reede, 19. oktoober 2018

Minu Kiiev, vol 2.

Kiiev on uskumatult äge linn ja siin oleks paljutki avastada, kui ainult oleks aega rohkem. Meie põhiline aur on kulunud Ruudiku (see on Ruudi ukrainakeelne nimi) hoidmisele ja kohalike vaatamisväärsustega tutvumine on jäänud tahaplaanile. Kuid isegi need mõned tuurid, mis ma olen siin Kreschatiku ümbruses teinud, kinnitavad minu uskumust selle kohta, et see on euroopalik, erakordsete ostu- ja vabaajaveetmise võimalustega linn. Silma torkab, et kiievlased armastavad hullupööra kohvi juua, tänaval on iga 50 meetri peal Coffe Corner või Coffe Point putkad, kus poole kuni 1 euro eest saab osta topsitäie igasuguse maitsega kohvi. Ja enamus inimesi tulebki sulle vastu, kohvitops näpus. Proovisin ka ja oli väga mõnus.
Viisnurk on selle torni otsas
Terve Krestchatiku tänava (Kiievi peatänav, pikkus 1,2 km) hävitas II Maailmasõjas taganev Punaarmee,  pärast sõda ehitati see üles uusklassikalises stalinistlikus stiilis. Ka siin leidub oma viisnurgaga maja, nagu meilgi Tallinnas Tartu mnt ääres. Hävinud hoonete seas olid Kiievi linnaduuma, Kiievi börs, hotell Natsional ja Ginxburgi Maja. Iseseisvusest saati on tänavat ulatuslikult renoveeritud. Tänapäeval on Hreštšatõk (nii kirjutavad seda ukrainlased omas keeles) nii tähtis administratiiv- ja ärikeskus kui ka turistide seas populaarne vaatamisväärsus.

2010. aastal kuulus Hreštšatõk Euroopa 20 kõige kulukama ostutänava hulka, mis mõnes mõttes vastab tõele, kui sa ei tea, kuhu tegelikult ostlema minna. Allpool minu kogemused. Õppige ikka teiste vigadest!
Ühel päeval lippasin CUM-i (tsentralnõi univermag ehk keskkaubamaja). Kuigi Liis hoiatas, et see on üks kallis kaubamaja, tahtsin ikkagi ise selles veenduda. No tõepoolest, kui ma peaustest sisse marssisin, oli mul kohe selge, et see koht ei ole minu jaoks. Tegin puhtalt viisakusest 2. korrusele ringi peale ja tundsin endal pidevalt kogu teenindava personali luuravaid ja kahtlustavaid pilke. Oli ilmselge, et ma ei kvalifitseeru Araabia sheigiks, mõne kuningriigi printsessiks või nafta puurtorni omanikuks. Aga just sellist publikut võib CUM-is kohata. Lahkusin sealt päris kiiresti ja kui jälle värske õhu kätte sain, siis tundsin ennast palju paremini. Meie enda elamise kõrval on üks uhke kasuka ja muude ilusate hilpude pood. Kuna marsime sellest iga päev mitmeid kordi mööda, siis on kummastav vaadata, kuidas poes ainsad viibivad inimesed on turvamees, kellega me juba peaaegu teretame läbi ukseklaasi, ja müüjapreili. Mitte ühtegi ostjat nädala jooksul ma seal näinud ei ole. Kui igav võib neil seal päev otsa istuda või seista ja mitte midagi teha.
Hoopis parem lugu on nende poodidega, mis ei ole välismaiste brändide esindused, vaid kus müüakse Ukraina oma disainerite moeloomingut. Uskumatult suur valik rõivaid soodsa hinna eest! Ja pealekauba veel ilusad ka, palju on värve ja nagu ma juba ka varem olen öelnud - tänavapildis on see kõik kajastunud ilusaid riideid kandvate inimeste näol. Ja kui CUM-ist minna edasi umbes 75 meetrit, siis satud sellesse poodi, mille pealkiri on Outlet 70% ja sealt võid osta kõikide tuntud moebrändide kaupa palju soodsama hinnaga kui ükskõik kust mujalt maailmas.
Eile liitus meiega ka teine asendusema ehk Ruudi vanaema Liisi ema näol. Küll see oli alles südamlik kohtumine! Ruudi põimis oma käed ümber vanaema kaela ja tema silmist võis välja lugeda ainult suurt õnnetunnet kohtumise üle oma armsa mamma Maiuga. Mina ei olnud enam mitte keegi. Kuigi jah, vahetevahel olen ma siiski asendamatu. Näiteks täna päeval, kui ühel hetkel tabas Ruudit ilmselt äratundmine, et ta pole juba  5 päeva näinud oma emmet ja issit. Siis oli vaja seda välja näidata enneolematu jonnituuri näol, kuid see ei kestnud  kauem kui 60 sekundit ja me olime jälle sõbrad for ever. 
Õnneks annab lapsehoidja Polina meile õhtuti vaba aega ja siis saame väljas söömas käia. Toidu üle oleks patt nuriseda, kuid kohaliku veiniga ma väga suur sõber ei ole, liiga kuiv minu jaoks. Samas  kohalik vein on siiski 2 korda odavam kui import. Pokaali (150 ml) saab kätte 2 euroga. Täna õhtul väisasime Spotykachi restorani, mis on Tripadvisori poolt hinnatud paremusjärjestuses number 2 restoraniks Kiievis. Ei tulnud pettuda - meid teenindas suurepärane kelner, kes täitis kõiki kõrgema klassi teenindusnorme, ja ka toit oli supermaitsev. Kuna polnud juba nädal aega söönud sialiha, siis tellisin grillitud karbonaadi ja ei pidanud pettuma.
Taldrikud on out, serveeri toitu lõikelaual, see on in!



