Teisipäev, 23. detsember 2014


Jõuluepistel

5 aastata tagasi elasime hoopis teises maailmas. Oli masu aeg, palju töötuid 50+ vanuste seas ja vähe lootust, et tööandjad neid märkaks.  Vähesed vabad töökohad täitusid energiliste noorukitega, elukogemust ei hinnatud millekski, kandideerimisavaldused, millel kandideerija sünniaasta jäi eelmise sajandi 50-60-ndate aastate paiku, rändasid paberihunti. Vanad olid out.
Sellist suhtumist oli vaja muuta. Kõik, kes vähegi kursis projektiga „Vanemaealised – väärtsuslik ressurss tööturul“, teavad, et see ei olnud võimatu missioon. Napilt kolm aastat pärast projekti käivitumist hakkasid 50+ vanuste temaatikat kajastama peale meie kodulehe ka üle-Eestiline meedia. Ühtäkki teadvustati, et selles vanuses inimesed ei olegi veel senti surmale võlgu ja võivad väga edukalt oma tööde ja toimetamistega hakkama saada.
Kuidagi on nii juhtunud, et isegi meie omaaegsed noorpoliitikud on märkamatult 50 aasta künnise ületanud ja nad kindlasti ei taha tunda ennast üle parda visatuna. Tundub, et hoopis raskem on ennast teostada noorel, äsja koolipingist tulnud noorel, kellel puudub nii töö- kui ka elukogemus ja kellest tööandja polegi enam huvitatud. Tasub ju eelistada seda, kes on oma elus midagi saavutanud, kellel on lai silmaring ja kes on kohanenud kiiresti muutuvate oludega. 50+ põlvkond just selline ongi.
Olen kindel, et 5 aastat tagasi alanud missioon on oma eesmärgi täitnud -  vanemaealised on ühiskonnas läbi löönud. Jah, on veel küllaga kibestunuid, kes on jäänud kinni oma vanadesse hoiakutesse ja kelle arvates on kõik teised süüdi nende halvas elus. Aga õnneks on veel rohkem neid, kes elavad tänapäevas ja vaatavad lootusrikkalt tulevikku.
Nüüd tuleb hoolitseda selle eest, et ei tekiks olukord, kus noored on out. Tasakaalu ei tohi kaotada. Noored on need, kes elu edasi viivad, nad on meist targemad ja andkem neile võimalus ennast teostada, pakkudes oma elukogemust toeks. See võib isegi üsna raske olla, sest keeruline on murda müüti, et noored on rumalad ja tänapäeval omandatav kõrgharidus on poole viletsam nõukaajastu omast. Rootsi tänapäeva filosoof, laulukirjutaja, produtsent ja muidu aktiivse eluhoiakuga härrasmees Alexander Bard on andnud soovituse: „Kui tahad elus edasi jõuda, siis vaata, mida teevad lapsed ja õpi neilt!“ See on parim mõttetera, mida ma kunagi kuulnud olen.

Jõuluajal tulevad lapsed koju koos oma lastega. Olge avatud meeltega ja pange tähele,  mida need tirtsud ja põnnid teile õpetavad! Kui mitte kõrgemat matemaatikat, siis seda kindlasti, et tuleb osata rõõmustada heade asjade üle ja olla siiralt tänulik, et su elus on sellised vahvad tegelased.

Rahulikku jõuluaega ja armastust kõikidele!

 

Laupäev, 11. oktoober 2014

Viimse päeva mõtisklus

Minu andunud blogilugejad on teinud mulle lausa kirjaliku noomituse, miks olen jätnud eilse päeva blogimises vahele. Aga saage aru, ma olen ju puhkusel ja tahaks ka oma FB sõpru säästa sellest, et nad peavad iga päev ohates konstateerima, et juba jälle see hull siin kirjutab mittemillestki mittemidagi. Kõigile rahustuseks - see on viimane sissekanne, sest täna on meie viimane päev selles imetoredas puhkekodus ja meie tuusik hakkab lõppema.
Vanasõna, et raha eest saab kõike, vastab tõele. Ühel õhtul teenindas meid kelner Mahmud nii kenasti, et papal polnud kahju talle hea teenuse eest natuke preemiat maksta. Pärast seda on meid veelgi paremini koheldud - alati on laud meile resreveeritud ja ei pea ootama kauem kui 5 sekundit, kui juba tuuakse meie joogid lauda. Hea teenuse eest tuleb ikka maksta, verbaalse preemiaga ju peret ei toida.
Täna on ilm suhteliselt pilvine, aga ega see meid väga ei kurvasta, väike vaheldus sinisele taevale ja eredale päikesele kulub täitsa ära. Ja kuna on laupäev, siis ongi tore, et ei pea seda tüütut päevitamise tööd tegema, saab lõpuks ometi puhata ka.
Igatahes teeme juba järgmiseks aastaks puhkuseplaane ja kui elu ja tervist ikka antakse, kavatseme siia piirkonda kindlasti tagasi tulla. Muidugi on ka siin mõned varjuküljed, nagu näiteks üks verejanuline sääsk, kes meid igal öösel kimbutamas käib ja kelle tegevus tagajärjel me igal hommikul avastame uued kublad oma kehal. Aga see on tõesti pisiasi.
Kuna see on väga lastesõbralik puhkekodu, siis oleme papaga unistanud, kuidas järgmine kord koos oma lapselapsega siia tuleme. Talle kindlasti meeldiks siin pööraselt. Elame, näeme!
Jääb veel ainult loota, et ka tagasisõidul on meil kohad lennukis varuväljapääsu juures, mis oleks nagu täpp i peal, et tunda täielikku rahulolu puhkusereisist.
Kellel plaanis oma puhkuseplaane pidama hakata, tutvuge pakkumistega delfiin.eu kodulehel ja kontakteeruge Ijaga - minu kontaktid temaga olid südantsoojendavad. Ja mida muud ongi vanainimesel vaja - et keegi temaga lihtsalt tegeleks ja ei peaks paljuks sinu soovide vastu huvi tunda.
Nii lihtne see elu ongi!

Neljapäev, 9. oktoober 2014

Dieedipidamatusest.

Juba mitmes hommik ärkan ma üles tõotusega, et tänasest algab dieet. See mõte ei ole mulle muidugi võõras ka puhkusevälisel ajal, ikka ja jälle seisan valikute ees, kas minna poodi ja osta suuremad riided või natuke pingutada, st nälgida, ja võin oma armsate vanade hilpudega edasi käia. Miks see mulle nii tähtis on? Lihtsalt sellepärast, et ma ei seedi silmaotsaski mõtet, et tuleb minna shoppama. Kuna mul puudub täielikult arenenud maitsemeel ja otsustusvõime, siis on mingi riidehilbu lappamine poes minu jaoks võrdväärne elutähtsa otsuse langetamisega. Parem selliseid keerulisi olukordi vältida.
Aga siin Türgis ei tule sellest dieedist küll midagi välja. Nad kohe teevad kõik selle nimel, et sa siin ennast lõhkemiseni täis mugiksid. Juba sööma minnes seisavd tähtsad persoonid ukse peal ja soovivad sulle head isu. Põhiroad küpsevad otse sinu silmade all. Salatite ja juustuvalik pimestab. Sööd ühe taldrikutäie tühjaks ja juba vasardab kuklas mõte, et aga see, too ja ka too kolmas toit on ju veel maitsmata. Ja kui oled oma tavapärasest toidukogusest sisse kühveldanud kahekordse koguse, siis oleks ju lausa patuasi jätta maitsmata kõik need oivalised magustoidud, mis lõpuks su keele alla viivad, nii et sa ei saa enam isegi oma täiskõhutunde üle nuriseda. Ainult veel ägiseda saad natuke. Vot niimoodi hoolitsetakse siin sinu kehakaalu kasvu eest.
Lisaks sisemisele ilule hoolitsetakse ka välimise ilu eest. Juba mitmes päev järjest tüütab meid üks noormees sellega, et tahab meid väevõimuga viia iluprotseduuridele. Külap me näeme piisavalt koledad välja, sest ta lubab meile super allahindlust. Aga me ei allu provokatsioonile ja jääme endale kindlaks. Küllap toidab meie meelekindlust ka asjaolu, et noormees, kuulnud, et oleme Eestist, tegi kohe järelduse, et oleme kõik ühest nõukogude liidust ja et oleme ühest rahvusest, teadagi et venelased. Nii need asjad ikka ei käi, noormees! Täna uurisin välja, et tüütu tüüp ise on turkmeenlane. Saan aru, et ta peab ka oma palga välja teenima, aga mingi viisakuse piir peaks ka alles jäâma. Nõukogude liitu pole juba ammu olemas ja see naša mentaliteet peaks ka ükskord kaduma. Niipalju siis ühe väikese rahvakillu enesemääramisôigusest.
Pärast pikka targutamist vôeti lõpuks ka kooseluseadus riigikogus vastu. Mille üle on mul hea meel. Facebookis levis Kertu Rakke arvamus traditsioonilisest perekonnast, mis oli selge sõnum selle kohta, et traditsiooniline Eesti perekond on pigem üks õnnetu kooslus, mille nimel ei tasugi väga võidelda. Ma lisaks veel juurde, et viimasel ajal on lisandunud traditsioonilise peremudeli hulka ka selline pere, kus ema on töötu, isa on töövōimetuspensionär (töövõime on ta kaotanud mitte tööd tehes, vaid ohtralt alkoholi tarbides) ja lapsi aina sünnib sellesse peresse juurde. Vaesed lapsed, kellle kaela nuheldakse vanemate patud. Kuidas sellist peret kaitsta süüdimatute vanemate eest, hr. Varro Vooglaid?

