Pühapäev, 6. oktoober 2013

Lõpp hea, kõik hea!



Selline vaade avanes meie toa aknast. Kui pilti tegin, oli ilm veel täiesti tuulevaikne.  Puhkuse lõpp kujunes aga peaaegu lõputuks õuduseks. Maruline tuul, mis oma esimesi märke ilmutas juba kolmapäeval, paisus nii võimsaks, et viimased kaks ööpäeva oli tunne, nagu sooja lõunamaa asemel asuksime keset talvist siberi purgaad, mida ma ise muidugi kogenud ei ole, kuid nii mõneski filmis on kujutatud lõputuid lumevälju ja möirgavat tuisku. Oleks siin lumi maas olnud, oleks me ilmselt paksu lumekorra alla maetud olnud. Õnneks siiski suvesoojus ei kadunud kuhugi ja hotellitoas oli päris turvaline olla. Muidugi oli laupäeva hommikuks maru vaibunud ja ilm jälle imeilus - seega meie hommikune lend väljus õigeaegselt - ei mingit edasilükkumist! Minu soovitus kõigile, kel plaan soojale maale sõita - alla 10 päevast reisi ärge ette võtke, eriti oktoobri kuus, sest ilmad võivad siin tõesti heitlikud olla. Sama kogesime ka talvel Egiptuses olles. Pool ajast lihtsalt külmetasime.
Aga milleks nuriseda - lõppkokkuvõttes oli ju kõik hästi! Puhata saime nii hästi, et ei mäletagi, millal nii palju magada oleks saanud. Ja on ju hea puhkus just see, mille lõppedes saab tõdeda - olen puhkamisest väsinud!
Õnnestus ka mõned pildid teha ja panen nad siisa üles ka:
Selline vaade avanes meile merereisilt. Kogu rannikuala on täis hotelle. Minu järjekordne soovitus, kui sa ei tea, millist hotelli valida. Kui kavatsed koos väikeste lastega minna, siis vali suurem kompleks, kus on lastele olemas omad basseinid ja meelelahutus. Meie hotell oli väike ja siin lastel midagi teha ei olnud, ka mere ääres oli neile ruumi vähe ja rand oli kivine, nii et liivast siin koogikesi küpsetada ei saa.
Aga kui oled pensionieelik ja tahad lihtsalt rannas raamatut lugeda ja aegajalt supelda, ja sind ei häiri, et oled koos teiste puhkajatega nagu silgud pütis, siis sobib sulle just selline hotell, mis asub otse mere ääres - ei pea võtma ette pikka retke, vaid astud otse toast merre, nagu meie:

