Reede, 6. märts 2015

Seekord mitte sõnagi poliitikast

Kuna sain viimase postituse eest kaks kirjalikku noomitust oma alalistelt lugejatelt, keda ei huvita mitte minu syvaanalyys Eesti poliitmaastikul toimuvast, vaid hoopiski minu seiklused Hurghadas, siis ei saa ma oma fänne alt vedada. Niigi avastasin, et blogi loetavus vähenes katastroofiliselt pärast viimast postitust.Poliitikast on kõigil siiber!
Millest alustada? Kui millestki eriti rääkida ei ole, siis on asendamatuks teemaks ilm. Puhkuse esimeses pooles kimbutas meid tugev tuul ja vahelduv pilvisus, mis alles eile asendus sooja briisiga ja selge taevaga. Seega nurisemiseks põhjust pole, vähemalt ei ole papa jõudnud transformeeruda keedetud peedi taoliseks olendiks. Kuigi mine sa tea, tänane terve päev kõrvetava päikese all on veel ees ja kõike võib  juhtuda.
Ühel päeval pikutasime basseini ääres. Seal käib aktiivsem seltsielu, muusika möirgab ja animaatorid kutsuvad üles tegudele. Üks kaunis noormees suutis kümmekond daami meelitada vesiaeroobikale. Oleksin isegi nendega liitunud, aga mind tegi valvsaks asjaolu, et daamid sunniti aeroobikat tegema lastebasseinis, kus vesi oli nii tibake üle põlve. No mis vesivõimlemisest me siin räägime? Midagi oli valesti, nii mulle tundus. Ja tunne ei petnud mind, kui pärast mõningaid venitusharjutusi sundis noormees daame niipalju ennast ettepoole painutama, et nad oma rindadega vett ulataksid puudutama. Noh, mis seal salata, noormees nautis täiega vaatepilti, mis nüüd avanes! Vähegi suurema rinnapartii omanikel vupsasid rinnad bikiinidest välja. Oh neid kilkeid, mis kostusid nii basseini poolt kui ka pealtvaatajate poolt. Hiljem suutis noormees veel muidki siivutuid harjutusi daamidega teha ja näis, et daamid olid päris õhinas. Vähemalt ei olnud kellelgi igav.
Mere ääres on aga palju rahulikum, siin ümbritsevad meid eestlastest sõpruskonnad ja eestlane teadagi on tagasihoidliku loomuga, v.a. juhul, kui ta saab piiramatult alkoholi tarbida. Aga midagi hullu pole juhtunud ja ainult kaks Kalevipoega on veidi valjema jutuga silma paistnud, nii oleme päris kursis nende eluga Soomes.
ühel päeval lasin ennast Spaa myygimehel pehmeks rääkida ja võtsin vastu pakkumise 100 minutiga saada 100 korda ilusamaks. Seda trikki ma tahtsin tõesti näha, aga pean teie rahustuseks kohe ytlema, et olen samasugune nagu varemgi, ainult veidi vaesem. Aga seda ma pean kyll ytlema, et see kena egiptlanna, kes minu eest spaas hoolitses - kooris mult naha maha, masseeris mind pealaest varbaotsteni, aurutas mind aurusaunas, kypsetas mind kuumal lavatsil, nii et ma tundsin, kuidas hommikune pooltoores omlett mu kõhus korralikult ära hyybis, ja kõige lõpuks mind mingi kliistritaolise möksiga kokku määris - jah, see tydruk oli nii armas, ta hoidis mul igakord käest kinni, kui mind järjekordsele protseduurile talutas, ja oli nii lahke ja sõbralik et sellist teenindust tahaks Eesti spaades ka kohata. Meil on veel selles osas arenguruumi.
Eile õhtul väisasime lähedalasuvaid ostukeskusi. Oh neid miljoneid kassikujusid, pyramiidikesi ja T-särke, mis kannatamatult oma uut peremeest ootavad! Ka meie ei tahtnud nende omanikeks hakata. Hotelli ees on hiigelsuur promenaad ja siin ootavad ka mõned kurvad kaamelid, et keegi nende selga roniks ja nad saaksid mõned minutid ringi patseerida ja oma peremehele raha teenida. Vaatasin lähedalt pealt, kuidas see kaamli selga ronimine käib. Kaamel on madalas asendis, st ta on oma koivad kerinud kõhu alla. Samal ajal kui turist hakkab tema turjale ronima, torkab peremees oma sõrmed vaese looma ninasõõrmetesse, mis on ilmselt väga valus ja sunnib kaamlit olema vagusi. Kui nyyd turist kindlalt kahe kyyru vahele on ennast istutanud, siis laseb peremees kaamli yhe esijala mingi kavala nipiga köidikust lahti (vaese looma yks esimene jalg on kuidagimoodi kere kylge kinni seotud) ja võtab oma sõrmed Kaamli ninast välja, mis on talle märguandeks, et nyyd lôpuks võib ta pysti tõusta ja turisti sõidutada. Kõik see loomapiinamine toimub nii märkamatult, et turist ei saa ise arugi, millist kannatust ta vaesele kaamlile põhjustab. Jah, peab neil loomadel ikka eesli kannatus olema...
Seekord oleme jõudnud selles osas papaga konsensusele, et Egiptusesse me enam ei tule, v.a. juhul, kui Risto peaks meid endale Kairosse kylla kutsuma. Aga jah, talviseks puhkuseks on vist siiski mõttekam lennata kaugemale ja pikemaks ajaks. Mitte et meile siin ei meeldiks, aga kolmest korrast on piisav, et ära tydineda. Õnneks ongi täna viimane päev ja öösel alustame tagasilendu. Ning ma ei jõua ennast ära kiruda, et ma unustasin Innu käest laenata lennupatja. Kuidas ma kyll tänase öö ilma padjata yle elan? See selgub juba homme, aga siis on juba hoopis teised jutud. Elame veel!

