogan! Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et kui ma olen tööl, siis ei tule mitte kellelegi pähe mulle kell 7.30 helistada. Ja veel esmaspäeva hommikul. Aga piisab mul jääda puhkusele, ja kohe hakkab mu telefon esmaspäeva varahommikul helisema. Ja nii kuni õhtuni välja. Mida värki?
Seekordne soe maa sai valitud Bulgaariasse, Kuldsetele Liivadele. Nimi on küll üsna eksitav, sest liiva siin ju on, aga kullast on asi kaugel, elupõlise baltlasena kinnitan teile,et ei ole ilusamat mereranda kui Klooga rand, Andineeme, Salmistu või mõni muu Eesti rand. Aga vahe on sees küll - septembris väga ei kutsu Balti meri ujuma, vastupidiselt Mustale merele. Maandusime eile, väga tähendusrikkal kuupäeval, 9/11 Varnas, ja pean tänama jällegi  kõrgemaid jõude, kes sokutas meid lennukis varuväljapääsu juurde istuma, kus teadupärast on jalgadel nii palju ruumi, et sa ei pea neid lõua alla krõnksu vedama, vaid võid vabalt välja sirutada kogu pikkuses, mis meie puhul on tublisti üle meetri. Selline luksus teeb lennureisi meeldivaks, isegi siis, kui see kestab alla 3 tunni. Elame Golden Line hotellis, ja millegi üle nuriseda oleks suur patt. Kui oled elanud Nõukogude Liidus, siis ei suuda Bulgaaria sind küll millegagi üllatada, pigem vastupidi, võid siin kogeda hulgaliselt nostalgilisi momente. Elu on suhteliselt odav,  3 liitrine veinipakk maksab nii 6 euro ringis, korralik 0,7 brändi umbes sama palju. Samas, rannas päikesevarju, lamamistoolide ja madratsite eest pead kokku välja käima 15 eurot, see on ikka väga ebaõiglane. Homseks on meil juba plaan B välja mõeldud - jääme basseini juurde, see on täitsa tasuta.
Süüa saab siin muidugi ülihästi, kuigi meil pole ooll inklusiivi hinnas, smuugeldasime ennast siiski sümboolse raha eest hotelli õhtusöögile ja peab tunnistama, et nii kohutavalt palju ei ole ma juba ammu söönud, kusjuures see kõik oli ka väga maitsev.
Mida veel põnevat? Ega esialgu midagi ägedat siin toimunud ei olegi, eilne ja tänane päev on kulunud kohanemisele. Loodetavasti homme hommikul mu telefon ei helise 7.30 ja ma saan oma puhkuse teist päeva alustada rahulikumas tempos. Äkki peaks telefoni välja lülitama? Ja iimeilid ka?

Pühapäev, 1. mai 2016

Minu Kuningriik

Minu põlvkonna inimesed mäletavad kirkalt seda päeva, kui meile tulid külla ehtne kuningas ja kuninganna. Rootsist. See juhtus peaaegu täpselt 24 aastat tagasi, 22. aprillil. Ja oh seda ohhetamist ja ahhetamist, kui ilusad riided olid Silvial seljas ning kui kentsakalt mõjus tema kõrval proua Rüütel. Terve Eesti tõusis tagajalgadele ja kritiseeris tema kostüümide valikut. Isegi mina virisesin. Aga täna vanu pilte vaadates näen, et Ingrid on jumala stiilselt riides: http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=457145

Ja pidulikul kontserdil oli ka proua Rüütel väga kena, aga meie ikka kritiseerisime:
Mis meil eestlastel küll viga on, et muudkui viriseme? Mäletan, et kui Arnold sai palju aastaid hiljem presidendiks, siis kuulsin raadiost saatejuhtide õpetust, millist soengut peab Ingrid nüüdsest kandma hakkama - ta peab oma pikad mustad lokid maha ajama ja allesjäänud juuksed heledaks triibutama - see olevat väga trendikas. Ingridil õnneks oli mõistus peas.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! Palju proosalisem põhjus oli sule haaramiseks - me pidime järjekordselt realiseerima meile ettenähtud reisivaucherid SEB-i maratonil osalemise eest. Valik oli silma eest kirjuks võttev - Rootsi Kuningriik või Soome Vabariik, kuid konsensuslikult valisime seekord Rootsi. Polnud seal juba 2 aastat käinud. Grupijuhiks palkasime suure ajaloohuvilise Vello, kes lubas kogu raha eest maksimaalse tulemuse nimel pingutada. Ja tõepoolest - meie reis kujunes seekord väga kuninglikuks. Kuna laupäeval tähistas kuningas Carl XVI Gustaf oma 70. sünnipäeva, siis oli kogu Stockholm piduehteis, Kuninga pilte võis leida igalt poolt, isegi poe vaateakendelt:

Ja väikseid suveniiripoekesi juba jätkub, kui kõndida kuningalossi läheduses.


Aga seekord me ei keskendunud mitte shoppamisele, vaid meid huvitas kõik see, mis on seotud Rootsi kuningaga. Sestap suundusime otsejoones lossi juurde ja saime osa vaatemängust, milles osales 50-pealine hambuni relvastatud sõjavägi. Sõduritel olid hõbedased torniga kiivrid peas, sinised mundrid seljas ja täägiga pikad püssid õlal. Kuna rahvast oli palju, siis väga hästi näha ei olnud, mida platsil tehakse, kuid mingi marssimine seal toimus. Korraga olin ümbritsetud lärmakate nunnade poolt, kes ka kangesti tahtsid näha, mis platsil toimub. Kasutasin juhust ja tegin salajase selfie nunnaga:
Nunnad olid varustatud viimase peal nutiseadmetega, kõigil olid Apple firmamärki kandvad I-phoned ja I-padid, ja üleüldse pakatasid nad elurõõmust ning tundus, et mitte millegi ees nad risti ette ei löö.
Kui vaatemäng läbi sai, siirdusime lossi peaukse ette. Kahjuks lossi sisse ei pääsenud, sest millegipärast oli see suletud kuni 4. maini. Õnneks oli aga avatud nn kuninglik relvapalat, mis on selline koht, kuhu on kogutud kokku viimase 500 aasta kuningate rõivad, kroonid, relvad, hobuste tekid, tõllad ja muu selline kraam, ilma milleta ühtegi korralikku kuningaperet ette ei kujuta.

Tundus, et Rootsi kuningad on olnud väga sõjakad, igasuguseid raudrüüsid oli päris arvukalt näitusele pandud, korralik varustus pandi isegi kuninglikule hiirele selga:

Muidugi avaldasid muljet kuninglikud rõivad, küll olid need peenelt valmistatud, kuipalju näputööd ja vaeva nende valmistamiseks nähtud oli:

Rojalistlikud hobused nägid veel kõige uhkemad välja, nende tekid ja sadulad olid nii peenelt kullaga tikitud, et võttis lausa ahhetama. Tänapäeval sellist käsitööd enam ei kohta. Ja millised olid vanal ajal tõllad! Ükski tänapäevane Rolls Royce ei suuda tolle aja kaunitaridega võistelda:

Paistab, et Rootsi rahvas armastab oma kuninglikku perekonda ja neil ei tule pähegi hakata monarhiat kukutama. Sest siis tuleb ju nii või naa leida mingi muu aseaine kuningale ja hoidku jumal selle eest, et rahval tuleb hakata otsima presidendi kandidaati. On ju meie riigi näitel näha, et sellest ei tule midagi välja, üks luukere asendub teisega. Meile ei kõlba mitte keegi, ainult aru ma ei saa, kes siis kõlbaks? Või kas meile teda üldse vaja on?
Kui kuninga varandus oli ülevaadatud, suundusime Stockholmi Centrumisse. Oli märgata, et linn valmistub Eurovisioni lauluvõistluseks, mitmesse kohta püstitatakse mingeid vabaõhulavasid, linn on täis politseinikke ja taevas tiirutavad helikopterid. Ilm oli erakordselt ilus, nii et oli täiesti arusaadav ja põhjendatud meie soov istuda kuhugi vabaõhukohvikusse. Leidsime üles oma vana katusekohviku ja veetsime seal tunnikese värske õhu käes. Ja oligi aeg tagasi laevale suunduda. Laev oli muidugi täis maratoonlasi, sest oli ju vaucherite viimane kehtivuseaeg kätte jõudnud. Igatahes tänu maratonil osalemisele olen veidikene avardanud oma teadmisi nii Rootsi kui Soome ajaloost ja kultuurist, millest oleksin puhta ilma jäänud. Niisama ju ei lähe teise riiki hulkuma.