Kui hotellis on õhtuti ägedad showprogrammid (mis on tegelikult lihtsalt nagu kabareeõhtu koos hotelli missi ja misteri valimisega ja üldjuhul vene keeles) ja sa pole ka huvitatud ostlemisest, siis sobib sulle hotell, mis asub keskusest kilomeetreid eemal - oled seal nagu paradiisis ja ei teki mõtetki kuhugi põgeneda. Meie aga teadagi oleme Riinaga tuntud turufännid ja kauplejad, seega piisas meil hotellist ainult 50 meetrit vasakule jalutada, kui sattusime Pikale tänavale, mis oli ääristatud tuhandete poodidega koos meeletu kaubaküllusega. Kõrvuti uhkete firmapoodiga on kohalike oma Puma, Louis Vuittoni, Lacoste ja paljude teiste tuntud brändide poed. Vahe tõelise ja kohaliku firmapoe vahel on märgatav - originaalpoes ei ilmuta müüja su vastu mingit huvi, võltsinguga kaupleja aga poeb või nahast välja, et sa ostaksid 10 euro eest 3 pudelit "ehtsat" Paco Rabanne lõhnaõli või 2 Rolexi kella ühe hinnaga. Aga mida tõesti tasub osta - see on voodipesu ja ööpesu ja käterätikud ja bashmiinad. Need on ilusad, kvaliteetsed ja valik on rikkalik. Ja muidugi kuulus Türgi õunatee (mis on selline lahustuv pulber) ja granaatõunatee (meenutab hibiskuse teed). Kui sul veel pole nahkjopet või kasukat, aga sa oled sellest ammu unistanud, siis võid Türgis oma unistuse ellu viia. Mis peaasi - kauple hind alla - kui pakutakse 400 euro eest, siis kohe löö hind 200-le ja ära sellest eriti tagane. Ole kangekaelne. Lõpuks jookseb sulle kaupmees järgi ja ütleb, et ainult sinu jaoks teeb ta extra hinna ja siis võta pakkumine vastu. Nahktooted on neil kvaliteetsed. Aga pead hoolega otsima, sest nad on orienteerunud slaavi maitsele ja meelepärast toodet on raske üles leida. Söögist joogist ka mõni sõna. Meie nälga ei jäänud, vastupidi, mina võtsin kaalus juurde. Sõin palju rohelist ja värsket, mida oli nii hommikul, lõunal kui ka õhtusöögil erinevalt serveerituna üllatuslikult palju. Iga päev olid menüüs eelmisest päevast järelejäänud road, mis olid oskuslikult transformeeritud uuteks ahvatlevateks ühepajatoitudeks, vormiroogadeks ja hautisteks. Lisaks grilliti igal õhtul ka kala, kana või hakk-kotletikesi. Mõnel õhtul töötas baaris George Clooney täielik kloon, kes serveeris silmipimestavalt kauni naeratuse saatel kõiki jooke, mida hing ihaldas. Ka teised baarmanid olid kenad, kuid George oli vähemalt aus - kui küsisin Cuba Libret (see on siis Vabaduse saarel leiutatud kokteil, mis koosneb rummist ja CocaColast + ohtralt jääd), siis ta ütles, et rummi saab ainult raha eest, sest see on importjook ja ei kuulu paketi hinna sisse. Ajasin silmad suureks ja ütlesin, et teised baarmanid on mulle sellist vahvat kokteili seganud ilma lisatasuta. Ja mis selgus - ühes pudelis oli tegelikul peidus 3 erinevat jooki! Kui küsisid brändit, valati sulle sellest brändit, kui tahtsid viskit, moondus brändipudelis olev jook võluväel viskiks. Ja kui oli isu rummi nautida, siis said samast pudelist rummi. Oi, mulle meeldivad türklased - Eesti baariomanikud, võtke õppust, kuidas lihtsate nippidega klientide erinevaid soove rahuldada! Olen kindel, et ka viin ja dzinn olid tegelikult üks ja see sama jook. Sest kui nüüd järele mõelda, siis oligi nii, et ühes pudelis oli läbipaistev vedelik ja teises selline kollakam vedelik. Ainult raki oli neil ehtne! Sellised pisiasjad lisavad puhkusele ainult vürtsi juurde ja ei mõjuta kuidagi minu suhtumist türgi inimestesse - kõik, kellega kohtusin ja suhtlesin, olid ülimalt sõbralikud ja heatahtlikud. Kindlasti on oluline, et kui ise oled avatud ja viisakas, siis saad ka ise sellise kohtlemise osaliseks. Ainuke, mille kallal võiks nuriseda, on reisibüroode tahtmine suruda lennukisse kolmandiku võrra rohkem reisijaid, kui lennukis tegelikult kohti ette nähtud on. Meie lennuki norm oli ca 150 kohta, aga ära mahutati üle 180 istme. Selline ahnus muudab istmete vahed nii kitsaks, et minusugusel (ja ilmselt paljudel keskmisest pikemat kasvu reisijatel) pikakoivalisel on lihtsalt kohutav piin istuda. Jalad ei mahu kuidagi ära ja küll siis saab ennast väänata ja keerata, et kuidagigi see lend üle elada. Maandumisel muidugi unustad kõik ebameeldivused ja oled õnnelik, et jõudsid elusalt ja tervelt (mina küll olen tõsises külmetushaiguses) koju tagasi. Ja mis eriti tähelepanuväärne - äraoldud nädala jooksul õppis meie lapselapsuke roomama, ja seda ilma vanavanaemate targa juhendamiseta!

