Laupäev, 11. juuli 2015

Uued saavutused

Peaaegu  kuu on möödunud viimasest postitusest. Ma ei tunneta, et oleks toimunud erilisi arenguid minu sportlikus vormis, kuid kas peakski? Olen tasapisi toiminud nii, nagu minu fitlap.ee programm ette näeb - 60 minutit nädalas rabelemist, kuigi tegelikult rabelen rohkem, sest 2 korda nädalas ca 5 km jooksmiseks ja lonkimiseks kulub mul kokku  90 minutit, pluss 30 minutit jõuharjutusi, seega kokku 2 tundi nädalas. See on täiesti piisav, et olen saavutanud stabiilse kehakaalu ja ei võta enam alla, aga juurde ka ei tule midagi. Liitusin ka Endomondos loodud salajase grupiga "Challenge:
Pean möönma, et mõnedel jooksukordadel olen jäänud oma võimetele alla - ei ole suutnud joosta järjest 2 km, ilmselt on siin süü olnud vahepealsel kuumalainel ja teeäärsel maasikapeenral, mis on vähendanud minu huvi jooksmise vastu - jalad kohe iseenesest juhivad mind rajalt kõrvale, et maiustada metsaandidega. Üleüldse on selle sportimisega see hea asi juurde tulnud, et märkan 100 korda rohkem looduses toimuvaid protsesse. Millise mühinaga see kõik toimub! Alles olid puudel pungad, nüüd juba selline lopsakus, et annab metsast läbi murda! Kõige ilusam aeg oli, kui õitsesid tuhanded meelespead - see oli imeline vaatepilt, kui teeääred olid sinised. Ja veel imelisem on see, et kui mingid lilled on oma õitsemise lõpetanud, siis tulevad asemele kohe uued tegelased. Ja minu vana hea sõber rebane oskab iga kord oma junni minu jooksurajale sättida just nii, et ma pean jooksmist alustades rehkendama oma sammude pikkust nii nagu kaugushüppaja, et mitte astuda üle paku, st et mitte astuda junni sisse.
Midagi positiivset on veel jooksmise juures - lisaks ähkimisele on aega mõelda. Ühel päeval tulid sellised mõtted. Et miks vanasti ei kirjutatud ajalehtedes sellest, et on näiteks tore seeneaasta? Aga sellepärast, et siis olid palju tähtsamad uudised - viisaastaku plaani täitmised, partei kongressi direktiivid, edusammud kommunismi ülesehitamisel ja muud nõukogude propaganda viljastavad teavitused. Kui see kõik ajalehte topiti, siis ei jäänud ju enam ruumi avaldada nupukest kohalikult kirjasaatjalt, kes tõemeeli kirjeldas, millised enneolematult suured puravikud see aasta seenelisi on rõõmustanud. Mis ma tegelikult avastasin, on see, et me olime ikka meeletus infosulus nõuka ajal. Me ei teadnud midagi tolle aja superstaaride nagu Ada Lundver, Georg Ots, Artur Rinne, Alice Talvik jne eraelust. Ja nüüd saame söögi alla ja söögi peale lugeda Eesti kultuuri koorekihist, kes väisasid Õllesummerit. Jah, väärtushinnangud on kõvasti muutunud. Mul oli au kohtuda Ada Lundveriga umbes 23-24 aastat tagasi, ta oli imetlusväärne naine. Te teate ise ka ju seda tunnet - kohtud kellegagi, ja tunned nagu jumala puudutust. Adaga oli sama lugu. Ta tõmbas minu kabinetis suitsu, vaatas mind oma looritatud pilguga ja ma sain aru, et meelelahutaja elu ei ole meelakkumine. Ada oli filmistaar, kes oleks pidanud oma suurimad rollid tegema Hollywoodis, aga tema tegelik elu kulges Venemaa rongides ja närustes hotellides ning kultuurimajades konferansjeed etendades. Selle ajajärgu nahka läksid meie kõik tolleaegsed superstaarid. Õudsalt kahju... Aga noh, meil on nüüd uued kultuuritegelased, kes pole kunagi kuulanud Pärti ja nautinud Neeme Järvi või Tõnu Kaljuste dirigeerimist.