Pühapäev, 23. detsember 2012

Tai 2012 - Pattaya õppetunnid



Iga reisi lõpus tuleb ikka ja jälle endale tunnistada, et need kõige õigemad paigad jäid nägemata ja olulised asjad tegemata. Aeg kaob nii kiiresti ja alles siis, kui hakkad kohalike oludega kohanema, saad aru, et sind kui turisti on igal pool vaikselt haneks tõmmatud! Aga sellest ju kohalikud elatuvadki ja nii on see igal pool. Mõned õppetunnid panen siia kirja neile, kes on valinud oma reisisihiks Pattaya.


Kõigepealt - lugedes trip.ee foorumist kurtmist, et Pattayal on igav, siin on kole ja räpane rand ja siin pole midagi teha, siis vaidlen vastu. Rand on täiesti talutav, arvestades seda rahvahulka, kes siin peesitavad ja ujuvad. Muidugi ei ole siin sellist randa nagu me oleme näinud filmis "Blue lagoon", kuid kui eesmärk on lihtsalt rannas molutada, siis pole ju vahet. 
Vaikust ja rahu ei tasu Pattayalt otsida. Pead arvestama, et su ümber on inimesed, kes ju üldjuhul on rahumeelsed puhkajad. Päikesevarju ja kahe lamamistooli eest tuleb välja käia kokku 60 bahti. Igal pool on ka nn rannabaarid, kus sulle serveeritakse külma jooki - vett, õlut jne. Toidukandikutega kaubitsejad lippavad edasi-tagasi, pakkudes keedetud krevette, maisi, puuvilju ja muud söödavat. Sellise söögi osas tasub olla ettevaatlik - kuumuse käes olnud toit võib olla vaikselt halvaks läinud, millest ei pruugi enne aru saada, kui tunned tugevat pakitsust teatud soolestiku piirkonna osas. Siis on juba hilja! Eelistage puuvilju ja vältige ranna krevette!

Kui rannas vedelemine tüütuks muutub, astuge sisse lähimasse turismibüroosse ja ostke endale mingi põnev vaatamisväärsust sisaldav tuur. Valige vene keelne turismibüroo - üldjuhul teevad nad korralikku tööd ja hinnad on väga normaalsed. Kaugemale saarele nagu nt Koh Samet ärge ühe päeva tuuri võtke! Sinna minge ikka mitmeks päevaks! Pattaya sadamast saate otse praamiga sõita lähedalasuvale Koh Larni saarele - see on paras ühe päeva reis ja pileti ostate otse praamilt - 30 bahti. Seda saart võite külastada mitu korda järjest. Lihtsalt vahelduse mõttes.

Kui olete massaazisõltlane, siis olete sattunud õigesse kohta. Kuna mina käisin alguses prooviks ühes kohas ja siis edaspidi kindlas spaas, siis  minu arust nagu vahet ei ole, hinnad on kõik ühesugused (tai massaaz 200 bahti ja oilmassaaz 300 bahti, aromamassaaz 400 bahti) ja mudimine ka enamvähem sama. Kui jääd ühele masseerijale truuks, siis võid kindel olla, et iga korraga läheb sinu olemine paremaks, sest ta leiab sinu nõrgad kohad kähku üles ja keskendub nendele. Mina sain lahti oma tüütust kaelavalust, saan nüüd pead keerata mõlemale poole. Esimesel korral tasuks võtta just Tai massaazi - see venitab su kondid ja lihased lahti ja edaspidi on juba lihtsam sind mudida. Ausalt öeldes pole oil- ja aromamassaazil vahet - ühtemoodi õlitatakse sind sisse, ainult teisel juhul on õlil mingi aroom ka juures. Tulemus on ikka sama! Ja proovige ka jalamassaazi! Kogu protseduur kestab vähemalt 1 tund, meie masseerijad aga tegid pidevalt ületunde - vähemt 20 minutit kauem. Me nii meeldisime neile ja nad alati ootasid meid ja väljendasid siirast rõõmu, kui meid nägid. Pärast massaazi pakuti meile alati teed ja küpsist ja juba pärast esimest korda hakati meile allahindlust tegema. Aga me loomulikult maksime ikka täishinna, sest see oli seda väärt!

Kui olete rikas, siis istuge söömiseks rannaäärsetes kohvikutes - saate tai rooga ja euroopa rooga hea raha eest. Kui rahaga hakkab kitsaks jääma, ärge kõhelge - liikuge natuke mööda kõrvaltänavaid ja leidke üles kohad, kust saab toitu kaasa osta kilekotiga - saate ehtsat kohapeal kiiresti valmistatud tai rooga, mis on ülimaitsev ja üliodav! Proovige ka liikuvate lettide pealt kaasaostetavat toitu - searibid (nämm, kui head!), kanakoivad või keedetud krevetid. Ja ärge jätke proovimata tänaval küpsetatavaid banaanipannkooke - viivad keele alla! Puuviljakärudelt ostke ananassi ja mangot.  Kohalik õlu on vägagi joodav! Igast poest saab ka kohalikku rummi või nn brändit - kui ikka teravama järgi isu on, ei pea ostma kallist välismaist viskit, proovige ikka lokaalset kaupa! 

Kui olete ostuhull, siis tasub käia suurtes supermarketites, kus on suured osakonnad tuntud kaubamärke esindamas. Hea otsimise peale leiad ikka kauba, mis on Tallinna hindadega võrreldes tunduvalt odavam. Ja valik on pöörane. Õnneks on kaubamajad konditsioneeriga, nii et kuumuse kätte ei nõrke. Aga veepudel hoidke ikka ligi. 

Tänavalt ostes ära unusta tingida - saad oma plätud või shortsid või rannakleidi kätte vaata et poole odavamalt. Üleüldse ei tasugi kodumaalt midagi kaasa võtta, sest siit leiad iga kell just sellised rannariided, ka bikiinid, mis sulle meeldivad. Ainult suure kinganumbri omanikud peaksid oma plätud ikkagi kodumaalt valmis varuma - siin on raske leida suuremat numbrit kui 40. Ma mõtlen naisterahvaid.

Liiklusega on olukord nii ja naa. Kui oled käinud Gruusias ja sealses liikluses ellu jäänud, siis on sul suured eeldused ka Tais ellu jääda. Ära torma uisapäisa sõiduteele - jalakäija ei ole siin keegi! Vali lihtsalt sobiv aeg tee ületamiseks - ühel päeval sa saad aru, et see polegi tuumateadus, vaid lihtsalt kättevõtmise asi. Muidugi, kui pead võtma ette pikema sõidu ühest linnast teise kas taksoga või minibussiga, siis unusta ära turvavöö - seda ei ole reisijate jaoks ette nähtud. Ja kiirteel alla 130 km/h kihutada on õigele sohvrile häbiasi. Laske ennast lihtsalt vabaks ja usaldage oma sohvrit! Linna vahel liiklemiseks on asendamatu tuk-tuk. Nii mõnigi tuk-tuki juht sai juba omainimeseks - eks nad tiirutavad kõik ühel ja samal marsruudil - rannalt kesklinna ja tagasi. Kõik teed aga viivad lõpuks Walking Streetile. Muide, taksos ei tohi seksida - sellest andis aimu takso küljeakendele kleebitud hoiatussilt!