  Ühesõnaga - meie lühike kohtumistuur oma lapselapsega on kohe lõppemas, kuid ma usun, et see pole mitte viimane kord ja üsna pea sean ma oma lennuki Kiievi poole teele! Sest on, mida siia avastama tulla!

esmaspäev, 15. oktoober 2018

Minu Kiiev

Ükskõik millise reisi õnnestumise esimene eeldus on suurepärane ilm sihtkohas. Alles siis tulevad mängu head reisikaaslased, kohaliku köögi hõrgutised ja suurlinna imposansed skulptuurid ja ausambad. Nagu te aru saate, on vähemalt esialgu reis õnnestunud - ilm on Kiievis suurepärane, taevas ei ole ühtegi pilveräbalat, päikese käes on suisa palav ja  ja sellist ilma lubatakse kuni meie reisi lõpuni. Tegelik eesmärk, miks nii pikk reis ette sai võetud, peitub hoopis Ruudis, kelle asendusvanemateks meil järgmise 5 päeva jooksul on au olla. Kas selle austava ülesandega ka hakkama saame, see selgub üsna pea. Igatahes mingit võõrastamist Ruudi poolt pole siiamaani olnud ja läbisaamine on meil super.
Apartement, kus me elame oma Kiievi perioodil, asub otse linna südames, kiviviske kaugusel Krestshatikust. Kahe esimese päeva jooksul oleme jõudnud juba tutvuda paari kilomeetri raadiuses asuvate Kiievi vaatamisväärsustega ja peab ütlema, et tegu on suure ja ilusa linnaga, rahvast on siin palju, melu käib Krestshatikul nädalavahetusel täiega.Kaks päeva järjest peetakse ka riigipüha - Ukraina kaitsjsate päeva, mis on pühendatud neile inimestele, kes 2013-14 aasta sündmuste käigus Maidanil hukkusid. Kogu kesklinn on täis sõjaväge, politseinikke ja rahvuskaartlasi, kes ilmselt kas tähistavad üheskoos rivis seistes rahvuspüha või on siia koondatud lihtsalt igaks juhuks rahutuste ärahoidmiseks.
Iseseisvuse ausammas
Ausambad on siin suured, meie Tallinnas asuv ja tihtipeale tellingutest ümbritsetud vabaduserist on tibatilluke võrreldes Maidani  asuva uhke Iseseisvussambaga. Inimesed hoiavad siin hukkunute mälestust hoolega, nende pildid on ühe müüri peal pikas rivis ja kaunistatud lillede ja küünaldega. Maidanilt edasi liikudes satume järgmise suurejoonelise monumendi juurde - Rahvaste Sõpruse Kaar.
Rahvaste Sõpruse Kaar
Rajatud on see NSVLiidu 60 aastapäevaks (1982) Kiievit läbiva Dnepri jõe paremkaldale. Kahjuks polnud  sõpruse tugevdamise eesmärgil rajatud monumendist  kõige vähematki tolku, sest pinev vastasseis idas asuva naaberriigiga ei näita leevenemise märke. Sellest annavad märku ka suveniirimüüjate kaubaväljapanekud, kus muuhulgas troonivad Venemaa presidendi näopildiga kaunistet vetsupaberirullid. Dnepri paremkaldalt avaneb aga hunnitu vaade Kiievi muudele linnaosadele, mis kaugelt vaadates meenutavad meie Lasna-, Musta- ja Õismäge, aga on palju kordi suuremad. Elab ju Kiievis peaaegu 3 miljonit inimest ja kuhugi peavad nad ära mahtuma.
Ühesõnaga - Kiiev on suursugune, kuid samas üliodav metropol. Hinnad toidupoodides rabavad jalust, aga me oleme käinud siiamaani alles ühes poes. Papa soetas ühe euro eest 1,3 liitrise õllepudeli, mis teeb siin õlle hinnaks 0,77 senti. Ja pean tunnistama, et tegu oli väga hea õllega. Sisuliselt on hinnad siin siis õlle järgi otsustades 3 korda odavamad kui Eestis. Ka väljas söömas käia on suhteliselt odav, esimesel õhtul käisime neljakesi ühes populaarses ja peenes restos, kus me ei koonerdanud ei söögi ega joogiga ja lõpuks tuli meil arve kokku koos jootrahga 2200 grivnat, ehk 18 eurot per nägu. Seda on ikka vähe pika õhtu eest peenes restoranis.
Kuna me veel eriti palju siin ringi traavinud ei ole, siis pole ka eriti millestki muljetada, kuid üks asi on küll silma jäänud - teenindajad lihtsas poes või sööklas ei ole just kõige sõbralikuma olekuga. Eriti eemlepeletavate nägudega on aga turvamehed firmabutiikide ukse peal. Sünges mustas ülikonnas, pöetud siilisoenguga ja kurja silmavaatega turvamees annab enda olekuga igati märku, et sa ei ole oodatud tuulutama oma tuhandeid selles poes. Seega - Gucci, Prada, Louis Vuitton ja teised moemaailma tegijad - pühkige suu puhtaks minu rahast. Aga tundub, et Kiievi elanikele selline jõuline ättituud meeldib, sest rahvas käib siin väga kenasti riides, palju kenamalt, kui Tallinnas.
Poole tunni pärast siirduvad Ruudi vanemad pikale lennule teisele poole maakera, seega meie seiklus alles siis algab! Püsige online!
P.S. Pildid on internetist maha viksitud.

reede, 17. august 2018

Minu Hurtigruten, vol 4

Sain tütre käes kirjaliku noomituse, miks ei ole ma oma Norra reisi viimase etapi kohta blogi kirjutanud. Üritan selle vea ära parandada. Paraku nii juhtub peaaegu igakord, et iga reisi viimane ots tuleb nii kähku kätte, et ei jõuagi enam midagi kirja panna, saabub tavaline argipäev ja uus elu tungib peale.
Eelviimasel päeval otsustasin, et osalen sellel tuuril, mis viib mind kohtumisele saamidega. Laeval on igal hetkel võimalik osta järgmises sadamas ees ootavaid ekskursioone või matku. See tähendab, et kui oled aktiivse eluhoiakuga vanemaealine, siis on sul võimalus laevast väljuda ja oma aega sisukalt veeta kohalike vaatamisväärsuste, looduskaunite kohtade ja muu sellise väisamisega. Seda võimalust kasutatakse väga aktiivselt, sest pole ju mõtet päev otsa laevas logeleda, kui sa oled tulnud maakera teisest servast. Meie muidugi oleme peaaegu kohalikud ja eelistasime ekskursioonide asemel laeva dekil (või tekil?) raamatuid lugeda ja papa muidugi lahendas ristsõnu suurtes kogustes. Minu lektüüriks oli Vahur Afanasjevi romaan Bogdan ja Serafima , mis lõppes nii segaselt, et pean selle ühel päeval uuesti üle lugema. Et sotti saada, kes siis ikkagi tappis Serafima kaks esimest poega.
Saamidega kohtumiseks moodustati meist bussitäis erinevast rahvusest huvilisi, nii juhtuski, et ekskursioon tõlgiti lausa kolme keelde - inglise, saksa ja itaalia keelde, sest lisaks inglastele, ameeriklastele, kanadalastele, sakslastele ja ühele eestlasele oli meie grupis ka hulganisti itaallasi. Bussis kuulsin ameeriklannade kommentaari selle kohta, kes mainisid, et see on nii muljetavaldav, et Hurtigruten korraldab ekskursioone osalejate emakeeles. Loodan, et kui aina rohkem eestlasi leiavad tee sellele laevale, toimuvad tuurid ka eesti keeles.
Saamidega kohtumiseks tuli meil sõita paarkümmend kilomeetrit mööda mägiseid Norra teid ja nagu maa alt kerkis äkki meie ette suur telk, mille ees ootasid meid saami emand ja isand. Telgis sai tutvuda saami kultuuripärandiga ja emand ja isand rääkisid saamide elust-olust.
Saami lipp

