Laupäev, 2. veebruar 2013

Egiptus 2013 - Viimased pingutused

Neljapäeva hommik oli imeline - taevs säras päike ja tõttasime linnutiivul lamamistoole broneerima - see käib lihtsalt, viskad oma rätiku kõige paremas kohas asuvale toolile kuskil kella 6-7 vahel hommikul ja siis magad toas edasi, sest ilm on sel kella ajal veel jäiselt külm. Ja nii teeb terve hotellitäis inimesi, sest ikka kipub nii olema, et kui sa alles 10-ks randa loivad, sa enam head positsiooni päikese ja tuule suhtes ei saavuta.

Kolmapäeva õhtuks olime nii läbikülmunud, et otsustasime sauna minna. Hotellis on bjuutisenter ja selle omanik Anna suutis meile maha müüa ilu- ja saunaprotseduurid, millest me innustunult ka osa saime seniks kuni plaksti elekter ära läks. Õnneks olime just oma massaazid Riinaga kätte saanud, enne seda veel türgi saunas puhtaks küüritud kahe kaunitari karmide käte vahel, nii et kogu meie vana ja kortsus nahk läks koos pesuveega Punasesse merre ja meie olime jälle noored ja siledad. Vool oli ära pea pooles hotellis ja alles hilisõhtul vajutas elektrimees kilbis mingit nuppu, mis voolu tagasi tõi. Hiljem selgus, et pool linna oli ilma elektrita olnud. Loodetavasti ei olnud see seotud rahutustega pealinnas.

Oma sünnipäeva tähistamiseks kutsus Riina meid Araabia restorani, kus me siis võisime Riina  kulul ennast lõhkemiseni täis pugida head ja paremat ja puändiks tõi hotelli peadirektor Mahmud isiklikult küünaldes särava tordi keset lauda ja õnnitles sünnipäevalast terve hotelli poolt. See oli nii ilus ja ülev hetk! Hiljem liitusid meiega ka Aimar ja Mann, kes on Riina ja Vello peretuttavad ja täiesti juhuslikult viibisid samal ajal Hurghadas kui meiegi, kuid hoopis teises hotellis. Igatahes oli tore õhtu - aitähh Riina!

Üks hea asi on veel siin hotellis - oma raha eest saad Doktor Fishi kalu sööta. Pistad jalad akvaariumisse ja pisikesed piraajad purevad su jalgu, õnneks küll ainult pealmise nahakihi surnud rakke. Tunne on esialgu selline, nagu saaksid särtsu - üks surra-murra käib su jalgade küljes, aga pärast pooletunnist söötmist on jalakesed nagu uued. 

Koristajapoisid keskenduvad koristamise asemel käterätikutest kujukeste meisterdamisele. See on neil tõesti käppas! Ja mida rohkem tippi jätad, seda ägedamaks kujud muutuvad:)

 




Neljapäev on veel selle poolest tähelepanuväärne päev, et ma õppisin snorgeldama. Oli küll alguses jube hirm vette minna maskiga, aga niipea, kui olin näo vee alla pannud, sain aru, et pole siin karta midagi. Hinga rahulikult läbi suu ja kõik laabub. Ma pole elu sees vee all silmi lahti hoidnud. Nüüd ma siis nägin, mis seal tegelikult toimub! Küll oli kalu! Ja kui puhas, selge vesi! Põhjas käis imepärane elu - mõned kalad puurisid ennast liiva sisse, teised aga vastupidi - tungisid põhjast välja. Tore oli, et Vello viitsis maski kaasa võtta - ta ise ei kasutanud seda, kuid õnneks saime meie Riivoga avastada imepärast veealust maailma!

Reedene ilm ei tõotanud midagi head, kuid siiski päeva teises pooles, enne kui päike looja läks, kadusid pilved taevast ja saime võtta viimast! Käisime ka ujumas ja snorgeldamas ja sellega võiks puhkusele kriipsu alla tõmmata. Oli sooja, oli külma, oli päikest, oli vihma - just nii, nagu tavaline kodumaine suvepuhkus välja näeb, mis seekord küll kujunes talvitumiseks Egiptimaal.

Aga kõige toredam selle puhkuse juures oli see, et õnneks alles viimasel öösel enne äralendu avastasin ma oma vannitoast tikutopsi suuruse prussaka, kelle Riivo julmalt mõrvas ja jättis laiba minu hirmutamiseks nurka vedelema.
P.S. Elasime SunRise Holiday 5* hotellis;)
P.S.P.S Pildid on jälle pikuti ja tagurpidi, aga neid ei suutnud isegi virtuaalmaailmas hästi orienteeruv tütar õigeks keerata, siin lihtsalt on mingi kala sees. Või prussakas. Sest see viimane pilt on jumala õigesti!