Üle ja ümber ei saa seksiturismist. Tundub, et Tai tütarlaste "eluunistus" on saada valge mehe tüdruksõbraks. Kui Eesti meeste hulgas on levinud väljend "Ei ole koledaid naisi, on vähe viina", siis mina küll ei tea, mida Tai tüdrukud peavad endale sisendama, et leppida koleda vananeva valge mehega. Küllap nad sugereerivad endale - "Ei ole koledaid mehi, on vähe raha!" Kuid loomulikult ei saa kellelegi ette heita - ei  papidele ega tüdrukutele, et seksiturism nii elavalt lokkab. Kui on nõudlus, on ka pakkumine, kas seda juba mitte sm Marx oma Kapitalis  ei kirjutanud? Ainuke asi, mis ma võin öelda, et Eesti poisid, kui satute Pattayale, olge kohalikele tüdrukutele vähemalt ajutisekski ilusaks vahelduseks neile koledatele vanameestele.

Tailased ei ütle "R" tähte. Alguses ajab see päris segadusse, sest kui sulle ikka öeldakse mitu korda järjest "ai ämm solli", siis võtab aega, enne kui aru saad, et tegelikult paluti vabandust. Ja vabandust nad paluvad üsna tihti, sest pidevalt läheb neil midagi nihu. Näiteks iga kord, kui me söömas käisime ja oma tellimuse andsime, juhtus nii, et emb kumb meist  jäi oma söögist ilma - no läks ettekandjal meelest ära. Ja kui siis tagasihoidlikult pika ootamise peale ikka küsisime, et kus see või too söök jäi, siis tuli rõõmsameelne "solli" ja loomulikult on raske pahandada, kui nii armsalt vabandatakse! Tegelikult on teenindus söögikohtades kiire - lauda istudes tuuakse kohe menüü ja ettekandja ei lahku su juurest enne, kui oled oma tellimuse esitanud. Tippi on ka viisakas jätta, nii 10 %. Ja see on ikka väike summa - kui arve on 500 bahti ja jätad 50 bahti natshaid, siis eesti rahas on see kõigest 1 euro ja mõni sent. Eesti teenindajale oleks selline summa lausa solvav,  Tai teenindajad (enamuses noormehed) aga on lõpmata tänulikud!

Vene keelega saab väga hästi hakkama. Kui veel eelmise sajandi lõpul polnud vene keelega kuidagi võimalik 5/6 planeedil hakkama saada, siis nüüd on olukord kardinaalselt muutunud. Kõikides suuremates soojamaa kuurortides on teenindajad suutnud venekeelse sõnavara omandada, sama kehtib ka Tai või vähemalt Pattaya kohta. Ja ole sa nii eestlane kui sa tahad, peetakse sind ikkagi venelaseks ja pole ka mingit mõtet sõrgu vastu ajada, sest nagu juba varem mainisin, on venelased väga lugupeetud tegelased ja üheks põhjuseks on vist ka see, et vene mehed ei ole  seksimaiad, vaid edendavad seal just seda tõelist pereturismi ning jätavad sinna raha suurtes kogustes.

Lõpetuseks - esimest korda Taisse minnes ongi just Pattaya see kõige parem koht, kust oma esimesed elamused hankida. See on nagu sissejuhatus uude õppeainesse. Järgmine kord tasub avastada neid tõelisi kuurordi pärle ja leida endale see õige koht, kuhu kaamose eest põgeneda. Ja ikka kolmeks nädalaks vähemalt. Sest sõit on pikk, Finnair teeb otselennu, kuid üle 10 tunni lennukis on üsna kurnav. Järgmine kord ma pigem eelistan vahepeatustega lendu, sest pikk istumine on vanematele inimestele ikkagi liig mis liig! 

Ja et just täna on Tai kuningal sünnipäev, siis soovin talle pikka iga ja kogu Tai rahvale õnnistust, sest sellist lahkust ja sõbralikkust polnud ma juba ammu kogenud. Mis sest, et nad elavad kohati suures vaesuses - ma usun, et nad on palju õnnelikumad kui meie siin, kes me oleme palju rikkamad, kuid keda muserdavad pikad ja pimedad talveõhtud, naabrimehe suurem auto, kolleegi parem palk ja poliitikute valelikkus. Kohtumiseni Tai Kuningriigis!

Tai 2012 - Lollidelt tulebki raha ära võtta


Täna lahkume nii armsaks saanud puhkekodust Vikerkaar. Nii geisõbralikku kohta pole mina varem sattunud, seepärast soovitan kõigile naissoost juhuse- ja seikluse mitteotsijatel just siin peatuda, sest on täiesti välistatud, et keegi mees sulle siin külge hakkab lööma. Siin pole üksikuid mehi ja needki, kes on siia üksi tulnud, vennastuvad hotelli meespersonaliga.

Tegime otsuse, et me ikkagi Bangkoki ei lähe enne, kui esmaspäeva hommikul ja siis ka otse lennujaama. Paljudelt oleme kuulnud, et see suurlinn on väga kärarikas, kohutavalt tiheda autoliiklusega ja miljonite inimesetga - mõistsime, et see ei ole meie jaoks, eriti, kui oled nautinud rahu ja vaikust. Oleme piisavalt näinud kohalikke templeid, krokodillifarmid ja elevandituurid on laste jaoks, muudki turistilõksud jäävad meid ja meie raha igatsema. Parem lasta ennast lainetel loksutada - kes teab, millal jälle satud nii soojale maale, et vette minnes ei tule kananahk ihule ja välja tulles ei ole huuled sinised ja külmavärinad ei raputa su keha. Parafraseerides Endel Pärna  kuulsat lauset filmist Mehed ei nuta - "sanatoorium - see on puhkus, baarid ja naised, ma olen terve mees ja tahan seda kõike saada" - kõlaks see minu suust nii: "Tai - see on soe meri, kuum päike ja külm õlu - ma olen terve naine ja tahan seda kõike saada!"

Avastasime, et siit Tubtimist käib mitu korda päevas kiirkaater Banphe sadama vahet, nii et isegi kui tulla otse Bangkokist taksoga Banphe sadamasse (ja sellist sõitu tehakse, usun, et see pole kallim kui 2000-3000 bahti (max 75 eurot), siis tuleb üles otsida "White Sharki" nimelised kiirkaatrid, loovitada veel nii 300 bahti ja olete otse paradiisis. Kuid hoiatan - ärge võtke siia kaasa väikseid lapsi - kohtumine Nälgind Krevetiga võib mõjuda nende psüühikale rängalt. Igathes temaga hirmutamine on tunduvalt mõjusam kui hirmutamine politseinikuga.


2.12.2012.

Reede õhtul saabusime tagasi Pattayale. Jäänud oli veel üle elada laupäev ja pühapäev täis päikesevanne ja shopingutuure. Ehal oli ikka veel ostmata kohver, ilma milleta ta ei olnud nõus Taist lahkuma. Seda siis läksimegi eile õhtul - laupäeval - talle ostma. Ega siin kaua ei pea otsima - kohvri valik on ülisuur ja hinnad ülisoodsad, muidugi on brändid sellised vähetuntud nurgatagused, kuid kvaliteedi üle ei saa nuriseda, ja kui sa pole just igapäevane bisnesreisidel käija, vaid paar korda aastas reisiv turist, siis käib odav kohver küll. Eestist saad soetada siiski kalli kohvri, sellist valikut kui Tais sa ei leia. 