Kolmapäev, 8. oktoober 2014

Lastedisko

Täitsa juhuslikult sattusin täna laste diskole. Teadsin küll, et siin korraldatakse igal õhtul lastele tantsulkasid, aga et see toimub siinsamas basseinibaaris, seda sain alles täna teada. Disko oli äge, lapsed olid vanuses 1 - 15 aastased, ja tantsulood olid kolmes keeles: saksa, vene ja inglise keeles. Kusjuures lapsed oskasid kaasa laulda kõigis keeltes. Ilmselt olid nad siin harjutanud juba mitu õhtut järjest oma juhendajate käe all, sest tantsud tulid väga vahvalt välja. Neid vaadates meenus oma pioneeripõlvest lõkkeõhtud, kus me kohustuslikus korras tantsisime selliseid vahvaid diskotantse nagu "Me lähme rukist lõikama", "kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole" ja "kes aias?" Hiljem, õpilasmalevas lisandusid repertuaari ka salapärane "Šuuder, šuuder, sind ma oma sõbraks võtan, mälestuseks sulle kingin suudluse" ja veel mingi seksistliku orientatsiooniga ringmäng, mis hetkel ei meenu.
Laste disko kestis pool tundi, siis oli vanematel kohustuslik joogipaus ja edasi jätkus juba vanurite disko. Esinema olid kutsutud sellised superstaarid nagu ABBA, Whitney Huston, ja veel mõned, kes kohe meelde ei jäänud, aga kes väga ilusasti laulsid ja meiesugused vanad inimesed tantsima suutsid meelitada.
Täna on  veel selle poolest ka tore õhtu, et papa muudkui teeb välja.  Just selles ongi UAI võlu, et siin saavad mehed ennast tõeliste meestena tunda - ei ole midagi toredamat, kui oma südamedaami kõiki soove rahuldada! Puhkuse lõpuni on jäänud loetud päevad....

Teisipäev, 7. oktoober 2014

Kooselust ja muustki ajupesust

Jälgides viimaseid uudiseid Eestist, selgub, et kooseluseadus on lõhestanud Eesti rahva. Mis ei ole õnnestunud puutinlastel, on õnnestunud homofoobidel. Aitäh, aga minu perekond ei vaja kaitset. Me saame hakkama ja kooselu seaduse vastuvõtmine ei muuda meie perekonnas mitte midagi, ja ma olen kindel, et minu sõpruskonnas samuti. Ma ei saa sellest hüsteeriast aru, mida riigikogu liikmed Reinsalu ja Nool (kes teadupärast oli õigel ajal trennis) praegu üles kisuvad ja kelle huve nad teenivad? Aga loodame terve mõistuse võidule ja aitab poliitikast. Ma olen siiski puhkusel!
Meie kooselu siin Türgi kenas kuurordis koos kõigi teiste puhkajatega laabub suurepäraselt. Basseinibaari baarman keeldub meiega suhtlemast inglise keeles, kuigi ma igakord alustan vestlust inglise keeles, läheb ta sujuvalt üle rahvastevahelise suhtlemise keelele, mis teadupärast on vene keel.
Me ikka vist näeme nii venelaste moodi välja. No mis parata, 50 aastat okupatsiooni on meie nägudesse ja tegudesse oma jälje jätnud. Aga ega pole ka miskit häbiväärset osata mitmeid võõrkeeli, vähemalt ei ole ma siiamaani janusse surnud, ja täna olen ka puhtalt eesti keelega hakkama saanud. Oluline on siiski kehakeel! Viibutad kahte sõrme ja suunad pilgu õllekraanile - ei saa ju kahtepidi mõista, et ma nagu tahaks kolme õlut. Ikka kahte! Elementaarne!
Põhilise aja veedame basseini ääres, aga ujumas käime meres. Täna oli meri rahulik ja nägime suuri kalaparvi meie ümber tiirlemas. Vesi oli läbipaistev, muidu on siin lained üsna sogaseks vee teinud. Aga vesi on suurepärane sellegipoolest. Basseini ääres askeldavad pidevalt animatsioonimeeskonna liikmed, kes ei lase sul sugugi sõba silmale lasta, vaid sunnivad sind vesiaeroobikat tegema, võrk- ja veepalli mängima, osalema kòhutantsukursustel ja kõige lõpuks ka veel pilatest harrastama. Täna tutvusin ka Indiraga - imekauni tütarlapsega Gruusiast, kes siin promob karusnahkadega äritsevat firmat ja kutsus mind privaatsele shoppingtuurile karusnaha poodi. Saime jutule ja Indira tunnistas, et  teenib siin 4 korda rohkem kui kodumaal oma erialal - meditsiiniõena töötades. Kuna minu riidekapp kubiseb kasukatest, siis ilmselt see äri jääb meil katki, kuid Indira ei saanud sugugi pahaseks ja kinnitas, et kui mul iganes peaks olema soov soetada uus kasukas, siis just tema on see õige inimene, kelle poole tasub siin pöörduda. Jätsin selle olulise info meelde.
Täna õhtul on siin hotellis mingi surem showprogramm, aga oleme siin juba tunnikese selle programmi ootuses basseini baaris istunud ja midagi head see endast ei tõota. Hetkel mängib keegi Jelena elektroonilist klaverit, kaverdades tuntud poplugusid, väikesed lapsed kiljuvad rõõmust ja suured inimesed suhtlevad omavahel aktiivselt. Väidetavalt valitakse täna hotelli miss, tehakse kõhutantsu turniir ja kõige lõpuks lubatakse discot. Millegipärast see meid eriti ei köida ja tundub, et kobime varsti oma tuppa vaatama vene telekanalitest, kuidas Ukrainas kohalik armee pommitab koolimaju ja kuidas head vene sõdurid päästavad kohalikke lapsi Ukraina armee jõhkrate tegude eest. Oh seda ajupesu, mis ümberringi toimub. 

Esmaspäev, 6. oktoober 2014

Lubaduste täitumine

Reisibüroo esindaja lubadus, et saame kohad lennukis varuväljapääsu juurde, osutus tõeseks. Kes ei tea, siis nendel istmetel on kaks korda suurem ruum jalgadele kui mujal ridades. Aga muidugi on nendele kohtadele istujatele esitatud kõrgendatud nõudmised - nad peavad valdama kolme kohalikku keelt ja olema füüsiliselt heas vormis. Ja mingil juhul  ei tohi nad olla rasedad, liikumis ja vaimupuudega ning vanemaealised. Seega meie kvalifitseerusime ligi 100 protsendiliselt.  Ma ei saa oma agendi nime vaatamata lubadusele siiski avalikustada, sest muidu tormate te kõik tema juurde oma reisisooviga. Aga kui keegi siiski tahab täpsemat infot, siis suure saladuskatte all ütlen, et tema eesnimi algab I tähega;)
Eilne päev kulus põhiliselt vaimustumisele. Hotelli valikuga sai seekord kümnesse pandud. Kõik on siin suurepärane. Puhtus, rahulik ümbrus, viisakad teenindajad, maitsev söök, päikesepaiste, soe meri ja üüratult suur basseinibaar. Punase randmepaela omanikud, keda on siin märgatavas vähemuses, saavad nautida ka import joovastavaid jooke, Rohelise paela omanikud peavad leppima kohaliku toodanguga. Meie kuulume muidugi vähemuse hulka. Aga ka kohalikud joogid on kvaliteedimärgiga!  
Kuigi meid on siia hotelli kogunenud mitusada, ei paista rahvarohkus kuidagi silma, ruumi jägub kõigile ja pole mingit tarvidust varahommikul lipata basseini äärde lamamistoole broneerima. Kuigi moned seda siiski harrastavad, aga jäägu see mõnu neile, keegi viltu ei vaata. basseini äärest on otseühendus merega, vesi on just nii soe, et välja tulles ei ole mingeid külmavärinaid. Ilm on ka praegu  väga meeldiv, soe, tuulevaikne, päikeseline.
Papa muidugi igatseb natuke meie eelmiste reisikaaslaste Riina ja Vello järele ja ei suuda mõista, miks nad valisid soojamaa reisi asemel külmamaa reisi koos tülika suusatamisega. Papa on kohe mitu korda tahtnud Vellole helistada ja kirjeldada, kui mõnus siin on olla, aga ma olen teda suutnud ikka taltsutada ja selgeks teha, et igal inimesel on õigus oma valikutele. Nii nagu on õigus neil, kes soovivad oma kooselu seadustada, kuid mille vastu on lausa mingi demonstratsioon Toompeal korraldatud, nagu ma lugesin veebiväljaanetest. Rohkem tolerantsust, härrased!

Laupäev, 4. oktoober 2014

MinuTürgi, jälle.

