kolmapäev, 28. september 2016

Minu Kuldsed Liivad, vol 6

Oleme tagasi kodus, juba 5 päeva. Puhkuse lõpp kujunes meeleolukaks - neljapäeva õhtul väisasime koos Eesti sõpradega mitmeid kohalikke lõbustusasutusi, meeleolu oli nostalgiline ja raha ei omanud mingit väärtust. Nagu üks  vana hea sõber ikka tavatseb öelda, on välismaal ainult 2 esimest õlut kallid, edasi tellides ei oma hind enam mingit tähtsust. See on jumala õige tähelepanek. Igatahes tänu toredale seltskonnale saime oma pikaksveninud puhkusele väärika punkti panna. Siinjuures tervitan Reeta ja Georgi!
Viimane päev kulus shoppamisele, oleks päris nõme olnud ostuparadiisist tühjade kätega tagasi tulla. Mõned paarid nahkkindaid, üks ridikül, paar dzemprit ja kolm käevõru - selle ostmiseks kulus kõigest tund aega ja mõnikümmend eurot. Ja kui kohvri kaalu peale panin, siis kaalus see täpselt 15 kilo - just nii palju, kui eeskirjad ette näevad. Üllatavam  pilt avanes, kui ise kaalule astusin - + 3 kilo 12 päevaga - ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada. Imelik, et seatakse pagasile piirang, aga inimeste kehakaal nagu üldse pole oluline lennuki pardal. Siit võib teha ainult ühe järelduse - pagasi kaalu piirang on absurdne piirang. Nagunii keegi rohkem kaasa ei võta, kui kohvrisse mahub. Minu arust tuleks hoopis piirata vaeste väikeste imikute lennutamine - ilmselgelt on mõnede imikute jaoks lennureis äärmiselt piinarikas. Meie ees istus 4 liikmeline perekond, üks neist oli paari kuune imik, kes  kogu reisi vältel lihtsalt kiljus. Paar istet edasi istus 3-kuune beebike, kes samamoodi vahetpidamata nuttis. Kas tõesti on soojamaa ihalus väärt oma lapsukese piinamist? Emmed, võtke aru pähe. Ahjaa, suur tänu Anastassiale Novatoursist, kes hoolitses selle eest, et ka tagasilennul olime vastutavad avariiväljapääsu valvamise eest.
Koju jõudes oli ka presidendi valimispäev kätte jõudnud. Millega see lõppes, teame kõik. Aga ma ei ole lootust kaotanud, et siiski me saame naispresidendi. Muidugi on kahju kõigist nendest, kes nägid hullusti vaeva oma kampaaniaga, aga eks see oli neile suur õppimise võimalus ja kes ütles, et koolitus peab odav olema?
Lõpetuseks - oli rahulik puhkus, lugesin läbi 3 raamatut, mis on enneolematult palju, sest tavaliselt kulub mul ühe raamatu läbitöötamiseks mitu kuud, viimane neist oli Donna Tarti Ohakalind, mida lugesin pool aastat. Küll oli keeruline lugemine, ei ole kerge mõista katkise hingeeluga ja pidevas narkouimas viibiva  peategelase mõttekäike, eriti siis, kui loed seda enne uinumist (see oli mu öökapiraamat), silm vajub looja, ja kui kustutad lambi ära, siis hakkad asja olemuse üle sügavamalt juurdlema ja uni on läinud nagu niuhti. Sestap võtsingi kaasa kaks krimkat ja Ilmar Taska Pobeda 46. Aga olid needki head ja haaravad lugemised, Katrin Pautsi krimkat lugesin isegi 2 korda, et ikka kindel olla, kas sain õigesti aru, kes siis see mõrtsukas oli. Muidugi aitasid kõledatel päevadel aega tappa ristsõnad, milledest papa jagu polnud saanud. Neid ikka oli.
Möönasime, et Türgis ikkagi oli parem. Kui saaks sinna järgmisel sügisel uuesti minna. Kuigi praegu tundub sinna minek üsnagi küsitav olema. Mis seal küll tegelikult toimub?
Aga kui kõik läheb plaanipäraselt, siis talvine-kevadreisi sihtkoht on hoopis teiselpool maakera ja reisikaaslaseks juba hoopis teine inimene. Püsige onlain!

