Neljapäev, 19. jaanuar 2017

Minu Taani



Taani – mitte ainult muinasjutumaa!
700 000-st Lego klotsist ehitatud Viborgi haigla makett
Eelmise suve hakul oli mul võimalus osaleda rahvusvahelisel seminaril Paides, kus tehti  kokkuvõtteid kahe aasta jooksul toimunud programmist Cleaning in Healthcare. Programmis osalesid erinevad haiglad ja kutseõppeasutused Prantsusmaalt, Taanist ja Soomest. Eestit esindasid Järvamaa Haigla ja Järvamaa Kutsehariduskeskus. Kõikide osalejate kogemusi ja ettepanekuid arvesse võttes jõuti ühisele tõdemusele, et Eesti haiglate puhastusteeninduse valdkonnas on viimase paarikümne aasta jooksul palju ära tehtud, kuid on veel võimalusi arenguks ja ressursside paremaks ärakasutamiseks. Näiteks jõuda niikaugele, et haiglates töötaksid ainult kutsetunnistusega 3. taseme puhastusteenindajad. Täna kõlab see utoopiliselt, kuid mõelda tulebki suurelt.
Seminaril hakkas mulle silma Taanis asuva  Skive Tehnikakooli õppejõu Mariane Langtuedi esitlus, mille käigus sain teada, et Taanis ei ole enam ammu olemas sellist ametikohta nagu  haigla puhastusteenindaja, vaid koolitatakse välja  haigla teenindajaid (service assistant), kelle töövaldkonnast hõlmab koristustöö ainult 40%, ülejäänud aeg kulub muude ülesannete täitmisele – patsiendi saatmine (transportimine) uuringutele, abistamine istumisel või püstitõusmisel ja voodis liigutamisel, toidukärude toomine haigla köögist ja jagamine patsientidele ning muude ülesannete täitmine, mis on vajalik kogu osakonnas töötava meeskonna toetamiseks. Üks lihtne näide – kui ikka on vaja lambipirni vahetada, siis saab sellega teenindaja ise hakkama, elektrikut selleks kohale ei kutsuta. Või tõsta üks laud teise ruumi – pole probleemi, võetakse kahekesi laua otsast kinni ja tehtud! Taanis on service assistanti ametikoht väga populaarne ja huvi selle eriala õppimise vastu suur.
Kuna meie haiglas kulub palju aega ja närve nii puhastusteenindajate kui ka hoolduspersonali värbamiseks ja koolitamiseks, kuid ikkagi on neist pidevalt puudus, siis tekkis mul huvi, kuidas oleks meil võimalik puhastusteenindajat nii rakendada, et tema õlgadel on ka osaliselt hooldaja ülesanded. Kui meil oleks võimalik oma töötajaid vastavalt välja koolitada, ehk õnnestuks inimesi paremini rakendada ja maksta neile ka väärilist töötasu?  Võtsin ühendust Skive Tehnikakooli projektijuhi Erik Madseniga ning saime kokkuleppele, et kõigepealt tulevad 2 service assistanti eriala õpilast meile parktikale, seejärel aga saame ise Taani minna vaatama, kuidas asjad tegelikult käivad. Et meil viibinud praktikandid jäid oma töö ja olemisega siin väga rahule, siis võeti meid Taanis väga hästi vastu. Skive linn asub Taani loode osas, seal piirkonnas on kolm suurt haiglat (Holstebro, Viborgi ja Randersi haigla), kus meil oli võimalus tutvuda nii nende eluoluga kui ka lähemalt uurida, kes on service assistant, kuidas ta töötab ja kuidas on korraldatud tema väljaõpe.
