Teisipäev, 11. märts 2014

Oli tore puhkus!

On aeg teha kokkuvõtteid. 
Sedapuhku vedas ilmaga pööraselt. Kõik need päevad olid päikeselised, sooja üle 30 kraadi ja kõik see on väga talutav veebruaris ja märtsis. Ei ole sellist niiskust, mida kogesin eelmine kord Taimaal novembrikuus. Päikesekreem nr 30 on täiesti piisav - kui seda esimesel 10-el päeval aktiivselt peale määrida, siis võid viimased 4 päeva päris muretu olla, ei mingit põletusohtu ja ühtlane pruun jume on tagatud. Mitte nii nagu papal, kes ainult esimesel päeval oli nõus natuke kreemitama ja ülejäänud ajal käis ringi nagu koorega keedetud peet, millelt nahk on pärast mitmetunnist keetmist kenasti lahti löönud. Aga ega temaga ei ole mõtet vaielda. Inimesel peab olema vabadus olla ära kõrbenud.
Seekord läks nii, et käisin kokku 6 korda massaažis, ei tea, kuhu see aeg küll kadus! Ja nii juhtus, et sattusin iga kord erineva masseerija käpa alla. Hea külg asjal oli see, et igaüks suutis leida täiesti erinevad nõrgad kohad üles minu lubjastunud keres ja seega said seekord kõik kohad nii läbi töötatud, et kogu lubi minu organismist on lahkunud, asemele on jäänud ainult sinised plekid, mis kaunistavd minu sääri ja reisi. Ja mis eriti tähelepanuväärne - siin ei pea keegi sind pidalitõbiseks ja ei tõmba masseerimise ajaks kummikindaid kätte - trend, mis on hakanud levima Eesti spaades. Viimastel kordadel Eesti erinevates spaades olen tundnud ennast üsna ebamugavalt, kui masseerija topib mind masseerima hakates ühekordsed kindad kätte. Miks?
Motorolleritest - need on siin asendamatud liiklusvahendid, kui tahad rohkem näha kui oma majutuse koht. Hoiatus  - sul peab olema  A kategooria juhiluba, kui ei ole ja jääd politseile vahele, maksad trahvi, nii nagu Leena ja Toomas. Esimest korda said nad trahvi selle eest, et neil polnud juhilube kaasas, ja kui me need Eestist neile kätte toimetasime, said nad kohe järgmine päev trahvi selle eest, et neil polnud mootorratta juhtimise õigust ehk A - kategooriat. Mõtlesin mitu päeva, et mis see siis ära ei ole see roller rentida ja tuul kõrvus vilistamas kihutama hakata, aga võta näpust, see enese alalhoiuinstinkt on ikka nii vägev, et ei saanud meist rolleri rentijat. Praktiliselt sama raha eest kasutasime tuk-tuki ja takso teenust.  Soovitan seda kõigile minuealistele ja vanematele - üsna turvaline ja sugugi mitte kallis. Jah, tuul ei vilista kõrvus ja ei saa nautida ehk seda vabaduse tunnet, aga kindel värk, et jõuad punktist A punkti B ilma igasuguste riskideta, on ka midagi väärt!
Söömine on omaette teema. Siin saad nautida kõiki variante - odavat kilekoti toitu, kallist euroopa rämpstoitu ja hõrgutavaid mereande. Kõik on maitsev, kui oled avatud meeltega ja ei virise veidikese ebameeldivate lõhnade üle, mis tänavaäärsetest söögikohtadest ehk kohati ninna tungib. Vürtsikad toidud on tervislikud, isegi sitikad ja satikad kõlbavad hädapârast süüa. Kõige tähtsam on see, et teenindajad on nii armsad ja viisakad, tänavad sind ette ja taha ja see lausa sunnib ennast ka vastu tänama - käed nagu palves kokku panema ja pead noogutama. Nii hea tunne jääb sellest.
Rannaelu on väga kirev! Erinevate keelte paabel paitab kõrvu, on keeli, millest saad aru ja keeli, milest midagi ei taipa. Palju on lastega peresid, enamus Venemaalt. On häid lapsi ja on pahuraid lapsi. Pahurate laste vanemad on üldjuhul ükskõiksed ja lasevad lastel röökida nii palju, kui kõri võtab. Heade laste vanemad hoolivad oma lastest, lapsed on üldjuhul kaetud riietega ja mütsikestega ja neil ei lasta päikese käes kõrbeda. Õnneks on pahurad lapsed vähemuses. Meie papa muidugi näeb igas alla meetrimehes oma lapselast. Iga kord mõne põnniga kohtudes avaldab ta arvamust - meie Robi on sellest põnnist suurem! Või siis vastupidi - meie Robi on sellest põnnist väiksem. Kolmas versioon on ka- meie Robi on sma suur kui see põnn. Jah, mis seal salata, igatsus lapselapse järele on iga päevaga  süvenenud, nii et lahkumine siit soojalt maalt tagasi Eestisse ei ole üldse raske - peaasi, et saakisme jälle oma Põnni näha!
Puhkus kulus nii kiiresti, et ei olnud aega mõelda, mida iseendaga peale hakata. Tuleb vist ikka vanaviisi  järgmine esmaspäev tööle tagasi minna ja mitte Ansipi eeskuju järgida. Pealegi - pole mul tuttavat Siimu Brüsselis, kes oma sooja koha mulle pärandaks, seega katsun oma praegusest kohast kümne küünega kinni hoida. (See oli nali!)
Kohtume järgmine kord, kõike head, armasad blogisõbrad!

