reede, 9. märts 2018

Tagasi paradiisi, 4. osa

Täna räägime söömisest. Pöördumatult on möödas ajad, kus vaene nõukogude turist võttis kodunt kaasa keeduspiraali, plekk-kruusi ja erinevad konservid, et mitte kulutada vähest valuutat kapitalistlikes restoranides, vaid suunas selle ressursi jalanõudesse, hilpudesse ja kasettmagneetofoni. Tänapäeva inimene naudib puhkusel kõiki võimalusi süveneda kohalike köökide poolt pakutavatesse hõrgutistesse ja tarbib hüva rooga niipalju kui kõhtu mahub. Võid valida odava tänavatoidu ja esmaklassiliste tipprestoranide vahel - keegi ei pane sulle kätt ette ja ei keela elu nautimast.
Meie puhkuse esimene "söögielamus" oli Arlanda lennujaama lounges. Kuna varasemad kogemused bisnesloungedes on olnud ülimalt positiivsed, siis seekord ei osanud midagi hullu karta. Kohapeal aga avanes päris hull pilt - ruum oli räpane, tugitoolid narmendasid, suupisted koosnesid krõpsudest ja kiirsupist (plasttopsi tuli valada supipurule kuuma vett ja voilaa- oligi kuum lurr valmis!). Kui võrrelda seda Tallinna Lennujaamas või ükskõik kus mujal kogetud suurepärase teenindusega, hubaste ja puhaste ruumidega ning maitsvate suupistetega, siis jääb küll arusaamatuks Arlanda lennujaama lounge kontseptsioon. Igatahes vältige seda kohta!
Põrandat ei pühitud ja nii võis sealt leida nii mõnedki kaotsiläinud kurgiviilud.

Kuuma suppi sai ise teha. Tugitoolide paremad päevad olid ammu möödunud.
Lennureisi ajal pakutud söök oli tasemel, süüa oli piisavalt ja toit oli maitsev. Ka juua sai piisavalt, ning kuna oli Eesti juubelipäev, siis lasime endale serveerida vahuveini ja saime nii mõnedki korrad tõsta pokaalid armsa Eesti terviseks. Lehvitasin ka pisikese trikolooriga, kuid suuremat tähelepanu ma ei pälvinud, igaühel oli tegemist rohkem iseendaga ja ühe pisikese riigi 100-s juubel ei läinud ülejäänud pardal olijatele absoluutselt korda.
Oma suvituspaigas oleme tänaseks kokku külastanud kolme toitlustusasutust. Oliivi restoranist olen juba juttu teinud, ühel õhtul väisasime rannarestorani Takiapi beachil. Seda külastasime ka eelmisel aastal ja juba tollest korrast jäi meile meelde, et hoolimata meeletust teenindava personali hulgast tuli oma toitu oodata hiiglama kaua ja nii nagu ka eelmine kord, jäid ka seekord mõned asjad lauale toomata. Aga üks põhjus, miks me sinna ikka tagasi läksime, oli mälestus ilusast merevaatest ja maitsvatest kokteilidest ja seegi kord ei pidanud vähemalt selles osas pettumust tundma. Pealegi on kõik need teenindajad nii armsad ja kogu aeg vabandavad ette ja taha ja no kohe kuidagi ei saa nende peale pahaseks minna. Vastupidi, see teeb natuke nalja.
Margariita ja Mohiito
Pakutud krevetiroog oli võrratu oma välimuse poolest, kuid maitse osas jällegi väike pettumus. Liiga kuiv oli see krempel.
See roosa lill jäi miskipärast söömata. Ilus oli küll.

Aga tõeline vau elamus alles ootas meid ees - tuli välja, et meie oma kodutänava otsas Soi 112 nurga peale on rajatud täiesti uus söögikoht Corner 112, kus sa võid ise sümboolse raha eest (250 baati) grillida endale niipalju süüa, kui sulle sisse mahub, ja valik on alates krevettidest lõpetades lihaga. Ühesõnaga, kui olime saanud oma airbnb hostilt vihje sellise toitlustusasutuse kohta, seadsime oma sammud otsejoones sinna (ca 1 km jalgsi meie villast). Tõepoolest - meie saabumisel astus kohe meie juurde söögikoha omanik, kes tutvustas ennast Kristof'ina Belgiast. Ta sai ka üsna ruttu aru, et me pole kohalikud, seega järgnes kohe küsimus - where are you from? Riigi nimi Estonia ei öelnud talle muidugi midagi, kuid väike lühikursus geograafiasse asetas meid üsna kenasti tema teadvusesse ja seosed Põhja-Euroopa ja Skandinaavia lähedusega  aitasid natuke tema silmaringi avardada. Kontseptsioon on ülilihtne - osta omale söögi vaucher (joogi oma ka muidugi, mis on ka üsna sümboolse hinnaga) ja grilli oma laual oleva väikese grilliga niipalju süüa, kui tahad.
Selline mõnus vabaõhu restoran, mis ei ole veel üle rahvastatud, sest see on alles täiesti uus asi!


Igal laual on väike grilliaparaat, mis mahutab korraga piisavalt palju grillitavaid asju ja kus toit valmib üli kiiresti.