Saami trumm
Pakuti põhjapõdra puljongit ja saami isand esitas trummi saatel ka paar toredat joigu. Saime ka põhjapõtru lähemalt imetleda.
Põhjapõder
Igatahes sai see väike rahvakilluke, kes on samamaoodi palju kannatanud nagu meiegi, üsna lähedaseks ja saami emandaga tegime isegi ühispildi, sest selgus, et ta on mitu korda Eestiski käinud ja kuna ma olin ainuke eestlane selles grupis, siis mainis ta mind lausa eraldi oma kõnes, kui tuli jutuks saami keel ja selle sarnasus soome-ugri keeltega. Sain olla tähelepanu keskpunktis peaaegu 5 sekundit! Turistid vaatasid mind imetlevate pilkudega, nagu oleksin minagi saam.
Saami emand Davvi Siida
Sellega oli ka ekskursioon Saamimaale lõppenud ja buss viis meid turvaliselt eelviimasesse sadamasse enne Kirkenesi, mis oli meie reisi lõpppeatus. Kahju ikkagi, et ei ole tantsuõhtuid, viimasel õhtul võiks ikka mingi tantsulka olla. Või mõnel teisel õhtul, tundsin, et rahvas tahtis omavahel suhelda ja tutvuda, aga tuli piirduda lobisemisega kohvitassi või õlleklaasi taga.
Viimased lained enne Kirkenesi saabumist...
Kirkenesis tuli laevaga hüvasti jätta, natuke kurb oli, aga samas tuli olla üsna hoolikas, et sadama kai pealt tuhandete kohvrite seast oma kohver üles leida (laeva personal hoolitses selle eest, et sa ei pidanud ise oma kohvrit maale vedama) ja siis õige bussi peale ennast istutada. Õnneks oli tütar meile trükitähtedega kahe A4 lehekülje suuruse manuaali kaasa andnud, nii teadsime igal hetkel, kuhu minna ja mida teha. Kogu info alates lennukile minekust reisi alguses  kuni maandumiseni Tallinnas 31. juuli südaöösel  oli meile ilusti kirja pandud, võimalust ära eksida ei olnud. Sellest oli meiesugustele udupeadele suur abi. Muidu oleksime kindlasti istunud vale lennuki peale või hoopis vale laeva peale sattunud. Seekord aga  toimis kõik nagu kellavärk ja lõpuks jõudsime öösel väsinutena kuid õnnelikena koju tagasi. Soovitan kõigile, kel vähegi huvi saada osa imelistest fjordidest, imekaunist meresõidust  ja gurmeetoitudest, tutvuda Hurtigruteni reisipakettidega. Kallis lõbu see ju on, aga elame ainult üks kord ja kui oled juba nii vanaks saanud nagu mina, siis ühel päeval tajud, et elus on palju muid väärtusi peale raha. On aeg hakata hedonistiks!

pühapäev, 29. juuli 2018

Minu Hurtigruten, vol 3

Täna sain ametliku tunnistuse, et olen ületanud põhja polaarjoone. Kuna ma kooliajast enam suurt ei mäletanud, millepoolest see polaarjoon nii oluline on, siis Vikipeedia aitas hädast välja ja andis järgmise seletuse: Polaarjoon on kujutletav joon maakera pinnal, millest alates pooluse suunas esinevad polaaröö ja polaarpäev. Põhjapolaarjoon asub põhjalaiusel 66°33'38" ja lõunapolaarjoon lõunalaiusel 66°33'38". Nii et ei midagi erilist, aga Hurtigruteni laeval on polaarjoone ületamisest  tehtud meeleolukas sündmus koos  kohtumisega vetejumal Neptunusega, kellega mul õnnestus isegi selfi teha vahetult enne seda, kui kopsikutäis jääkuubikuid mulle kraevahele kallati.
Ja jääkuubikuid kallati kraevahele ja püksivärvli vahele mitte ainult mulle, vaid kõigile, kes kohal olid ja neid oli ikka pea sada reisijat, nalja sai kui palju! Kõik lasid seda teha endale vabatahtlikult ja tänu ülimalt kuumale ilmale oli see täiesti värskendav vaheldus. Kuumus ei piina teid ainult Eestis, vaid ka siin, põhjas on ilgelt palav ja näiteks eile eksisin ma kolm korda laevas ära, sest igakord, kui oli vaja minna näiteks paar korrust kõrgemale, marssisin mina just vastupidi treppidest alla. Lõpuks ajas see mind juba naerma, sest imelik on olla väheke segi peast.
Täna on reisi 5. päev ning liigume järjekindlalt põhja poole. Ööd on siin tõepoolest valged ja väga ilus on öösel keset und silmad avada ja vaadata aknast möödalibisevaid mägesid ja  kaljuseid saarekesi, mida siin jätkub ikka kilomeetrite kaupa. Vahepeal teeb laev mõnes sadamas peatuse ja võtab peale nii reisijaid kui ka hulgaliselt igasugust kaupa, sest see laev ei ole mitte ainult lõbusõiduks mõeldud, vaid ta on ka üks osa  suurest logistilisest kaubaahelast, toimetades oma trümmides tonnide viisi eluks vajalikku kraami lõunast põhja poole ja vastupidi. Kui meie oleme harjunud, et pakid toob meile koju Omniva kulleriauto, siis siin toob pakid koju Hurtigruteni laev. Ja sadamaid, kus me peatume Bergenist kuni Kirkenesini, on kokku oma 34.
Muidugi olen ma jõudsasti kasvatanud oma vööümbermõõtu, sest süüa saab siin väga hästi. Ma ei hakka siia pilte panema kõigist nendest gurmee toitudest, kuid mõned siiski.

