neljapäev, 31. detsember 2020

Minu Covid vol 5

 


Viimasest postitusest on möödas peaaegu 7 kuud. Lõpetasin selle tookord optimistlikus meeleolus, et ei tule seda teist lainet, see ei ole võimalik. Aga mis on täna tegelikkus? Sellist aastavahetust, et istun vaikselt oma kodus ilma sõpradeta, ei ole minu elus viimase 2 sajandi jooksul juhtunud. Millised peod on omal ajal maha peetud! Tantsitud öö otsa, joodud ohjeldamatult vahuveini ja imetletud ilutulestikku. Kallistatud üksteist ja soovitud kõige paremaid soove. Unistatud uuest, veelgi paremast ja õnnelikumast aastast. Ja nii ongi alati läinud - uus aasta on olnud alati parem kui eelmine! Pole olnud kunagi põhjust nuriseda. Elu on kuradi hästi läinud. Ja kuhu me siis välja oleme jõudnud? Oleme surutud nelja seina vahele, lahutatud oma lähedastest ja sõpradest. Lootus, et meid aitab vaktsineerimine, asendub tasapisi ühiskonna valvekoerte haukumisega teemal, et miks see vaktsineerimine nii kaua aega võtab ja enne, kui kõik oma sutsaka kätte saavad, tuleb juba uus laine ja kõik algab otsast peale. Ja mis seal salata, kui kevadel olime kõik sõnakuulelikud ja suutsime viiruse leviku peatada, siis nüüd läheb asi vägisi käest ära. Sest ikka veel on uskmatuid, kes ei usu, et Covid19 on raske haigus, et tegelikult on tegemist vandenõuga ja maski kandmine on saatanast. Ja õigus võib olla nii koroona eitajatel kui ka tunnistajatel, tõde selgub kunagi hiljem. Mina kuulun nende hulka, kes pingutavad selle nimel, et see viirus ei leviks. Ei kohtu sõpradega, piirdun oma peresiseste kontaktidega, tööl kannan maski ja hoian distantsi. Ei usu vandenõudesse ega lapiku maa teooriasse. 

Ühesõnaga - kui sõpradega pidutseda ei saa, tuleb parim võtta kodusest konutamisest - katta laud heade ja paremate roogadega, avada parim punavein, mis Jõuluvana sulle seekord Koroonavanaga saatis, vaadata ETV pealt vanaaastaõhtuprogrammi (üllataval kombel olen nii mõnegi sketši peale mõnusalt naernud) ja hoolitseda selle eest, et südaöösel šampanjapudelilt pauguga kork eemaldada ja uus aasta suurte lootustega vastu võtta. Lootustega, et taastub vana elukorraldus, et  saaks jälle huuli värvida ja saaks reisida. Just sellest tunnen kõige suuremat puudust, et ei saa isegi mitte teha reisiplaane ja unistada soojal maal mõnulemisest. Või noh, unistada ju võib, aga seda valusam see on, kui pole lootust seda unistust lähiajal realiseerida. 

Me kõik loodame, et iga kord tuleb uus aasta parem kui eelmine, ju siis ei tasu ka seekord lootusi maha matta ja arvata, et tuleb hullem aasta. Ja minu isiklik soov on, et tele- ja raadiotegijad avastaksid uuel aastal uued meediamagnetid, jumala eest, nii siiber on Taukarist, Linnadest, Trad Attakcist ja kõigist teistest valvemeelelahutajatest, kes iga päev figureerivad Ringvaates, Anu hommikusaates, Prillitoosis ja Vikerraadios kella 16-18-neni. Palun uusi tegijaid, minuga võib ka ühendust võtta, olen täitsa uus ja mitte eriti tüütu. 

Head Uut Aastat, armasad sõbrad!

teisipäev, 2. juuni 2020

minu Covid vol 4

No nii - täna on siis see ajalooline päev, kus Covidi testide tulemus oli 0 positiivset. Nagu ma juba varem olen kirjutanud - eestlased on juba sellised imelikud inimesed, et tulevad igast olukorrast elusalt välja, ka Covidi haigus ei murra neid. Ja mis seal salata, selle nimel on ka kõvasti pingutatud- oleme kodus istunud, vältinud kontakte oma kallite lähedastega, kukutanud kokku oma majanduse, nõustunud olema koondatud ja sulgema oma ärid, jätnud ära pulmad ja matused, ristimispeod, juubelid, kursuse- ja suguvõsa kokkutulekud, tuhanded kontserdid, teatrietendused ja kinokülastused, peatanud plaanilised arsti vastuvõtud, olnud kodukontorites, olles samal ajal  teinud tööd oma tööandjale ja salaja samaaegselt  olnud õpetajad oma lastele - kõik selle nimel, et vältida kriisi a la Itaalia ja Hispaania, muudest massnakatumisega hõivatud riikidest rääkimata. Kurb, väga kurb on see tänane seis, samas lootustandev, et lõpuks naaseme tagasi normaalse elu juurde. Me tõesti oleme hullusti pingutanud! Me väärime lausa aukirja!
Laupäeval oli mu pojapojal lasteaia lõpupidu. Tegelikult oli see ju distantspidu - lapsed olid kokku kutsutud kellaajade kaupa ja mingit ühisüritust ei toimunud. Kui nüüd väga aus olla, siis mina isiklikult, kes ma olin praktiliselt 2. elukuust saadik olnud lastesõime ja lasteaia kasvandik, ei suuda küll meenutada oma lasteaia lõpupidu, sestap ma loodan, et ka minu lapselaps ei meenuta palju aastaid hiljem seda kurvavõitu päeva, kui ta ei saanud olla viimast päeva koos oma rühmakaaslastega. Seda enam ma loodan, et 1. septembril saavad kõik lapsed minna kooli nii, et kellelgi ei ole enam meeles  mingitki mälestust sellest koroona viirusest.
Kas tuleb teine laine? Mina ei usu. Inimesed on nii hoolikad ja kahtlustavad üksteise suhtes. Kätt ei suruta, õlale ei patsutata ja kallistamine on out. Keegi enam kellelegi näkku ei köhi ja kätepesemine on normaalne nähtus. On tõendatud, et koroona viirus ei levi pindade kaudu, seega igasugune ülidesinfitseerimine on asjatu tegevus - viirus nakkub inimeselt inimesele. Jah, tõsi on, et kui keegi viirusekandja on aevastanud otse mingile pinnale ja sa kohe katsud seda ja siis oma sõrmed suhu või silma pistad- siis on mingi risk, et sa nakatud. Aga ütle mulle üks põhjus, miks sa pead avalikus kohas oma sõrmi lakkuma või neid silma toppima, enne kui sa ei ole käsi pesnud või teinud käte antiseptikat? Täna on käte antiseptikaks  igal pool võimalus - kasuta seda!
Kokkuvõtteks - lepime sellega, et see viirus on osakene meie elust, kuid ärme lepi sellega, et tänu temale meie majandus variseb kokku. Hirmul on suured silmad - see vanasõna võtab kokku meie elu alates 12. märtsist, kui kuulutati välja eriolukord. Tänu sellele ei tekkinud meil siin tegelikult pandeemiat, vaid kerge viirusepuhang, mida suudeti kontrolli all hoida, kuid mille majanduslik kahju on alles väljaselgitamisel. Annaks jumal, et me sellest suudaksime välja tulla nii, et me ellu jääme. Kui meid ei võtnud viirus, siis loodetavasti ei võta meid ka uus masu. 