Kolmapäev, 9. märts 2016

Minu Kairo, vol2

Pärast kahte sisukat päeva Kairos naasesin tagasi rahulikku Hurghadasse. Maakera suurim linn väsitas kohutavalt. Paar päeva on kulunud taastumisele ja muljete settimisele. Teisel päeval  suurlinnas käisime kuulsas muuseumis, kuhu on kokku kogutud vaaraode sarkofaagid, hauakambrid, suured hunnikud suuri kive, bareljeefe, kujusid ja tuhandeid vidinaid, mis on usinate arheoloogide ja hauakambrite rüüstajate poolt maa alt välja kaevatud. Nägin ka Tutanhamoni kuulsat kullast näomaski ja kullatud sarkofaage ning muid talle hauda kaasa pandud väärisesemeid. Kullaga ei oldud igatahes koonerdatud.
Egiptuse muuseumit külastatakse klasside kaupa. Mis on vahva muueumi külastuse juures - lapsed võivad käratseda nii kõvasti, kui torust tuleb, ei mingit pühalikku vaikust ega austust kadunud esivanemate vastu. Meenus, kuidas meid lastena viidi mingisse revolutsiooni muuseumisse, oli vist Tööliste Kelder, ja kuidas me andunult kuulasime kuulsa revolutsionääri Alma Vaarmanni pajatusi sellest, kuidas nad kodanlust kukutasid. Kellelgi ei tulnud pähe muuseumis mürada, peitust mängida või käratseda. Oli alles kord.
Kui meil muuseumist villand sai, võtsime ette Niiluse kruiisi. Risto rentis meile kruiisilaeva ja tegime sellega tiiru ümber selle saare, kus asub palju saatkondi, ka Eesti oma, ja kus elavad vaprad ja ilusad, ka Risto on ennast sinna elama asutanud. Lõunastasime seekord tunduvalt korralikumas restoranis. Muide, sellest tänavatoidu urka külastamisest mingeid seedehäireid me ei saanud, seega soovitan soojalt ikka käia nendes kohtades, mida turistid hoolikalt väldivad - saate unustamatu elamuse koos priske kõhutäiega.
Õhtul lennujaama sõites sattusime ka tõelisesse traffikusse ehk ummikusse, ja seda ma küll pean taas kordama, et Tallinnas ei ole ummikuid, see, kui seisad 5 minutit Pärnu maantee ja Liivalaia ristmikul, pole mingi ummik. Ja liikluski pole Tallinnas mingi liiklus. Parkimine on ka Kairos palju paremini korraldatud. Kõik autod on pargitud üksteise ette, kõrvale ja taha nii, et hiirepoeg ka ei mahu läbi. Aga mingi valemiga saab igaüks oma auto kätte kui vaja sõitma minna. Niipalju siis Kairo muljeid.
Homme õhtul hakkame juba tagasi Eestisse sõitma. Ilmaga on seekord väga vedanud, on soe ja mitte eriti tuulne. 