Neljapäev, 3. oktoober 2013

Head uudised kodustele

Tegelikult midagi head edastada ei ole - ilm on täiesti ära pööranud. Juba terve ööpäev on siin selline tormituul möllanud, mida minuvanused ei mäleta pärast eelmise sajandi augustitormi. Tuule kiirus on vähemalt 40 m/sekundis, kõik, mis ei ole kruvidega kinni keeratud, lendab siin vabalt ringi. Meie rannakese pontoonsild on tükkidena hulpimas Vahemeres, sama teed on läinud ka mõned madratsid ja lohakate puhkajate raamatud, bikiinid ja plätud. See on kirjeldamatu, mis siin toimub. Ka kohalikud on ähmis ja kui küsida nende käest, mis toimub, siis näitavad nad tähenduslikult nimetissõrmega taevasse ja ütlevad, et kõik on Allahi kätes. Eks me peame seda uskuma, mis meil üle jääb. Ühesõnaga - minu sõnum kõigile, kes kiruvad Eesti ilma - olge rahul sellega, mis teil on, sest mujal on ikka palju, palju hullem! Muide, tänu kehvale ilmale sain täna nautida telekast sellist põnevat Venemaa telekanalit nagu Pervõi Moskovskii kanal. Ja täna oli erisaade Pribaltika kohta. Oi, see oli nii nostalgiline ja emotsionaalne saade. Ma ei salga, et iga kord, kui satun välismaale, vaatan huviga Vene TV kanaleid. Need on vapustavalt head saated, mis sealt tulevad. Tahtmatult kipun neid võrdlema meie kohalike kanalitega ja iga kord pean tõdema, et professionaalsuselt ületavad vene kanalid meie omi mitmekordselt. Saatejuhid on tõesti tasemel, kuskilt ei paista läbi diletantlikkust ja juhmakust, keegi ei tee kordagi ekraanil mää ega möö, ei nämmuta, ei korruta sõnu. Kõik käib ladusalt ja nauditavalt, ei pea kordagi piinlikkust tundma. Tahes tahtmata meenuvad ETV 70-80-ndate saadete tase, mäletate Karemäed, Panti, Eesmaad? Tädi Ruthist rääkimata. Ja Alice Talvik! No jah, rohi oli siis ka rohelisem jne. Aga see tänane nostalgiasaade Pribaltikumist oli ikka viimase peal!! Nii plju häid sõnu kuulda Vene TV-st meie - eestlaste, lätlaste ja leedukate kohta oli väga südantsoojendav. Esimene küsimus, mis publikule esitati, oli selline: Öelge, kuhu välisriiki sai minna nõukogude ajal ilma viisata ja välispassita? Õige vastus: Pribaltika! Ja tõepoolest, kõik stuudiokülalised tunnistasid, et see kant oli midagi väga erilist. Iga korraliku nõukogude inimese unistus oli sattuda kord elus Baltikumi. Mehed unistasid blondidest tüdrukutest ja naised unistasid PIKKADEST meestest. Meenutati seda, kui puhas oli linn, keegi ei sülitanud tänavale ja järjekorras seistes kunagi ei trügitud! Oi, seda oli magus kuulata! Ja mida siit siis alati kingituseks kaasa viidi? Loomulikult Riia Balsamit ja Vana Tallinnat, viinereid ja sinki, sprotte ja merevaiku. Kummastav oli kuulda, et meie 3 väikest riigikest koondnimetusega Pribaltika peetigi päriselt ka välismaaks. Ja tänases saates tunnistas üks osaleja, et tegelikult me ju teadsime, et need riigid on okupeeritud, ja just sellepärast oligi alati tunne, et lähed välismaale, mitte Venemaale. No vot, selline õppetund siis mulle tänu tormile siin Kemeris. Eks me ikka teadsime seda ise ka, et me oleme nagu välismaa, aga tore, et seda nüüd ka avalikult tunnistatud on. Ma ei jäta rõhutamata, et venelaste suhtumine meisse, pribaltikumi elanikesse, oli ülisoe! See teeb ainult rõõmu! Rääkigu poliitikud mis tahes. P.S. Kõik, kes te ootate vapustavaid pilte imeilusast puhkusest - kannatage veel! Pildid on olemas, aga juhe jäi koju!