teisipäev, 21. aprill 2020

Minu Covid-19, vol 3

Igasugustest koroonateemalistest uudistest on selline siiber, et süda läheb pahaks. Juba mitu päeva ei ole ma klikkinud worldometers.info lehele, mida muidu regulaarselt igal hommikul tšekkisin, et olla viiruse leviku arengutega kursis. Aga see  tõusva kõverjoone vaatamine väsitab ja masendab. On viimane aeg selliste uudiste tarbimine lõpetada ja pigem muheleda kõikide nende pilapiltide peale, mis on viimasel ajal sotsiaalmeedias levinud. Maailm ei ole kadunud, kui inimesed suudavad enda üle naerda. Allpool ainult mõned vahvad pildid. Aga neid on ikka väga palju ja teiseks vaimustun iga kord, kui keegi postitab mõne nutika nipi, kuidas tänases maailmas oma eluga nii hakkama saada, et ei oleks põhjust viriseda vaid hoopiski nautida seda aega, kui saad kodus olla koos oma perega. Ma juba kujutan ette, kuidas varsti toodetakse Hollywoodis uus kassahitt sellest, kuidas inimkond suutis seljatada Covid-19 pandeemia, peaosades Meryl Streep ja Tom Hanks, kes on minu lemmiknäitlejad. Ja küllap seal filmis selgub ka tõde, et tegelikult ei olnudki viiruse levikus süüdi süütud nahkhiired, vaid hoopis pahatahtlikud pahalased, kuid pole mõtet kogu filmi sisu ette ära rääkida. Minge ise kinno (uskumatu - kas tõesti inimesed veel kunagi istuvad kinos või teatris külg külje kõrval nagu kilud karbis?) ja vaadake, kuidas need asjad tegelikult olid. Üks mis kindel - maailm ei ole enam kunagi selline, nagu see oli veel 2 kuud tagasi. Kuid kindlasti ei muutu elu ka hullemaks, vaid vastupidi - me astume suure sammu edasi uude, paremasse tulevikku. Mina küll usun nii, et praegune aeg käivitab inimestes suure  innovatsiooni puhangu ja lühikese ajaga leiutatakse täiesti enneolematuid vidinaid ja e-lahendusi selleks, et mitte kunagi enam naaseda tüütule kontoritööle. Hulk ministeeriume ja riigiasutusi kolib internetti ja kaovad ametnikud, kes tegelevad kodanike avaldustega. Juba täna on leitud uued lahendused meelelahutustööstuses, kus publik naudib kontserte ja etendusi kodunt lahkumata, artistid õpivad esinema virtuaalselt, ilma elava publikuta ja varsti on see täitsa normaalne nähtus, mitte eriolukorrast tingitud ajutine olukord. Kaubandus kolib nagunii internetti, suured kaubanduskeskused muutuvad heal juhul kasvuhooneteks  ja tekivad eksklusiivsed kallid poed, kuhu võib päriselt kohale minna ja näpuga kaupa katsuda ja ninaga nuusutada. Väga võimalik, et tänavatele tulevad piimaautod ja piimamees poetab su korteri ukse taha piimapudelid ja igale tänavanurgale tekivad väikesed pagaritöökojad, kust sa saad hommikul osta kohvi kõrvale värske lõhnava saiakese. Pole ju enam kiiret tööle tõtata, kui võid oma kodukontoris päeva alustada endale sobival ajal. Olla ise enda peremees (või perenaine). Ka kooliharidus kolib e-õppele ja koolis käivad lapsed 2-3 korda nädalas, lihtsalt selle pärast,  et mitte oma kodusolemisega vanemtele närvidele käia. Ja arstiabi saab ju ka e-teenusena tarbida - vastuvõtt toimub skaibi teel - arst näeb sind, saad kõik oma mured ära kurta, arst määrab sulle vajalikud uuringud, teed need nö diagnostikakliinikus  ära ja arst panebki sulle virtuaalselt  diagnoosi ning kirjutab välja  ravimid, mida saad kodunt lahkumata e-apteegist osta. Pole vaja tulla arsti juurde, istuda kabineti ukse taga ja teiste haigetega viiruseid vahetada. Ei noh, selline elu tundub ju täitsa kena, kas pole?
Selllise vajaliku oskuse omandamiseks ma kardan
ei piisa karantiinis oldud ajast. Peaks ikka vähemat 6
nädalat õppima. 

Huvitav, kui kallis veel puhas korduvkasutatud mask oleks olnud? 

Ka pühadejänkud peavad valitsuse soovitusest
"Kanna maski" ilusti kinni.


See oli aktuaalne siis, kui viiruse levik oli
alles oma algusjärgus

Noh, tõehetk eksole?

Sellised vanaemad elavad igasugused viirushaigused üle.
Tänu rohkele veini tarbimisele muidugi.