Laupäev, 5. märts 2016

Minu Kairo

Never sei never, ütleb Eesti vanasõna, ja kyll vanad eestlased juba teavad, mis on kõige õigem. Täpselt aasta tagasi lubasime papaga, et enam ei tule Egiptusesse puhkama, aga võta näpust -siin me nyyd oleme ja teisiti ei saa. Kõik on siin ikka nii, nagu vanasti, ainult selle vahega, et kuurordid on tyhjad, ei ole siin enam puhkajaid Venemaalt. Hotellis aja teisi turiste nagu tikutulega taga, lamamistoolide pärast ei pea mitte kellegagi võitlema ja sööklas saad oma toiduportsu kätte ilma ryselemiseta. Yhesõnaga on siin nyyd igav! Seepärast tegingi väikese põike Hurghadast otse Kairosse, sest kui juba oled nii lähedal oma lähisugulasel, siis tuleb tema elamine siin Kairos yle vaadata. Ja yhtlasi ka nautida suurlinna võlusid ja valusid. Niisiis maandusin hommikul lennujaamas ja mulle oli auto koos juhiga vastu saadetud. Et ma teaksin, milline on just minu sohver, hoidis ta kõikide peade kohal suurte trykitähtedega kirjutatud silti EMA. Eksida oli võimatu. Sõit lennujaamast Risto koduni võttis ca pool tundi, sest et ei olnud traffikut, nagu autojuht kinnitas. See tähendab, et ei olnud veel ummikuid. Istusin tagumisel pingil ja mul olid kogu aeg mõlemad jalad piduritel, minu arust on see lihtsalt kohutav, millises kaoses toimub kogu liiklus, igaüks sõidab nii kuidas tahab, parem oli silmad kinni hoida, oli kohe poole julgem tunne. Aga sellegipoolest kulges see suur kaos väga toimekalt ja yhtegi liiklusõnnetust kellegagi ei juhtunud minu nähes. Kõik on lihtsalt harjunud selle liiklusega, kiirusega, miljonite autodega ja pideva tuututamisega. Kui olin Risto apartemendi yle vaadanud ja veidike keha kinnitanud, sõitsime pyramiide vaatama. Tegelikult paistavad need ka Risto tuppa ära, kui pole parajasti sudu, kuid otsustasin, et tahan neid ikka oma käega ka katsuda. Pyramiidide ymber asjatavad hobuse ja kaamelimehed, kes kangesti tahavad, et sa nende kaarikuga sõidaksid. Ja leidubki turiste, kes sellise sõidu eest on nõus välja käima kopsaka rahasumma. Kui yleyldse turistidest rääkida, siis ega siin enam välismaalasi ei kohta, koik on kohalikud, olime Ristoga ainsad  ja loomulikult koondus kõikide tähelepanu minule ning kedagi ei huvitanud enam pyramiidid ega Sfinks. Paljud tahtsid minuga pilti teha, olin sellisest tähelepanust väga meelitatud, kuid pikapeale muutus see juba tyytavaks. Ega pole kerge olla kuulus kirjanik.
Edasi viis sõit meid all linna, kolasime mööda kirikuid, synagooge  ja mosheesid. Pyha Jyri kirikus nägin altarimaale, mis on maalitud 2000 aastat tagasi. Siin ikka on seda kultuurikihti tublisti rohkem kui meie kodumaal. Kui usutemplid yle vaadatud, suundusime vanalinna. Kitsad tänavad on täis poekesi ja lette, mis on ylekylvatud meeletutes kogustes suveniiridega - ikka pyramiidid, kassikujud ja vesipiibud. Kus neid kyll valmistatakse ja kes neid ostab? Yhes tänavarestoranis võtsime istet ja kinnitasime keha. See oli ehe urgas, kus 3 voi 4 meest nn tänavatoitu valmistasid. Meid juhatati leti taha asuva ainsa söögilaua taha istuma, koleda kaltsuga pyhiti algul laud, seejärel pingid puhtaks ja toodid toidud lauale. Loomulikult kysiti, kes me oleme ja kust tuleme. Olime Mary ja John ja tulime Austriast. Siin inimestele seletada, et sa tuled Estooniast, on täitsa mõttetu - sellisest eksootilisest väikeriigist ei tea siin keegi midagi. Austria mainimine aga ei aja kedagi hämmingusse. Ei jõua kohe seda uut Eesti märki ära oodata, mis meile tuntust ja kuulsust maailmas juurde tooks.
Kuigi sööki tehti kohutavalt antisanitaarsetes tingimustes, oli lõpptulemus väga maitsev, sõime kebabi ja muud kohalikku toitu, millele nime anda ei oska. Aga mis oli maitsev ja parajalt vyrtsikas. Kohud täis, saabus tasumise tund. Kuna olime austerlasteks maskeerunud, siis loomulikult kysiti meie käest ka väärilist tasu - 350 naela, mis on ca 35 eurot. See võttis ikka jalad nõrgaks kyll, sama raha eest saab Marriotsis kõhu tugevasti täis. Pool tundi kauplemist ja saime lõpuks hinnas kokkuleppele, 190 naela. Kokku läks 200, viisakate austerlastena viskasime tippi ikka ka. Mõlemad pooled jäid lõpuks rahule.
Kairo on tõesti suur linn väidetavalt maailma suurim, siin elab 20 miljonit elanikku ja iga aasta kasvab elanike arv 1 miljoni võrra. IRL visionäärid tulgu ja õppigu, kuidas saada yhe aastaga juurde miljon eestlast, mitte aga 20 aastaga. Kuna täna oli väga tähtis mäng Arsenali ja Tottenhaimi vahel, pidime poole kolmeks koju tagasi joudma. Nyyd saime kyll  ka natuke ummikutes istuda, aga meie autojuht on ikka tõeline meister ja tõi meid igast eluohtlikust liiklussituatsioonist elu ja tervisega välja.
Homseks jääb Egiptuse Muuseum ja õhtul lennukiga tagasi turvalisse Hurghadasse, kuhu papa maha jäi. Aga ka Kairo on turvaline, politsei ja sojavägi on vägagi nähtav igal pool ja mingit hirmu siin olla kyll pole. Kairo ja Egiptus ootavad oma miljoneid turiste tagasi. Mina kyll julgen soovitada, et tulge siia, kasvõi palmide alla puhkama, sest inimesed on siin vägagi sõbralikud, pealegi soovivad siin kõik turistiga pilti teha. See aeg on pöördumatult möödas, kus turist tegi kohalikest pilti. Nyyd on turist suur haruldus ja vaatamisväärsus.
Ristole suur tänu võõrustamise eest. Ma loodan, et ta ei sõida siin ise autoga ja ei roni pyramiidi tippu, mida ta kangesti teha tahab. Katsun neile asjadele mitte mõelda!

