Reede, 19. oktoober 2018

Minu Kiiev, vol 2.

Kiiev on uskumatult äge linn ja siin oleks paljutki avastada, kui ainult oleks aega rohkem. Meie põhiline aur on kulunud Ruudiku (see on Ruudi ukrainakeelne nimi) hoidmisele ja kohalike vaatamisväärsustega tutvumine on jäänud tahaplaanile. Kuid isegi need mõned tuurid, mis ma olen siin Kreschatiku ümbruses teinud, kinnitavad minu uskumust selle kohta, et see on euroopalik, erakordsete ostu- ja vabaajaveetmise võimalustega linn. Silma torkab, et kiievlased armastavad hullupööra kohvi juua, tänaval on iga 50 meetri peal Coffe Corner või Coffe Point putkad, kus poole kuni 1 euro eest saab osta topsitäie igasuguse maitsega kohvi. Ja enamus inimesi tulebki sulle vastu, kohvitops näpus. Proovisin ka ja oli väga mõnus.
Viisnurk on selle torni otsas
Terve Krestchatiku tänava (Kiievi peatänav, pikkus 1,2 km) hävitas II Maailmasõjas taganev Punaarmee,  pärast sõda ehitati see üles uusklassikalises stalinistlikus stiilis. Ka siin leidub oma viisnurgaga maja, nagu meilgi Tallinnas Tartu mnt ääres. Hävinud hoonete seas olid Kiievi linnaduuma, Kiievi börs, hotell Natsional ja Ginxburgi Maja. Iseseisvusest saati on tänavat ulatuslikult renoveeritud. Tänapäeval on Hreštšatõk (nii kirjutavad seda ukrainlased omas keeles) nii tähtis administratiiv- ja ärikeskus kui ka turistide seas populaarne vaatamisväärsus.

2010. aastal kuulus Hreštšatõk Euroopa 20 kõige kulukama ostutänava hulka, mis mõnes mõttes vastab tõele, kui sa ei tea, kuhu tegelikult ostlema minna. Allpool minu kogemused. Õppige ikka teiste vigadest!
Ühel päeval lippasin CUM-i (tsentralnõi univermag ehk keskkaubamaja). Kuigi Liis hoiatas, et see on üks kallis kaubamaja, tahtsin ikkagi ise selles veenduda. No tõepoolest, kui ma peaustest sisse marssisin, oli mul kohe selge, et see koht ei ole minu jaoks. Tegin puhtalt viisakusest 2. korrusele ringi peale ja tundsin endal pidevalt kogu teenindava personali luuravaid ja kahtlustavaid pilke. Oli ilmselge, et ma ei kvalifitseeru Araabia sheigiks, mõne kuningriigi printsessiks või nafta puurtorni omanikuks. Aga just sellist publikut võib CUM-is kohata. Lahkusin sealt päris kiiresti ja kui jälle värske õhu kätte sain, siis tundsin ennast palju paremini. Meie enda elamise kõrval on üks uhke kasuka ja muude ilusate hilpude pood. Kuna marsime sellest iga päev mitmeid kordi mööda, siis on kummastav vaadata, kuidas poes ainsad viibivad inimesed on turvamees, kellega me juba peaaegu teretame läbi ukseklaasi, ja müüjapreili. Mitte ühtegi ostjat nädala jooksul ma seal näinud ei ole. Kui igav võib neil seal päev otsa istuda või seista ja mitte midagi teha.
Hoopis parem lugu on nende poodidega, mis ei ole välismaiste brändide esindused, vaid kus müüakse Ukraina oma disainerite moeloomingut. Uskumatult suur valik rõivaid soodsa hinna eest! Ja pealekauba veel ilusad ka, palju on värve ja nagu ma juba ka varem olen öelnud - tänavapildis on see kõik kajastunud ilusaid riideid kandvate inimeste näol. Ja kui CUM-ist minna edasi umbes 75 meetrit, siis satud sellesse poodi, mille pealkiri on Outlet 70% ja sealt võid osta kõikide tuntud moebrändide kaupa palju soodsama hinnaga kui ükskõik kust mujalt maailmas.
Eile liitus meiega ka teine asendusema ehk Ruudi vanaema Liisi ema näol. Küll see oli alles südamlik kohtumine! Ruudi põimis oma käed ümber vanaema kaela ja tema silmist võis välja lugeda ainult suurt õnnetunnet kohtumise üle oma armsa mamma Maiuga. Mina ei olnud enam mitte keegi. Kuigi jah, vahetevahel olen ma siiski asendamatu. Näiteks täna päeval, kui ühel hetkel tabas Ruudit ilmselt äratundmine, et ta pole juba  5 päeva näinud oma emmet ja issit. Siis oli vaja seda välja näidata enneolematu jonnituuri näol, kuid see ei kestnud  kauem kui 60 sekundit ja me olime jälle sõbrad for ever. 
Õnneks annab lapsehoidja Polina meile õhtuti vaba aega ja siis saame väljas söömas käia. Toidu üle oleks patt nuriseda, kuid kohaliku veiniga ma väga suur sõber ei ole, liiga kuiv minu jaoks. Samas  kohalik vein on siiski 2 korda odavam kui import. Pokaali (150 ml) saab kätte 2 euroga. Täna õhtul väisasime Spotykachi restorani, mis on Tripadvisori poolt hinnatud paremusjärjestuses number 2 restoraniks Kiievis. Ei tulnud pettuda - meid teenindas suurepärane kelner, kes täitis kõiki kõrgema klassi teenindusnorme, ja ka toit oli supermaitsev. Kuna polnud juba nädal aega söönud sialiha, siis tellisin grillitud karbonaadi ja ei pidanud pettuma.
Taldrikud on out, serveeri toitu lõikelaual, see on in!