Iga asja ostmisel nn tänavakaubandusest tuleb meeles pidada, et hinna üle tuleb kaubelda. Päris esimesel korral reisi alguses oli see elementaarne tõde meil peast kui peoga pühitud ja tegime mõned ostud ilma tingimata. Õnneks tuli mul õigel ajal meelde, et tingimine on siin kohustuslik ja kauplemine muutus märksa rõõmsamaks. Kui alghinnaks on näiteks 700 bahti, siis paku oma hinnaks 300. Selle peale hakkab küll kaupmees kätega vehkima, kuid teeb siiski oma pakkumise - 500! Ka selle hinna juures tuleb pead raputada ja pakkuda 350. Siis saad kuulda pahase kaupmehe torinat- ai luus, ai luus! Kuid ära heitu - ta pakub uueks hinnaks 400 ja see on juba väga hea hind - nüüd on küll viimane aeg käed lüüa! Oluline on mitte leppida hinnalipikul oleva hinnaga - hea kauplemise juures saad tublisti odavamalt asja kätte. See kõik käib tänava ja rannakaubanduse juurde, supermarketites ära mitte üritagi! Ühesõnaga - Eha kohvri alghind oli 1800 bahti ja mina kauplesin selle 1400 peale, oleks veelgi kaubelnud, kuid Eha on selline tagasihoidlik kapühiskonnas kasvanud inimene, kes on harjunud fikseeritud hindadega ja ei pidanud tingimist väga eetiliseks. Sooritasime ostu ja kuna olime päris südalinnas, liikusime edasi mere poole, kus toimus mingi suuremat sorti festival. 

Rahvast oli meeletult ja meil oma kohvriga seal summas trügimine muutus peagi päris raskeks. Elav kaubitsemine käis igal vabal ruutmeetril ja osta võis kõike - alates Rolexi kelladest lõpetades Hugo Bossi hilpudega. Ja tohutul hulgal suveniire - elevandid, Buddha kujukesed, kilpkonnad, krokodillid! Hinnad imeodavad - ainult osta! Ja siis see juhtuski - kole õnnetus, millest saime sotti alles siis, kui hakkasime kodu poole sõitma tuk-tukiga. Eha hakkas otsima sõiduraha ja avastas, et tal polegi enam rahakotti! Tema üleõla riidest kott oli lõhki lõigatud ja rahakott lihtlabasel moel ära varastatud. Pärast väikest paanikahoogu ja peataolekut hakkasime tegutsema - esimese asjana helistas Eha oma panka ja lasi krediitkaardid sulgeda. Siis otsisime üles politseijaoskonna, mis tegelikult asus just sealsamas rannapromenaadil, kus meid rööviti - ja seletasime oma olukorra kahes keeles ja mitu korda politseiametnikele ära. Pika kauplemise peale sai Eha pitsatiga paberi selle kohta, et tal on rahakott koos rahaga (õnneks küll ainult 125 eurot), krediitkaartide ja autojuhilubadega varastatud. Paber on vajalik, et saad hiljem ilma suuremate sekeldusteta uued kaardid ja juhiload ja ehk isegi mingi hüvitise kindlustusest. 

Imekombel juhtus politseijaoskonnas olema ka kohalik Võsapets oma kaameraga ja filmis meiesuguseid rumalaid turiste koos lõhkise kotiga ja väga suure tõenäosusega olime õhtustes uudistesaates (TV7 - nii oli kuti kaamerale kirjutatud ja ka särgil oli tal TV7 logo) kaanetüdrukud ja kogu Pattaya rahvas sai meid näha ja pobiseda omale nina alla, et lollidelt tulebki raha ära võtta. Olgu siis kõigile hoiatuseks, et kui sebite suures rahvamassis, siis parem neelake oma rahakott alla, kui et kannate seda puuga seljas. Ja kõik krediitkaardid ja muud asjad peitke padja alla, kui välja lähete.

Ühesõnaga - jõudsime koju alles südaöö paiku ja et olime väga näljased, ostsin kodulähedalt tee äärest kohalikku toitu - suppi ja mingit nuudlirooga kilekoti sees - ja uskuge või mitte - see alles oligi see õige Tai toit, mida tõesti tasub proovida! Portsu eest tuli välja käia kõigest 30 bahti (alla 1 euro) ja kõhu saab selle eest korralikult täis! Ja meie olime siiamaani kulutanud kümneid kordi rohkem raha söögile. Kui piirduda nn kilekoti supiga, siis saab siin väga kokkuhoidlikult elada! Jah, lollidelt tuleb tõesti raha ära võtta, sest nad ei oska sellega midagi mõistlikku teha!

Tai 2012 - Neljas päev vikerkaare all



29.11-2012.

Iga endine nõukogude naine teab, et kui lähed välismaale, tuleb spiraal kaasa võtta. Ja kohvipuru ja väike svarka, milles kohvivett keeta. Kuigi meil on hommikusöök hinna sees, siis sellest hoolimata ei kuulu hinna sisse piiramatu kohvitarbimine, ilma milleta ju ei ole võimalik oma hommikut alustada. Meie muidugi olime nõukaaja unustanud koos spiraaliga, nii et oma kohviisu rahuldamiseks tuleb välja käia extra money.  Raha, mida vôiks ju kulutada hoopis õllele.

Siin on rahulik olla, sest keegi ei tunne sinu persooni vastu mingit huvi, keegi ei taha alustada small talki ja sa ei pea seletama, kust sa tuled ja kes sa oled. Enamus meessoost olendeid on siin orienteerunud oma samasoolistele paarilistele. Kyllap tähendabki puhkekodu nimi Tubtim tai keeles vikerkaart, mis muud.
Ainukesed, kes meile tähelepanu pööravad, on nn harjuskid, kes pyyavad oma kaupa pähe määrida, kuid isegi seda teevad nad väga viisakalt ja ei ole pealetykkivad. Nende töö ei ole yldse kerge tegelikult – rannajoon on oma paar kilomeetrit pikk (siin on reas vähemalt 7-8 puhkekodu oma rannaga) ja oma raskete kandamitega päevas mitukorda edasi-tagasi traavida – see on kõva trenni eest! Oleme nende käest ostnud peamiselt puuvilju (ananassid on imemagusad!) ja grillitud kanakoibi (samuti väga maitsvad) suurema nälja kustutamiseks.
Puuviljatädi:
Ja Grillionu.


Me elame omaette majakeses ja selliseid ”mökke” on siin hulgi. Onnike on tagasihoidliku sisustusega, kuid olemas on konditsioneer, sooja veega dush, wc ja lai abieluvoodi. Liskas ka moskiitovõrgud akende ja uste ees. Muidugi saab suurema raha eest rentida vägagi luksusliku olemisega majakese, kuid arvestades, et enamuse ajast oled nagunii rannas või õhtul rannarestoranis, siis üksnes magamiseks ja pesemiseks käib odav hütt küll ja küll. Ja meie tähelepanekute järgi eelistasid enamus puhkajaid just seda odavamat varianti. Luxnumbrid seisid tühjalt.

Sääsed on siin tegelikult tunduvalt inimlikumad, kui Eestis – nad kyll imevad su verd ja sellest tekib suur punn, aga imekombel see ei sygele. Ole nii kuplas kui tahad, sygama ei pea kordagi. Punnid kyll meenutavad pigem tuulerõugeid ja ei kaunista sinu ihu, kuid tuleb sellegagi rahul olla, mis on.  OFFist on kyll abi tegelikult.  Meie toas elab ka meie isiklik geko, kes on siin kellakäo eest – öisel ajal igal täistunnil teeb ta võigast piiksuvat häält, mille peale on uni nagu peoga pyhitud. Ja kui oled just uinunud, kargab kellakägu uuesti omas pesast võikate kiljatuste saatel välja.