Pühapäev, 31. jaanuar 2016

Minu Ekströmi marss

Kui meie naiskond stardipaika jõudis, oli Ekströmi marss juba alanud. Tegemist ei ole mingi lihtlabase rahvamatkaga, mida nooruspõlves sai tihtipeale läbitud, kui oli saabumas 9. mai või Tallinna "saksa okupantidest vabastamise päev". Ekströmi marss on 30 km pikk ja   tähistab Soome ohvitseri Martin Ekströmi vabatahtlike soomlaste rügemendi lahinguteed Vabadussõja suurpealetungil alates Valkla positsioonist kuni Hara lahe dessandipaigani.
Matka kodulehelt võis lugeda, et see on täiesti sobilik läbimiseks ka ilma igasuguse ettevalmistuseta tugitooli- ja diivanisportlastele, seega ei kõhelnud ma sekunditki, kui saatsin tuntud matkasellidele nagu Janne, Raina ja Ülle, läbi facebooki kutse matkal osalemiseks. Kuna osa matkarajast kulges otsejoones läbi Maidu karjamõisa maade, siis oleks patt olnud mitte kasutada süllekukkunud võimalust matka käigus inspekteerida ka oma mõisavaldusi. Muutsin omavoliliselt ka matka marsruuti - teades oma võimeid, olin ma surmkindel, et 30 km läbimine pole mulle jõukohane ja sestap joonistasin kaardile oma raja: 
http://kaart.delfi.ee/?bookmark=d4013b2d156c9e003db3304e67df115b#