Toorjuustuvaht kohalike ploomidega
Seene kotlett ja mingi imelik moodustis selle peal
Magustoit, mis oli magus
Unustasin pilti teha, kuna nii ruttu läks toit kõhtu, aga tegu oli beebiforelliga ilmselt



Soe sokolaadikooki jätsuga

Seapraad, ülipehme ja mahlane


Lõhevärk
Karamelliõunad
Need on siis pildid õhtusöökidest, mis on eranditult valmistatud just selle piirkonna toorainest, kus me parajasti viibime. Hommiku- ja lõunasöök on buffee lauas ja valik on rikkalik, olen ennast silmini täis toppinud lõhekalast, tursast ja heeringast, kõik erinevates variantides. Ja ahjus küpsetatud juurikad ning veel igasugused asjad, millele mina ei suuda kunagi ei öelda. See maitsmise värk on mul vist  natuke  tingitud ka professionaalsest kretinismist, sest kui oled ikka 5 aastat ülikoolis toiduvalmistamist õppinud vahelduseks teadusliku kommunismi, polliitökonoomia,  soojusenergeetika, füüsikalise ja kolloidkeemia ning raamatupidamise ning veel 1000 muu eriala loengu vahele, siis midagi sellest jääb külge ja tahad teada, kuidas need toidud ikkagi maitsevad. Ja siin Hurtigruteni laeva kokkade käe all valminutena pean ütlema, et hästi maitsevad, liigagi hästi. Hea, et siin kaalu pole, oleksin kindlasti sügavas masenduses, kui näeksin oma kaalunumbreid. 
Täna oli pikem peatus Tromsø linnakeses, tegin seal väikese tiiru eesmärgiga osta mingit põnevat kohalikku toitu (põhjapõdra vorsti, murakamoosi, aquaviti). Käisin nagu loll ühe poe ukse tagant teise taha, kõik olid suletud. Alles mõne aja pärast taipasin, et on ju pühapäev ning õiged ristiinimesed ju puhkavad. Millal küll meil Eestis selleni jõutakse, et poed pühapäeviti kinni oleksid ja pereemad saaksid oma perega olla? Vastupidi, nüüd on poed ka ööseti lahti. Eriti jabur.
Homme on viimane päev ja ees ootamas kohtumine saamidega.

reede, 27. juuli 2018

Minu Hurtigruten vol 2

Täna oleksin ma surma saanud. Kõik eestlased, kes satuvad Põhjamaadesse, teavad, et sebra ees peatub alati auto, vastupidiselt sellele, mis toimub Eestis. Õpetati meile ju maast madalast lihtsat tõde: enne vaata vasakule, heida pilku paremele, kui ei tule sõiduk väle, siis võid minna otse üle. See salm kulus mulle pealuusse juba 1. klassis, ja nii olen ka toiminud kogu aeg. Isegi välismaal ei usalda kuidagi enne astuda sebrale, kui olen veendunud, et autojuht tõepoolest hoiab jalga piduril ja ei kavatse minust üle sõita. Rääkimata sellest, et rohelise tule ajal on veel eriti turvaline teed ületada. Aga täna juhtus nii, et väikses armsas Trondheimi linnakeses, mis näeb välja nagu meie Pärnu, kui hakkasin rohelise tule ajal teed ületama, kargas nagu maa alt välja päevinäinud (või tegelikult aastaid näinud) punane Nissan Primera ja kihutas täie rauaga punase tule alt läbi. Ainult tänu pikaajalisele Eesti liikluses omandatud kogemusele õnnestus mul vältida traagilist kokkupõrget selle ulja kihutajaga, kelleks osutus keegi hallipäine, minust oma 30 aastat vanem proua. See oli ikka uskumatu õnn, et ma ellu jäin, aga nagu öeldud, mis ei tapa, teeb tugevaks ja olge ikka ettevaatlikud teed ületades, isegi siis, kui te olete Norras.
Muidu kulgeb meie reis vaikselt, sööme, magame, sööme ja jälle magame. Vahepeal imetleme jumalikke vaateid, mis ünbritsevad meid vasakult ja paremalt. Kuidas küll on seda ilu siia Norrasse nii ohtralt jagatud? Teeb täitsa kadedaks.
Laeva personal on väga sõbralik ja lahke, kui on mingi mure, siis kohe abistatakse. Noh, siiamaani meil muresid pole olnud ka. Ilm on pööraselt ilus ja mul on küll ettepanek Hurtigruteni juhtidele, et miks ei korraldata laeva dekkidel tantsuõhtuid. Ega see, et inimesed on 80+ vanuses ei tähenda, et nad ei suuda tantsida. Pange ainult ABBA või Elvis Presley või biitlid üürgama ja te alles saate imet näha, kuidas kargud nurka lendavad ja ratastooli inimesed jalad alla saavad. See on ka ainuke etteheide, sest kõige muuga olen ma täiesti rahul. Tantsuõhtu muidugi võiks olla väikese lisatasu eest ja muusikud võiksid vahelduda - igal õhtul võiks pardale tulla selle piirkonna populaarne bänd või folkmuusik või kes iganes, võiks ju ka Norra rahvuslikku muusikat lasta. Sihuke mõte tuli, sest õhtuti pole siin ju suurt muud teha, kui merd vaadata.
Muide, te ei kujuta ette, kui suured padjad siin on - meeter x meeter. Sellist luksust pole ma kuskil varem kohanud, et padi on peaaegu suurem kui sa ise. Nii mõnus on sellega maadelda, hommikuks on padi jäänud kaotajaks ja leidnud ennast voodi kõrvalt põrandal. Aga sellegipoolest - üks korralik padi on määrava tähtsusega, kui annad tagasisidet majutusasutusele :) 10 punkti Hurtigrutenile igal juhul!
Panen siia ka mõned pildid Trondheimi linnakesest.
Kaks põnevat lindu juveelipoekese ees