Esmaspäev, 10. märts 2014

Naistepäev, ühe meduusi lõpuheitlused ja eelviimane päev

Viimasest postitusest on nii palju aega möödas, et pean pingutama  sündmuste täpsemaks fikseerimiseks möödunud aja jooksul. Naistepäev algas imeliselt - papa oli tellinud mulle kukelaulu kella 5-ks . Oli nii tore ärgata kuke kiremise saatel ja teadvustada, et naised on väärt kuulama hommikust kukelaulu. Aitähh, papa!
Päev ise kulges tavalises rutiinis - lõunaks randa ja mône tunni pärast tagasi. Randa minek ei ole üldse lihtne - ligi kolm kilomeetrit jalgsimatka ilma kõnniteedeta ala polegi nii lihtne. Õnneks on kuskil poole tee peal väike pood, kus me saame teha avariipeatuse ja täiendada oma joogivarusid. Aga kui lõpuks päästva mere kaldale jõuame, siis on esimene toiming vette sukeldumine. Ohh seda mõnu siis, see on kirjeldamatu. Nüüd ruttan ajas ette ja räägin sellest, mis kole hetk tuli täna üle elada. Suplesime mõnusalt oma lainetes ja jälgisime ühe suure meduusi heitlusi lainetega. Meduus oli hiiglama suur - oma poolemeetrise läbimõõduga ja värvuselt selline lillakas sinine sültjas tegelane. Ujus teine seal rahulikult. Tulime veest välja ja natukese aja pärast märkasime suurte rahvamasside voogamist kalda äärde - meie meduus oli kaldale visatud suure laine poolt. Ja loomulikult tahtsid kõik inimesed seda meduusi katsuda, patsutada, pildistada ja muud moodi tema tähelepanu võita. Kui mina meduusi juurde jõudsin, et aidata teda tagasi vette, siis just sel hetkel mingi mees suutis temast teha kaks meduusi  - temast eraldus see pea ja jalad jäid eraldi lebama liiva peale. Ohh, see oli kole hetk, aga millegipärast kutsus see rahvahulgas esile lausa vaimustust.Sellist laiba mõnitamist ei ole mina varem üle elanud ja ma ei soovita seda teile ka. Seda vaest meduusi, kes oli nüüd nagu pooleks kistud, katsuti ja näpiti, pildistati ja kombati oma plätudega, vahepeal lohistas laine need osad meduusist vette ja siis nägi üks mees vaeva, et teda ikka jälle kaldale tagsi tarida. Pikapeale kaotas rahvahulk meduusi vastu huvi ja nii ta sinna kaldale vedelema jäi. Lõpuks ei tundnud tema vastu enam mitte keegi huvi.
Aga tagasi naistepäeva ürituste juurde. Enne päikese loojangut maandusime After Beach Bar'is, mis asub poolel teel Kata beachi teel, ja kus ma kohtusin elevantidega. Ma säästan teid sellest, et ei kirjelda, kuidas neid õnnetuid loomi kinniseotult hoitakse mingites hoiukohtades ja kust neid ilmselt vabastatakse köidikutest, kui meiesugune valge inimene tahaks elevandiga natuke sòitu teha. Meil vedas, et ellu jäime, sest poolel teel sinna baari, kuhu me hakkasime jala koos papaga vantsima, ilmusid nagu maa alt kaks uhket ja suurt elevanti, ühe seljas istumas noormees, kes innukalt näppis oma nutitelefoni ja meiesuguseid väikseid jalakäijaid üldse tähele ei pannid. Alles minu meeeleheitlik vile suutis tema tähelepanu köita ja viimasel hetkel elevandid peatada. Marssisime neist majesteetlikest loomadest suure aupaklikkusega mööda. Poole tee peal õnnestus meil hääletada motorollerite peale ja täiesti juhuslikult olid nende juhtideks Leena ja Toomas. Kes viisid meid sinna eelpool nimetaud baari, kus jällegi täiesti juhuslikult Liina oli meile laua reserveerinud. Nautisime õnnelikult päikeseloojangut, mille kohta ma võin mereäärse elanikuna öelda, et Andineeme rannas saab sama ilusat vaatepilti nautida! Aga loomulikult oli ka siinne päikeseloojang nautimist väärt, seda enam, et meie seiklused jätkusid Rawai Beachil Sunseti baaris, kus naised võisid endale nii palju jooke tellida, kui ainult soovisid ja mehed maksid need kinni. Kuigi mulle ähmaselt meenub, et oma viimased Tai Maid maksin ma ise kinni. Aga vahet pole, pidu oli äge ja me lòime naistega baari leti taga tantsu ja kõik kohalikud kaunid naised, kes kunagi olid olnud mehed, lõid meiega kampa ja nautisid naistepäeva täie rinnaga. Ja rinnad olid neil palju suuremad kui meil.
Ja tänane õhtu on natuke kurb,sest meie reisikaaslased sätivad enast homme minekule ja ülehomme oleme meiegi juba kodu poole rändamas. Käisime õhtut veetmas jällegi Rawai beachil, seal, kus saab osta värskeid mereande ja neid siis koha peal küpsetada. Kõik kaunimad pildid on mu nutitelefonis ja siia postitada pole midagi, 
Panen ühe meenutuse meie coral beachi külastusest ja teise pildi sellest, millised majad asuvad meie imelise majutuskoha vahetus läheduses
Et tegelikult ei ole vaja ei tea mida õnnelik olemiseks, sellised väikesed pilpamajad on täiesti piisavad äraelamiseks, kui sa elad Tai kuningriigis, sa ei pea muretsema talvekütuse ega talverehvide pärast, sul on kogu aeg soe ja turistid on sinu elatusallikaks. 