IKEA mööbel igaks elujuhtumiks

kolmapäev, 8. aprill 2020

Minu Covid-19 vol 2

Vähem kui nädalaga on registreeritud nakatunute arv juba üle poole miljoni võrra suurem ja surnute arv kahekordistunud. Väga hirmutav. Õnneks tundub, et Eestis on olukord veel kontrolli all ja nakatumine toimub  lauge graafiku järgi , mis omakorda viitab sellele, et eriolukord kestab kauem, kuid tagajärjed on leebemad. Leebemad inimeste tervise osas, kuid palju kahjulikumad majandusele. Riik lubab küll oma abikäe anda, aga kui kaovad ettevõtjad, siis kaob ka maksutulu ja kaovad ka toetused. Ei saa aru küll sellest otsusest, et haiguslehe hüvitis on  eriolukorras juba esimesest päevast alates 100%. See paneb eesliinil töötajad ikka väga raskesse olukorda, kui su kolleegid süüdimatult võtavad  internetipõhiselt haiguslehti, sest perearsti juurde ei pea minema, vaid võid telefoni teel kirjeldada oma olematuid haigussümptomeid ja sulle avatakse lõpmatult pikendatav haigusleht. Olen kindel, et vähemalt 50% uutest haiguslehtedest on võltsid ja inimesed lihtsalt kasutavad olukorda ära. Seda raskem on neil, kes oma tööd ausalt teevad ja pingutavad ka libahaigete eest. Näen seda kõike ja imetlen oma kolleege!
Kanna ikka maski, kui suhtled virtuaalselt
oma arstiga või sõpradega. Küsi maski hästivarustatud
apteekidest! Hinnad on soodsad - 70 senti tükk.
Ja eriti kummaline, mis toimub Haigekassa Facebooki lehel - kas tõesti Haigekassa töötajad arvavad, et koroona viirus levib wifi teel? Milleks on selline tobe pilt pandud informatsioonilise teadaande juurde? Pole ime, et inimesed ründavad apteeke ja nõuavad maske selleks, et suhelda virtuaalselt oma raviarstiga.
Olen nüüd pea 2 nädalat elanud linnas, Radisson Blue Sky hotellis, ja seda puhta tasuta. Nimelt pakkus hotell ise võimalust meditsiinitöötajatel eriolukorra tingimustes ööbida hotellis tasuta, et mitte viia oma kodustele nakkust (pole ju välistatud, et saad töö juures nakkuse) või lihtsalt olla töökohale võimalikult lähedal, kui peaks hakkama asju juhtuma. Ja asjad on need, kui peaks hüppeliselt tõusma haiglaravi vajavate patsientide arv, kus  võib tekkida olukord, et meil ei jätku voodikohti ja tuleb kiiresti tööd ümber korraldada. Minu hinnangul on meie haiglas kõik ettevalmistused tehtud, kuid valmis tuleb olla kõige halvemaks. Kui tahad elada rahus, valmistu sõjaks, on keegi tark kunagi öelnud. Ja sõda ongi ukse ees, rahuläbirääkijateks aga oleme me kõik ise, kui suudame kinni pidada kehtestatud piirangutest. Igatahes teeb südame soojaks, kui palju ettevõtteid on oma abikäe ulatanud haiglatöötajatele - meile tuuakse kommi, lilli, kohukesi, kringleid ja hulgaliselt häid soove, et me ikka vastu peaksime. See on nii uskumatu, mis toimub, aitäh!
See nädal tõi ka kurva uudise, et koroonaviiruse ohvriks on langenud esimene meditsiinitöötaja. Asjaolusid teadmata võin ainult spekuleerida oma kadunud ema, endise meditsiinitöötaja, arvamusega, kes alati, kui ta oli haige ja sundisin teda arsti poole pöörduma, rehmas käega ja vastas veendunult nagu polkovniku lesk: "Arstid ei tea midagi!" Ja ta tõesti vältis arsti juures käimist, ainult viimases hädas oli võimalik teda arsti juurde saata. Mul on selline tunne, et meditsiinitöötajad ongi viimased inimesed, kes arsti poole pöörduvad, kui nad haigeks jäävad, enamus ilmselt püüab ise hakkama saada oma teadmiste ja kogemuste baasil. Igatahes on see kurb olukord. Sa aitad kõiki teisi ja jätad iseennast abita. Kulla meditsiinitöötajad - ärge olge hoolimatud iseenda suhtes!
Teeb kadedaks, kui koduses kontoris töötegijad postitavad sotsiaalmeedias pilte mõnusatest kohvipausidest terrassil. Aga ega ka kodus töötajatel kerge pole, eriti kui pead veel lapsi ka koolitöös aitama. Kuid ajastu märk on see, et on leitud nii palju nutikaid lahendusi kodukontorite pidamisel, pärast koroona aega võib juhtuda see, et suured büroohooned jäävad tühjaks ja osa ameteid kaob sootuks. 
Aga et mitte nii kurbades toonides lõpetada, siis on ju ka häid uudiseid - ees on pikad pühad, kõik saavad tibake hinge tõmmata ja mune värvida. Ja võib ju ka virtuaalselt mune koksida  - tee skaibikõne oma lastele ja lastelastele ning toksi muna vastu arvutiekraani, eks siis on näha, kuhu enne praod sisse tulevad. Loodetavasti on munakoored  pehmemad :) Häid saabuvaid kevadpühi!