Yhel õhtul kohtusime Tai printsiga. Ta oli kyll nõiutud hiigelsuureks konnaks, kuid näost oli näha, et ta ainult ootas kuuma suudlust tulevaselt printsessilt. Kuigi oli kange himu lõpuks ometi kohtuda oma unelmate printsiga, jätsime seekord konnapoisi rahule, sest kujutage ette, milline shokk oleks teda tabanud, nähes kauni printsessi asemel kenda ees kahte vananevat mutikest. Konnadel on ju silmanägemine hoolimata pungis silmadest teadupärast päris vilets. Vist. Prints nägi välja selline:

Eile õhtul käisime naaberrandadega lähemat tutvust tegemas ja nägime ka vahvat tuleshowd. Kenad musklis tai noormehed keerutsid põlevaid tõrvikuid ja sylgasid tuld silmist ja kõrvust. Vägev värk! 

Meie rand on ikka päris väike võrreldes naabite randadega, kus on kordades rohkem suvitajaid, möllu, tympsu ja ägedamaid merelaineid.  Aga mis eriti tähelepanuväärne – meie randa kaitsevad NATO (?) rahutuvid, lennates päeva jooksul mõned korrad kohutava myrinaga madallennul yle meie peade.  Eha on neist väga vaimustatud – tema kui neutraalse riigi kodanik pole ju sõjalennukeid varem lähedalt näinud.

Liblikad on siin tunduvalt suuremad ja värvilisemad, kena on neid jälgida, kui oled selili lainetes ja nad sinu kohal hõljuvad. Selliseid koledaid ööliblikaid nagu meil kodumaal ymber laternate pimedal ajal tiirutavad, siin pole kohanud. Siin on kõik täiuslik! Koledus ei mahu siia! Yks kole asi siiski on – see meie Nälgind Krevett riivab valusalt silma. Ta marsib päevas mitu korda piki rannajoont kiirkõnnakul, et ära kulutada needki vähesed kalorid, mida ta on sisse hinganud. Tegelikult toitub ta arbuusidest, kahju on vaadata, kuidas ta tarib kilekotiga kolme arbuusi, mis kaaluvad rohkem kui ta ise. Pole kyll minu asi, aga mul on temast tegelikult kahju. Minu jaoks on see esimene kohtumine anorektikuga ja ma olen päris rõõmus, et mul on mõned lisakilod. Uskuge mind, ei ole paremat asja maamunal, kui maitsev söök ja jook!

Olen siin esialgu piirdunud ainult tai toitudega. Vahel on need päris vyrtsikad, vahel mitte. Krevetid, kalmaarid, krabid ja teod moodustavad suurema osa minu menyyst.  Kuid yhel õhtul pistsime kahe peale terve kana nahka – ega ta palju suurem meie tuvist ei olnud.  Siinsed tuvid on umbes meie leevikeste suurused. Yldse on siin kõik väiksemad – isegi inimesed on pisemad ja armsamad!
Täna 56 aastat tagasi nägi ilmavalgust pisike tytarlaps, kellele pandi nimeks Eha ja kellest sai poolteist aastat hiljem minu vanem õde. See on nyyd esimene kord tema elus, kus ta synnipäeval on 30 kraadi sooja! Palju ônne!

Tai 2012 - Tere tulemast paradiisi!


Lõpuks ometi on ilmataat meile halastanud ja lasknud päikesel meie pale peale paista. Saabusime esmaspäeval saarele, mille nimi on Koh Samet, sõit Pattayalt siia kestab ca 2,5 tundi mööda maan- ja mereteed. Meie sihtkohaks oli Tubtimi resort, siia jõudmiseks tuli pärast randumist võtta MUPO rohelist värvi tuk-tuk ja 10 minutit mööda kiira-kääralist dzunglirada mäest yles ja alla ja olimegi kohal. Siin ongi paradiis - sinine meri, valge liiv, kuum päike ja miljon korda vähem inimesi kui Pattayal.

 
Tubtimi resort ise näeb välja selline

 Enne siiasõitu tegime eelmisel õhtul väikese jalutuskäigu Pattaya kõige kuumemasse kohta - Walking Streetile, kus asuvadki need kurikuulsad meestelõksud - go-go baarid. Tänava ääres seisavad pilkupyydvad Tai tytarlapsed ja meelitavad valgeid mehi plakatitega ostama odavat õlut ja nautima kauneid naisi. Kuna meie kuidagi mehe mõõtu välja ei andnud, siis meil lootust go-go baari siseneda eriti ei olnud. Kyll saime tähelepanu osaliseks varem, kui lonkisime sellel tänavalõigul, kus poisse pähe määritakse. Kui oleksime huvitatud olnud, poleks poistest puudust olnud. Walking street ise on vast 1,5 km pikk, me lõpuni ei viitsinud jalutada, rahvast oli seal meeletult, eriti torkasid silma Hiina turismigrupid, kes liikusid lippu lehvitava giidi jälgedes, aegajalt seisatasid ja kuulasid tähelepanelikult giidi juttu sellest, kui halb elu on Tai naistel ja kui hästi hoolitseb kommunistlik partei Hiina naiste eest, kes ei pea rohkem lapsi synnitama kui ainult yhe ja ei pea kunagi orjastavatel tingimustel oma keha myyma. Kuna Hiina gruppe oli lugematult palju, siis vib olla täitsa kindel, et mõne aasta pärast jäävad venelased Tais vähemusse ja kohalikud teenendajad saavad lisaks vene keelele ja hiina keele selgeks. Lisaks ahvatlevatele tüdrukutele kohtusime ka veidra hiiglasega, kellega koos võis raha eest pilti teha. Mina sain ta tasuta oma pildikollektsiooni:


Kuna Walking Street muutus ysna ruttu tyytuks, seadsime sammud kodu poole, et enne varahommikust reisi Koh Sameti poole ennast korralikult välja puhata. Saarele on iseenesest lihtne pääseda - astud sisse suvalisse venekeelset silti kandvasse turbyroosse ja ostad vautcheri. Kindlal kuupäeval ja kellaajal tuleb sulle minibuss järgi ja viib sind Banphe sadamasse, kus istud paravossile ja popsutades jõuad vähem kui tunni ajaga Malibu randa. Ja kui sa lepid yhepäevase kruiisiga, siis pikutad mõned tunnid lamamistoolil puudevarjus ja ootad, millal saad tagasi sõita. Nii nagu need tüübid siin:


Ärge nii kyll tehke - kui juba nii kaugele sôita, siis jääge kindlasti mitmeks päevaks, leidke rahulik resort ja mõnulege! Meie just nii tegime ja maandusime Tubtimi puhkekodus, ööbimine oli väikestes majakestes ja yhe öö eest tuli maksta kahepeale kokku 1700 bahti kõigi mugavustega majakese eest. Kirjad olid yleval, et cash only, aga avastasime oma rõõmuks, et siiski nad aktsepteeerivad ka kreditt- ja deebetkaarte (v.a. AmExi kaart), nii et saime oma sealolemist pikendada hoolimata sularahakriisist mis meid pikapeale kummitama hakkas. Meie hütt oli selline:



Kuna esimesed päikesekiired olime kinni pyydnud juba eelmisel nädalavahetusel ja uskudes varasemate rännumeeste seletusi, et piisab, kui määrid ennast kokku kohaliku kookosõliga ning ärakõrbemise ohtu ei ole, siis nii just tegingi ja pidin õige varsti kahetsema. Õhtul peegli ees avastasin, et minust oli saanud paks keedetud krevett, kuigi olin maximaalselt otsese päikese käes ca 20 minutit olnud, muul ajal olin kas vees või varju all. Päike on siin tuline ja kasutage ikka 50+ kreemi! 