Pärnus on peaaegu samasugune koht olemas


Vahva sild

neljapäev, 26. juuli 2018

Minu Hurtigruten

Kes ei tea, mis asi on Hurtigruten, siis lühidalt seletades on tegemist Norra laevakompaniiga, mis korraldab luksuslikke kruiise nii Norra rannikuvetes kui ka mujal maakeral - Alaskal, Antarktikas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Kariibi meres, Gröönimaa ja Islandi rannikuvetes ja veel paljudes kohtades, vaadake palun ise lähemalt https://global.hurtigruten.com/
Mu tütar pakkus juba ammu välja, et läheksin sellele Norra kruiisile, kuid kuna tegu on üsna kalli üritusega, siis ma väga ei haakunud selle mõttega. Nüüd aga, kui oli lähenemas minu väärikas juubel, hakkas see mõte ikkagi peas idanema, et võiks ju korra elus midagi mõnusat  lubada ja nii ma lasingi selle kruiisi endale sünnipäevaks kinkida. Võtsin papa ka kaasa, sest muidu pole ju, kellega reisi ajal riidu minna.
Marsruut kulgeb Bergenist Kirkenesi, eile õhtul jõudsime pärast kolme lennureisi õnnelikult pardale ja sukeldusime kohe seltsiellu. Olime valmis kohtuma sadade vanuritega, sest tütar, kes juhtumisi ise ka mitu korda nendel reisidel on sõitnud, hoiatas meid ette, et oleme seltskonnas kõige nooremad. Aga võta näpust - laeval on meiesuguseid noori paarikesi väga palju. Papa on lausa pettunud, sest ta lootis, et omab märkimisväärset lööki välismaa mummude seas, kuid siin on palju kenamaid noormehi, kellega suhteid luua. Leppigu parem minuga.
Natuke pettunud papa
Õhtusöögiks pakuti imemaitsvaid roogasid. Kalaroaks oli selline Norra kala nagu "sterling halibut fish", mille kohta google transleit annab tõlkes vaste "hiidlest ". Minu hinnangul on tegemist mõnusalt suure ja paksu lestakalaga, tema liha on valge ja õrn ning sama maitsev kui meie hea lest suve teises pooles. Siis pakuti veel suitsulambapead. Lamba pea kõigepealt kõrvetatakse, siis soolatakse sisse, seejärel suitsutatakse, pärast mida veel kuivatatakse mõni aeg ja kõige lõpuks  keedetakse nii kaua, kuni  kogu liha pealuu küljest lahti tuleb ning seda siis kenasti söömiseks serveeritakse. See oli tõesti maitsev suutäis. Mäletan, et meil maal, kui lammast tapeti, siis pea anti lihtsalt koertele närimiseks, ei osanud vanaema  sellist delikatessi teha. Kuna pärast pikka väsitavat reisi olin piisavalt näljane, siis muud söögid enam hästi ei meenugi, sest need kadusid nii ruttu kõhtu, et polnud aega neid väga imetleda. Igatahes olid kõik pakutud road ülihead.
Pärast sööki tutvusime laevaga lähemalt. Kohtusime liftis sümpaatse ameerika abielupaariga, kes olid meist poole vanemad, aga nad olid uskumatult rõõmsameelsed, hoolimata sellest, et nende reis laevani jõudmiseks oli kestnud 24 tundi, meie olime ainult 9 tundi kulutanud Eestist Bergenisse jõudmiseks. Mis annab tunnistust sellest, et väärt elamuste pärast tasub taluda ööpäeva pikkust sõitu maakera teisele poolele isegi veel 100-aastasena.
Kaunis vaade
Istusime ilusa vaatega terrassil ja imetlesime päikeseloojangut, mis oli sama kaunis nagu meil Andineemel. Ilmaga on siin palju parem olukord - ei ole nii lämmatavalt palav, nagu Eestis praegu, vaid puhub mõnus jahutav tuuleke.
Päikeseloojang merel
Kajut on meil suure aknaga ja kõrgete vooditega. Voodid on kõrged seepärast, et siis saab voodis pikutades kenasti aknast välja vaadata ja imelist loodust nautida. Ja küllap on voodid kõrged ka seepärast, et siis on meiesugustel vanadel inimestel sealt palju lihtsam ennast püsti upitada, eriti minul, sest just eile tabas mind jälle ishiase hoog ja olen üsna kange ja valulik alates puusadest allapoole. Täna jõuame kella 13 paiku Geirangeri fjordi juurde, mis kuulub UNESCO vaatamisväärsuste listi.
Praegu polegi midagi juurde lisada, ja kesse viitsibki pikka juttu lugeda? 

reede, 9. märts 2018

Tagasi paradiisi, 4. osa

Täna räägime söömisest. Pöördumatult on möödas ajad, kus vaene nõukogude turist võttis kodunt kaasa keeduspiraali, plekk-kruusi ja erinevad konservid, et mitte kulutada vähest valuutat kapitalistlikes restoranides, vaid suunas selle ressursi jalanõudesse, hilpudesse ja kasettmagneetofoni. Tänapäeva inimene naudib puhkusel kõiki võimalusi süveneda kohalike köökide poolt pakutavatesse hõrgutistesse ja tarbib hüva rooga niipalju kui kõhtu mahub. Võid valida odava tänavatoidu ja esmaklassiliste tipprestoranide vahel - keegi ei pane sulle kätt ette ja ei keela elu nautimast.
Meie puhkuse esimene "söögielamus" oli Arlanda lennujaama lounges. Kuna varasemad kogemused bisnesloungedes on olnud ülimalt positiivsed, siis seekord ei osanud midagi hullu karta. Kohapeal aga avanes päris hull pilt - ruum oli räpane, tugitoolid narmendasid, suupisted koosnesid krõpsudest ja kiirsupist (plasttopsi tuli valada supipurule kuuma vett ja voilaa- oligi kuum lurr valmis!). Kui võrrelda seda Tallinna Lennujaamas või ükskõik kus mujal kogetud suurepärase teenindusega, hubaste ja puhaste ruumidega ning maitsvate suupistetega, siis jääb küll arusaamatuks Arlanda lennujaama lounge kontseptsioon. Igatahes vältige seda kohta!
Põrandat ei pühitud ja nii võis sealt leida nii mõnedki kaotsiläinud kurgiviilud.