reede, 3. aprill 2020

Minu Covid-19

Lasin siis ka ennast testida. Tundsin juba ammu survet nii perekonna kui kolleegide poolt, sest professionaalse köhijana suutsin neile jätta mulje endast nagu oleks mul koroona viirus. Ja mis veel hullem - et olen selle kaasa toonud Tai Kuningriigist. Olgu siis kõigile rahustuseks siin maha hõigatud, et testi tulemus oli negatiivne.
Kui mu puhkus lõppes ja naasin tagasi tööpostile, siis veel ei olnud seda eriolukorda kehtestatud ja mingit sundust mul kaheks nädalaks koju pikutama jääda ei olnud, sest Tai ei kuulunud sellel ajal ohupiirkonda, vastupidiselt Hiinale ja Itaaliale. Seega läksin rõõmsalt ja väljapuhanuna  tööle. Ja siis alles hakkas juhtuma. Esimene kriisikoosolek minu jaoks toimus haiglas 12.03, aga usun, et neid oli juba ka varem toimunud, kuid olin puhkusel ja polnud veel üldse kursis päris eluga. Jah, see koosolek tõi mind maa peale, olin olnud ka seda usku, et mis see koroona nüüd siis ära ei ole, väike köha, nohu ja ega see gripist hullem ei saa olla. Ma ei suutnud uskuda oma noorema poja juttu, kes juba veebruari keskel hirmutas mind juttudega ülemaailmsest pandeemiast ja keelitas meid mitte Taisse sõitma, sest muidu me jääme sinna lõksu, sest kõik riigid pannakse kinni ja ükski lennuk varsti enam ei lenda. Tal oli kuradima õigus juba siis selle pandeemia osas. No aga kesse siis uskus, et midagi sellist juhtub, nagu me täna näeme. Üle miljoni haigusjuhu ja seda üle maailma! Õnneks saime sealt siiski õigel ajal tulema, aga see tagasilend oli ka väga väga eriline - olime Innuga äriklassis kahekesi. Suures äriklassis kahekesi - see oli väga kõnekas, järelikult juba selleks ajaks olid ärimehed olukorra tõsidust teadvustanud ja kodukontoritesse ennast sulgenud. Aga tagasi töö juurde. Vaadates seda, mis toimub täna Saaremaal, siis ma ausalt olen uhke meie haigla üle, et nii kiiresti suudeti töö ümber korraldada ja haigla valmis panna covidi haigete vastuvõtuks. See on olnud meeletu pingutus, aga kui seda poleks tehtud, oleksime täna silmitsi Saaremaa vol 2-ga. Kui ma pärast plaanilise töö peatamise otsust kohtasin koridoris ühte  ämmaemandat, teatas ta  peaaegu rõõmsa näoga, et ta pole pärast seda, kui anti teada, et issid ei saa sünnitavate emmede kätt hoida, oma elu jooksul ka niipalju sõimata  ja pehmesse kohta saatmise soovitusi saanud kui selle ühe päeva jooksul. Ma arvan, et ma oleks ammu nutma hakanud. Ma ei kujuta ette, mida võisid kuulata meie klienditeenindajad läbi telefonitoru, kui pidid kõik patsiendid läbi helistama ja teatama, et nende vastuvõtt on tühistatud. Sest on ju nii raske aru saada, et kui me ei hoia oma arste nakatumise eest, siis ei ole meil kedagi, kes abi annavad, kui hakkavad saabuma haiglasse Covidi haiged. Sest mis muud meie hooldekodudes ikka toimus, kui viiruse laialitassimine tänu külastuskeeldude eiramisele ja hügieeninõuete mittetäitmisele. Kuidas sa ikka naabrinaisele ütled, et ära tule täna  oma vana ema või isa vaatama, see oleks ju nii julm. Ja käte antiseptika - kas ja kuidas seda üldse hooldekodudes tehti? Ka riigis eriolukorra kehtestamine tuli täitsa viimasel sekundil, kuid esitlema oleks seda pidanud palju jõulisemalt, sest miks muidu tormasid tuhanded inimesed rabadesse loodust nautima. Puudus sõnum, et inimesed ärge kogunege koosviibimisteks. Õnneks on nüüd see 2+2 toimima hakanud ja loodetavast Eesti riik ei jäänud selle reegliga hiljaks, aga ullikesi, kes  eelmisel nädalavahetusel sauna- ja grillipidusid korraldasid, on Facebookis nähtud  postituste põhjal ikka jätkuvalt.  Et kuidas on see võimalik, et inimesed ei saa elada ilma südame, maksa või kopsudeta, aga vot ilma ajudeta saab (naljalugu internetist).  Sa nagu näed vaeva, et see viirus ei leviks ja siis mingid tolad tahavad pidu panna. Sama tunne, nagu Sportlandi kampaania ajal. Tule taevas appi!
Ma südamest soovin, et see praegune olukord ei läheks üle käte ja et Eesti riik oleks varsti maailma kaardil selles võtmes, et olime üks vähestest riikidest, kes suutis koroona pandeemia võita ilma suuremate kaotusteta ja kõik tänu sellele, et eesti rahvas lihtsalt on maailma targem, alalhoidlikum ja üksteisest hooliv rahvas. Et kui on ajutised piirangud, siis need on täitmiseks. Püsime kodus, hoiame distantsi ja suhtleme oma lähedastega virtuaalselt - oleme ju e-riik. Ärme tee eesliinil töötajate elu oma hoolimatusega raskeks. Ja eesliin on meil uskumatult lai - lasteaiaõpetajad, kaubandustöötajad, politseinikud ja piirivalvurid, päästeametnikud ja 112 töötajad, kriisitelefonide vastuvõtjad, toitlustajad, postitöötajad, kaubaautode juhid, bussi ja rongijuhid,  meditsiinitöötajad, apteekrid, prügivedajad ja jumal teab veel kes kõik, kellel ei ole võimalik teha kodukontori tööd, vaid kes peavad päriselt oma töökohal olema selleks, et riik toimiks. Maailm ei ole enam endine. Uue eluga tuleb meil alles õppida kohanema.
P.S. Greta Thunberg vist on õnnega koos - lennukid ei lenda, autod ei sõida - maailm on roheline. Tal pole meile enam mitte midagi ette heita, me täitsime kõik tema nõudmised.
Maski tuleb kanda õigesti - värviline pool väljapool, nina ja suu on kaetud ja traat tuleb tihkelt suruda vastu ninajuurt ja silmade all vastu põski. üle 2 tunni ära maski kanna, tegemist on ühekordse maskiga, ära seda sõbrale laena ega ära kasuta seda mitu päeva järjest. Kasutatud mask viska prügikasti.