Seltskond, kes siin resideerub, on ysnagi normaalne - yksikud heteropaarid ja ylejäänud on geipaarid. Meiesuguseid naispaare on väga vähe. Igatahes keegi meile tähelepanu ei pööra ja arvan, et mitte sellepärast, et me vanad ja kobedad oleme vaid ikka sellepärast, et siin pole mehi. Lisaks tavalistele olijatele liigub siin ringi ka yks Väga Nälginud Krevett - ebamäärases eas yksik naisterahvas, kellel on tõsised kaaluprobleemid. Igatahes näeb ta kohutavalt kole ja kõhna välja ja teda vaadates on inimestel alguses ehmatanud pilk silmis, mis hiljem muutub arusaamatuse ja yllatuseseguseks - kuidas saab midagi sellist olemas olla. Jah, ma parem olen paks krevett, aga ma vähemalt söön selleks et elada, mitte ei ela selleks et nälgida....

Tai 2012 - Kõige kurvemate silmadega penid

Kurvasilmseid penisid on siin palju, nad pikutavad igal pool, kus leidub ruumi või loivavad aegalselt ringi. Välimuselt on nad äravahetamiseni sarnased – syydlaslike nägudega, kondise kehaehitusega, hõreda karvkattega ja rõngassabaga. Välimuse järgi võiks arvata, et nad on kohutavalt näljased, kuid imekombel ei rynda nad tänava ääres pakutavaid toidukärusid, mis on täis kuhjatud liharoogasid ja muid hõrgutisi. Ja sõidutee yletamist tasub neilt õppida – seda tehakse väärikalt ja stoilise rahuga, vastupidiselt meiesugustele turistidele, kelle jaoks on tee yletamine täielik ellujäämiskursus. Seega – tai penid on sympaatsed ja mis peaasi – nad ei haugu ja ei sega kedagi. 

Lisaks koertele torkavad tänavapildis silma paarikesed koosluses valge mees koos kauni ja noore tailannaga. Valge mees esindab pigem põhjaeurooplast ja mida vanem, paksem ja koledam ta on, seda vanema ja vähem kaunima kaaslannaga tal tuleb leppida. Pole haruldane, et valgel mehel on kaks perekonda – yks oma kodumaal ja teine Tais, mille olemasolust ei pruugi perekond nr 1 yldse teadlik ollagi. Igatahes sibavad siin ringi pisikesed mustapäised ja mandlisilmsed mudilased, kes räägivad täitsa vabalt soome keelt oma papadega.

Veel tähelepanekuid – enamuse turistidest moodustavad vene perekonnad. Vene mees ei tule siia seksi jahile, vaid võtab kaasa oma naise, lapsed ja ämmad-äiad ning naudib puhkust koos oma perega. Talle meeldib olla hoolitsev isa ja maksta kõigi eest. Venelased on siin igatahes väga lugupeetud. Kui lugesin reisikirju, siis kinnitati nagu yhest suust, et inglise keelega saab siin vabalt hakkama. Mina ytlen, et unustage inglise keel ja rääkige vene keeles – seda mõistavad kohalikud hulga paremini ja kõik asjad saavad aetud. Kui sulgeda silmad, siis on tunne, et olen mõnes Musta mere äärses kuurordis – niipalju kuuleb siin venekeelset juttu.

Eile oli ilus päikesepaisteline ilm ja tegime hommikul välkkiire otsuse, et sõidame lähedalasuvale Koh Larni saarekesele, kuhu saab sadamast kas praamiga (pilet 30 baati ehk 75 eurosenti) või kiirkaatriga, hind 300 baati per nägu. Tuk-tuk viib sind otse sadamasse, kui väljendad selgelt oma soovi ja selle eest tuleb siis 100 baati per nägu välja käia. Jõudsime napilt praamile ja poole tunniga olime kohal.

 Lubatud oli ilusat liivaranda ja kristallselget merevett. Vastab tõele, kuid see selge vesi oli ikka väga rämpsu täis, see oli imekspandav, kui palju pisikesi kilekotikesi, plastikust igasugu jubinaid ja muud kirjeldamatut rämpsu triivis otse kaldajoonel. Vette minnes tuleb lihtsalt kas osavalt laveerida prygi vahel või syda kõvaks teha ja lihtsalt otse vette sumada. Kui just suud lahti ei hoia, siis ei tee see prygi midagi. Vesi on soe, mõnus on vees olla, sest kordagi ei tule peale ebameeldivaid kylmavärinaid. Sedapuhku olid rannas ka lamamistoolid ehl lezhalkad pehme madratsiga, muidu Jomtieni rannas on ainult need kokkupandavad toolid, mille peal istumine maksab 30 baati, saare peal aga tuleb esimeses reas, kus merevesi vastu varbaid loksub, välja käia 100 baati, teine rida on poole odavam. Baarist sai tellida imepärast ananassi sisse tehtud kokteili nimega Mai Tai, selle valmistamiseks kulus vähemalt 5 erinevat alkohoolset jooki ja tulemuseks oli ylimaitsev kokteil. Kaunistuseks olid peal ka kolm aromaatset orhideeõit. Hind oli 200 baati, kuid see oli oma hinda väärt. Soovitan soojalt kogeda. Panen siia hinna kirja lihtsalt selleks, et kui keegi on lähiajal siiapoole tulemas, siis oleks tal kergelt aimu, kui meeldivalt odav siin kõik on.
Tänaseks päevaks planeerisime Underwater worldi kylastamise. Päeva alustasime traditsioonilise massaaziga - oleme juba omad joped ja meile tehkase isegi allahindlust, kuid kuna nad teevad meiega nii head tööd, siis maksame ikka täishinna. Eha on ikka oma tai noormehega ja minuga tegeleb imekaunis Nina. Kui mina naudin mudimist rahulikult, siis Ehal tänu tunduvalt vanematele kontidele tuleb tunduvalt rohkem piinelda, sest vanu sitkeid lihaseid annab tykk aega mudida enne kui need pehmeks muutuvad. Igatahes teeb iga Eha piuksatus ja valugrimass meie teenindajatele kõvasti nalja ja nad teevad veelgi innukamalt oma tööd.
Aga asja juurde nyyd. Plaani pealt vaadates asus imepärane veealune maailm meie elamisest hinnanguliselt nii kümne minuti tuk-tuki sõidu kaugusel. Kohale jõudsime aga alles mitme tunni pärast. Ei ole kerge orienteeruda, kui tahad olla ise tark ja usaldad oma vaistu ja kaarti. Kuid tänu lahketele teejuhatajatele me lõpuks oma sihtkohta jõudsime, olles maha kõmpinud mitu kilomeetrit. Kuna tee peale jäi ka suur Outlet Mall, kus müüdi tehasehindadega tuntud brändide tooteid, siis õnnestus Ehal osta 3 uhket golfisärki väga sümboolse hinna eest.
Muide, ilm oli kohati päris rajune ja vihma sadas, nii et ostsime isegi vihmavarjud endale. Veealune maailm oli täitsa sarnane sellele, mida on näidatud ETV-s laupäevaõhtustes loodusdokkides. Olid suured kalad, olid väikesed, kirevad, triibulised ja täpilised elukad. Tegin ka hulgaliselt pilte, kuid mobiiliga pildistades on ju see häda, et liikuvast elukast jääb pildile udukogu, seega siia ülesriputamiseks jäi valik väikeseks.