Kõigis kolmes haiglas nähtu oli muljetavaldav. Kõigepealt inimesed. Ega asjata ei öelda, et Taanis elavad kõige õnnelikumad inimesed. Seda oli näha kõigi nägudest. Aga ka tegudest – tööd tehti rõõmuga. Ei olnud vahet, kas sa oled arst või prügivedaja – kõik kandsid ühesugust valget vormirõivast! Ei mingit klassiühiskonda. Kõige rohkem vapustaski mind kohtumine härrasmehega, kes oli vastutav Holstebro haigla  (150 voodikohta + EMO) prügimajanduse eest. Ta oli üleni valgetes riietes, mis särasid puhtusest ja minu küsimusele, kas talle meeldib see töö, vastas ta, et ARMASTAB oma tööd.  Ta pidi iga päev 2 korda päevas korjama kokku kõikides osakondades tekitatud prügi. Ja seda tekib palju. Tänu raskele tööle oli ta loomulikult ka heas füüsilises vormis. Saime jutule ka ühe service assistantiga, kelle nimi oli Peter ja kes välimuselt meenutas patsiga itimeest. Et sellel ametikohal töötavad ka mehed, on täiesti normaalne – 20% haigla teenindajatest on mehed ja nende arv on tõusuteel. Koristamine on nii raske töö, et Eestis tulevad sellega toime ainult naised. Peter oli 20-ndates noormees, kes rääkis, miks ta seda tööd teeb  – kunagi ei teki rutiini, iga päev kohtad uusi inimesi, tööülesanded on vahelduvad ja muidugi makstakse ka väga korralikult. Küllap on kõrge töötasu märgiks sellest, et ka lihtsama töö tegijaid koheldakse võrdselt teistega ja inimesed tunnevad  ennast väärtuslikuna seepärast, et nad teevad ülimalt vajalikku tööd. Igatahes ka Peter kinnitas, et talle tema töö väga meeldib.
Täiesti enneolematu oli meie jaoks see, et patsiendi voodis ei olnud kasutusel tekikotti ega padjapüüri. Oli ainult lina, tekk ja padi. Isegi mitte mingit ristlina ega kilekotti ümber padja. Meie küsimusele, miks nii, saime vastuseks, et Taanis tuleb mitte ainult voodilina ja padjapüür, vaid ka iga tekk ja padi saata pärast patsiendi haiglast lahkumist pesusse. Mis mõtet on siis neid veel igakord tekikotti või padjapüüri pista? Tõepoolest sellel puudub suur mõte ja vajadus. Küll aga küsitakse alati patsiendi käest, kas see on okei, et sul pole tekikotti ja kui kellegi meelest see ei ole okei, siis ta ka saab kogu voodipesukomplektiga varustatud. 99 % patsientide jaoks on väga okei olla voodis ilma tekikoti ja padjapüürita. Kui mõelda, mitmeid tunde ja tööpäevi saaks voodipesuga jändamata kokku hoida, siis see oleks vist rahalisest küljest vaadatuna päris muljetavaldav


Randersis saime külastada ka haigla kööki. Jällegi oli siin asju, mida avastada. Näiteks ei kasuta haigla ühtegi poolfabrikaati, kõik lihatooted, k.a. isegi vorst võileivale, valmistatakse kohapeal. Selleks on palgatud oma lihameister, kes kogu looma- või searümba töötleb ümber pihvideks, hakklihaks ja vorstiks. Kontidest keedetakse ehtsat puljongit. Ka saiad-leivad ja kuklid valmivad oma pagaritsehhis. Hommikul saab patsient võileiba ja kohvi, lõunaks suppi ja mingit snäkki, õhtusöök on toekam, siis saab tavaliselt praadi. Juur- ja köögiviljade ettevalmistusruumis torkas silma roheliste köögiviljade rohkus. On ka mõned dieettoidud – põhiliselt püreesupid, kuid mitte 27 erinevat dieeti, nagu meie haiglas. Haigla köök valmistab ka personalile süüa. Holstebro haiglas pakutud toit oli mitmekesine ja maitsev.