Keset imekaunist juulikuud, kui termomeeter näitas Eestis 30 plusskraadi ja nautisin puhkust täiel rinnal, leppisime papaga kokku, et see aasta ei ole mingit põhjust minna sügisel soojale maale. Eriti veel Türgimaale, kui siin kodus on sama soe ja merevesi hellitab sind oma soojade lainete embuses. Paraku jätkus sooja merevett Andineeme rannas ainult mõneks päevaks, ühel hetkel pöördus tuul täiesti valesse suunda ja randa tulvas jääkülm vesi. Just siis tärkas esimene mõtteidu, et ainuüksi sooja supluselamuse pärast tasub mõelda sooduspakkumistele Türgi puhkusereisidele, kui need kunagi peaksid ilmuma internetiavarustesse. Hoidsin seda mõtet tagataskus just niikaua, kuni vihmased ilmad nii augustis kui septembris viisid mind selleni, et hakkasin otsima põgenemisvõimalusi soojale maale. Seekord panustasin tõepoolest viimase hetke pakkumisele. Ajavahemik oli meil ka limiteeritud - 3-12 oktoobrini, kui meil on võimalik meie hiiglaslik majapidamine usaldada vanema poja kätesse, kes täiesti juhuslikult just sel ajal viibib lähetuses Eestis.
Jälgisin aeg ajalt internetis leiduvaid pakkumisi, ja ühel päeval see tuli - kui x reisibüroo teatas, et y kuupäeval on saadaval 5* hotell UAI paketiga, siis võtsin nendega kohe ühendust, mille peale tuli kohe vabandav meil, et tegemist oli trükiveaga ja tegelik hind on ikkagi tunduvalt kõrgem. Aga ega mina ei jätnud jonni, leidsin sellise vahva veebi lehe nagu delfiin.eu ja sealt saab valida reise söögi alla ja söögi peale. Väga hea ülesehitusega reisipakkumiste keskkond. Saatsin sinna päringu, ja mõne aja pärast võttiski telefoni teel minuga agent ühendust. Tegin talle selgeks, et minu eesmärk on olematu raha eest saada maksimaalselt hea pakkumine ja minu üllatuseks ei visatud telefonitoru pahaselt ära vaid vastupidi, mõne aja pärast potsatas minu postkasti hindamatu sooduspakkumine sellesama 5* hotelli kohta.  Ma ei lasknud seda endale 2 korda saata, ütlesin selge  häälega "jah" ja nüüd ongi nii, et pühapäeva öösel istume lennukisse ja lendame lõunasse. Aga kui juhtub nii, et me saame head kohad lennukis (st varuväljapääsu juurde), siis ma raudselt avaldan agendi nime, et te kõik teaksite tema poole pöörduda, kui teil vähegi peaks soovi olema saada head reisipakkumist. Sest just tema käsi on mängus, et lennukompanii on meile eraldanud parimad istekohad. Õudusega meenub viimane tagasilend Türgist eelmisel aastal samal ajal, kui lennuki istmetevahe oli praktiliselt olematu. See oli ikka meiesugustele pikakoivalistele täielik piin hoida jalgu lõua all ja kui toitu serveeriti, siis papal, kellel on peale pikkade jalgade ka keskmisest suurem kõhuümbermõõt, ei õnnestunudki lauakest, mis kargab välja eesistuja seljatoest, horisontaalasendisse väänata.
Kuna väljalennuni on jäänud veel loetud tunnid, siis mõtlesin, et jagan teiega oma emotsioone seoses sellega, et nüüd näitabTV3  argipäeva õhtuti minu lemmiksarja "Südameasi", mida ma olen varem vaadanud ETV-st 2,5 korda ja ma ütlen, et nüüd, kus ma näen seda juba 3,5 korda, siis minu vaimustus selle sarja osas ainult suureneb. Mis seal salata, see sari on täis ülimat positiivsust, peenikest huumorit ja ma ei tea, mida veel, ja nüüd, kui ma seda uuesti vaatan, siis on mu suunurgad kogu aeg ülespidi ja ma peaaegu tean juba ette, mida üks või teine tegelane teeb/ütleb ja ma vaimustun sellest nagu mingi kohtlane ullike. Kui kunagi peaks keegi andma välja Nobeli preemia meelelahutusbisnesi kategoorias, siis mina esitan "Südameasja" raudselt nominendiks. Mis on veel eriti lahe ja mida ma varem ei märganud - kõik näitlejad on sarja esimestel hooaegadel nii noored! Eriti Gina, keda ma viimastest osadest mäletan päris keskealise mutina, siis siin alguse osades on ta ikka päris lapsuke alles. Teistest osalistest rääkimata. Minu lemmik on muidugi Mr. Greengrass koos oma Alfrediga. Jah, see briti huumor, kes selle vastu saab. Ise kahetsen nüüd tagantjärgi seda, et kui oli võimalus olla 2010. aastal Inglismaal kuu aega, siis pidasin liiga tülikaks reisi Goathlandi, kus seriaal üles võeti. Väidetavalt oleks kulunud rongide ja bussidega sinna jõudmiseks terve päev. Lõin põnnama, sest oleksin pidanud selle reisi ette võtma  üksinda. Tagantjärgi tark olles oleks võinud siiski seal ära käia. Teadupärast on nad seal kogu olustiku kujundanud seriaalipäraseks ja eks ta ole turismimagnetiks ka samal ajal. Aga jah, õnneks saab seda vahvat seriaali tänu TV 3-le ikka ja jälle nautida, nii et sorry, dr Martin from ETV - you lost!
Aga jääme siis ootama minu uusi elamusi selles imepärases Türgi kuurordis, mille kohta olen Trip Advisorist lugenud sadu positiivseid kommentaare. Ja panen siia ühe pildi ka üles, mis on väidetavalt võetud üles selles hotelli restoranis, kuhu me peaksime homme hommikuks maanduma.
 

Esmaspäev, 9. juuni 2014

Minu ABBA

Ei ole vist ühtegi minu põlvkonna inimest, kes poleks kuulnud ansamblist ABBA. Maailma kõige ilusamad tantsulood ja hingepaitavamad, otse südamesse minevad laulud on vähemalt minuni jõudnud just tänu ABBA nelikule. Seepärast ei olnud üldse küsimustki, kui tuli kõne alla, millise sihtkoha me käesoleval aastal ette võtame oma Stockholmi tuuril. Igakevadine Rootsi metropoli külastamine on juba kujunenud meie jaoks traditsiooniks, teadaolevalt oli see nüüd kolmas kord, kui sama kambaga merereisi jalge alla võtsime. Oma osa mängib siin ka asjaolu, et sõidu eest ei pea midagi muud tegema, kui igal sügisel SEB-i maratonil 10 kilomeetrit vähemalt nelja tunniga maha kõndima. Suure saladuskatte all võin öelda, et isegi seda ei pea tegema, piisab, kui regad ennast maratonile, maksad sümboolse osalemistasu ja enne maratoni oma kingikoti lahkete näitsikute käest Vabaduse platsi all olevast staabist vastu võtad. Aga meie nii nahhaalsed ei ole, meile meeldib kümnete tuhandete rõõmsate kõndijatega vantsida läbi kesklinna Piritale, vaadata merel seilavaid valgeid laevu ja tagasitulles vanalinnast läbi põigates väsinult kuid õnnelikuna läbida finišijoon. Kõik selle nimel, et tasuta Rootsi saada. Noh, mitte nii, et see ainus eesmärk oleks, suuremat rolli ikka mängib see, et saame koos sõpradega kultuurselt aega veeta.
Esimene kord kaks aastat tagasi me käisime Vaasa muuseumis. See oli üks vahva koht ja mina sain sealt suure elamuse. Ma polnudki varem sellest õnnetust laevast, mis kohe ära uppus, kui ta vette lasti, eriti midagi kuulnud, aga kuna meie seltskonnas on väga ajaloohuvilised mehed, siis tänu neile on minu silmaring oluliselt avardunud.
Eelmisel aastal külastasime Stockholmi vabaõhumuuseumit, mis jällegi oli üks vahva koht, sest seal sai näha peaaegu samu asju, mida meie vabaõhumuuseumis Rocca al Mares. Aga kõik oli natuke teistmoodi, nii et põnevust ja avastamisrõõmu jätkus.
Kuna me kõik oleme väga sportlikud, siis me liigume sadamast sihtpunkti alati jala, nii ka seekord - sihtpunktiks oli ABBA muuseum ja mis see 5 kilomeetrit visata pole. Pealegi otsustasime kaasa minna Tarmo avantüüriga seekord mitte käia juba sissetallatud rada mööda (kõik meie varasemad (ja ka seekordne) sihtkohad asuvad enam-vähem ühes ja samas kohas kesklinnast paari kilomeetri kaugusel), vaid läheneda sihtpunktile täiesti uue nurga alt. Mis tähendas seda, et pärast mitmekordseid eksimisi jõudsime me muuseumisse läbimärgade ja läbikülmunutena, sest millegipärast see teiselt poolt lähenemine tegi meie teekonna kolm kilomeetrit pikemaks, vastupidi Tarmo lubadusele, et meil tuleb kõigest 300 meetrit rohkem kõndida. Ühel hetkel leidsime ennast isegi kuskilt hobusekasvandusest ja hea hulk maad saime  hobuste valvsate pilkude all traavida. Sellest ei tasu rääkida, et vahepeal kadus grupijuht Tarmo koos Riivo ja Velloga meil täiesti silmist ja kui me nad lõpuks üles leidsime, siis olid nad üsna äraseletatud nägudega, mis andis selget tunnistust sellest, et mustadeks päevadeks varutud lapikpudelist oli vahepeal tublisti julgust kogutud. 
Õnneks me siiski muuseumisse jõudsime ja sõber Jägermeister, kes meil täiesti juhuslikult kaasas oli, leidis oma õnneliku lõpu, soojendades  meie hangunud vereringe üles ja nii võisimegi minna kohtuma oma noorpõlveiidolitega. Siinkohal soe soovitus - tehke nii nagu meie - ostke internetist eelnevalt piletid ära, sest seda rahvamassi, kes piletijärjekorras seisis, ei oleks me suutnud seljatada - niivõrd populaarne on see koht! Kuigi svenssonitel oli see reede vaba päev (30.mai), oli rohkem siiski välismaalasi kohale tulnud. Väga paljud olid just meieealised nostalgitsejad. Ja õige koht kah, kus oma noorust meenutada. Ma ei suuda kõike siia kirja panna, mida ma nägin, paljut pole meeleski, aga see tunne oli palju olulisem, mida ma seal olles tundsin. Näha seda glamuuri, kuulata neid laule, meenutada nende etteastet, ah, mis etteastet, see oli tõeline triumf, mis neid saatis Eurovisioonil! Oma esimest Eurovisioni mäletan aastast 1971, kui olin 11-ne. Küll olid ilusad laulud ja ilusad inimesed! Kui 1973-ndal aastal Cliff Richard (nii ilus mees!) teiseks jäi, olin kohutavalt õnnetu.  Aga kõige kõige kõige oli ikka 1974. aasta lauluvõistlus. Oli see alles elamus!
Millised ilusad tädid! Ja kui kiftid kutid, armusin esimesest silmapilgust neisse mõlemisse. Ja laul ise! Ainult Johnny Logan on suutnud mulle veel unustamatuma mulje jätta 1987 aastal, pärast seda pole see enam see Eurovisoon mis ta oli. Kõik asjad muutuvad ja arenevad edasi, mõnikord isegi kehvemaks.
Väga palju oli eksponeeritud bändi esinemiskostüüme. Mind hämmastas, kui peenikesed pidid nad elusast peast olema, sest tänapäeva keskmisele modellile mõõtudega 86-60-86 need rõivad ilmselgelt selga ei mahuks. Või olidki vanasti inimesed peenemad? Ma ise kindlasti olin, seda ma veel mäletan... Kostüümid olid tõelised meistriteosed, nende valmistamiseks oli olemas lausa spetsiaalne töökoda. Tikandid, volangid, pitsid, satsid, kalliskivid, litrid - töö ja vaev, mis nende valmistamiseks kulus, oli üüratu. Aga kas keegi kujutaks ABBA-t ette ilma nende originaalsete riieteta, mingis labases ülikonnas või T-särgis?
Kui ma lõpuks muuseumist väljusin, olid ülejäänud reisikaaslased juba tüdinenud minu ootamisest, kuid nad ei olnud aega niisama raisanud. Kuna juhtumisi oli Anul sünnipäev, siis oli tal harukordne võimalus oma sünnipäeva kingitus ise välja valida ABBA suveniiride poest. Ja kingitus oli tõesti väärikas - roosa ABBA kirjaga T-särk, kusjuures kiri oli puhtast hõbedast peale trükitud. Särk sobis Anule selga nagu valatult, ta nägi selles välja nagu üks tõeline ABBA fänn nägema peab. Kahju, et ma pilti ei taibanud teha.
Seltskond jälle kenasti koos, suundusime üksmeelselt kesklinna poole, sest meie  reisil oli ju ka märksa tõsisem eesmärk - osta Riivole uued kesähousud, mõned pikeepaitad ja tuulejope. Me kõik oleme ju kuulnud, et Eestist pole võimalik normaalse hinnaga normaalseid riideid osta, aga Rootsi on kuulus oma supersoodsate ALE-dega. Seega sai suund võetud Tsentraaleni metroojaama suunas, kuhu on kokku kogunenud kõik suuremad ja soodsamad kaubanduspinnad. Tarmol õnnestus meid jälle veenda selles, et kesklinna saab ka ühte teist teed mööda ja meie kergeusklikult muidugi järgnesime talle pimesi. Ma vist ei maininud, et ilm oli sellel päeval täiesti meie vastu - sadas vihma ja sooja oli vast 12-13 kraadi. Oli ka vähesid hetki, mil võis vihmavarju korraks kinni panna, kuid ega see niiskust ja külmatunnet ei vähendanud.  Aga meie oleme karastatud ja ei virisenud, tuju aitasid üleval hoida joovastavad joogid, mis seekord täitsid pigem soojendavate jookide ülesannet. Kui olime tund aega reipalt marssinud, hakkas meid tasapisi närima kahtlus, et ka seekord on Tarmo tahtnud meid ilmselgelt rappa vedada. Igatahes olime me kõvasti kursist kõrvale kaldunud ja pikapeale tekkis kõigil soov laeva peale tagsi minna. Tühja neist kesähousudest. Küsisime esimeselt vastutulijalt, kus on metroo peatus ja seekord oli õnn meie pool - metroojaam oli siinsamas! See oli selle päeva ilusaim hetk, kui saime väsinutena lõpuks pardale astuda. Oli tunne, nagu oleksime pärast pikka ja rasket reisi koju jõudnud! Ja  laevas olles taastusime päris kiiresti, nii et tublimad meist lõid tantsu varavalgeni. Järgmisel hommikul tervitas meid natuke vähem sombuse ilmaga armas Tallinn. Jalad olid päris valusad ja veel mitu päeva hiljemgi lõid päkad tuld välja. Oli tore reis!