Tõele au andes - eks see üks turistilõks ole ja kes on tõsised veealuse maailma fännid, need siit midagi uut ei avasta, pigem on see põnev atraktsioon lastele, kes ise veel ei snorgelda. Sissepääs välismaalastele oli 600 bahti, lastele veidi odavam. 
Ilmajaam lubab ka mitmeks järgnevaks päevaks vihma ja äikest, nii et aega Pattaya vaatamisväärsustega tutvumiseks on meil veel kyllaga. Lisaks sõidame esmaspäeva hommikul saarele nimega Koh Samet ja yritame olla koha peal mõne päeva. Põrgut, kui seal ka sama ilm on, siis ma olen tiba pettunud, aga ainult tibakene. Saab ka varju all istuda ja kuna ilm on soe ja merevesi sama soe, siis on asjal siiski ka positiivne maik man - pole ohtu pruunistumiseks ja tagasitulles pole vaja kogeda kellegi kadedaid pilke, vaid saan vaikselt infiltreeruda töökeskkonda, nii et keegi arugi ei saa, et mind paar nädalat pole kohal olnud.

Tai 2012 - Kuidas ma uued kulmud ja pikad jalad sain

Internetiyhendus on siin nii ja naa, kord on, kord ei ole. Seega tuleb pyyda päeva olulisemad sõnumid kähku edastada. 

Eile alustasime oma päeva tõdemusega, et niikaua, kui ilm on pilvine, tuleb aeg kulutada kohalike vaatamisväärsustega tutvumisele ja massaazivannide võtmisele. Kuna jõudsime liiga vara supermarketisse (Eha on pähe võtnud, et ta peab kindlasti saama Luis Vuittoni käekoti omanikuks), siis seadsime sammud vastasasuvasse salongi, mina valisin õlimassaazi ja Eha leppis esialgu jalamassaaziga, mis oli muidugi viga, sest ta ei saanud pooltki osa sellest mõnust, mida mina tundsin. See oli ikka väga mõnus. Tund aega 7,5 euro eest saada läbi muditud jalataldadest pealaeni - seda saab kogeda ainult Tais. Lisaks lahke naeratus. Aga masseerimisest tuleb meil veel juttu, sestap räägin hoopis sellest, kuidas ma uued kulmud sain. Nimelt selles supermarketis on yks suur eraldi ilusalong, kust võib saada vähem kui tunni ajaga ja 10 euro eest täieliku näohoolduse - koorimine, aurutamine, vinnide pigistamine, põhjalik massaaz, pinguldav mask ja make up. Kusjuures kõike tehti ylima põhjalikkusega ja professionaalsusega. Ja make up tähendas seda, et lisaks silmade värvimisele, põsepunale ja huuleläikele maaliti mulle pähe ka vapustavalt ägedad kulmud!
Enne seda nägin ma selline välja:


Ja pärast selline:

Kõige tähelepanuväärsem kogu asja juures on aga see, et enamuse kundedest moodustasid mehed, valged mehed, kes ilmselgelt nautisid kogu protseduuri. Katsu sa eesti meest saata kosmeetiku juurde, et ta laseks puhastada oma nägu, teha ilusakstegevaid ja noorendavaid näomaske ja make upi. Ma pean silmas kasvõi ninast ja kõrvust  väljaturritavate karvade eemaldamist või kulmukarvade piiramist.

Sedapuhku jäid kyll käekott ja muu pudipadi ostmata – kaubakyllus lihtsalt teeb otsustusvõimetuks ja jälgides kohalikku ilmajaama võin täie veendumusega kinnitada, et me jõuame veel palju palju kordi sukelduda kohalikku kaubandusse. Aga mitte selleks me ei tulnud siia – ikka puhkama ja nautlema.

Kuid – imekombel tuli siiski kuskil kella 3-4 paiku ka päike pilvede tagant nähtavale ja ruttasime kibekiiresti randa. Päikesekreemid said lõpuks ometi tööle hakata. Rand oli pikk pikk ja kaetud tuhandete päikesevarjude, lamamistoolide ja miljonite puhkajatega. Esimest korda vette minnes on veidi kõhe tunne, sest tundub, et vesi on kole must ja jalge all tunduvat sibavat mingid pisikesed mereelukad, kuid inimene harjub kõigega ja kuigi vesi esmapilgul läbi ei paista, siis ei maksa sellest eksitada lasta - tegelikult on vesi suhteliselt puhas, kuid tugev laine ja liivane põhi muudavad selle sogaseks. Seega kõik, kellel on hirm Pattaya ranna puhtuse suhtes - võtke rahulikult!


Tunnikeseks seda jaguski, siis jälle padavai koju tagasi  ja ettevalmistused õhtusöögile minekuks. Põrutasime tuk-tukiga kuhugi, kus tundus, et on palju söögikohti ja hakkasime neid läbi kammima. Kôik me ju teame seda myyti, et kui tahad hästi syya saada, siis vaata sellise koha poole, kus enamuse kylastajatest moodustavad kohalikud. Pika lonkimise peale märkasimegi sellist tagasihoidlikku söögipaika, mis oli just surutud kahe uhkema restorani vahele. Seal oligi just niipalju kohalikke, et kõik lauad olid hõivatud, kuid  meie jaoks tiris peremees kuskilt virnast eraldi laua ja kaks tooli, perenaine tuli ja tõmbas kaltsuga (kui mu silmad ei petnud, oli see sulaselge põrandakalts) laua puhtaks ja peretytar tõi menyy. Minu kiiks on siin ennast täis laadida igasuguste krabidega, krevettidega  ja muude vähilistega, seega tellisin kolm keskmise suurusega krabi, riisi ja veel midagi, mis koosnes kalmaaridest ja krevettidest. Seda viimast tellis ka Eha ja rõhutas mitu korda, et ”not spicy”. Peretytar noogutas hoogsalt pead ja lubas tõemeeli, et roog ei ole yldse vyrtsikas. Vaene Eha! Roog oli just nii vyrtsikas, et kui sa just ei ole elanud koos Riivoga viimased 33 ja pool aastat, siis loomulikult hakkavad sul silmad vett jooksma ja tekivad ajutised hingamisraskused. Mina aga olen saanud kõva kooli ja koos kohaliku õllega suutsin nii enda kui ka Eha portsu silma pilgutamata ära syya. Aga nende krabidega ma ausalt öeldes rohkem jamada ei viitsi. Neist selle söödava osa kättesaamine on liiga vaevaline. Toitu peaks saama syya kuidagi kergemalt. Yhesõnaga – mina sain oma kere silmini täis ja Eha istus kurva näoga ja oli täiega pettunud. Kõige hullem on see, et tema usk myyti sai täiega murtud – ei mingeid kohalikke nurgataguseid söögikohti enam! ônneks päästsid välja tänaval kypsetatud pannkoogid banaanimaitsega ja päris nälga ei pidanud ta kannatama. 