Kolmapäev, 4. märts 2015

Valimiste õppetunnid

Kuna siin on nii aeglane internett, siis lähevad mul tähtsad asjad enne meelest ära, kui ma need yles jõuan kirjutada. Ja tabletiga on väga tyytu blogi pidada. Mõned mõtted siiski onpähe tulnud, mida tahaks jagada.
Muidugi olime oma reisi nii planeerinud, et oleksime saanud kylla minna ka oma Ristole, kelle praegune töökoht asub Kairos. Aga ta oskas oma asjad nii sättida, et viibib praegu haavatuna hoopiski kodumaal ja lähimad sugulased nagu õde ja vennapoeg koos oma emme ja issiga peavad teda nyyd põetama. Ja haige inimene on ju ikka kapriisne ja vajab poputamist. Midagi hullu temaga ei juhtunud, liigsete selfide tegemisega olid tema vasakus õlas kõõlused ja kondid katki läinud, mis nyyd tänu osavatele ortopeedidele kruvide ja poltidega kõvasti kinni keerati. Nii lihtne on tänapäeval inimesi ravida, pole muud vaja kui kruvikeerajat ja mutrivõtit. Niipalju siis tervise teemast. Tehke vähem selfisid ja rohkem sporti, siis pýsite terved!
Dellfist pealkirju lugedes olen aru saanud, et sotsid ja irl-ikad on valimistel jäänud peksupoisteks. Pole ka ime, ma ei tea, kes sotside tagatoas nõu annab, aga kui seal oleksin mina olnud, oleks tulemus kindlasti parem olnud. Sotside viga oli selles, et nad ei rakendanud populaarseid teletähti oma valimisvankri ette. Ainult Raim alias Indrek Saar virvendas korraks Õnne 13-s. Ja tulemus - Raim sai sisse! Aga miksei kasutatud ära Alma potentsiaali, kes on hetkel kõige kuumem teleseriaali täht. Voi siis Allan ja tema poeg Jaanus - kõigi Kalevipoegade hääled oleks olnud garanteeritud. No ja vana talupidaja Riks - just praegu, kui Eesti põllumehel ei olekõige kergemad ajad, oleksid tuhanded väiketalunikud andnud oma hääle karismaatilise Hannes Kaljujärve eest. Ainuke tuntum telenägu, keda sotsid oma ridadesse kutsusid, oli Mihkel Raud, aga mida suudab yks Mihkel teiste tuntud kultuuritegelaste vastu teha. Mitte tuhkagi. Ja kyllap hirmutas sotside potentsiaalseid valijaid ka Sven Mikseri ajutine peataolek. Sest mis sõnumi valijad said? Kaotad korra pea, võib seda sinuga ka edaspidi juhtuda. Ja kardan, et pead juba mõne kruviga tagasi keha kylge ei kinnita.
Ja miks siis Isamaalased feilisid? Loomulikult aitas nendekaotusele kõige rohkem kaasa homofoobia all kannatav isand Nool, kes oma kurjade väljaytlemistega kooseluseaduse teemal peletas viimasedki ajudega inimesed irl-ist eemale.
Nii palju siis meie puhkuse veetmisest siin pyramiidide maal!