Reede, 7. märts 2014

Öö- ja päevaelust

Ööelu on meie kandis väga aktiivne. Pimeduse saabudes ärkavad mitmed ööelukad, keda küll näha ei ole, aga see eest on vägagi hästi kuulda. Paar ööd tagasi lasi keegi isand Konn, kes elab meie aiakese tiigis, lahti kõrvalukustava pulmalaulu. Kes on kuulnud kevaditi konnade armuhüüdeid, see teab, millest ma räägin. See ei ole mingi labane krooksumine, vaid ilus harmooniline kurin, mis kestab perioodiliselt terve öö. Ja kuna isand Konna esimese öö kutsungitele ükski Konnaemand ei reageerinud, siis kordas ta seda armuvalu hüüdu veel järgmiselgi ööl ja tundub, et tulemuslikult, sest täna öösel sain juba rahulikumalt magada. Öösel siristavad muidugi ka ritsikad, ja nende koibade hõõrumisest tekkiv ilus melodiline sirin pole mingi mahe muusika, vaid forte fortissimo kõlav viiulikontsert. On veel hulgaliselt kohalikke ööbikuid, kelle lummav laksutamine ei lase sul niisama tukkuda. Võikad kiljatused vihjavad sellele, et jagame oma tuba gekodega, keda olen oma silmaga isegi mööda seina ringi sibamas näinud.  Rahu ja vaikus saabub alles enne kukke ja koitu, kui naabermajade kuked oma kõrid puhtaks köhivad ja kordamööda kirema hakkavad. Selle kena kiremise saatel uinun  lõpuks ka mina.
Eile võtsime ette Koralli saare vallutamise. Soov oli minna hoopis Racha saarele, kuid ootamatult tormine meri sundis meid plaane muutma. Kuid tundub, et enamus siinseid väikesaari on üsna ühesugused, seega plaanimuutus meid rivist välja ei löönud. Meresõit ise juba oli vapustav elamus. Kuna oli paras torm, siis käisid lained meil pidevalt üle pea. Paat hulpis nagu pähklikoor keset ookeani.
Paat ise nägi välja selline. Muidugi meiega ei juhtunud midagi hullu peale selle, et olime läbimärjad ja silmad olid soolasest veest väheke aega pimedad ja vähemalt mina suutsin ka piisavalt merevett suhu ahmida. Aga meie paadijuhid olid kaks kohalikku tublit tai poissi ja tundsid oma tööd hästi, seega pärast ca kolmveerand tunnist kiiret sõitu maabusime Korallisaare lumivalgel rannal. Võttis natuke aega, et sisikond oma õigesse asendisse tagasi vajuks, õnneks oli Leenal kaasas tervistav jook, mille põhikomponent oli pomelo mahl ja selle hulka oli lisatud džinni. See kulus nüüd tõesti marjaks ära meile kõigile. Kui tasakaal jälle paika sai, oli aega ümbrusega tutvuda. Ega väga suurt ei üllatanud, et antud saareke on tavaline turistilõks. Ka pildilt on näha, kui paljud laevad on kohale toonud suured grupid turiste.