P.P.S. Hädasti oleks vaja juuksuri juurde minna, soengut pole enam ollagi :) Aga millal see võimalik on, ei tea keegi. 

laupäev, 7. märts 2020

Minu Ao Nang, vol 4

Sain täna oma Norra fännilt etteheitva sisuga sõnumi, et ei ole sugugi usin olnud blogimisel. Aga pole ju aega, kogu aeg käed-jalad tööd täis! Te ei kujuta ette, kui raske on ennast isegi selleks kokku võtta, et astuda lamamistoolilt basseinini 3 sammu. Ja kui juba oled vees, siis on jälle nii raske sealt välja tulla. Ühesõnaga, puhkamine on väsitav. Vaata et väsitavam, kui tööl käia.
Mis siis on vahepeal, sel ajal, kui Eestis koroona viirus murrab uksest ja aknast sisse, meil põnevat juhtunud? Kolmapäeva  õhtul kadus kogu linnast äkitselt elekter ära. Kuigi kogu linn mattus pimedusse, jätkasid kõik ärid ja söögikohad oma tegevust, nagu oleks tegemist täiesti tavapärase olukorraga. Välja otsiti küünlad ja arvelauad, toitu valmistati priimustel ja tihe liiklus peatänaval ei katkenud hetkekski. Ainukesed, kes ei teinud tööd, olid konditsioneerid. Isegi panga automaatidest sai raha võtta. Nii et ei olnud hullu midagi, elu jätkus ja eriolukorda välja ei kuulutatud. Kui meie cityst tagasi koju jõudsime, siis avastasime oma rõõmuks, et meie elamises oli olemas avariivalgustus ja mäekünkal elav Suur Buddha oli ka täies tuledemeres, nii et päris kottpimedas meil olla ei tulnud. Ja lõpuks tuli ka vool tagasi ning elu läks jälle vanadesse rööbastesse tagasi.
Ühel päeval sirvisime lauale jäetud buklette, mis juhatasid, kuhu minna  ekskursioonile või millist atraktsiooni külastada. Kohe jäi meile silma, et üks reisibüroo kutsub inimesi elevantidega ratsutama. Nagu ma ühes oma varsemas blogis olen kirjutanud, et ole see hea mõte, et valged inimesed üldse elevantide selga roniksid. Miks see halb mõte on, loe  siit: Nii võttiski Innu kätte ja rebis selle bukletti tükkideks ja viskas prügikasti. Et järgmistel külalistel ei tuleks mingit kiusatust sellisele tuurile minna. Alles hiljem lugesin villa kodukorrast, et omaniku vara lõhkumise eest tuleb tasuda kahjutasu 5000 baati. No loodan, et omanik ei pane tähele meie hävitustööd.
Innu hävitustöö viljad
Kahjuks muidugi kõik reisibürood, mida siin on tuhandeid, siiski pakuvad jätkuvalt selliseid reise ja loomulikult on nõudlus nende järgi suur. Meie aga soovitame selle asemel minna elevantide varjupaika - ka Ao Nangis on selline koht olemas ja hoopis sinna tasub oma lastega minna ja elevanti lähemalt vaadata, ilma et tema kukile peaks ronima.
Kuna homme on meie viimane päev siinkandis, siis käisime eile väikestviisi shoppamas, et mitte päris kaks kätt taskus koju tagasi tulla. Kõige absurdsemad asjad, mida nägime, nägid välja sellised:
Mõttetu kräpp
No kelle jaoks küll sellist p...a küll toodetakse??? Pärast sellise jama nägemist kadus isu igasuguste ostutehingute järele. Nii et ärge pahandage, kallid kodused, kuid seekord teile suveniire ei too. Pole ka mingit muret kohvri pakkimisega. Raamatud on meil ka läbi loetud - Innu loeb juba minu lektüüri, sest tema 8 raamatut said eile otsa, mina pusin viimase (5-nda) kallal. Siin on kuidagi palju rohkem aega lugemiseks, kodus jõuan vaevu õhtul voodisse minnes raamatu kätte võtta, kui juba silm kinni vajub ja nii loengi ühte raamatut vaata et kuu aega. Nüüd aga kahe nädalaga nagu naksti 5 paksu raamatud läbi loetud.
Kõik märgid viitavad sellele, et meil ongi aeg hakata siit ära minema. Hommikul leidsin elutoa põrandalt suure surnud prussaka, hea, et ma ise selle kõrvale surnult maha ei kukkunud. Varsti pärast seda hakkas vihma sadama ning viimaseks piisaks karikas oli järjekordne voolukatkestus. Kõik, aitab, aeg koju minna!
See pilt on tehtud küll 2 aastat tagasi Hua Hinis, kuid tänane prussakas oli sama jõle. Ei tahtnud oma telefoni temaga hirmutada.

teisipäev, 3. märts 2020

อ่าวนางของฉันตอนที่ 3

สวัสดีเอสโตเนีย!

Viimased teated koroonaviirusest Tais - haigestunuid 43, surnuid 1 (muide, noor mees, 35 aastane, müügimees, kes puutus oma töös kokku hiinlastega). Riikide pingereas alles 14. koht. Kohalike hulgas mingit paanikat märgata ei ole, küllap on nende siseminister jaganud adekvaatseid soovitusi, mida ette võtta, kui kuri viirus kimbutama tuleb. Kuid kohalikku meediat jälgides siiski on see teemaks number 1 ja inimesi kohustatakse haigussümptomite ilmnemisel endast teada andma kolme tunni jooksul rahvatervise ametnikule. Laupäeval kuninglikus väljaandes avaldatud rahvatervise ministri Anutin Charnvirakuli poolt allkirjastatud teadaande põhjal anti ametivõimudele ka rohkem võimu viiruse leviku tõkestamiseks. Ilmselgelt viitab selline käik asjaolule, et nakatunuid on siin riigis palju rohkem, kui ametlikult kirjas on. Enamus juhtumeid on fikseeritud Bangkokis, kuid ka Phuketis ja mujal, kus liigub palju turiste. Meil veel ühtegi haigussümptomit avaldunud ei ole ja seega pole põhjust ennast ka kellelegi üles anda. Katsume ka vältida lähemaid kontakte võõraste inimestega, aga päris karantiini me ka ennast sulgenud ei ole.
Eile võtsime ette nö saarte tuuri, tellisime endale privaatse pika sabaga laeva (long tail boat) ja lasime ennast sõidutada kõige pealt saarele nimega Hong. Google ütles, et tegemist on maapealse paradiisiga - valge liiv, sinine meri ja värvilised kalakesed. Selle asjaolu aga jättis Google mainimata, et see paradiis on üleküllastatud turistidest, keda siia veetakse massiliselt nii suurte kiirpaatidega kui ka muude veesõidukitega. Seega meie unistus lesida rannaliival ja nautida privaatsust läks täiega lörri. Aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Tõmbasime maskid pähe ja sukeldusime veealusesse maailma, kus kohtusime paljude värviliste, triibuliste ja läbipaistvate kalakestega, kes olid harjunud, et neid jõllitavad imelike maskide ja torudega tüübid. Kalad üle loetud, purjetasime edasi imetlema selle saare salajast laguuni. Kohale jõudes selgus, et laguun on ammu avastatud ja üleujutatud rohkete paatidega. Mulle seostub sõna "laguun" alati  toreda filmiga "Helesinine laguun", meie laguunis aga oli vesi hoopis heleroheline! Muidugi oli tegemist väga ilusa kohaga, kuid kogu vaate rikkusid ära need tüütud turistid. Et neid ka nii palju peab siin olema....
Looduse käteöö
Saari on selles meres palju, meie piirdusime kahe saarega - Hongaga ja Lao Ladinguga, usun, et need kõik on siin üsna sarnased. Saaremaa ja Hiiumaa on ju ka enam vähem ühesugused. Siin ainult on need saared nagu veest väljaulatuvad suured kaljud, tasast maad pole üldse. Tundub ka, et need on kõik asustamata saared, mida kasutatakse puhtalt turistide kohalemeelitamiseks. Ja turism - see on puhas raha.
Kõik saarekesed on väljanägemiselt ühesugused