Täna, kolmanda päeva hommikul seadsime sammud esimese massaazisalongi poole. Minu valik oli Tai massaaz, Eha võttis õlimassaazi. Tai massaazist ma pikalt ei kirjuta, sest see jällegi oli ylimalt mõnus, kuid yks mis kindel – mul on nyyd raudselt pikemad jalad, sest pärast sellist venitamist, painutamist ja väänamist ei ole võimalik, et oled jäänud endistesse mõõtudesse. Oh, ja kui ilus tydruk mind mudis! Ja ta tegi seda kogu oma kehaga. Pidi tal  ikka palju jõudu olema, et minusuguse puuhobuse nagu liigendnoa kokku surus, jalad sõlme keeras ja ime, et veel  jalgu kaela taha ei väänanud. See, mida aga samal ajal Ehaga tehti, on kirjeldamatu. Temaga tegeles kõige ilusam Tai noormees, keda me näinud oleme ja nad leppisid kokku, et homme nad kordavad protseduuri uuesti. Oli ilmselge, et midagi nii head pole Ehaga varem tehtud!

Jätkuvalt ootame päikest! Kusjuures soojuse yle ei kurda yldse – seda on siin just parasjagu. Mônus on!

Tai 2012 - Ebavajalikud asjad Tais

Tundub imelik, aga hetkel on kõige ebavajalikum asi päikesekreem. Ja seda on meil palju – kokku peaaegu terve liiter, faktoriga 30+ kuni 50+. Päike on see, mida me siin veel näinud ei ole. Muidugi on ka palju muid asju, mille nägemiseks ja kogemiseks oleme veel liiga vähe olnud siin, alles teine päev on alanud. Nii et pole ka põhjust nurisemiseks. 

Lennureis kulges suuremate yllatusteta – nagu ikka, leidus seltskonna hulgas kolm kanget eesti meest, kes suutsid kogu lennu vältel ohtralt vägijooke pruukida ja kõva häälega joriseda. Aga kui panin kõrvaklapid pähe ja keerasin Beethoveni quinteti 4&29 piisavalt valjuks, muutus  öine lendamine päris talutavaks. Ega Beethoveni vastu ikka purjus eesti mees ei saa.

Teekond lennujaamast Pattayale kulges kiiresti, meile oli vastu saabunud kohalik noormees, kes tegi meile kiiret sõitu ja tõi meid otse meie elukohta, Jomtieni ranna lähedusse. Tegemist suuremat sorti apartement tyypi majutusega, kuid see ei ole hotell. Siin elavad enamjaolt eurooplased, kes on siia soetanud elamise, põgenedes kaamose ja kylma eest, mis hetkel valitseb põhjapoolkeral.

Kõigepealt hakkas sadama, päris korralikult, mitu korda järjest. Kuid me ei heitunud veel - hoolimata magamata ööst suundusime linnapeale, et tutvuda kohaliku eluoluga ja  raha vahetada.  Jalakäijana tuleb olla ylimalt ettevaatlik – kuna meie lähipiirkonnas kõnniteed puuduvad, siis hoia piip ja prillid, et sa auto alla ei jääks. Aga sellega harjub ära. Kõmpisime edasi-tagasi, lõpuks jõudsime rannapromenaadile – seal kihas päris elu – nii nagu ikka neis kohtades, kus liiguvad ringi tuhanded turistid, kes oma sajalisi luhvtitada tahavad. Leidsime peagi pangakontori, kus saime oma sajalised tuhandelisteks vahetada ja tundsime ennast kohe poole rikkamatena. Sellegipoolest  ei hakanud me veel esimese hooga poodlema vaid allusime  yhe lahke tailanna kutsele istuda tema restorani ja maitsta tema tehtud roogasid. Mis seal salata, nälg juba näpistas ja jalad lõid tuld talla alt välja – väike söögipaus kulus ära. Restoran koosnes pikast sinisest lauast, mille äärde perenaine meid istutas, valisime välja oma road – mina tellisin selle kohaliku supi (Tom Yam?) ja Eha valikuks oli pähklipraad. Kuigi tegemist oli väga tagasihoidliku söögikohaga, oli toit väga maitsev ja kylm õlu läks nagu kerisele. Eha muidugi ei oska hinnata häid asju – tema jõi paljast vett. Aga kyll ta jõuab minu karastunud koolitaja käe all veel paljugi õppida, eelkõige seda,  kuidas elu nautida tuleb.

Kõht täis, meel  hea, kõmpisime kodu poole tagasi ja ei lasknud ennast veel tai tydrukutel ära rääkida, kes yksteise võidu meid masseerida tahtsid. Jajaa, mõnus on tunda, et keegi sinu pärast nii kangesti  võitleb ja tahab sind endale saada  (kuigi ilmselt tahab ta hoopis sinu raha saada, aga vahet ju pole). Rampväsinult kukkusime oma abielu sängi – me magame nyyd koos – ja tukkusime õhtuni välja. Ärgates olime juba ysna värsked, tegin basseinis virgutusujumise ja jälle padavai promenaadile. Ei tea, kas olime magades targemaks saanud, kuid nyyd taipasime kasutada tuk-tuki teenust ja lahke sohver sõidutas meid sinna, kus särasid tuhanded kutsuvad tulukesed, kus tänaval polnud ruumi istuda ega astuda ja hõrgud toiduaroomid panid pea ringi käima. Sukeldusime Pattaia ööellu.
Täna on teisipäev, ilm on jätkuvalt pilves, aga meil on plaan – avastada Pattaya kesklinna, lasta ennast masseerida, osta asju ja loota, et juba homme näeme ka päikest! Sest pagana kahju on, kui meie pool liitrit päikesekreemi  asjatult kohvris ruumi võtsid ja nagu muiduleivasööjad  siin niisama lustivad, selle asemel et oma tööd teha. 

Tai 2012 - Jäänud on veel 2 päeva


Täna kriipsutasin maha eelviimase päeva oma exceli tabelisse genereeritud reisikalendrist, kokku on nüüd mahatõmmatud päevi täpselt 99. Pühapäeval istun koos õega lennukisse ja aidaa, karm põhjamaa, ees ootab puhkus, puhkus ja veelkord puhkus! Kui oled jätnud suvepuhkuse siin kodumaal vahele, siis tunned lausa füüsiliselt, et midagi on viltu - oled pahuram kui tavaliselt, söögiisu on suurem, mõtted liiguvad aeglaselt, autot juhtides oled tähelepanematu ja õhtul uinud teleka ette, nägemata nii igavaid saateid nagu Foorum, Kahekõne, Vabariigi Kodanikud ja Kaua võib? Õnneks ei keela keegi unistamast ja seda olengi nüüd viimased nädalad vaikselt omaette teinud - kas võib nii juhtuda, et näedki päriselt päikest, tunned, et ilm on soe ja merevesi on ehtne supp? See kõik pidi nii olema Tais. Kui kohale olen jõudnud, siis annan teada!
Aga enne pean veel jõudma käia raamatupoes, et osta uuemat Eesti ilukirjandust - tegin juba nimekirja valmis, mida ma tahan lugeda. Mitte et ma kardan, et seal võiks igav olla, aga olen harjunud, et rannas on raamat kaasas ja teiseks ei saa ma enne magama jääda, kui ei ole lugenud vähemalt kahte lehekülge. See on nagu mingi püha tegevus enne uinumist.

Ega midagi, soovin endale head puhkust ja ägedaid elamusi.