Kuuma suppi sai ise teha. Tugitoolide paremad päevad olid ammu möödunud.
Lennureisi ajal pakutud söök oli tasemel, süüa oli piisavalt ja toit oli maitsev. Ka juua sai piisavalt, ning kuna oli Eesti juubelipäev, siis lasime endale serveerida vahuveini ja saime nii mõnedki korrad tõsta pokaalid armsa Eesti terviseks. Lehvitasin ka pisikese trikolooriga, kuid suuremat tähelepanu ma ei pälvinud, igaühel oli tegemist rohkem iseendaga ja ühe pisikese riigi 100-s juubel ei läinud ülejäänud pardal olijatele absoluutselt korda.
Oma suvituspaigas oleme tänaseks kokku külastanud kolme toitlustusasutust. Oliivi restoranist olen juba juttu teinud, ühel õhtul väisasime rannarestorani Takiapi beachil. Seda külastasime ka eelmisel aastal ja juba tollest korrast jäi meile meelde, et hoolimata meeletust teenindava personali hulgast tuli oma toitu oodata hiiglama kaua ja nii nagu ka eelmine kord, jäid ka seekord mõned asjad lauale toomata. Aga üks põhjus, miks me sinna ikka tagasi läksime, oli mälestus ilusast merevaatest ja maitsvatest kokteilidest ja seegi kord ei pidanud vähemalt selles osas pettumust tundma. Pealegi on kõik need teenindajad nii armsad ja kogu aeg vabandavad ette ja taha ja no kohe kuidagi ei saa nende peale pahaseks minna. Vastupidi, see teeb natuke nalja.
Margariita ja Mohiito
Pakutud krevetiroog oli võrratu oma välimuse poolest, kuid maitse osas jällegi väike pettumus. Liiga kuiv oli see krempel.
See roosa lill jäi miskipärast söömata. Ilus oli küll.

Aga tõeline vau elamus alles ootas meid ees - tuli välja, et meie oma kodutänava otsas Soi 112 nurga peale on rajatud täiesti uus söögikoht Corner 112, kus sa võid ise sümboolse raha eest (250 baati) grillida endale niipalju süüa, kui sulle sisse mahub, ja valik on alates krevettidest lõpetades lihaga. Ühesõnaga, kui olime saanud oma airbnb hostilt vihje sellise toitlustusasutuse kohta, seadsime oma sammud otsejoones sinna (ca 1 km jalgsi meie villast). Tõepoolest - meie saabumisel astus kohe meie juurde söögikoha omanik, kes tutvustas ennast Kristof'ina Belgiast. Ta sai ka üsna ruttu aru, et me pole kohalikud, seega järgnes kohe küsimus - where are you from? Riigi nimi Estonia ei öelnud talle muidugi midagi, kuid väike lühikursus geograafiasse asetas meid üsna kenasti tema teadvusesse ja seosed Põhja-Euroopa ja Skandinaavia lähedusega  aitasid natuke tema silmaringi avardada. Kontseptsioon on ülilihtne - osta omale söögi vaucher (joogi oma ka muidugi, mis on ka üsna sümboolse hinnaga) ja grilli oma laual oleva väikese grilliga niipalju süüa, kui tahad.
Selline mõnus vabaõhu restoran, mis ei ole veel üle rahvastatud, sest see on alles täiesti uus asi!


Igal laual on väike grilliaparaat, mis mahutab korraga piisavalt palju grillitavaid asju ja kus toit valmib üli kiiresti.

Ise grillime, ise sööme! Nõud koristab aga abivalmis teenindaja, ei pea ise kuhugi ära viima.

Kõige ägedam ongi see, et võid piiramatult grillida värskeid jõekrevette ja neid teisi suuri jurakaid krevette, mille eest pead mujal söögikohas hingehinda maksma ja kunagi ei tea, kas nad seda raha väärt on. Mina olen nüüd kolm õhtut ise endale neid elukaid grillinud otse oma silma all ja no tõepoolest - maitse on ikka ehe! Muidugi ei saa üle ega ümber siin pakutavatest searibidest - õnneks on need juba kohalike kokkade poolt ära grillitud, nii et ainuke vaev on nad oma kõhtu pigistada. Nämma.  No ja siis muidugi veel arvukad kanavardad, loomalihavardad ja muud lihaviilakad. Kõige maitsmiseks lihtsalt ei jätku kõhus ruumi. Delikatessiks olid küpsetatud ananassid.
Lisaks väljas käimisele kasutasime ka koju söögi tellimise võimalust. Sest esimesel nädalal me lihtsalt ei raatsinud oma villast lahkuda - vajadus rahu ja vaikuse järele oli hullupööra suur.
Kuller toob tellitud toidu sulle otse koju. Kõike ei jõuagi korraga ära süüa.
Sellest hunnikust jätkus kaheks õhtuks ja üheks päevaks. Ja ka siis ei jõudnud kõike ära süüa. Ainuke, millest siiani puudust olen tundnud, on need tänaval küpsetatud banaanitäidisega pannkoogid, aga selle mõnu jätame pühapäeva õhtuks, kui oleme Bangkokis - mingi elamus tuleb ju ka Tai pealinnast  saada. Ja see ei pea mitte olema sudu, meeletud liiklusummikud  ega miljonid inimesed, vaid lihtsalt tagasihoidlikult toidukärult ostetud pannkook.  