Loomulikult avaldas Randersi haiglas nähtud koolituskeskus eriliselt sügavat muljet meie koolitusjuhile.  Suured õppe- ja treeninguklassid, mis varustatud korraliku tehnika ja simulatsiooniaparaatidega, avar auditoorium ning hästi planeeritud ruumid – need on tööriistad  (praegu ju väga populaarne sõnakasutus), mis igati toetavad nii õppimist kui ka õpetamist.
Õppeklass, mis on nagu päris palat kogu aparatuuriga
Kuigi haiglad olid patsiente täis, tundus kogu keskkond väga rahulik ja turvaline. Palatid ei olnud üldse suured, palju siis voodislamajal ikka ruumi vaja on, kuid see eest olid koridorid muljetavaldavalt laiad (ja pikad), nii et vooditega, toidukärudega, pesu- ja prügikonteineritega manööverdamine on lihtne, seintel pole kokkupõrgetest traumasid, enamjaolt on kõik ruumid valget värvi. Meditsiinipersonali töökohad on lihtsad, kas koridoris seinte ääres asuvad arvutitöökohad või keset osakonda asuv klaasist boks, kus sees ainult töölauad,  arvutid-kuvarid ja toolid. Õed ja arstid töötavad koos ühes ruumis. Ei ole minu lauda ega minu arvutit, kõik on meie.
Mida kõigest nähtust ja kogetust õppida? Taanlased ise kinnitasid, et neil kulus palju aastaid haigla teenindaja ametikoha õppesuuna väljaarendamiseks. Täna on nad seisus, kus neljas Taani tehnikakoolis (meie mõistes kutseõppeasutus) õpetatakse seda eriala ja õpilastest neil puudust ei ole. Õpiaeg on 2 aastat, lõpetanu saab  kutsetunnistuse ja asub haiglas tööle. Rakendatakse ka töökohapõhist õpet – sel juhul peab töötaja vähemalt 1 aasta haiglas töötama ja alles siis avaneb tal võimalus ka eriala omandada ning saada kutsetunnistus. See puudutab inimesi, kes on vanemad kui 25 aastased. Kutsetunnistuse omamine on suur motivaator – palgavahe on mitusada eurot. Keskmiselt on haiglateenindaja bruto töötasu 3000 eurot, kõrged maksud jätavad kätte küll natuke üle poole sellest, kuid samas saavad taanlased oma maksude eest ka suurepäraseid sotsiaalseid garantiisid nii haigestudes, töötuks jäädes kui ka pensioneerudes. Kui ka Eestis õnnestuks muuta mõtteviisi, et haiglates ei tööta kitsa profiiliga puhastusteenindaja ja hooldaja, vaid need ametid võiks kokku miksida üheks - haigla teenindaja ametiks, oleksime sammukese lähemal tööjõu ressursi otstarbekal kasutamisel ja töötajatele töö eest väärilise tasu kindlustamisel. Alustada tuleks sellise ameti jaoks vajalike kompetentside määratlemisest, edasi õppekava koostamisest ja lõpuks eriala avamisest kutseharidussüsteemi koolides.
Kas meie haiglas saaks midagi muuta? Viimase aja kasvav trend on see, et tubli puhastusteenindaja edutatakse kas osakonna abiliseks või hooldajaks. Järelikult meie inimestel potentsiaali on. Miks mitte aga lüüa kahte kärbest ühe hoobiga – anda puhastusteenindajale juurde vastutust ja tööülesandeid ning maksta selle eest ka inimväärset töötasu. Usun, et selline lähenemine aitab leevendada tööjõu nappust nii puhastusteenindajate kui ka hooldajate osas.  Küllap on ka hooldajaid, kellel jätkub tahtmist ja jõudu täita puhastusteenindaja ülesandeid. Meelevaldselt fantaseerides oleks ühes osakonnas tööl korraga ühe puhastusteenindaja ja 5 hooldaja asemel 3 haigla teenindajat ja usun, et meeskonna töö leiaks uue tähenduse meie haiglas. Taanist jäigi meelde kõige rohkem see, et kõik ütlesid „MEIE“.