Esmaspäev, 2. märts 2015

Kõik on uus märtsikuus

Oleks võinud olla, aga nagu ma ennustasin, sõltumata valimistulemustest jätkub elu Eestis oma vana rada ja mitte midagi muutu, ei paremaks, ei kehvemaks. Ja kui midagi ei muutu, siis on tegu seisakuga. Midagi sarnast toimus ka eelmise sajandi 80ndate keskpaigast alates, kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Ajalugu kordub. Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada, ikka sellest, et pärast 3 tunnist hilinemist tõusis meie lennuk taevasse ja tõi kogu seltskonna turvaliselt Hurghadasse. Jumal oli meie vastu armuline ja nii saime järjekordselt laiutada varuväljapääsu juures. Muidugi kaasneb sellega ka lisavastutus,sest kui miskit peaks juhtuma, pean just mina see olema, kes avab varuukse ja viskab selle suure hooga lennukist välja. Loomulikult on seda pinget kogu reisi jooksul raske taluda, aga lisaruum jalgadele korvab muud üleelamised.Kui rääkida hotellist, siis on meid, eestlasi siin kokku 40 hinge - terve bussitäis. Täitsa uskumatu, et vene keele asemel kõlab igal pool eesti keel. Elame Sindbad beach club resordis, hotell on otse mere ääres, astu toast kohe randa. Kuigi hotelli see osa, kus meie elame, ja ka tuba ise meenutab mulle kunagist tipi ühikat, leppisime papaga kokku, et vähem virisemist ja rohkem nautimist. Nii et ei virise selle üle, et tuul on vahel väga tugev, et pakutav söök on yksluine ja jook on nibin nabin joodav - ymberringi on teenindav personal nahast välja pugemas, et meil siin mõnus oleks olla ja see teeb meele rõõmsaks.
Eile käisime nn Tai restoranis õhtustamas. Tellisime kuulsat Tom Yami suppi - mälestus sellest imemaitsvast tai supist on elavalt veel keele peal eelmisest korrast Tai kuningriiki. Mis seal salata - ei olnud siin seekord sellist maitseelamust ja selle kogemuse valguses sai yksmeelselt otsustatud, et järgmisel aastal samal ajal oleme jälle Tais. Või Vietnamis. Igaljuhul kuskil seal kandis. Muidu kulgeb siin kõik rahulikult. Ärge meie pärat muretsege. Vaadake, et selleks ajaks, kui me tagasioleme, oleksid koalitsoonikõnelused peetud jaWoodoo minister paigas!