pühapäev, 4. märts 2018

Tagasi paradiisi, 3. osa

Kui 24. veebruari etendus lõhestas järjekordselt eestlased kaheks (ühed, kes käisid Lätis ja teised, kes ei käinud), siis 3. märts läheb ajalukku kui päev, mil Eesti rahvas (st žürii ja telefonihääletajad) ennast kokku võttis ja jälle üheks sai. Aitäh, armas Elina! Sinu imelist esitust kuuldes tulevad mul siin kuumas Tais külmavärinad peale. See on ka ainus kord, kus külmetanud olen, sest siin on ju tapvalt soe, isegi kuum olla. Mis on õudselt mõnus, kui mõelda, kui külm ja vastik oleks praegu kodukandi kliimas olla. Mina pean soojas olema!
Meie geko tunneb ennast ikka kurvalt ja laseb õhtuti ja öösiti kõlada oma armuhüüetel. Ükski emane ei ole talle halastanud veel. Kuna mul pole õnnestunud temast pilti teha, siis panen lihtsalt blogi illustreerimiseks siia ühe geko pildi internetist. Kinnitan, et pildil oleval gekol pole midagi ühist käesoleva loo kangelasega.
Kuigi oleme seekord üllatavalt hästi kohanenud ajavahega, siis täna öösel millegipärast olin suht unetu ja olin sunnitud kuulma päris kaua kestvat hulkuvate kutsude pöörast haukumist, ulgumist, klähvimist ja ilmselt ka suuremat sorti purelemist, mille käigus nii mõnigi peni võis kaotada ka oma elu. Sest tõepoolest, kaeblikud järelehüüded kestsid kella 5-ni hommikul. Siis hakkasid õnneks kõik ümbruskonna kuked kirema, nii et kukelaulu saatel õnnestus mul lõpuks uinuda.
Kaks korda käisime siin kohalikus Oliivi restoranis. No tõepoolest, toidud on siin maitsvad ja taskukohased. Kuna siin pakutakse nii Itaalia (omanik on itaallane ja kokk on taimaalane) kui Tai toitu, siis esimesel õhtul tellisime pastaroad - olid väga maitsvad, pasta oli koha peal tehtud. Järgmisel õhtul spetsialiseerusime kohalikule köögile ja polnud põhjust nurisemiseks, ka seekord saime kõhu täis. Eks meie elu keerlebki rohkem söömise, puhkamise ja lugemise ümber. Ma pole nädala jooksul isegi linna saanud, no ei raatsi siit aia ja basseini seest välja astuda! Täna aga ikkagi läheme koos linna, sest meie vee tagavarad on otsa lõppenud. Ja noh, vahelduseks võiks teisi eestlasi ka näha, sest väidetavalt on Innu, kes on kaks korda juba linnas käinud, neid siin kohanud. Eestlased ju tunneb alati välismaal ära selle poolest, et nad on kõva jutuga ja teevad kohatuid kommentaare kohalike elanike ja olude kohta, sest nad on veendunud, et keegi teine peale nende eesti keelest aru ei saa. Aga võta näpust! On teisigi keeleoskajaid :). Toredat nädalavahetuse lõppu kõigile kodustele!

kolmapäev, 28. veebruar 2018

Tagasi paradiisi, 2. osa

Eestlased on jagunenud kaheks - ühed, kes väidavad, et EV100 N99 telefilm on erakordselt täpne süvaanalüüs meie ajaloost ja eestlase olemusest, ja teised, kes väidavad, et sellist p...a ei ole nad varem näinud. Mina ei kuulu kummagi poole hulka, sest näinud ma seda filmi ei ole ja nii ei oska ma ka midagi sellest arvata. Ainult natuke kurb on, et enam ammu ei suudeta vabariigi aastapäeval pakkuda inimestele elamust, mis ühendaks, noh nagu näiteks laulupeol, kus tunned, et rahvas hingab ühes taktis. Ikka on vaja teha nii, et üks osa on rahulolematu ja teine osa leiab, et jälle on pärleid sigade ette loobitud. Hea, et ma nii kaugel olen ja siia jõuavad juba lahustunud emotsioonid. Aga piltide järgi tundub, et pidu ise oli vahva ja osalised rõõmsad. Kui ma nüüd oleksin moepolitseinik, siis ainult üks märkus mul olekski - see puudutab habemikke. Kui vanemaealistel härrasmeestel on habe ilusti piiratud ja kammitud, siis noormeestel pole ilmselt pähe tulnudki mõte käia enne pidu juuksuri/habemeajaja juures ja lasta ka oma habemele "soeng" teha. Mul pole midagi habemike vastu, aga ei ole eriti ilus silmale vaadata korrapäratut karvatuusti meesterahva näos, eriti, kui tema käevangus on imeilus neiu, kellel peas kena soeng ja kaunis kleit seljas. Ja teine tähelepanek ka - kuhu jäi Raivo. E. Tamm? See oli nüüd küll vist esimene teleülekanne tähtsalt sündmuselt viimase aasta jooksul, kus teda kohal ei olnud ja temalt intekat ei võetud. Milline ebaõiglus!
Meie puhkus siin soojal maal, + 30 kraadi juures (lugesin just, et täna öösel olla Eestis kõikse madalam temperatuur sellel talvel) kulgeb väga rahulikult. Kui oma villasse kohale jõudsime, polnud eelmised külastajad veel lahkunud. Natuke segadust see tekitas, kuid olime sellega arvestanud, et jõudes varem kohale, kui ametlik tšekk inn ette näeb, võime seista silmitsi väikese kaosega. Kuid kõik laabus ilma ekstsessideta, koristajad tegutsesid kärmelt ja juba tunni aja pärast saime ennast täieõiguslike villa omanikena tunda. Täna on neljas päev. Kõik on täpselt nii, kui eelmisel aastal - vaikus, rahu, soojus, mõnus bassein, džungli hääled (meil on oma aiake palmipuudega ja muude džungli taimedega).