Pika sabaga paadid turistide sõidutamiseks

Heleroheline laguun

Saartest siin puudust ei tunta

Kiirpaadiga saad kiiremini saari avastama minna

Paadiga merel
Ühel õhtul läksime jälle citysse, oli vaja külastada mingit söögikohta ja osta paadireisiks üks seljakott, ei saa ju kaks kätt taskus minna ekskursioonile, samas kohvriga oleks ka nagu natuke veider olnud rannalina ja päevituskreemi kaasa vedada. Õnneks siin kauba puuduse üle kurta ei saa, nii leidsimegi üsna kiiresti kohaliku kaupmehe, kelle valikusse kuulusid ka armsad elevandikujutistega seljakotid. Pean ütlema, et keeleoskusest on ikka väga palju abi. Selgus, et meie kaupmees valdas vabalt soome keelt. Tema esialgu väljapakutud 650 bahti koti eest langes tänu meie vastastikulele teineteisemõistmisele 350-le bahtile. Ta ei väsinud kordamast, et "Halpaa hintaa, Anttila hintaa!" Kui olime tehingu lõpule viinud, küsis ta mu käest usalduslikult, et mida see Anttila  õigupoolest tähendab. Ütlesin, et see on samasugune tore pood Soomes, nagu tema oma siin Ao Nangis. Selle üle oli tal silmnähtavalt hea meel, ma igaks juhuks ei öelnud, et Anttila läks lõpuks pankrotti. 
Ilm on siin väga ilus, mõned pilved on nagu kirsid tordil - tulevad päikese ette just mõni sekund enne seda, kui plaanin kuumusest rabandust saada. Eks ma muidugi enamuse ajast olen varju all, isegi oma väikeses basseinis on mul oma vari olemas - suur täispuhutud luik, kelle ma alati kummuli keeran, kui vette lähen ja tema tiibade all rahulikult päikese eest peidus saan olla. 
Meie bassein, mis on sama suur kui normide järgi
arsti vastuvõtukabinet

Meie elutuba
                                                                  Selliselt vaikselt tiksudes meie päevad ja ööd siin mööduvad. Ei taha üldse mõelda, et peame siit kunagi tagasi Eestisse lendama. Äkki nad ikka panevad Eesti piiri kinni?
Minu magamistuba, otseühendusega
basseini. Iga hommikut alustan
100 meetri ujumisega

kolmapäev, 26. veebruar 2020

Minu Ao Nang, Vol 2

Täna sain ühele poole sinise sarvedega loomaga. Küll oli hea lugemine Kiviräha poolt. Kuidas tema küll oskab niimood mõtelda ja kirja panna? Näiteks, et üks õige Eesti mees peab olema  nagu puulusikas, sama igav. Ja küll mulle meeldis see ridade vahelt pidevalt välja tungiv tõdemus selle üle, kui nõme on tööd teha, nii nagu tegid seda peategelane ise (kunstnik Oskar Kallis) kui ka tema ema, vend, Nirgi mamma ja selle tütred, kes muudkui toimetasid ja õmblesid ja kellel kunagi ei olnud aega patseerimiseks ja elu nautimiseks. Igatahes jälle üks väert raamat meie armsalt rahvakirjanikult ja minusugusele hedonistile kulus see lugemine ära nagu rusikas silmaauku. Sain selle raamatu jõuluks Innult ja suutsin niikaua ennast tagasi hoida, et mitte enne lugeda, kui puhkus käes. Nüüd tasus see kannatamine ennast ära.
Õnneks on enamus puhkust alles ees, aga eks me oleme siin ikka ka toimetanud ühte ja teist. Näiteks tellisime omale villasse masseerijad, ühed toredad neiud, kelle nimed on Tim ja Kim. Selleks me ju siia tulime, et lasta ennast igast otsast mudida. Neiud teevad oma tööd väga hästi. Tunnen, et pooled lubjatükid minu keres on juba lahustunud, igatahes väga mõnus on see värk ja samas ka väga odav- 1 tund natuke vähem kui 12 eurot (tarbijahinnaindeks on muidugi drastiliselt tõusnud, 2012. aastal sai tunniajalise massaazi kätte 7,5 euro eest). Katsu sa selle raha eest Eestis midagi saada.
Õhtuti käime väljas elu nautimas, st söömas. Me ei asu just väga keskuse lähedal, praktiliselt Ao Nangi külakese alguses ja siit rannani on mingi 2-3 kilomeetrit. Esimesed õhtud luusisime siinsamas oma kodu ümbruses ringi, 100 meetri kaugusel meie villast vasakut kätt on otse mäekünkal hiiglaslik Buddha kuju, mille juurde viib hiiglama pikk trepp ja kogu  see teekond on kaunistatud ilusate kujudega. 100 meetrit paremale aga jääb suur kohalik turg, kust saab osta nii süüa kui ka muud eluks vajalikku tarbekaupa nagu riided, kaabud, käekellad, päikseprillid ja nii edasi. Turg on avatud ainult kolm päeva nädalas, seepärast on see ka üsna rahvarohke, aga enamus ostjaid on siiski kohalikud. Meie tahtsime osta mangosid - need on siin Tais ikka vääga magusad. Aga kuidas sa oskad leti peal tuhandete mangode hulgast leida üles need kõige paremad? Müüjad on ju kavalad - annavad sulle kilekoti, et ole lahke ja vali ise. Aga ise valides võid kindel olla, et astud ämbrisse. Minul on teine taktika - annan kilekoti müüjale ja palun, et ta ise valiks kõige paremad välja. Siis võid kindel olla, et saad kõige küpsemad viljad. Ja nii oligi - kodus sõime ja kiitsime :) Ostsime ka muud söödavat. Pärast väisasime ühte imelikku söögikohta, mis kujutas endast natuke nagu mingit haiglat. Interjöör oli ikka väga meditsiiniline, aga samas ka natuke naljaks.
NaCl lahuse asemel saad sinist ja kollast vedelikku
manustada veresoontesse