Ja loomulikult tuleb turistidele programmi pakkuda. Programmis on kaks kohustuslikku aktraktsiooni - kõik  peavad snorgeldama ja kõik peavad langevarjuga lendama. Kogu tegevus käis lausa vile peale. Nii naljakas oli vaadata tervet turismigruppi korraga koos päästevestide ja snorgeldamisvarustusega vees hulpimas. Mõni vanem proua keeldus maski ette panemast ja hulpis niisama veepinnal. Aga langevarjulennust ei pääsenud keegi. Kõik võtsid ilusti ritta, esimesele pandi traksid külge, mootorpaat hakkas kihutama ja hoplaa, lendaski turist taevasse. Mootorpaat tegi kohustuslikus korras turistile ka väikese vettekastmise, siis tõstis tuurid jälle üles, turist sai uuesti veekohal lennelda ja juba oligi ta tagasi kalda kohal, kus osavad tai poisid ta kinni püüdsid, traksidest vabastasid ja need järgmisele õnnetule selga toppisid. Selline rutiinne tegevus toimus mitu tundi järjest. Ma ei teagi, kellest mul rohkem kahju oli, kas turistidest või nendest tai poistest. Kui nende käte vahele sattus kena näitsik, siis isegi võiks see töö olla täitsa okei. Aga kui pead seal hirmunult siputavaid ülekaalulisi memmesid püüdma? Noh, töö on töö.
Meil olid ka maskid kaasas ja Liina, kes on professionaalne sukelduja, võttis ka lestad ja saapad kaasa. Kuigi ta seekord ise snorgeldama ei hakanud, laenas ta lahkelt oma varustust Leenale ja kui me siis koos vette läksime, liugles Leena oma lestadega nagu näkineid suurel kiirusel minust mööda mereavarustele avastama salapärast veealust maailma. Aga nagu kohe selgus, olid kõik värvilised kalad  siit ammu vehkat teinud, küllap olid nad tüdinud neid  tuhandetest maski tagant jõllitavatest silmapaaridest. Seega pärast mõningast paadimeestega kauplemist ronisime uuesti pardale ja nad viisid meid saare nuka taha, kus oli palju palju ilusam rand ja 100 korda vähem turiste. Ja siin ujusid värvilised  kalakesed juba su varvaste vahelt läbi. Panime uuesti maskid ette ja snorgeldasime mõnuga. Vesi oli kristallpuhas, iga liivaterake oli selgelt näha ka suuremas sügavuses. Ja kalakesed olid ka toredad, mõni isegi näksis kintsust. Nägin isegi tuulehauge, Liina selgitas, et neid kutsutakse pipefishideks ehk piibukaladeks. Aga nad peaaegu paistsid läbi ja nende luukere helendas rohekalt läbi naha. 
Tagasisõit kodusaarele oli tunduvalt kenam, laine enam ei loopinud ja saime ümbrust ka jälgida. Ja kogu see lõbu läks meile näo pealt maksma 400 bahti, ehk ca 10 eurot. Turismifirma oleks sult röövinud vähemalt 5 korda rohkem. Nagu öeldud, on Phuketi lõunatipus mitmeid saarekesi ja kuskil siin asub ka maaliline Phi Phi saar, mille avastamisrõõmu jätame järgmiseks korraks. Ega siis kõike head saa ühekorraga ära tarvitada!
Koju jõudes olid kõik nii väsinud, et  ühise õhtu veetmisest loobusid kõik vabatahtlikult ja tänane päev sai lausa vabaks päevaks kuulutatud. Sest homme on ju naistepäev ja nagu ma kuluaaridest kuulsin, plaanivad mehed meile mingit üllatust. Jääme siis põnevusega ootama!