Ja siin osa meie seltskonnast!

Reede, 9. mai 2014

Erialaspetsialistidele.

Eilne hommik algas erakordselt halvasti. Ärkasin halva eelaimdusega, et olen haigeks jäänud. Selleks andsid põhjust valutavad kondid, lakkamatud köhahood, peavalu ja üdini uimane olek. Eks see poolpaljalt tuule ja vihma käes ringitraavimine hakkas lõpuks mõju avaldama. Terve eilse päeva ja tänase öö lebasin lihtsalt uimaselt voodis, tänan küsimast - täna on juba poole parem olla ja olen isegi jõudnud ringi liikuda. Aga messile enam ei jõudnud. See eest sain kahe esimese päevaga nii palju muljeid koguda, et kui need kõik siia kirja panna, jõuab issanda päike enne looja minna. Aga mõned vahvad tähelepanekud siiski.
Näiteks käteräti- ja wc paberi hoidikud. Need täiesti tavalised valged või halli/musta värvi. Seisavad igavalt iga tualettruumi seinal ja tõmbavad alles siis sinu tähelepanu, kui avastad, et seal pole paberiraasugi sees. Siis aga on hilja midagi ette võtta. Messil demonstreeriti hoopis põnevamaid hoidikuid. Need olid ära dekoreeritud! Igasuguse mustriga - leopardimuster, lilled, triibud, täpid ja mida kõike veel. Ühel wc-pabrihoidikul oli tõeline koletise nägu ette maalitud, usun, et kuskil ühiskäimlas (näiteks Õllesummeril) võib sellise lõusta jõllitamine küll kiirendada potitoiminguid ja järjekorrad lähevad hulga kiiremini. Üks käterätihoidik oli rüütatud roosadesse sulgedesse, kindlasti sobib selline kaunistama bordellide tualettruume. Ühesõnaga - ka selline labane toiming nagu käte jmt pühkimine võib ootamatult muutuda lõbusalt naljakaks toiminguks.
Ühes boksis demonstreeriti intensiivravipalati voodi puhastamist aurumasinaga. Voodi juures askeldasid noormees ja neiu. Kõigepealt puhastasid nad mingi desoaine ja lapiga kõik pinnad ja torud üle. Siis võttis neiu kätte aurupuhasti otsiku ja käis kõik torud auruga üle, misjärel noormees tõmbas kõik aurutatud kohad lapiga kuivaks. Lõpuks tuli veel kolmas neiu ja käis veel korra selle voodi üle.  Seda oli liiga palju, ma mõtlen tööd oli liiga palju. Võib-olla on selline meetod õigustatud kuskil eriti nakkusohtlikus osakonnas, tavalises haiglas on see selge ülepingutamine.
Üks pehmepaberi tarnija, kelle külalisteks oli meil au olla, kostitas meid ehtsa shampanjaga - oli ju tegu Prantsuse firmaga ja mingi vahuveiniga nad oma kliente narrima juba ei hakka. Siiamaani on Bollingeri maitse suus - sellised asjad ei lähe meelest!


Igaüks soovib, et teda märgataks, mis mõtet siis muidu on üle maailma kokku tulla ja 4 päeva niisama tühja raisata. Wetroki firma tõmbas tähelepanu Mullimehega, kes puhus nii vägevaid mulle, et sinna sisse oleks inimene ära mahtunud. Mina pole küll varem nii suurt mulli ajamist näinud:)

Vähemalt Urmasel, Marikal ja Taavil, kellega ma koos seda messi väisasin, on siin küll käed-jalad tööd täis. Neil muidugi on siin palju tuttavaid partnereid, kellega on äri aetud ligi paarkümmend aastat, ja sellised kohtumised on suur väärtus, seda enam, et perefirmas annab tooni juba uus generatsioon Taavi näol. Igatahes palju edu neile!
P.S. Kuna tegin pilte oma telefoniga ja millegipärast ei õnnestu neid arvutisse tõmmata, panin siia illustreerimiseks pildid, mis on kättesaadavad guugli ammendamatutest avarustest. Neil ei ole mingit seost ISSA Interclean 2014 messiga!