Juba esimesel õhtul köitis meie tähelepanu väga kummaliselt häälitsev olend, keda näha ei olnud, kuid kelle hääl meenutas nagu papagoi kõnelemist, kes kõigepealt köhatab hääle puhtaks ja siis käriseva häälega korrutab mitu korda sõna "Okei". Selline teguviis kordus terve õhtu ja isegi öö. Mõistatasime tükk aega, kes küll võiks meie aias sellist häält teha. Ja välja mõtlesime, loomulikult koos guugliga! Tegemist on  armunäljas isase gekoga, kes niimoodi hõigates püüab leida mõne emase geko tähelepanu. Kahjuks ükski emane ei suvatse noormehele vastata ja nii jätkuvad need südantlõhestavad armuhüüded ikka edasi. Ega meil neist lugu pole, aga öösel tahaks ikka magada ka vahetevahel. Imestama paneb, et kuidas nii pisikese loomakese sisse nii suur hääl ära mahub. Aga eks ennegi on armuvalus vaevlejad saanud hakkama enneolematute tegudega. Geko pole küll ainuke elukas, kellega me siin territooriumi jagame. Täna hommikul leidsin terrassilt ilmselt vanadusse surnud prussaka, kes nägi välja selline:
Oeh, elusast peast ei tahaks temaga kohtuda, saaksin ilmselt südamerabanduse. Loodetavasti ei ole sellised prussakad inimsööja kalduvustega.
Aga kõige rõõmsam hetk oli eile hommikul, kui kohtusime oma armsa masseerijaga, kelle käte alla me juba eelmisel aastal  oma lupjunud kered usaldasime. Kui ta astus meie väravast sisse, siis olime nii õnnelikud, ma pole juba ammu kohanud kedagi, kes minu nägemisest nii suurt rõõmu tunneks, v.a. lapselaps. Tund aega üle kere masseerimist on väga mõistliku hinna eest - 10 eurot. Kuigi see mõnu on palju rohkem väärt! Igatahes laseme ennast siin veel palju kordi mudida.
Eile õhtul seadsime sammud Oliivi restorani. Ei tea küll, miks me eelmisel aastal seda söögikohta, mis asub meie villast 2 minuti jalgsirännaku kaugusel, vältisime. Seekord enne reisi otsisin Tripadvisorist head söögikohta Hua Hinis ja mis selgus - et üks parimaid ja kõrgelt hinnatud restoran on Oliiv, mis asub meie vahetus naabruses. Ja meie muudkui sõitsime õhtuti linna, selle asemel, et nautida Tai toitu oma kodu ukse all. Inimene ikka õpib kogu elu. Muidugi selgus kohapeal, et kõik kohad olid juba reserveeritud (see on väga väike söögikoht), kuid saime toitu kaasa tellida ja nautisime seda kodus. Mina võtsin traditsioonilise Tom Yum krevetisupi - ohh, kus oli alles tuline suutäis. Tulekahju kustutamiseks allaneelatud õllel oli lihtsalt vee maitse. Hingeldasin veel tükk aega pärast söömist, et saada tagasi oma normaalne elurütm. See supp oli oma hinda väärt! Broneerisime täna õhtuks Oliivi restosse kohad  ära,  sest kui juba supp nii hea oli,  siis ei saa ka teiste roogadega alt minna. Ja mis oleks puhkus ilma nauditavate toitudeta?
Pidage seal karmis kliimas vastu, meiega on kõik hästi! Isegi mu tervis taastub kenasti ja mu köhahood on palju harvemad ning ka mu kadumaläinud hääl on tagasi tulnud. Olge teie ka terved!



laupäev, 24. veebruar 2018

Tagasi paradiisi

Enamusele kangastub paradiis silme ette kui roheline palmisalu valgel liival sinise laguuni ääres. Aga ka väike basseiniga villa eemal käratsevatest turistilõksudest võib olla paradiisiks, kui tahad saada eemale külmast talvest,  poliitkähmlustest ja kõrgetest kütusehindadest. Eemale Eestist, et rahus ja vaikuses tähistada isamaa väärikat juubelit. Tegelikult veedame 24. veebruari 10 kilomeetri kõrgusel maakera kohal ja tervitame sealt oma kallist Eestimaad. Jääb küll nägemata enneolematu uhke pidu ja valamata nii mitmedki härdusepisarad, aga eks siis hiljem saab lugeda arvustusi, kui tore see kõik oli ja kui rõõmsad kõik Eesti elanikud olid.  Terve see juubelinädal on olnud nii enneolematult südamlik, et iga asja peale tuleb pisar silma - kogu aeg saan kinnitust, et ei ole maailmas paremat paika elamiseks, kui Eesti! Meie aga kõlistame siis lennukis oma šampanjaklaase ja lehvitame trikoloori.
Esialgsed reisiplaanid koos tütrega olid tehtud erinevatesse sihtkohtadesse - valikus olid Mauritius, Sri Lanka, Bali, Maldiivid ja Vietnam. Kuid mida suuremaks meie haare läks, seda kahtlevamaks me muutusime ja ühel hetkel otsustasime, et kõige kindlam on minna tagasi sinna, kus olime ka eelmisel aastal - Taisse. Hua Hini, oma armsasse villasse. Ehk nagu Innu ütles - oleme nagu Norra pensionärid, kes alati ühes ja samas kohas suvitavad. Eesti Ekspressis oli selle kohta kirjutis, et kui inimene väldib muutusi ja ei otsi enam midagi uut oma ellu, siis ta järelikult on vanamehestunud. Kas ma nüüd just mehemaks muutunud olen, aga vastab tõele, et kindla peale minek tundub palju turvalisem, kui sukelduda pea ees uude tundmatusse kohta. Isegi lennufirma valisime sama mis eelmine kord, ikka selleks, et oleks täpselt teada, mis meid ees ootab - palju ruumi pikkadele jalgadele, imeilusad Tai päritolu stjuardessid, kes loevad su soove silmadest, maitsvad söögid ja joogid. Ainult selle vahega, et start antakse seekord Stockholmist, mitte Oslost. Ühed Põhjamaad kõik! Ka kohvrit pakkida on seekord palju lihtsam - poole vähem riideid ja poole rohkem raamatuid. Eelmine kord sai mu lugemisvara mõni päev enne puhkust otsa, seekord loodan lõpuni välja vedada.
Seega, ees on ootamas 2 nädalat päris suve, mille järgi on kohutav igatsus olnud juba terve aasta. Ainuke asi, mis teeb murelikuks - nagu viimasel ajal kombeks, õnnestus mul just enne reisi haigeks jääda. Tavaline külmetushaigus, mis minu jaoks alati lõpeb mingi jamaga. Aga tuleb loota Tai tervendavasse kliimasse, peaasi, et sinna ikka kohale jõuame!

Reisi alguspunkt oli Tallinna sadam - laevaga Rootsi ja sealt lennukiga otse Bangkokki. Laeval pidime kohtume miljonite lemmikuga Ott Leplandiga, kes oleks aidanud  mööda saata meie esimese puhkusepäeva  õhtu oma imeliste lauludega (programmis oli ta kirjas), aga me ei suutnud teda kuskilt üles leida ja lõpuks olime juba nii väsinud, et läksime magama. Aga küllap nägime teda unes. Praegu istume  Arlanda lennuväljal, lounges,  kus ootame pardaleminekut Norwegiani õhusõidukile. Lennuk stardib varsti ja 10 tunni jooksul püüame igati väärikalt tähistada oma armsa Eesti  juubelit. Ja südamest tunnen kaasa neile õnnetutele, kes täna võtsid ette sõidu Lätti - pole vist väga mõnus istuda tundide pikkuses ummikus nii kaunil päeval ja kiruda oma rumalust. Selle asemel oleks võinud veeta toreda päeva oma pere seltsis. Elagu Eesti!