Laes on opisaali valgustid, kui toit kurku läheb, saab koha peal
opereerida




Ratastool ja tilgahoidja tagavad turvatunde
Täna läksime siis citysse, st ranna promenaadile patseerima. Ao Nangi rand ei ole just kõige parem rand päevitamiseks, aga siit väljuvad tuhanded paadid päevatrippideks läheduses asuvatele saartele. Küllap meiegi plaanidesse üks paadisõit mahub, aga täna oli eesmärk lihtsalt tutvuda kohaliku linnaeluga. Avastasime, et siin on tegelikult päris palju turiste ja turistilõkse - pood poes kinni ja söögikohtadest siin puudust pole. Iga kümne meetri tagant püüab sind oma võrku keegi imekaunis kohalik neidis, kellega peaks nagu pilti tegema. Neidised tegelikult on varasema elus olnud noormehed, aga nad on leidnud oma kutsumuse teha modellitööd naisterahvana. Ilusad on nad tõepoolest -brokaadist kleidid seljas ja perfektne make up. Ja lahked on nad ka, ei pahanda, kui sa ei taha nendega pilti teha. Ühtegi Go-Go baari mulle ka silma ei hakanud, ega asjata ei öelda, et Krabi on rohkem pensionäride kuurort ja Pattaia ja Phuket noorte oma. Aga on siin ka palju noori, just peredega. Seega, kui teed plaane oma järgmiseks puhkusereisiks, siis vali Krabi - siin on soe, rahulik, sõbralik ja relax atmosfäär. 



 Kui olime kõik vajalikud toimetamised citys ära teinud ja tahtsime tuk-tukiga tagasi oma villasse sõita, siis oli tükk tegu seletamisega, et kuhu see meie villa ikkagi jääb. Villa nime peale kehitasid kõik tuk-tuki juhid õlgu, isegi google mapsi pildi näitamine ei aidanud - keegi ei olnud nõus meid sõidutama. Ka kätega vehkimisest polnud mingit kasu. Siis tuli mulle meelde, et elame suure Buddha kuju kõrval - piisas ainult öelda võlusõna Big Buddha, kui kõik olid valmis meid koju sõidutama, lausa järjekord tekkis meie ümber. Nii suur austus on siin Buddha vastu, et kõik teavad, kus tema kodu on. Muide, siit oma villa terrassilt näen kogu aeg teda ja tunnen, et ka tema kaitsev pilk on minu peal. Väga turvaline on siin olla! 

esmaspäev, 24. veebruar 2020

Minu Ao Nang



Ei kulunud palju aega, kui pärast Puerto Rico reisi küpses meil plaan naasta tagasi oma juurte juurde, st veeta oma järgmine puhkus taas Tai kuningriigis. Juba augustis said broneeritud äriklassi lennupiletid (et mitte kadedust külvata, siis pea sama raha eest, mis tavaklassipiletid – tänu tütrele, kellel on hiiglama hea vaist tabada soodsaid pakkumisi) ja privaatne villa, et kui siin Eestimaal saab lumest ja miinuskraadidest villand (tavaliselt see juhtub veebruaris), siis on paras aeg saapad lumest puhtaks kloppida, plätud varvaste otsa toppida, lennata kuuma päikese alla ja heita ennast laintesse. Kõik on käinud siiamaani stsenaariumi järgi, v.a. lumi, mida ei olegi õnnestunud sellel hooajal näha. Ja jumal tänatud, niikaua kui ma pean vastutama lumerookimise eest, on see lausa õnnistus, et seda pole alla sadanud. Aga mitte lumest ei taha ma täna rääkida. Vaid sellest, kui tore oli nautida äriklassi teenindust lennureisil. Helsinki Vantaa lennujaama business lounges oli ikka väga privaatne olemine – suure saali peale olime praktiliselt ainukesed, kes siin pakutavaid mõnusid nautisid.
Vantaa business lounge, inimtühi reede õhtul.
Reede õhtul ju õiged bisnesmenid mitte ei lenda ringi vaid istuvad kodus, joovad viskit ja puhkavad pingelisest äritegemise nädalast. Oma pikaajalise äriklassis reisija kogemuse põhjal panime seekord maksimumpunktid Finnairi loungele – super interjöör, maitsvad toidud, korralik alkoholivalik, lisaks väga viisakad teenindajad. Veetsime siin  mõnusad hetked enne Qatar Airwaysi lennule minekut. Ja mis siin salata – Qatar Airways äriklassi teenindus oli samuti kõrgemast klassist, tundub, nagu stjuuardess oleks olemas  ainult sinu jaoks. Kõigepealt ta tutvustas ennast, mis sest et see nimi ei jää kunagi meelde, sest see kõlas nagu Nimhawuangee või vastupidi Geevinhauanmin. Seejärel uuris ta , kas ma sooviksin mingit värskendavat jooki. Loomulikult ma soovisin shampanjat.
Tervitusjoogiks oli shampanja, kahjuks ma ei jõudnudki
klaasi tühjaks juua, sest  kohe algas õhkutõus
 ja kõik ilma turvavööta kinnitatud asjad korjati kokku.
Söögid, mida pardal pakuti, olid maitsvad ja kõhu sai kenasti täis. Kuna meil oli öine lend, siis pikka pidu ei saanud pidada, väsimus raskest töönädalast puges varakult kontidesse. Meeldiva üllatusena eraldas lennufirma meile ka pidžaamad, nii et ei jäänudki muud üle, kui põhku pugeda. Sest äratus oli juba kuskil kella 4-5 vahel hommikul. Küll oleks tahtnud kauem magada, ikkagi laupäeva hommik. Aga polnud hullu midagi, terve päev Katari pealinnas Dohas koos päiksepaistega ootas meid ees. Doha üllatas igal sammul – asfalttee lennujaamast linna oli palju paremas seisundis kui Lasnamäe kanal - sile nagu peegel, linn asub praktiliselt kõrbes, aga mingit kõrbeliiva siin kuskil tuiskamas ei ole, ainult mingi sudu oli linna kohal. Kõik on piinlikult puhas. Peatusime 8-ks tunniks ühes armsas hotellis, mis asus otse vanalinna südames – soukis, kus omakorda on 500 poodi ja   poekest, enamus peidetud salapärastesse käikudesse, mis moodustasid hiigellabürindi, kuhu oli kerge ära eksida.
Tuhanded letid ja kaubad, mida turistidel
on kindlasti vaja osta
Rikkust on siin palju, kullast sõrmekuju on palju
ägedam kui Tauno Kangro Korstnapühkija Karja tänaval
Meie mõnus hotellituba keset souki melu