Neljapäev, 8. mai 2014

Minu Armsterdam

Kui te arvate, et mind tõmbavad  Amsterdami muffinid, mis on täidetud kanepiga, siis te eksite. Tegelik põhjus on palju proosalisem. Siin toimub iga kahe aasta tagant ülemaailmne puhastusmess ISSA Interclean, mille võlusid ja valusid olen nautinud ka 2004 ja 2010-ndal aastal, seega 10 aastat väikeste vaheaegadega. Messi ajaks paneb Estonin Air ka otselennu Tallinnast Amsterdami lendama - terve lennukitäis on Eestis inimesi, kes tulevad siia uudistama uusi puhastusimesid ja sõlmima kasulikke lepinguid.
Juba 10 aastat tagasi olin üllatunud, kui mehelik ala tegelikult see puhastusvaldkond on. Olime ju harjunud sellega, et koristaja on naine, vanem naine. Selline tõre, ülekaaluline, sinises kitlis ja tsinkplekkpangega kolistav mammi. Ja siis äkki kohtad hordide kaupa ilusaid silutud soenguga ja ülikonnastatud mehi ja saad aru, et puhastusala on midagi sellist, ilma milleta ei kujuta oma turvalist elu ette. Olgu riigikord milline tahes, puhtust hindame igal ajal ja igas kohas. 10 aastaga ei ole suuri muudatusi toimunud - puhastus on jätkuvalt väga mehine ala, juurde on tulnud uued trendid nagu aurupuhastus, meeletult palju põrandahooldusmasinaid ja lõputult suur Aasia turg. Eesti distribjuutoritel on raske ennast hinges hoida, on ju meie turg sadu ja tuhandeid kordi väiksem võrreldes suurte Euroopa ja Aasia turgudega. Samas on eestlased suutnud suurte tegijate silmis tõestada oma tugevust ja usaldusväärsust, mille kinnituseks on sõbralikud kallistused ja käepigistused, mis päädivad südamest südamesse minevate päringutega üksteise eluolu kohta. Jah, seda on kõrvaltvaatajana väga südantsoojendav kogeda.
Saabusin siia Amsterdami juba eile ja terve päev kulus messil traalivaalitamisele, nii et õhtuks olid jalatallad ümmargused ja suurim elu eesmärk oli jõuda hotelli ning osaleda Eurovisioonil. Ma ei häbene tunnistada, et see tobe lauluvõistlus mulle hinge läheb. Minu helgemad mälestused on seotud ABBA võiduga eelmisel sajandil ja sellest ajast saadik olen ikka huvi tundnud selle asja vastu. Ja kui Eesti ka sai õiguse osalemiseks, siis seda enam. Mulle on alati meeldinud meie laulud, isegi siis kui need on viimaseks jäänud. Tanja laul ja tants olid ka väga kenad. Kahjuks oli just Tanja esinemise ajal siin hotellis internetiühendusega suured probleemid, nii et seda, et me edasi ei pääsenud, kuulsin läbi une Kivirähu ja Juure kommentaaridest. Sellise uudise peale polnud muud teha kui uuesti magama jääda.
Tänane päev on taas kulunud messil. Siinkohal tahan õiendada väikese valeinformatsiooni oma kontskingade osas - ei ole mul 11 cm kontsad all, on 10 x madalamad kontsad. See ei tuleks kõne allagi, et sa tuled messile kontskingadega. Sammulugeja  koostööpartneri aparaadil andis eilseks tulemuseks ca 12 000  sammu, ehk siis minu arvestuses 10 000. Normaalne tulemus. Aru ma ei saa, miks see jalad nii hullusti valutama paneb.
Õhtupooliku veetsime teadagi kus - Old Sailoris. On üks vahva pubi kanali ääres, kus oma korda ootavad  punaste laternate valguses nägusad tütarlapsed võrgutavas aluspesus. Teatavasti on Holland üks liberaalsemaid riike nii prostitutsiooni kui ka kanepi tarvitamise suhtes. Prostitutsioon ei ole siin mingi häbiväärne tegevus. Naised, kes tegelevad oma keha müümisega, on samaväärsed maksumaksjad, nagu muud riigiametnikud. Seda olen ma lugenud Hollandit tutvustavatest broshüüridest. Kui mõelda, millised summad lähevad endistes sovjetiriikides mööda riigikassast otse prostitutsiooni vahendajate taskutesse, siis pole midagi imestada, et me veel niipeagi ei jõua Euroopa 5 rikkama riigi hulka.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid hoopis sellest imetlustväärivast messi õhkkonnast, kus kohtuvad oma ala proffessionaalid ja kus igale sinu küsimusele leitakse vastus. Siin saad praktiseerida kõiki keeli, mida oskad - inglise, soome, itaalia ja prantsuse keel domineerivad, sekka läti, leeedu ja vene keel. Oli au ka kohtuda Ukraina neiuga, kellega muljeid vahetades ei saanud üle ega ümber sündmustest Ukrainas. Minu lubadus, et Eesti toetab Ukrainat, oli Annale väga oluline, selle kinnituseks olid vastastikused pisarad ja tugevad käepigistused.
Amsterdam on imeline linn oma rohkete kanalitega ja isemoodi majadega. Ükski maja ei olevat sarnane. Ja üsna palju on neid, kes elavad omas paadis (või on need laevad?) kanali ääres. Meenub mingi Mel Gibsoni ja Jessica Parkeri ühisfilm. Just sellised need kanaliäärsed elamised ongi. Vabaduse hõng hõljub iga ruutsentimeetri kohal. Inimesed on siin lahked ja tolerantsed, naha värvusel ei ole tähtsust. Kõige tähtsam, mida sa pead teadma ja austama, see on jalgratta teel mitte siiberdamine. Jalgrattur on siin A ja O. Mitte nagu meil, et kui näed jalgratturit, siis tahaks teda auto uksega lüüa (tüüpiline eestlaslik anekdoot). Üleüldse on siin kõik inimesed väga olulised, vahet ei ole, kas oled bisnesman või lihtne teenindaja, kõigisse suhtutakse hästi, tänan ja palun on elementaarsed väljendid suhtlemisel.
Homme jälle raske tööpäev ees!

Teisipäev, 11. märts 2014

Oli tore puhkus!

On aeg teha kokkuvõtteid. 
Sedapuhku vedas ilmaga pööraselt. Kõik need päevad olid päikeselised, sooja üle 30 kraadi ja kõik see on väga talutav veebruaris ja märtsis. Ei ole sellist niiskust, mida kogesin eelmine kord Taimaal novembrikuus. Päikesekreem nr 30 on täiesti piisav - kui seda esimesel 10-el päeval aktiivselt peale määrida, siis võid viimased 4 päeva päris muretu olla, ei mingit põletusohtu ja ühtlane pruun jume on tagatud. Mitte nii nagu papal, kes ainult esimesel päeval oli nõus natuke kreemitama ja ülejäänud ajal käis ringi nagu koorega keedetud peet, millelt nahk on pärast mitmetunnist keetmist kenasti lahti löönud. Aga ega temaga ei ole mõtet vaielda. Inimesel peab olema vabadus olla ära kõrbenud.
Seekord läks nii, et käisin kokku 6 korda massaažis, ei tea, kuhu see aeg küll kadus! Ja nii juhtus, et sattusin iga kord erineva masseerija käpa alla. Hea külg asjal oli see, et igaüks suutis leida täiesti erinevad nõrgad kohad üles minu lubjastunud keres ja seega said seekord kõik kohad nii läbi töötatud, et kogu lubi minu organismist on lahkunud, asemele on jäänud ainult sinised plekid, mis kaunistavd minu sääri ja reisi. Ja mis eriti tähelepanuväärne - siin ei pea keegi sind pidalitõbiseks ja ei tõmba masseerimise ajaks kummikindaid kätte - trend, mis on hakanud levima Eesti spaades. Viimastel kordadel Eesti erinevates spaades olen tundnud ennast üsna ebamugavalt, kui masseerija topib mind masseerima hakates ühekordsed kindad kätte. Miks?
Motorolleritest - need on siin asendamatud liiklusvahendid, kui tahad rohkem näha kui oma majutuse koht. Hoiatus  - sul peab olema  A kategooria juhiluba, kui ei ole ja jääd politseile vahele, maksad trahvi, nii nagu Leena ja Toomas. Esimest korda said nad trahvi selle eest, et neil polnud juhilube kaasas, ja kui me need Eestist neile kätte toimetasime, said nad kohe järgmine päev trahvi selle eest, et neil polnud mootorratta juhtimise õigust ehk A - kategooriat. Mõtlesin mitu päeva, et mis see siis ära ei ole see roller rentida ja tuul kõrvus vilistamas kihutama hakata, aga võta näpust, see enese alalhoiuinstinkt on ikka nii vägev, et ei saanud meist rolleri rentijat. Praktiliselt sama raha eest kasutasime tuk-tuki ja takso teenust.  Soovitan seda kõigile minuealistele ja vanematele - üsna turvaline ja sugugi mitte kallis. Jah, tuul ei vilista kõrvus ja ei saa nautida ehk seda vabaduse tunnet, aga kindel värk, et jõuad punktist A punkti B ilma igasuguste riskideta, on ka midagi väärt!
Söömine on omaette teema. Siin saad nautida kõiki variante - odavat kilekoti toitu, kallist euroopa rämpstoitu ja hõrgutavaid mereande. Kõik on maitsev, kui oled avatud meeltega ja ei virise veidikese ebameeldivate lõhnade üle, mis tänavaäärsetest söögikohtadest ehk kohati ninna tungib. Vürtsikad toidud on tervislikud, isegi sitikad ja satikad kõlbavad hädapârast süüa. Kõige tähtsam on see, et teenindajad on nii armsad ja viisakad, tänavad sind ette ja taha ja see lausa sunnib ennast ka vastu tänama - käed nagu palves kokku panema ja pead noogutama. Nii hea tunne jääb sellest.
Rannaelu on väga kirev! Erinevate keelte paabel paitab kõrvu, on keeli, millest saad aru ja keeli, milest midagi ei taipa. Palju on lastega peresid, enamus Venemaalt. On häid lapsi ja on pahuraid lapsi. Pahurate laste vanemad on üldjuhul ükskõiksed ja lasevad lastel röökida nii palju, kui kõri võtab. Heade laste vanemad hoolivad oma lastest, lapsed on üldjuhul kaetud riietega ja mütsikestega ja neil ei lasta päikese käes kõrbeda. Õnneks on pahurad lapsed vähemuses. Meie papa muidugi näeb igas alla meetrimehes oma lapselast. Iga kord mõne põnniga kohtudes avaldab ta arvamust - meie Robi on sellest põnnist suurem! Või siis vastupidi - meie Robi on sellest põnnist väiksem. Kolmas versioon on ka- meie Robi on sma suur kui see põnn. Jah, mis seal salata, igatsus lapselapse järele on iga päevaga  süvenenud, nii et lahkumine siit soojalt maalt tagasi Eestisse ei ole üldse raske - peaasi, et saakisme jälle oma Põnni näha!
Puhkus kulus nii kiiresti, et ei olnud aega mõelda, mida iseendaga peale hakata. Tuleb vist ikka vanaviisi  järgmine esmaspäev tööle tagasi minna ja mitte Ansipi eeskuju järgida. Pealegi - pole mul tuttavat Siimu Brüsselis, kes oma sooja koha mulle pärandaks, seega katsun oma praegusest kohast kümne küünega kinni hoida. (See oli nali!)
Kohtume järgmine kord, kõike head, armasad blogisõbrad!