Ise grillime, ise sööme! Nõud koristab aga abivalmis teenindaja, ei pea ise kuhugi ära viima.

Kõige ägedam ongi see, et võid piiramatult grillida värskeid jõekrevette ja neid teisi suuri jurakaid krevette, mille eest pead mujal söögikohas hingehinda maksma ja kunagi ei tea, kas nad seda raha väärt on. Mina olen nüüd kolm õhtut ise endale neid elukaid grillinud otse oma silma all ja no tõepoolest - maitse on ikka ehe! Muidugi ei saa üle ega ümber siin pakutavatest searibidest - õnneks on need juba kohalike kokkade poolt ära grillitud, nii et ainuke vaev on nad oma kõhtu pigistada. Nämma.  No ja siis muidugi veel arvukad kanavardad, loomalihavardad ja muud lihaviilakad. Kõige maitsmiseks lihtsalt ei jätku kõhus ruumi. Delikatessiks olid küpsetatud ananassid.
Lisaks väljas käimisele kasutasime ka koju söögi tellimise võimalust. Sest esimesel nädalal me lihtsalt ei raatsinud oma villast lahkuda - vajadus rahu ja vaikuse järele oli hullupööra suur.
Kuller toob tellitud toidu sulle otse koju. Kõike ei jõuagi korraga ära süüa.
Sellest hunnikust jätkus kaheks õhtuks ja üheks päevaks. Ja ka siis ei jõudnud kõike ära süüa. Ainuke, millest siiani puudust olen tundnud, on need tänaval küpsetatud banaanitäidisega pannkoogid, aga selle mõnu jätame pühapäeva õhtuks, kui oleme Bangkokis - mingi elamus tuleb ju ka Tai pealinnast  saada. Ja see ei pea mitte olema sudu, meeletud liiklusummikud  ega miljonid inimesed, vaid lihtsalt tagasihoidlikult toidukärult ostetud pannkook.  

pühapäev, 4. märts 2018

Tagasi paradiisi, 3. osa

Kui 24. veebruari etendus lõhestas järjekordselt eestlased kaheks (ühed, kes käisid Lätis ja teised, kes ei käinud), siis 3. märts läheb ajalukku kui päev, mil Eesti rahvas (st žürii ja telefonihääletajad) ennast kokku võttis ja jälle üheks sai. Aitäh, armas Elina! Sinu imelist esitust kuuldes tulevad mul siin kuumas Tais külmavärinad peale. See on ka ainus kord, kus külmetanud olen, sest siin on ju tapvalt soe, isegi kuum olla. Mis on õudselt mõnus, kui mõelda, kui külm ja vastik oleks praegu kodukandi kliimas olla. Mina pean soojas olema!
Meie geko tunneb ennast ikka kurvalt ja laseb õhtuti ja öösiti kõlada oma armuhüüetel. Ükski emane ei ole talle halastanud veel. Kuna mul pole õnnestunud temast pilti teha, siis panen lihtsalt blogi illustreerimiseks siia ühe geko pildi internetist. Kinnitan, et pildil oleval gekol pole midagi ühist käesoleva loo kangelasega.
Kuigi oleme seekord üllatavalt hästi kohanenud ajavahega, siis täna öösel millegipärast olin suht unetu ja olin sunnitud kuulma päris kaua kestvat hulkuvate kutsude pöörast haukumist, ulgumist, klähvimist ja ilmselt ka suuremat sorti purelemist, mille käigus nii mõnigi peni võis kaotada ka oma elu. Sest tõepoolest, kaeblikud järelehüüded kestsid kella 5-ni hommikul. Siis hakkasid õnneks kõik ümbruskonna kuked kirema, nii et kukelaulu saatel õnnestus mul lõpuks uinuda.
Kaks korda käisime siin kohalikus Oliivi restoranis. No tõepoolest, toidud on siin maitsvad ja taskukohased. Kuna siin pakutakse nii Itaalia (omanik on itaallane ja kokk on taimaalane) kui Tai toitu, siis esimesel õhtul tellisime pastaroad - olid väga maitsvad, pasta oli koha peal tehtud. Järgmisel õhtul spetsialiseerusime kohalikule köögile ja polnud põhjust nurisemiseks, ka seekord saime kõhu täis. Eks meie elu keerlebki rohkem söömise, puhkamise ja lugemise ümber. Ma pole nädala jooksul isegi linna saanud, no ei raatsi siit aia ja basseini seest välja astuda! Täna aga ikkagi läheme koos linna, sest meie vee tagavarad on otsa lõppenud. Ja noh, vahelduseks võiks teisi eestlasi ka näha, sest väidetavalt on Innu, kes on kaks korda juba linnas käinud, neid siin kohanud. Eestlased ju tunneb alati välismaal ära selle poolest, et nad on kõva jutuga ja teevad kohatuid kommentaare kohalike elanike ja olude kohta, sest nad on veendunud, et keegi teine peale nende eesti keelest aru ei saa. Aga võta näpust! On teisigi keeleoskajaid :). Toredat nädalavahetuse lõppu kõigile kodustele!