Esmaspäev, 3. märts 2014

Turumajandus

Andsin endale tõotuse, et ei kirjuta enne blogisse ühtegi rida, kui ma ei ole kirjutanud vähemalt 3000 tähemärki oma uude raamatusse. Täna siis punnitasin kõvasti ja sain plaani täis. Seega võin rahus jätkata blogimist. Mis siis vahepeal toimunud on? Suurt mitte midagi. Oleme päeval rannas lebotanud ja õhtul kohalikke söögikohti läbi kamminud. Oluline on söögikoha valikul olnud asjaolu, et lauad oleks kaetud vakstuga. Siis on kindel värk, et tegemist on kohaliku ja odava söögikohaga. Kõhu saad täis tiba üle euroga. Õlled pead küll kõrvalt poest ostma, aga see pole väga suur vaev. Täna organiseerisid Leena ja Toomas meile prii mopeedisõidu kohalikule turule, mis asub meie elukohast umbes 4-6 kilomeetri kaugusel. Mina istusin Leena selja taga ja sain jälle targemaks. Nimelt, kui kurvi läbida, siis tuleb ennast kallutada ikka kurvi tsentrumisse, mitte väljapoole, nagu mina instinktiivselt tegin. Siiamaani on meeles lapsepõlves kogetud heinavankri kummuli kukkumise tragöödia, kui lendasime koos õega heinakoorma otsast kraavi ja ma vähemalt paari minuti jooksul ei suutnud kuidagi hingamist taastada. Aastaid hiljem ei suutnud ma sõita bussiga ega rongiga - iga vähimagi pöörde korral tundsin surmahirmu ja kallutasin oma keret vastaspoole. Peaasi, et mitte kraavi kukkuda. Aga nüüd olen juba täitsa professionaalne motosõitja ja kallutan ennast sinna kuhu vaja!  Turg oli selle poolest vahva, et sai osta kõiksugu erinevaid sööke kilekotiga koju kaasa ja nii me haarasimegi vähemalt seitse erinevat rooga  kaasa ja korraldasime korraliku söögiorgia meie juures. 
Kahjuks ei suuda kaamera haarata kogu pidulauda, aga see oli rikkalik ja väga maitsev. Kusjuures ma ei kahtle, et see oli ka tervislik. Papa muidugi ei saanud ilma rohutirtsude, prussakate, põrnikate ja ussikesteta turult tulema. Maitsesime siis need elukad kah ära. Ärge seda kodus järele tehke. Ühe prussaka jalg jäi mulle kurku kinni ja oli tükk tegu, et seda sealt õllega alla loputada. Arutasime Leenaga, et miks meie esivanemate toidulauale ei ole kunagi kuulunud grillitud vihmaussid, mesilased, kärbsed, sipelgad, rohutirtsud ja muud mutukad. Ega meil ju neist puudust pole. Aga me ei suutnud vastust leida. Ja ometi ei saa siin olla põhjuseks mingi näljahäda, sest siin kliimas on kõige tähtsam õigel ajal saak ära korjata, siin kasvab kõik ise, ei pea  hullumoodi vaeva nägema, nagu meil Eestis. Olen kuskilt lugenud, et taid on ühed kõige tervemad Inimesed maakeral, neid ei vaeva südame ja veresoonkonna haigused. Ja nähes, kui rõõmsameelsed ja rahulikud nad oma olemuselt on, siis on küll üks põhjus tervislikus toidus. Võibolla, et ka prussakate ja ussikeste söömine aitab kaasa meelerahu loomisele. Äkki peaks seda meiegi rohkem harrastama alkoholipruukimise asemel? Mõtteainet on, ja et mõtted erksamalt liiguksid, tuleb vist üks väike kokteil endale segada?