Esmaspäev, 10. märts 2014

Naistepäev, ühe meduusi lõpuheitlused ja eelviimane päev

Viimasest postitusest on nii palju aega möödas, et pean pingutama  sündmuste täpsemaks fikseerimiseks möödunud aja jooksul. Naistepäev algas imeliselt - papa oli tellinud mulle kukelaulu kella 5-ks . Oli nii tore ärgata kuke kiremise saatel ja teadvustada, et naised on väärt kuulama hommikust kukelaulu. Aitähh, papa!
Päev ise kulges tavalises rutiinis - lõunaks randa ja mône tunni pärast tagasi. Randa minek ei ole üldse lihtne - ligi kolm kilomeetrit jalgsimatka ilma kõnniteedeta ala polegi nii lihtne. Õnneks on kuskil poole tee peal väike pood, kus me saame teha avariipeatuse ja täiendada oma joogivarusid. Aga kui lõpuks päästva mere kaldale jõuame, siis on esimene toiming vette sukeldumine. Ohh seda mõnu siis, see on kirjeldamatu. Nüüd ruttan ajas ette ja räägin sellest, mis kole hetk tuli täna üle elada. Suplesime mõnusalt oma lainetes ja jälgisime ühe suure meduusi heitlusi lainetega. Meduus oli hiiglama suur - oma poolemeetrise läbimõõduga ja värvuselt selline lillakas sinine sültjas tegelane. Ujus teine seal rahulikult. Tulime veest välja ja natukese aja pärast märkasime suurte rahvamasside voogamist kalda äärde - meie meduus oli kaldale visatud suure laine poolt. Ja loomulikult tahtsid kõik inimesed seda meduusi katsuda, patsutada, pildistada ja muud moodi tema tähelepanu võita. Kui mina meduusi juurde jõudsin, et aidata teda tagasi vette, siis just sel hetkel mingi mees suutis temast teha kaks meduusi  - temast eraldus see pea ja jalad jäid eraldi lebama liiva peale. Ohh, see oli kole hetk, aga millegipärast kutsus see rahvahulgas esile lausa vaimustust.Sellist laiba mõnitamist ei ole mina varem üle elanud ja ma ei soovita seda teile ka. Seda vaest meduusi, kes oli nüüd nagu pooleks kistud, katsuti ja näpiti, pildistati ja kombati oma plätudega, vahepeal lohistas laine need osad meduusist vette ja siis nägi üks mees vaeva, et teda ikka jälle kaldale tagsi tarida. Pikapeale kaotas rahvahulk meduusi vastu huvi ja nii ta sinna kaldale vedelema jäi. Lõpuks ei tundnud tema vastu enam mitte keegi huvi.
Aga tagasi naistepäeva ürituste juurde. Enne päikese loojangut maandusime After Beach Bar'is, mis asub poolel teel Kata beachi teel, ja kus ma kohtusin elevantidega. Ma säästan teid sellest, et ei kirjelda, kuidas neid õnnetuid loomi kinniseotult hoitakse mingites hoiukohtades ja kust neid ilmselt vabastatakse köidikutest, kui meiesugune valge inimene tahaks elevandiga natuke sòitu teha. Meil vedas, et ellu jäime, sest poolel teel sinna baari, kuhu me hakkasime jala koos papaga vantsima, ilmusid nagu maa alt kaks uhket ja suurt elevanti, ühe seljas istumas noormees, kes innukalt näppis oma nutitelefoni ja meiesuguseid väikseid jalakäijaid üldse tähele ei pannid. Alles minu meeeleheitlik vile suutis tema tähelepanu köita ja viimasel hetkel elevandid peatada. Marssisime neist majesteetlikest loomadest suure aupaklikkusega mööda. Poole tee peal õnnestus meil hääletada motorollerite peale ja täiesti juhuslikult olid nende juhtideks Leena ja Toomas. Kes viisid meid sinna eelpool nimetaud baari, kus jällegi täiesti juhuslikult Liina oli meile laua reserveerinud. Nautisime õnnelikult päikeseloojangut, mille kohta ma võin mereäärse elanikuna öelda, et Andineeme rannas saab sama ilusat vaatepilti nautida! Aga loomulikult oli ka siinne päikeseloojang nautimist väärt, seda enam, et meie seiklused jätkusid Rawai Beachil Sunseti baaris, kus naised võisid endale nii palju jooke tellida, kui ainult soovisid ja mehed maksid need kinni. Kuigi mulle ähmaselt meenub, et oma viimased Tai Maid maksin ma ise kinni. Aga vahet pole, pidu oli äge ja me lòime naistega baari leti taga tantsu ja kõik kohalikud kaunid naised, kes kunagi olid olnud mehed, lõid meiega kampa ja nautisid naistepäeva täie rinnaga. Ja rinnad olid neil palju suuremad kui meil.
Ja tänane õhtu on natuke kurb,sest meie reisikaaslased sätivad enast homme minekule ja ülehomme oleme meiegi juba kodu poole rändamas. Käisime õhtut veetmas jällegi Rawai beachil, seal, kus saab osta värskeid mereande ja neid siis koha peal küpsetada. Kõik kaunimad pildid on mu nutitelefonis ja siia postitada pole midagi, 
Panen ühe meenutuse meie coral beachi külastusest ja teise pildi sellest, millised majad asuvad meie imelise majutuskoha vahetus läheduses
Et tegelikult ei ole vaja ei tea mida õnnelik olemiseks, sellised väikesed pilpamajad on täiesti piisavad äraelamiseks, kui sa elad Tai kuningriigis, sa ei pea muretsema talvekütuse ega talverehvide pärast, sul on kogu aeg soe ja turistid on sinu elatusallikaks. 

Reede, 7. märts 2014

Öö- ja päevaelust

Ööelu on meie kandis väga aktiivne. Pimeduse saabudes ärkavad mitmed ööelukad, keda küll näha ei ole, aga see eest on vägagi hästi kuulda. Paar ööd tagasi lasi keegi isand Konn, kes elab meie aiakese tiigis, lahti kõrvalukustava pulmalaulu. Kes on kuulnud kevaditi konnade armuhüüdeid, see teab, millest ma räägin. See ei ole mingi labane krooksumine, vaid ilus harmooniline kurin, mis kestab perioodiliselt terve öö. Ja kuna isand Konna esimese öö kutsungitele ükski Konnaemand ei reageerinud, siis kordas ta seda armuvalu hüüdu veel järgmiselgi ööl ja tundub, et tulemuslikult, sest täna öösel sain juba rahulikumalt magada. Öösel siristavad muidugi ka ritsikad, ja nende koibade hõõrumisest tekkiv ilus melodiline sirin pole mingi mahe muusika, vaid forte fortissimo kõlav viiulikontsert. On veel hulgaliselt kohalikke ööbikuid, kelle lummav laksutamine ei lase sul niisama tukkuda. Võikad kiljatused vihjavad sellele, et jagame oma tuba gekodega, keda olen oma silmaga isegi mööda seina ringi sibamas näinud.  Rahu ja vaikus saabub alles enne kukke ja koitu, kui naabermajade kuked oma kõrid puhtaks köhivad ja kordamööda kirema hakkavad. Selle kena kiremise saatel uinun  lõpuks ka mina.
Eile võtsime ette Koralli saare vallutamise. Soov oli minna hoopis Racha saarele, kuid ootamatult tormine meri sundis meid plaane muutma. Kuid tundub, et enamus siinseid väikesaari on üsna ühesugused, seega plaanimuutus meid rivist välja ei löönud. Meresõit ise juba oli vapustav elamus. Kuna oli paras torm, siis käisid lained meil pidevalt üle pea. Paat hulpis nagu pähklikoor keset ookeani.
Paat ise nägi välja selline. Muidugi meiega ei juhtunud midagi hullu peale selle, et olime läbimärjad ja silmad olid soolasest veest väheke aega pimedad ja vähemalt mina suutsin ka piisavalt merevett suhu ahmida. Aga meie paadijuhid olid kaks kohalikku tublit tai poissi ja tundsid oma tööd hästi, seega pärast ca kolmveerand tunnist kiiret sõitu maabusime Korallisaare lumivalgel rannal. Võttis natuke aega, et sisikond oma õigesse asendisse tagasi vajuks, õnneks oli Leenal kaasas tervistav jook, mille põhikomponent oli pomelo mahl ja selle hulka oli lisatud džinni. See kulus nüüd tõesti marjaks ära meile kõigile. Kui tasakaal jälle paika sai, oli aega ümbrusega tutvuda. Ega väga suurt ei üllatanud, et antud saareke on tavaline turistilõks. Ka pildilt on näha, kui paljud laevad on kohale toonud suured grupid turiste.
Ja loomulikult tuleb turistidele programmi pakkuda. Programmis on kaks kohustuslikku aktraktsiooni - kõik  peavad snorgeldama ja kõik peavad langevarjuga lendama. Kogu tegevus käis lausa vile peale. Nii naljakas oli vaadata tervet turismigruppi korraga koos päästevestide ja snorgeldamisvarustusega vees hulpimas. Mõni vanem proua keeldus maski ette panemast ja hulpis niisama veepinnal. Aga langevarjulennust ei pääsenud keegi. Kõik võtsid ilusti ritta, esimesele pandi traksid külge, mootorpaat hakkas kihutama ja hoplaa, lendaski turist taevasse. Mootorpaat tegi kohustuslikus korras turistile ka väikese vettekastmise, siis tõstis tuurid jälle üles, turist sai uuesti veekohal lennelda ja juba oligi ta tagasi kalda kohal, kus osavad tai poisid ta kinni püüdsid, traksidest vabastasid ja need järgmisele õnnetule selga toppisid. Selline rutiinne tegevus toimus mitu tundi järjest. Ma ei teagi, kellest mul rohkem kahju oli, kas turistidest või nendest tai poistest. Kui nende käte vahele sattus kena näitsik, siis isegi võiks see töö olla täitsa okei. Aga kui pead seal hirmunult siputavaid ülekaalulisi memmesid püüdma? Noh, töö on töö.
Meil olid ka maskid kaasas ja Liina, kes on professionaalne sukelduja, võttis ka lestad ja saapad kaasa. Kuigi ta seekord ise snorgeldama ei hakanud, laenas ta lahkelt oma varustust Leenale ja kui me siis koos vette läksime, liugles Leena oma lestadega nagu näkineid suurel kiirusel minust mööda mereavarustele avastama salapärast veealust maailma. Aga nagu kohe selgus, olid kõik värvilised kalad  siit ammu vehkat teinud, küllap olid nad tüdinud neid  tuhandetest maski tagant jõllitavatest silmapaaridest. Seega pärast mõningast paadimeestega kauplemist ronisime uuesti pardale ja nad viisid meid saare nuka taha, kus oli palju palju ilusam rand ja 100 korda vähem turiste. Ja siin ujusid värvilised  kalakesed juba su varvaste vahelt läbi. Panime uuesti maskid ette ja snorgeldasime mõnuga. Vesi oli kristallpuhas, iga liivaterake oli selgelt näha ka suuremas sügavuses. Ja kalakesed olid ka toredad, mõni isegi näksis kintsust. Nägin isegi tuulehauge, Liina selgitas, et neid kutsutakse pipefishideks ehk piibukaladeks. Aga nad peaaegu paistsid läbi ja nende luukere helendas rohekalt läbi naha. 
Tagasisõit kodusaarele oli tunduvalt kenam, laine enam ei loopinud ja saime ümbrust ka jälgida. Ja kogu see lõbu läks meile näo pealt maksma 400 bahti, ehk ca 10 eurot. Turismifirma oleks sult röövinud vähemalt 5 korda rohkem. Nagu öeldud, on Phuketi lõunatipus mitmeid saarekesi ja kuskil siin asub ka maaliline Phi Phi saar, mille avastamisrõõmu jätame järgmiseks korraks. Ega siis kõike head saa ühekorraga ära tarvitada!
Koju jõudes olid kõik nii väsinud, et  ühise õhtu veetmisest loobusid kõik vabatahtlikult ja tänane päev sai lausa vabaks päevaks kuulutatud. Sest homme on ju naistepäev ja nagu ma kuluaaridest kuulsin, plaanivad mehed meile mingit üllatust. Jääme siis põnevusega ootama!