Kolmapäev, 2. oktoober 2013

Elu-olu

Tahaks ju öelda, et aeg oleks justkui peatunud, aga paraku läheb ta ülihelikiirusel kuhugi, kust ta enam kunagi tagasi ei tule. Nii on ka meie aeg siin poolenisti juba otsa saanud. Aga eks oleme ka toimetanud siin tõsiselt ja mitmed ettevõtmised on ka korda läinud. Näiteks oleme kaks korda turul käinud. Esmaspäeval oli turg meie hotellist paremat kätt ja teisipäeval vasakut kätt. Esmaspäevane turg oli rohkem selline toiduturg - puu- ja juurviljad, maitseained, pähklid, kuulus türgi õunatee jms. Tegime seal mõned ostud ka, aga et ilm oli põrgukuum, siis tõmbas meid vägisi hotelli poole tagasi, et saaksime kiiresti oma dehüdreerunud keresid külma õllega toibutada. Turul kauplemiseks kõlbasid nii kohalikud lirad, dollarid kui ka eurod. Kuskilt oli meelde jäänud et 4 lirat võrdub 1 euroga. Aga eks igal kaupmehel on oma kurss ja mida rohkem me kauplesime, seda viletsamaks kurss läks. Lõpuks, kui olime taksoga ennast hotelli lasknud viia, küsis taksojuht 8 lirat. Pakkusime 2 eurot ja saime kurja pilgu osaliseks - taksojuhi kurss oli 1/2-le ja meil tuli loovutada 4 eurot. Polnud hullu. Igatahes minu soovitus kõigile shopahoolikutele - vahetage kohapeal oma eurod liradeks ja te ei saa tünga. Ja ostlemisvõimalused on ju Türgis teadupärast väga soodsad, pealegi annab hindades kõvasti kaubelda - 45 eurone asi muutub pärast tingimist nagu naksti 20 euroseks. Nii et olge hoolsad tingima! Eile tabas meid õhtul kohutav äikesevihm - see ei jäänud millegi poolest alla augustikuisele Eestimaa kuulsale äikesehoole. Õnneks jõudsime ikka ära näha siinse hotelli poolt korraldatud türgi õhtu, mis koosnes kahest kõhutantsu numbrist ja kogu hotelli teenindava meespersonali poolt esitatava ringtantsu etteastest. Nii vähe on vaja vaeva näha, et tavalisel eurooplasel tekiks meeletult hea ettekujutus Türgi kultuurist. Aga mis seal salata - enamuse siinviibijatest moodustavad vanemaealised puhkajad, kellele olulisem igasugusest ajaloost ja kultuurist on soe päike ja merevesi koos hõrgutavate toitudega ja karastava õllega. Kes tahab kultuuri tarbida, võtku ette reis Istanbuli või Ankarasse. Tänaseks broneerisime endale reisi jahil. st laevareisi. Turismibüroo Ginza tours pakkus kaks korda odavamat reisi kui meie enda reisibüroo, nii otsustasime siis võtta selle odavama reisi. Oleks küll viimane aeg meiesugustel ükskord ometi selgeks saada tõsiasi, et ega odava raha eest head asja ei saa. Nii oli ka meie laevasõiduga. Tutvustavas bukletis oli kirjas, et külastame 3 erinevat saarekest, saame pikutada liivarannal ja kõige lõpuks näha ka ajaloolisi piraadikoopaid ja Olümpose mäge (ma ei teadnudki, et see asub Türgis). Okei, leidsime laeva lael mõnusad kohad pikutamiseks ja tuur algas. Täna juhtus olema üsna pilvine ja tuuline ilm, saime kõvasti kõikuda ja nii mõnigi oli näost lubivalge. Ühtegi lubatud atraktsioonist me muidugi ei näinud. Üks kord lubati meid ühele kaljusele maanukile randuda, kus ei olnud absoluutselt mitte midagi teha, ja teinekord enne sadamasse tagasijõudmist võis laevalt vette ujuma minna. Mitte kordagi ei kuulnud, kuhu me üldse teel oleme ja mida põnevat võiks vaadata. Samal ajal möödus meist üks teine laev, kus käis selline möll ja pidu, et hoia ja keela! Ilmselgelt oli see korrraliku turismifirma (ja kindlasti kallima) poolt korraldatud. Ja kindlasti rääkis nende giid ka palju huvitavat reisi vältel. Meie giid piirdus ainult sellise olulise info edastamisega, et para kuushat! st et on aeg sööma hakata. Tagasiteel kodusadamasse leidis Vello endale meie lähedusest tänuliku vestluskaaslase, kes juhtumisi oli üks kesk-Eesti mees ja kes oli samasugune ajaloohuviline kui Vellogi. Nende omavaheline keskustelu militaarsetel teemadel oli nii huvitav, et juba pärast esimesi lauseid vajusin kergesse uinakusse ja leidsin, et Vello võiks oma lood lindistada ja neid võiks Vikerraadios õhtuti lastele unejutuna ette mängida - usun, et kõik Eestimaa lapsed uinuvad silmapilkselt ilma igasuguse nutujorinata. Kokkuvõttes minu hinnang sellisele merereisile - kaaluge tõsiselt, enne kui te selle ette võtate. Nägime küll Kemerit ja lähiümbrust mere pealt, kuid kaua sa ikka viitsid vaadata neid sadu hotelle, mis on ennast laiali laotanud mere kaldale ja mis ei erine üksteisest mitte millegi poolest. Ilusaid mägesid muidugi nägime, ja see oli ka kõik. Aga olgu peale, ega siis see ei ole kuidagi meie puhkamise nautimist seganud, jäänud on ju veel kaks imelist päikest ja soojust täis päeva ja neid me kavatsema nautida täiega!