  Ühesõnaga - meie lühike kohtumistuur oma lapselapsega on kohe lõppemas, kuid ma usun, et see pole mitte viimane kord ja üsna pea sean ma oma lennuki Kiievi poole teele! Sest on, mida siia avastama tulla!

Esmaspäev, 15. oktoober 2018

Minu Kiiev

Ükskõik millise reisi õnnestumise esimene eeldus on suurepärane ilm sihtkohas. Alles siis tulevad mängu head reisikaaslased, kohaliku köögi hõrgutised ja suurlinna imposansed skulptuurid ja ausambad. Nagu te aru saate, on vähemalt esialgu reis õnnestunud - ilm on Kiievis suurepärane, taevas ei ole ühtegi pilveräbalat, päikese käes on suisa palav ja  ja sellist ilma lubatakse kuni meie reisi lõpuni. Tegelik eesmärk, miks nii pikk reis ette sai võetud, peitub hoopis Ruudis, kelle asendusvanemateks meil järgmise 5 päeva jooksul on au olla. Kas selle austava ülesandega ka hakkama saame, see selgub üsna pea. Igatahes mingit võõrastamist Ruudi poolt pole siiamaani olnud ja läbisaamine on meil super.
Apartement, kus me elame oma Kiievi perioodil, asub otse linna südames, kiviviske kaugusel Krestshatikust. Kahe esimese päeva jooksul oleme jõudnud juba tutvuda paari kilomeetri raadiuses asuvate Kiievi vaatamisväärsustega ja peab ütlema, et tegu on suure ja ilusa linnaga, rahvast on siin palju, melu käib Krestshatikul nädalavahetusel täiega.Kaks päeva järjest peetakse ka riigipüha - Ukraina kaitsjsate päeva, mis on pühendatud neile inimestele, kes 2013-14 aasta sündmuste käigus Maidanil hukkusid. Kogu kesklinn on täis sõjaväge, politseinikke ja rahvuskaartlasi, kes ilmselt kas tähistavad üheskoos rivis seistes rahvuspüha või on siia koondatud lihtsalt igaks juhuks rahutuste ärahoidmiseks.
Iseseisvuse ausammas
Ausambad on siin suured, meie Tallinnas asuv ja tihtipeale tellingutest ümbritsetud vabaduserist on tibatilluke võrreldes Maidani  asuva uhke Iseseisvussambaga. Inimesed hoiavad siin hukkunute mälestust hoolega, nende pildid on ühe müüri peal pikas rivis ja kaunistatud lillede ja küünaldega. Maidanilt edasi liikudes satume järgmise suurejoonelise monumendi juurde - Rahvaste Sõpruse Kaar.
Rahvaste Sõpruse Kaar
Rajatud on see NSVLiidu 60 aastapäevaks (1982) Kiievit läbiva Dnepri jõe paremkaldale. Kahjuks polnud  sõpruse tugevdamise eesmärgil rajatud monumendist  kõige vähematki tolku, sest pinev vastasseis idas asuva naaberriigiga ei näita leevenemise märke. Sellest annavad märku ka suveniirimüüjate kaubaväljapanekud, kus muuhulgas troonivad Venemaa presidendi näopildiga kaunistet vetsupaberirullid. Dnepri paremkaldalt avaneb aga hunnitu vaade Kiievi muudele linnaosadele, mis kaugelt vaadates meenutavad meie Lasna-, Musta- ja Õismäge, aga on palju kordi suuremad. Elab ju Kiievis peaaegu 3 miljonit inimest ja kuhugi peavad nad ära mahtuma.
Ühesõnaga - Kiiev on suursugune, kuid samas üliodav metropol. Hinnad toidupoodides rabavad jalust, aga me oleme käinud siiamaani alles ühes poes. Papa soetas ühe euro eest 1,3 liitrise õllepudeli, mis teeb siin õlle hinnaks 0,77 senti. Ja pean tunnistama, et tegu oli väga hea õllega. Sisuliselt on hinnad siin siis õlle järgi otsustades 3 korda odavamad kui Eestis. Ka väljas söömas käia on suhteliselt odav, esimesel õhtul käisime neljakesi ühes populaarses ja peenes restos, kus me ei koonerdanud ei söögi ega joogiga ja lõpuks tuli meil arve kokku koos jootrahga 2200 grivnat, ehk 18 eurot per nägu. Seda on ikka vähe pika õhtu eest peenes restoranis.
Kuna me veel eriti palju siin ringi traavinud ei ole, siis pole ka eriti millestki muljetada, kuid üks asi on küll silma jäänud - teenindajad lihtsas poes või sööklas ei ole just kõige sõbralikuma olekuga. Eriti eemlepeletavate nägudega on aga turvamehed firmabutiikide ukse peal. Sünges mustas ülikonnas, pöetud siilisoenguga ja kurja silmavaatega turvamees annab enda olekuga igati märku, et sa ei ole oodatud tuulutama oma tuhandeid selles poes. Seega - Gucci, Prada, Louis Vuitton ja teised moemaailma tegijad - pühkige suu puhtaks minu rahast. Aga tundub, et Kiievi elanikele selline jõuline ättituud meeldib, sest rahvas käib siin väga kenasti riides, palju kenamalt, kui Tallinnas.
Poole tunni pärast siirduvad Ruudi vanemad pikale lennule teisele poole maakera, seega meie seiklus alles siis algab! Püsige online!
P.S. Pildid on internetist maha viksitud.