reede, 17. august 2018

Minu Hurtigruten, vol 4

Sain tütre käes kirjaliku noomituse, miks ei ole ma oma Norra reisi viimase etapi kohta blogi kirjutanud. Üritan selle vea ära parandada. Paraku nii juhtub peaaegu igakord, et iga reisi viimane ots tuleb nii kähku kätte, et ei jõuagi enam midagi kirja panna, saabub tavaline argipäev ja uus elu tungib peale.
Eelviimasel päeval otsustasin, et osalen sellel tuuril, mis viib mind kohtumisele saamidega. Laeval on igal hetkel võimalik osta järgmises sadamas ees ootavaid ekskursioone või matku. See tähendab, et kui oled aktiivse eluhoiakuga vanemaealine, siis on sul võimalus laevast väljuda ja oma aega sisukalt veeta kohalike vaatamisväärsuste, looduskaunite kohtade ja muu sellise väisamisega. Seda võimalust kasutatakse väga aktiivselt, sest pole ju mõtet päev otsa laevas logeleda, kui sa oled tulnud maakera teisest servast. Meie muidugi oleme peaaegu kohalikud ja eelistasime ekskursioonide asemel laeva dekil (või tekil?) raamatuid lugeda ja papa muidugi lahendas ristsõnu suurtes kogustes. Minu lektüüriks oli Vahur Afanasjevi romaan Bogdan ja Serafima , mis lõppes nii segaselt, et pean selle ühel päeval uuesti üle lugema. Et sotti saada, kes siis ikkagi tappis Serafima kaks esimest poega.
Saamidega kohtumiseks moodustati meist bussitäis erinevast rahvusest huvilisi, nii juhtuski, et ekskursioon tõlgiti lausa kolme keelde - inglise, saksa ja itaalia keelde, sest lisaks inglastele, ameeriklastele, kanadalastele, sakslastele ja ühele eestlasele oli meie grupis ka hulganisti itaallasi. Bussis kuulsin ameeriklannade kommentaari selle kohta, kes mainisid, et see on nii muljetavaldav, et Hurtigruten korraldab ekskursioone osalejate emakeeles. Loodan, et kui aina rohkem eestlasi leiavad tee sellele laevale, toimuvad tuurid ka eesti keeles.
Saamidega kohtumiseks tuli meil sõita paarkümmend kilomeetrit mööda mägiseid Norra teid ja nagu maa alt kerkis äkki meie ette suur telk, mille ees ootasid meid saami emand ja isand. Telgis sai tutvuda saami kultuuripärandiga ja emand ja isand rääkisid saamide elust-olust.
Saami lipp

Saami trumm
Pakuti põhjapõdra puljongit ja saami isand esitas trummi saatel ka paar toredat joigu. Saime ka põhjapõtru lähemalt imetleda.
Põhjapõder
Igatahes sai see väike rahvakilluke, kes on samamaoodi palju kannatanud nagu meiegi, üsna lähedaseks ja saami emandaga tegime isegi ühispildi, sest selgus, et ta on mitu korda Eestiski käinud ja kuna ma olin ainuke eestlane selles grupis, siis mainis ta mind lausa eraldi oma kõnes, kui tuli jutuks saami keel ja selle sarnasus soome-ugri keeltega. Sain olla tähelepanu keskpunktis peaaegu 5 sekundit! Turistid vaatasid mind imetlevate pilkudega, nagu oleksin minagi saam.
Saami emand Davvi Siida
Sellega oli ka ekskursioon Saamimaale lõppenud ja buss viis meid turvaliselt eelviimasesse sadamasse enne Kirkenesi, mis oli meie reisi lõpppeatus. Kahju ikkagi, et ei ole tantsuõhtuid, viimasel õhtul võiks ikka mingi tantsulka olla. Või mõnel teisel õhtul, tundsin, et rahvas tahtis omavahel suhelda ja tutvuda, aga tuli piirduda lobisemisega kohvitassi või õlleklaasi taga.
Viimased lained enne Kirkenesi saabumist...
Kirkenesis tuli laevaga hüvasti jätta, natuke kurb oli, aga samas tuli olla üsna hoolikas, et sadama kai pealt tuhandete kohvrite seast oma kohver üles leida (laeva personal hoolitses selle eest, et sa ei pidanud ise oma kohvrit maale vedama) ja siis õige bussi peale ennast istutada. Õnneks oli tütar meile trükitähtedega kahe A4 lehekülje suuruse manuaali kaasa andnud, nii teadsime igal hetkel, kuhu minna ja mida teha. Kogu info alates lennukile minekust reisi alguses  kuni maandumiseni Tallinnas 31. juuli südaöösel  oli meile ilusti kirja pandud, võimalust ära eksida ei olnud. Sellest oli meiesugustele udupeadele suur abi. Muidu oleksime kindlasti istunud vale lennuki peale või hoopis vale laeva peale sattunud. Seekord aga  toimis kõik nagu kellavärk ja lõpuks jõudsime öösel väsinutena kuid õnnelikena koju tagasi. Soovitan kõigile, kel vähegi huvi saada osa imelistest fjordidest, imekaunist meresõidust  ja gurmeetoitudest, tutvuda Hurtigruteni reisipakettidega. Kallis lõbu see ju on, aga elame ainult üks kord ja kui oled juba nii vanaks saanud nagu mina, siis ühel päeval tajud, et elus on palju muid väärtusi peale raha. On aeg hakata hedonistiks!