Kui plaanid soukis suuremaid sisseoste teha, siis
saad sellise käru laenutada 
Vaade cityle
Ettevaatust, jalakäijad!





Pärlid on siin ka palju suuremad kui Eestis
Labürindid turistide eksitamiseks


Kus vaba ruumi leidub, seal on söögikoht

kohalik arhitektuur on ilus, kõik on puhas ja korras.
 City oma uhkete pilvelõhkujatega jäi silmanägemise kaugusele, aga tundus, et tõeline elu kihas siiski siinsamas meie ümber. Araabia mehed kandsid maani ulatuvaid valgeid triiksärke ja  peas toredaid rõngastatud rätikuid, naised aga olid riietatud musta värvi  hidžaabidesse. Selline riietumisstiil teeb lausa kadedaks – jääb ära igasugune vaev igal hommikul oma pead valutada mõttega, mida ometi täna selga panna. Muidugi austasime kohalike inimeste tundeid ja olime samuti väga sündsalt riietatud – pikad püksid, pikad varrukad ning igaks juhuks ka sall ümber kaela. Alguses me pelgasime, et kui jääme kellegi leti äärde pikemalt seisma, siis tuleb meil hakata hullu moodi kauplema, kuid tegelikult keegi sulle siin pähe midagi ei määri. Tahtsin küll osta ühte pisikest kalliskividega kaunistatud kullast Aladdini lambikest, kuid Innu laitis selle mõtte kohe maha – milleks koguda koju mõttetuid asju, mis ainult tolmu korjavad. Sest on ju nii, et enamus suveniire, mida sa kuskilt kaugelt maalt kaasa oled toonud, leiavad lõpuks koha kuskil kapinurgas või mis veel hullem – prügikastis. Meie pere liikmed on igast riigist kaasa toonud õllekannu, neid on meil vist oma 50 tk juba söögitoa seinariiulitel tolmumas, harva, kui keegi neid õllejoomiseks tarvitab. Aga kollektsioonina on neil kannudel päris kenake väärtus ja silmale ka ilus vaadata. Kahjuks Kataris õlut ei jooda ja kannusid müügil ei olnud. Kõik kauplejad olid väga viisakad, üleüldse oli Dohas väga turvaline olla, hoolimata turistide hordidest. Meie lend Doha-Krabi väljus alles kell 8 õhtul, seega oli meil piisavalt aega veeta  mõnusad tunnid hotelli basseini ääres, süüa lõunat tänavakohvikus ja veidi ka tukastada, kuna lennureisil jäi uni liiga lühikeseks.
Maailma suurim karu tervitas meid Doha
lennujaamas

Doha äriklassi lounges oli palju rohkem
rahvast - ilmselt teevad ärimehed Araabia riikides tõhusamalt tööd,
kasutades selleks ka puhkepäevi. Sellepärast kuulubki Katar
maailma 5 rikkaima riigi hulka, peaaegu nagu Eestigi.

Äriklassi hamburgerid on poole väiksemad :)
Tekk, padi, pidzaama, telekas, kosmeetikakott
pehme voodi ja hooliv stjuuardess - see kuulub
puhkuse juurde


Söögiisu tekitaja

Järelroog



























Eelroog

































Eile, s.o. siis pühapäeva varahommikul maandusime õnnelikult Krabi lennuväljal, kogu lend möödus kenasti, äriklassis ei olnud tunda kordagi turbulentsi, võib-olla seda ei olnudki. Ilm on siin palju soojem kui Eestis - +33°C. Ja siin on päike! Imelik, et see maakera peab ka nii ebaõiglaselt erineva ilmastikuga olema. Kui meil Eestis ka igapäev päike säraks, oleksid inimesed sama rõõmsad ja lahked kui siin Tais. Ma usun, et kellelgi ei tuleks pähe mõtet moodustada parteid nimega EKRE või kadestada oma naabrit tema suurema auto pärast. Väga võimalik, et presidendi vastuvõtule tuleksid naised sama kleidiga, mis eelmine kordki ja noormehed ajaksid oma koledad habemetuustid maha. Jah, see oleks kõik võimalik siis, kui meil paistaks päike iga päev. Nagu täna – ilmajaama uudiseid vaadates näen, et meie armsa kodumaa kohal särab sünnipäeva auks taevas ehtne päike ja polegi vaja tõrvikuid süüdata. Elagu Eesti!
Väike ülevaade meie külmkapi sisust. Et pärast puhkust ei oleks piinavalt kahju asjatult veedetud päevadest.