Kes viitsib kaarti lähemalt uurida, see näeb, et Andineeme kandis enne Loo silda on esimene teejoomise punkt - just seal kavatsesime teha kannapöörde ja suunduda läbi Sõitme küla tagasi koju, kaardi peal mõõtsin teekonna pikkuseks 16 km. Mis see siis ära ei ole, kui hea seltskond ja nutikalt pakitud seljakott kaasa on võetud. Hiljem Endomondo rakendust lähemalt uurides selgus, et läbitud raja pikkus kokku oli 19 km hoopis.
Niisiis - algus läks päris kenasti, tempo oli meil hea, esimesed 4 kilomeetrit läbisime keskmise kiirusega 10 km/tunnis. Tee viis aga muudkui allamäge ja tuul puhus seljatagant - ideaalsed tingimused matkamiseks. Kuna olime viimased startijad, siis tagantpoolt meid keegi ei ohustanud ja saime matkata täitsa pingevabalt. Mis tähendas seda, et aegajalt tegime väikese pausi ja uurisime, mida head ja paremat keegi oma seljakotti pakkinud oli. Ühtäkki lõppes asfalt ja edasi tuli liikuda juba märksa raskemates tingimustes - metsavaheline tee oli kohati üleujutatud, kohati jäine ja libe, nii et tuli olla tähelepanelik, et mitte libastuda või sukelduda põhjatutesse porilompidesse. Tasapisi langes ka tempo, kuid mitte meie meeleolu. Seda aitas kõrgel hoida  kogu Eestimaad vapustanud tore uudis Kelly Sildaru võidukast esinemisest X-mängudel. Kui selline väike tüdruk suudab nii palju, kuidas siis meiegi kehvemad saame olla. Sellise optimistliku tujuga jõudsime Loo silla juurde, kus matkakorraldajate lubaduse järgi pidi asuma esimene joogipunkt. Otsisime mis me otsisime, aga ilmselt olime nii aeglaselt liikunud, et joogipunkti töötajate kannatus oli otsa saanud ja meid ära ootamata olid nad positsioonidelt lahkunud. Kuid selline pisiasi meid rivist välja ei löönud - Loo bussipeatus oli nagu loodud pruukosti võtmiseks ja meeleolukate piltide tegemiseks.
See oli ka koht, kus pidime otsustama - kas liikuda edasi Hara laheni (sinna jäi veel 17 km kõndida) või võtta suund Maidu Karjamõisa peale - sellest lahutas meid 6 kilomeetrit.  Konsensuslikult võtsime vastu otsuse 6 km pikkuse teekonna kasuks. Üheks argumendiks oli see, et järgmisel aastal kindlasti läbime distantsi täies pikkuses, esimesel korral tark ei torma. Pealegi vähemalt minul valutasid kõik jalad ja need ei oleks mitte mingi hinna eest suutnud enam kaugemale kui otseteed koju minna. Matka korraldajate auks peab ütlema, et matkajatel hoiti kogu aeg silma peal - ühel hetkel peatus meie söögipeatuse juures must Mercedese buss ja kaitseliitlase vormis imekaunis neiu uuris, kas oleme ikka elu ja tervise juures ja kas meile on vaja kiirabi kutsuda. Tänasime teda ja kinnitasime, et suudame iseseisvalt oma lõpppunkti suunduda.
Viimased kilomeetrid muutsid meid aina töntsimaks, erakordselt tugev tuul puhus vastu ja üleüldse tundus mulle, et kogu aeg rühkisime me ülesmäge. Ainult Kelly saavutustele mõtlemine innustas mind hambad risti suruma ja mitte alla vanduma. Heaks motivaatoriks oli ka teadmine, et finishis ootab meid kuumaks köetud saun ja mulgipuder. Viimase peatuse tegime 800 meetrit enne finishit:
Koju jõudes aga üllatas papa meid kenasti kaunistatud lauaga ja pärast sellist üliinimlikku pingutust kulus pudel vahuveini nagu rusikas silmaauku


Täna, peaaegu päev hiljem olen ma veendunud, et pean taotlema raske liikumispuude tõttu invaliidsuspensioni. No sellist valu pole ammuilma tundnud, kõik kohad, millest minu keha koosneb, valutavad hullupööra. Pole ka imestada, sest minu viimane suurem jõupingutus jäi septembri kuusse, kui mängleva kergusega suutsin läbida Tallina Maratoni 10 km pikkuse raja kõndides. Igatahes polnud tagajärjed tookord nii hullud, olin ju eelnevalt kõvasti treeninud. Vahepeal aga olen täielikult aktiivsest sportlasekarjäärist taganenud ja nüüd on tagajärjed käes. On viimane aeg taas treeningutega alustada - kaugel see uus maratongi enam on. Ja ega seda mõtet ei ole me ka maha matnud, et aasta pärast võtame 30 kilomeetrit igal juhul ette. 19 kilomeetrit läks ju üsna kenasti?