Esmaspäev, 3. märts 2014

Turumajandus

Andsin endale tõotuse, et ei kirjuta enne blogisse ühtegi rida, kui ma ei ole kirjutanud vähemalt 3000 tähemärki oma uude raamatusse. Täna siis punnitasin kõvasti ja sain plaani täis. Seega võin rahus jätkata blogimist. Mis siis vahepeal toimunud on? Suurt mitte midagi. Oleme päeval rannas lebotanud ja õhtul kohalikke söögikohti läbi kamminud. Oluline on söögikoha valikul olnud asjaolu, et lauad oleks kaetud vakstuga. Siis on kindel värk, et tegemist on kohaliku ja odava söögikohaga. Kõhu saad täis tiba üle euroga. Õlled pead küll kõrvalt poest ostma, aga see pole väga suur vaev. Täna organiseerisid Leena ja Toomas meile prii mopeedisõidu kohalikule turule, mis asub meie elukohast umbes 4-6 kilomeetri kaugusel. Mina istusin Leena selja taga ja sain jälle targemaks. Nimelt, kui kurvi läbida, siis tuleb ennast kallutada ikka kurvi tsentrumisse, mitte väljapoole, nagu mina instinktiivselt tegin. Siiamaani on meeles lapsepõlves kogetud heinavankri kummuli kukkumise tragöödia, kui lendasime koos õega heinakoorma otsast kraavi ja ma vähemalt paari minuti jooksul ei suutnud kuidagi hingamist taastada. Aastaid hiljem ei suutnud ma sõita bussiga ega rongiga - iga vähimagi pöörde korral tundsin surmahirmu ja kallutasin oma keret vastaspoole. Peaasi, et mitte kraavi kukkuda. Aga nüüd olen juba täitsa professionaalne motosõitja ja kallutan ennast sinna kuhu vaja!  Turg oli selle poolest vahva, et sai osta kõiksugu erinevaid sööke kilekotiga koju kaasa ja nii me haarasimegi vähemalt seitse erinevat rooga  kaasa ja korraldasime korraliku söögiorgia meie juures. 
Kahjuks ei suuda kaamera haarata kogu pidulauda, aga see oli rikkalik ja väga maitsev. Kusjuures ma ei kahtle, et see oli ka tervislik. Papa muidugi ei saanud ilma rohutirtsude, prussakate, põrnikate ja ussikesteta turult tulema. Maitsesime siis need elukad kah ära. Ärge seda kodus järele tehke. Ühe prussaka jalg jäi mulle kurku kinni ja oli tükk tegu, et seda sealt õllega alla loputada. Arutasime Leenaga, et miks meie esivanemate toidulauale ei ole kunagi kuulunud grillitud vihmaussid, mesilased, kärbsed, sipelgad, rohutirtsud ja muud mutukad. Ega meil ju neist puudust pole. Aga me ei suutnud vastust leida. Ja ometi ei saa siin olla põhjuseks mingi näljahäda, sest siin kliimas on kõige tähtsam õigel ajal saak ära korjata, siin kasvab kõik ise, ei pea  hullumoodi vaeva nägema, nagu meil Eestis. Olen kuskilt lugenud, et taid on ühed kõige tervemad Inimesed maakeral, neid ei vaeva südame ja veresoonkonna haigused. Ja nähes, kui rõõmsameelsed ja rahulikud nad oma olemuselt on, siis on küll üks põhjus tervislikus toidus. Võibolla, et ka prussakate ja ussikeste söömine aitab kaasa meelerahu loomisele. Äkki peaks seda meiegi rohkem harrastama alkoholipruukimise asemel? Mõtteainet on, ja et mõtted erksamalt liiguksid, tuleb vist üks väike kokteil endale segada?

Laupäev, 1. märts 2014

Tegemised


Nai Harn on väiksem rannakuurort Phuketi saare lõunatipus. Allas paaril  kolmel viimasel aastal on siin turism suuremat võimust saanu ja kohalike elu mõjutama hakanud. Rand ise jääb linnakese keskusest 2,5 km kaugusele ja on mõnusa lahesopi kaldal, pikkust nii umbes 700 meetrit. kuna see tundub olevat väikseim randadest, siis pole see ka ülerahvastatud ja olemine on üsna rahulik. Ei taha mitte meenutadagi Pattayal asuvat Jomtieni randa, mis oli nagu õudusunenägu võrreldes Nai Harniga. kuid turistide teenindamiseks on siin olemas kõik vajalik ja eile õhtul käisime põnevas kohas. Leena ja Toomas hoolitsevad selle eest, et me siin igavuse kätte ära ei sureks. Nende mahitusel oleme käinud juba 2 korda kõige paremas massaažisalongis, kus tai tütarlapsed on meid masseerinud ja väänanud nii, et võin ilmselt vabalt oma jalad kaela taha painutada. Ja kuna neil mõlemil on roller, siis on nad meid vedanud sinna ja tänna, nii et me pole pidanud palju oma jalgu kulutama. Meie seltskonnaga on liitunud ka Liina - keegi salapärane tütarlaps, kes on tulnud siia ühele põnavale sukeldumise tuurile ja on juhtumisi ka Leena ja Tomi tuttav. Seega on meid kokku 5hinge ja kahe rolleri peale mahume me vabalt ära. Rolleriga on äge sõita, muidugi ainult juhul, kui sa istud juhi selja taga. Paned silmad kinni ja kihutad ja pole üldsegi hirmus. Õnneks Leena ja Tom hoiavad oma silmad lahti ja seepärast on nende kaitsva selja taga väga turvaline istuda. Eile võtsid nad vaevaks meid Rawai beachile sõidutada pärast rasket päevatööd. Rawai on selline koht, kus asub paadisadam, siit väljuvad tuhanded kaatrid ja aerupaadid pisikestele lähiümbruse saarekestele. Ja siin asub ka enneolematult pikk värskete mereandide lett, kust saab hea raha eest osta hiidkrevette, värvilisi kalu, igas mõõdus kalmaare ja kohutavalt pikkade sarvedega (või on need tundlad?) lobstereid.lettide vastas on restoranid, kus sinu ostetud mereannid kohe ära grillitakse või keedetakse, küpsetatakse - just nii, nagu sulle meeldib. Lasime meiegi oma krevetid, kalmaarid ja kala ära küpsetada ja oh seda maitseelamust! Papa andis kindla lubaduse, et tuleme siia veelkord tagasi lobsteritega maiustama. Elame, näeme.
Rannas on väga kuum, beachboy jutu järgi üle 40 kraadi, varju all on veidi jahedam, nii 35 kraadi. Üle 4 tunni on ränk olla. Meenub, kuidas me lapsepõlves kogu perega Kloogaranda läksime. Kuna sinna sai ainult rongiga, siis oli see kogu päeva ettevõtmine. Hommikul kuskil enne 10 olime juba rongis, puhkepäevadel olid rongid nii paksult inimesi täis, et olime nagu silgud pütis, usun, et Elroni rongid pole sellist rahvamassi uneski näinud. Kui rong randa jõudis, valgus see jõuk laiali ja me ei kohtunud enne kui jälle õhtul Nõmme poole tagasi sõitvas silgupütis. Aeg kulus rannas ikka väga kiiresti - kõige rohkem meeldis meile, lastele olla vees, aga just seda keelati meile kõige rohkem. Vees saime olla väga limiteeritud aja jooksul ja sedagi valvsa ema pilgu all. Sügavamale kui nabani ei tohtinud minna ja ujuda võisime ainult näoga maa poole. Üiejäänud aeg kulus limonaadi järjekorras seismisele, kui oli hea päev, siis sai rannast ka jäätist osta. Ja kui veel aega üle jäi, siis ehitasime õega kalda ääres vee piiril liivalosse, üks uhkem kui teine. Kõige tüütum oli lihtsalt päevitamine, aegajalt olime sunnitud ka lihtsalt linal pikutama ja päevitama. Olid alles ajad. Elu on ikka kõvasti edasi läinud, ujun mis pidi tahan, keegi ei keela! Aga jah, nii pikalt kui lapsepõlves, enam rannas olla ei jäksa, aastad teevad oma töö! Keset päeva on päike peaaegu seniidis:
Ja liiv on nii kuum, et võiks vabalt muna praadida. Aga seda kuumust me siia nautima tulimegi ja täna on alles neljas päev. 