Laupäev, 1. märts 2014

Tegemised


Nai Harn on väiksem rannakuurort Phuketi saare lõunatipus. Allas paaril  kolmel viimasel aastal on siin turism suuremat võimust saanu ja kohalike elu mõjutama hakanud. Rand ise jääb linnakese keskusest 2,5 km kaugusele ja on mõnusa lahesopi kaldal, pikkust nii umbes 700 meetrit. kuna see tundub olevat väikseim randadest, siis pole see ka ülerahvastatud ja olemine on üsna rahulik. Ei taha mitte meenutadagi Pattayal asuvat Jomtieni randa, mis oli nagu õudusunenägu võrreldes Nai Harniga. kuid turistide teenindamiseks on siin olemas kõik vajalik ja eile õhtul käisime põnevas kohas. Leena ja Toomas hoolitsevad selle eest, et me siin igavuse kätte ära ei sureks. Nende mahitusel oleme käinud juba 2 korda kõige paremas massaažisalongis, kus tai tütarlapsed on meid masseerinud ja väänanud nii, et võin ilmselt vabalt oma jalad kaela taha painutada. Ja kuna neil mõlemil on roller, siis on nad meid vedanud sinna ja tänna, nii et me pole pidanud palju oma jalgu kulutama. Meie seltskonnaga on liitunud ka Liina - keegi salapärane tütarlaps, kes on tulnud siia ühele põnavale sukeldumise tuurile ja on juhtumisi ka Leena ja Tomi tuttav. Seega on meid kokku 5hinge ja kahe rolleri peale mahume me vabalt ära. Rolleriga on äge sõita, muidugi ainult juhul, kui sa istud juhi selja taga. Paned silmad kinni ja kihutad ja pole üldsegi hirmus. Õnneks Leena ja Tom hoiavad oma silmad lahti ja seepärast on nende kaitsva selja taga väga turvaline istuda. Eile võtsid nad vaevaks meid Rawai beachile sõidutada pärast rasket päevatööd. Rawai on selline koht, kus asub paadisadam, siit väljuvad tuhanded kaatrid ja aerupaadid pisikestele lähiümbruse saarekestele. Ja siin asub ka enneolematult pikk värskete mereandide lett, kust saab hea raha eest osta hiidkrevette, värvilisi kalu, igas mõõdus kalmaare ja kohutavalt pikkade sarvedega (või on need tundlad?) lobstereid.lettide vastas on restoranid, kus sinu ostetud mereannid kohe ära grillitakse või keedetakse, küpsetatakse - just nii, nagu sulle meeldib. Lasime meiegi oma krevetid, kalmaarid ja kala ära küpsetada ja oh seda maitseelamust! Papa andis kindla lubaduse, et tuleme siia veelkord tagasi lobsteritega maiustama. Elame, näeme.
Rannas on väga kuum, beachboy jutu järgi üle 40 kraadi, varju all on veidi jahedam, nii 35 kraadi. Üle 4 tunni on ränk olla. Meenub, kuidas me lapsepõlves kogu perega Kloogaranda läksime. Kuna sinna sai ainult rongiga, siis oli see kogu päeva ettevõtmine. Hommikul kuskil enne 10 olime juba rongis, puhkepäevadel olid rongid nii paksult inimesi täis, et olime nagu silgud pütis, usun, et Elroni rongid pole sellist rahvamassi uneski näinud. Kui rong randa jõudis, valgus see jõuk laiali ja me ei kohtunud enne kui jälle õhtul Nõmme poole tagasi sõitvas silgupütis. Aeg kulus rannas ikka väga kiiresti - kõige rohkem meeldis meile, lastele olla vees, aga just seda keelati meile kõige rohkem. Vees saime olla väga limiteeritud aja jooksul ja sedagi valvsa ema pilgu all. Sügavamale kui nabani ei tohtinud minna ja ujuda võisime ainult näoga maa poole. Üiejäänud aeg kulus limonaadi järjekorras seismisele, kui oli hea päev, siis sai rannast ka jäätist osta. Ja kui veel aega üle jäi, siis ehitasime õega kalda ääres vee piiril liivalosse, üks uhkem kui teine. Kõige tüütum oli lihtsalt päevitamine, aegajalt olime sunnitud ka lihtsalt linal pikutama ja päevitama. Olid alles ajad. Elu on ikka kõvasti edasi läinud, ujun mis pidi tahan, keegi ei keela! Aga jah, nii pikalt kui lapsepõlves, enam rannas olla ei jäksa, aastad teevad oma töö! Keset päeva on päike peaaegu seniidis:
Ja liiv on nii kuum, et võiks vabalt muna praadida. Aga seda kuumust me siia nautima tulimegi ja täna on alles neljas päev. 

Ja siin on Leena, Tom ja Liina meie juures puhkehetke veetmas.