Gruusia 2010 - Tagasi kodus


Olgu mujal kuitahes hea, kodus on siiski parem! Eile varahommikul kell 5.51 toppisime ennast Risto autosse ja kihutasime lennujaama. Kõik formaalsused vormistatud, tegime ka mõned ostud veini ja chacha näol, et oleks, millega küllatulevaid sõpru kostitada. Muidugi tekkis meil Riias samade pudelitega probleem, sest tulime ju mitte EL-ist ja oleksime  pidanud seetõttu uuesti turvakontrollist läbi minema, kus meie vedelik oleks igal juhul konfiskeeritud. Õnneks lahke Läti turvakontrollija andis head nõu terminalist lahkuda ja uuesti ennast lennule tshekkida ning minu reisikott, mille mulle sünnipäevaks kinkisid A- klubi tüdrukud ja mis marjaks ära kulus, pagasisse ära anda. Nii tegimegi, maksin täiendavad 15 eurot ja probleem oligi lahendatud.

Lennuk maandus vihmasesse Tallinnasse umbes kell 12.20, koju jõudsime lõpuks kella 2 paiku. Ohkasime kergendatult - tänu Reijo hoolitsusele oli maja alles ja suisa soojaks köetud, ka  vanaema oli elus ja külmkapis leidus isegi üht-teist söödavat . Salajas tõotasin endale, et selleks aastaks mulle igasugusest reisimisest ja eriti lennukiga lendamisest jätkub! Neid lendamisi võib juba kolme käe sõrmedel kokku lugeda, mida saan selle aasta kontosse kirjutada. Aitab!

Kõige lõpuks tahan tänada kõiki eestlasi, kellega oli võimalus Gruusias kohtuda, s.h. vastutulelikke Eesti saatkonna töötajaid, kes lahkelt näitasid saatkonda ja tutvustasid oma tööd ja peab tunnistama, et  minu arusaamise järgi ei ole see kerge - olla kaugel kodust ja esindada oma riiki. Tänusõnad ka Avivale, kes  nõustus olema meie giidiks külmal ja tuulisel pühapäeval teekonnal Mtskhetasse. Ristole suur tänu võõrustamise eest! Nüüd on see kauge kant nähtud ja süda rahul!

P.S. Pildid on mul juba arvutisse tõmmatud, kuid ei ole veel segeks saanud nippi, kuidas neid korraga siia keskkonda tõmmata, ühe pildi allalaadimine võtab  kuratlikult aega. Ehk oskab keegi soovitada? FB-sse on neid lihtsam sokutada.

P.P.S. Kui kedagi huvitab.siis tänahommikused numbrid kaalu peal olid üsna kesised - vaid 65,3 eeldatud 71,1 asemel...

Gruusia 2010 - Viimased muljed


Esmaspäeva õhtul otsustasime Riivoga omapäi õhtust sööma minna, Risto oli päevatööst väsinud ja lasime tal rahus omaette olla. Palusime taksojuhil viia meid kuskile sinna, kus käivad söömas kohalikud elanikud, ja kus pakutakse ehedat gruusia rahvustoitu. Maandusime restoranis "Begeli" - suur ja avar suhteliselt kaasaegne koht. Kelner tuli kohe menüüga ja hakkasime pärima, mida ta soovitaks meile. Loomulikult esimese asjana käis ta välja hinkaalid, kuid need asjad olid meil juba läbiproovitud, siis soovitas ta hatshapurit, kuid ka selle toiduga oli meil juba kogemus olemas. Edasi asi enam nii libedalt ei läinud, menüüs oli küll toite üsna palju, kuid tegelikult saadaval vaid vähesed. Lõpuks tellis Riivo hartshood ja shashlõkki,  mina chakapulit -see on hautatud vasikaliha leemes, lisaks veel tomati-kurgi salat ja kahheetia päritolu majaveini. 
Lauad, mis meie tulles veel suhteliselt tühjad olid, täitusid üsna kähku, enamus seltskondadest moodustasid mehed, oli ka üksikuid perekondi koos väikete lastega. Enamus inimesi suitsetasid ja põhisliselt söödi hinkaale.
Alustuseks  toodi Riivole shaslõkiportsjon, ta jõudis sellest poole ära süüa, kui saabus hartshoo. Riivo asus isukalt suppi lurpima,ainuke etteheide oli, et supis ei olnud riisi, muidu hea vürtskias teine. Mina ootasin kannatliku meelega oma praadi. Kui Riivo ka shaslõkiga lõpule jõudis, saabus  minu praad lauda. Esialgu oli see üsna kummalise välimusega - leemest   turritas jurakas kondihunnik välja, lusikaga konte liigutades tuli pinnale ka riisi. Nüüd alles saime sotti, et kõik oli segamini aetud - Riivo pistis nahka hoopis minu vasikaliha hautise, pidades seda hartshooks ja mina sain nüüd tema suppi süüa. Et seal kõik sassi läks, on ka seletatav asjaoluga, et teeninduses kehtis reegel - neli teevad aset, kaks näitavad tuld, üks heidab magama. See tähendab, et üks kelner võttis tellimuse, teine tõi söögid lauda ja kolmas koristas nõud ja kirjutas arve välja. Tellisin ka magustoitu, kuid pärast pooletunnist ootamist ja asjaolude selgitamist selgus, et seekord magustoitu ei ole, lihtsalt ei ole ja kõik. Ega ma eriti pettunud ei olnud, sest kõht oli ka supist täis ja vanemas eas polegi vaja nii palju süüa. Kokkuvõtteks - oli tore õhtu, sest veini oli, õlut oli ja juttu jätkus kauemaks. 
Viimasel päeval võtsime ette reisi Gorisse, et ära näha see kurikuulus Stalini muuseum. Sõit sinna läks kiiresti, kuna linnake asub Tbilisi-Bathumi kiirtee ääres ja ainult ükskord sõitis meile ühesuunalisel teel vastu üks mersu. Kui olime Tbilisist välja sõitnud, märkasin tee ääres sarnaseid papist külasid keset tühermaid, nagu meil siin Eestiski viimastel aastatel hulgaliselt kerkinud on. Jõudsin just vaikselt imestada, kas tõesti on ka siia kinnisvarabuum jõudnud, kui Risto selgitas,et tegemist on hoopis põgenike laagritega - terved suured külad on ehitatud tuhandetele 2008. aasta sõjapõgenikele. Keerasime ka kahte külla sisse, kuhu Eesti riigi abiga on rajatud laste mänguväljakud - need nägid väga armsad välja ja eristusid selles kurvas ja troostitus miljöös oma värvikirevuse ja hoolitsetud välimuse poolest. 
Stalini muuseum oma pompöössuses muidugi rabada ei suuda, tegu on minu arust pigem vaikselt hääbuva nähtusega, sest peale meie ei tundnud isakese vastu sel päeval huvi ilmselt keegi. Otsustasin juba enne muuseumi külastamist, et oma filmilinti ma seal raiskama ei hakka. See lihtsalt ei ole seda väärt. Kui kellelgil on plaanis seda jubedat muuseumi vaatama minna, siis minu soe soovitus - ärge parem minge, elamust sealt ei saa, ainult teadmise, et sa oled seda oma silmaga näinud.  

Gori külastamine lõppes ettearvatult hinkaalide söömisega, lisaks tellisime ka adzhaaria hatshapurit, mis on eriline selle poolest, et lisaks juustule on see üle valatud toore munaga, mis on kergelt hüübinud. Vähmalt mõni aeg ei taha ma enam mõela ei hinkaalidele ega hatshapuridele!

Kui aega saan, laen siia ka mõned pildid üles, pean veel uurima,kuidas see siin käib!
Viimane osa juba homme!!