Ja siin on Leena, Tom ja Liina meie juures puhkehetke veetmas.

Reede, 28. veebruar 2014

Pikad päevad




Täna on vist reede? Ajarvamine on päris sassi läinud, aga see polegi oluline, kui sul on puhkus Puuduvad igasugused kohustused, näiteks ei pea siin hommikuti make up'i tegema - keegi mind siin ei tunne ja ei ehmata ennast poolsurnuks, kui mind ilma tavapärase krohvikorrata näeb. Teiseks loobusin oma töömeilide lugemisest, sest sain just viimasel päeval enne puhkust koolitusel teada, et olen e-maili sōltlne. On täiesti olemas selline sôltuvas - näppida iga 5 minuti tagant oma nutitelefoni ja lugeda sissetulnud kirju. Niisiis sain hoopis kõrvalisi teid pidi teada, et pean jälle 3 aastat närveerima, nagu sellest vähe oleks, et viimase 3,7 aastat olen mures olnud ühe tüübi pärast, kes on pidevas lähetuses küll Gruusias, küll Kabulis ja varsti Kairos. Aga mis teha, see juba on kord emmede saatus... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Meie esimene missioon - toimetada Leenale ja Toomasele kätte juhiload - möödus väga edukalt! Sai seda yritust lausa pidulikult tähistatud vahuveini ja kohaliku rummiga ning meil oli väga lōbus. Enne veel aga läksime papaga sööma minu lemmiksuppi Tom Yami, see on yks imeline taipärane vyrtsikas ja toitev supp, no nii nagu Eestis pakutakse igas söögikohas seljankat, on Tom Yamil sin samasugune tähendus. Ilm oli kum - oli ikkagi sydapäev, ja supp oli ka kuum, pōlesime seest ja väljast, papal higi voolas, aga kōik see oli väärt seda pisikest raha, mis selle eest välja tuli käia. Samasse söögikohta istusid meie kõrvallauda 5 valget briti kodanikku ja hakkasid menyyd uurima. Ytlesin papale, et pane tähele, need tellivad kindla peale hamburgereid ja friikaid. Täpselt ni oligi. Ja need olid väga suured hamburgerid ja friikartulid. Kummaline, sa sõidad 10 000 km kaugusele, piinled 10 tundi lennukis ja siis tuled siia rämpstoitu sööma. Inimesed on imelikud.... eile kõmpisime ka ookeani äärde. Kaks kilomeetrit on paras käia meiesugustel paksukestel, et pōletada kaloreid. Rand on kena ja kui silmad kinni paned, on tunne et oled Musta mere äärses kuurordis. Vesi on küll imepuhas, lained suured ja vesi 29 kraadi soe. Ei saa salata, on mōnus olla. Täna on siis kolmas päev alanud ja sätime ennast jälle randa. töö tahab tegemist, ei ole siin aega viilida midagi!
aga elame me sellises majakeses

Esmaspäev, 24. veebruar 2014

Nai Harn 2014

Millest see kõneleb, kui juba viimasel järjestikusel kolmel hommikul on mul uni läinud kell neli ja mitte mingi valemiga see enam tagasi ei tule, vedele ükskõik mis asendis, keera külge vasakule või paremale? Õige - mul on puhkus alanud! Kes siis puhkuse ajal magab? Ei, tuleb kohver üles otsida ja asju pakkima hakata. Kuigi - mida on vaja kaasa võtta Taisse? Kui ainukesed asjad, mis sind seal ähvardavad, on kuum ilm, soe meri ja palmipuud. Aga kuna sai ühe pagasikoha eest ekstra makstud, siis ei saa ju 20 eurot niisama mööda külgi lasta maha joosta, midagi tuleb ikka kaasa pakkida. Näiteks mõned Mihkel Muti viimased mälestused. Ülejäänud raamatud võtan kaasa iPadiga. Ei jõua ennast ära kiita selle eest, et küsisin tuttavalt itimehelt, ega tal pole kuskil koluhunnikus tolmumas ühte iPadi. Loomulikult tal oli ja nii olen kaks viimast päeva selle vahva vidinaga, mille põhja kaunistab näritud õuna pilt, tutvust teinud. Innu, hea laps, tegi mulle põhjaliku koolituse, tõmbas sisse vajalikud äpid (nüüd ma isegi tean, mis peitub selle sõna - äpp - taga!), et mul oleks lennukis piisavalt meelelahutamise võimalusi, sest 11 tunnine lennureis tundub tegelikult nagu 14 tunnine. Õppisin isegi paari arvutimängu mängima! Käsi südamele, see on mu esimene kokkupuude arvutimänguga, kui mitte arvata seda solitare mängu, mida sai mõned korrad mängitud eelmisel sajandil. Mängud, mis minu iPadis on, on väga primitiivsed, aga üsna hasartsed ja ma saan nüüd aru, miks miljonid inimesed istuvad silmad punnis ekraani ees ja unustavad päris elu enda kõrval. Loodan, et minust siiski mängurit ei saa. Aga mis koht on Nai Harn? Pole õrna aimugi! Seekord ei planeerinud me oma reisi ette! Kurvad kogemused pikalt ettevalmistatud puhkusest on teinud mind väga ettevaatlikuks. Siiani on meeles eelmise aasta alguse talvitumine Egiptimaal, kus tuli külma kaitseks lausa jope selga tõmmata, ja sügisene purgaa kogemus Türgis, kus tuul oli nii äge, et targem oli varjuda kaitsvate hotellimüüride taha mõneks päevaks, st kuni puhkuse lõpuni. Ei, sellist puhkust ei ole mulle vaja! Nii nagu tõeliselt äge pidu on spontaanselt tekkinud pidu, nii sai seekord ka hoolega otsitud viimase hetke pakkumisi ja ühel päeval oligi see pakkumine olemas! Lihtsalt lennupiletid Phuketile ja sealt edasi juba vaatame ise, mis edasi saab. Tegelikult on meil majutus kah olemas, tuttavate kaudu sebisime majakese Nai Harni rannas (st ca 2 km kaugusel merest). Ja seda kohta - Nai Harni - soovitasid kah needsamad tuttavad, olgu nad siin ka nimeliselt ära märgitud - Leena ja Toomas, kes on juba pea nädalake seal kohal olnud ja ootavad meie saabumist pikisilmi, sest meieni jõudnud info kohaselt unustasid nad maha oma juhiload ja on juhiloata rolleriga kihutamisel rangele Tai liikluspolitseile vahele jäänud ja pokri pistetud. Või said nad ainult trahvi - infoallikas ei avaldanud täpsemalt. Igatahes peame me neile juhiload kätte toimetama ja siis nad saavad vabaks. On tore tunda, et seal kaugel maal keegi meid juba ootab! Ja tuleb tunnistada, et ongi viimane aeg siit pahurast Eestist minna nende inimeste hulka, kes ei kritiseeri pidevalt, kui palju raha raiskas Venemaa olümpiamängude korraldamisele, kui viletsalt esinesid meie sportlased ja et Ansipi tagasiastumine ei muuda mitte midagi - elu on ikka halb. Ma olen ikka öelnud - sa saad selle, mida sa mõtled. Kui meie ajakirjanikud oleksid pannud ajalehtedesse pealkirjad nagu "Tuult tiibadesse, noored talisportlased!" või "Me hoiame teile pöialt, kallid Eesti sportlased!", siis oleksime me osanud rõõmustada iga tulemuse üle, isegi viimase koha üle. Aga mida meie lugesime lehest? "Ei mingit lootust medalitele!", "Kõige viletsam olümpiakoondis, mis Eestil kunagi on olnud!" ja muud depresiivsed hõisked. Loomulikult on raske loota pärast sellist "innustamist" mingisuguseidki tulemusi. Me kohe ei oska näha midagi head, mida halvem, seda parem! Ja lõpetuseks - Ansipi tunnistus, et ta on väsinud, pani mind mõtlema, et ka mina olen varsti juba 9 aastat järjest ühel ametipostil töötanud. Ka mul on tuline õigus öelda, et ma olen väsinud, ammendunud ja kolleegid on minust nagu Eesti rahvas Ansipist, tüdinenud. Pole enam need ajad, kust töölt lahkuti jalad ees või soojendati ennast mugavalt ühe koha peal pinsini välja. Said isegi aukirja ja ordeni, kui ära läksid. Küllap mul on kahe nädala jooksul aega mõelda, mida oma ülejäänud eluaastatega ette võtta. Igatahes midagi on vaja muuta, muidu hakkab sammal selga kasvama. Head Eesti Vabariigi aastapäeva!