kolmapäev, 21. september 2016

Minu Kuldsed Liivad, vol 5

Mitte midagi ei ole muutunud - ilm on sama kole nagu eile, st külm, kõle ja tuuline. See sunnib sind 4-ja seina vahele ja veetma aega internetis või TV-s. Pool päeva on Vene kanalis nr 1 toimunud arutelu Ukraina teemal. See on päris kohutav olnud, Ukraina poolt on stuudios ainult 1 esindaja, ja vastaspoolt esindab kogu ülejäänud stuudiopublik. Pärast mitut tundi arutelu (ma ütleks agressiooni) jõuti tõdemusele, et las need ukrainlased teevad mis tahavad, nagunii pöörduvad nad tagasi Venemaa rüppe.  Enamus oli arvamusel, et sündmused Maidanil olid provotseeritud USA poolt ja tegelikult Ukraina rahvas ei taha Euroopa Liitu astuda.Mina olen kogu aeg uskunud, et nad tahavad liituda Euroopaga.
Nii palju TV-st. Delfist loen palju kohutavamat uudist, et ühte autistlikku last on väärkoheldud, ja kommentaaare lugedes tõusevad ihukarvad püsti, kui sellisele käitumisele leitakse õigustust. Kuidas saab õigustada seda, et 4 aastase lapse suu suletakse teibiga? Midagi nii õõvastavat pole ammu kuulnud ega lugenud. Midagi on ikka väga mäda meie haridussüsteemis, kui sellised kasvatajad-pedagoogid saavad tegutseda. Kas mingi atesteerimissüsteem ikka on olemas? Kas võin olla kindel, et kui minu lapselaps läheb lasteaeda, siis on tal seal turvaline olla? Südamest loodan, et see on erandlik juhus. Aga kindlasti ei tohi keegi jääda ükskõikseks ja loodan, et see juhtum leiab õiglase lahenduse. Ja mitte sellise, mis õigustaks selle täiskasvanu teguviisi, vaid sellise, mis oleks toeks sellele väikesele abitule lapsele. Ärge tulge rääkima, et õige on ikka last karistada vale käitumise eest. Et parim kasvataja on vits. Ma ei taha sellist rumalat juttu kuulda!
Aga presidendivalimistest ka. Eile vaatasime poole silmaga Delfi debatti. Kui seekord ei saa presidendiks emb kumb naiskandidaatidest, siis ma söön ma ei tea mida ära. Mulle on nad mõlemad sümpaatsed, Mailis on teinud ikka tohutu arenguhüppe ja Marina on kohutavalt tasakaalukas. Neis mõlemis on midagi seda, millest mina olen nende viimase 20 aasta jooksul puudust tundnud - midagi sooja ja empaatilist. Seekord tahaks presidendiks kedagi, kes oleks näoga oma rahva poole ja oleks tolerantne kõigi suhtes, ka väetite ja  ullikeste suhtes. Et Mailis ja Marina selleks võimelised on, ei kahtle ma mitte hetkekski.
Ja mida öelda lohutuseks neile, kes palehigis tööd teevad? Ärge meid küll kadestage - parem ma oleks sihukese koledate ilmadega tööl, kui istuks siin hotellis 4 seina vahel vangis. Õnneks tuleb piisavalt töömeile ja telefonikõnesid, nii et olen teie tegemistega seal vägagi kursis. On tunne, nagu oleksingi tööl, aga mitte puhkusel. Se la vii!

teisipäev, 20. september 2016

Minu Kuldsed Liivad, vol 4

Asjad on täielikult väljunud kontrolli alt! Imeilusast suvest on ühe ööga saanud külm ja kõle sügis, päevane temperatuur pole ületanud 14 kraadi, nii et kõigil on põhjust rõõmustada, et meil siin nii kehvasti läheb. Pole ju suuremat rõõmu kui kahjurõõm!
Eile, kui oli veel ilgelt palav ilm, otsustasime minna Varnasse, st et mina otsustasin ja papa lihtsalt allus minu otsusele. Mis oli suur viga, sest kui jõudsime Grand Malli, mis on umbes sama suur kaubanduskeskus kui Ülemiste Centrum, selgus, et papal ei ole mingit huvi sukelduda kaubandusse. Iga kord, kui astusin mõnda butiiki sisse, jäi ta piinatud näoga selle ukse taha seisma ja väljendas iga oma ihuraku ja näoilmega, et ei ole midagi ebameeldivamat, kui oodata oma mammat. Pärast kolme üritamist andsin alla ja suundusime koos kohvikusse õlut ja mojitot jooma, selline asjade käik tõstis papa tuju tunduvalt. Tagasisõit kuurordisse kujunes natuke ekstreemseks, sest istusime vist vale bussi peale ja sattusime hoopis teise kohta. Lõpppeatuses maha tulles selgus, et me pole üldse selles kohas, kus peaksime olema. Õnneks märkas meie kimbatust üks abivalmis vanem härrasmees, kes meile kohe oma taksoteenust pakkus ja oli 10 raha eest valmis meid meie majutuspaika sõidutama. Mees oli ülijutukas, muidugi tsekkis ta kohe esimese asjana, kust me pärit oleme, ja küll ta kiitis Eesti riiki ja majandust - ta oli täitsa kursis, et me oleme üks pisike ja tubli Euroopa riik. Järgmisena kukkus ta kiruma kommuniste, oi, kui vihane ta oli nende peale, ta nimetas ennast lausa fashistiks ja selgus, et ta on rahvuselt hoopis itaallane. Ma ei hakka siin kõike kirja panema, mida ta kommunistide kohta arvas. Õnneks jõudsime ka juba oma hotelli juurde ja jätsime meeleoluka taksojuhiga jumalaga. Aga jah, sõnavabadus on siin Bulgaarias täiesti olemas ja kedagi oma arvamuse avaldamise eest vangi ei panda.
Oleme nüüd kaks õhtut väljas söömise asemel külastanud oma hotelli restorani, avastasime (nii nagu lollid turistid ikka), et palju odavam on osta õhtusöögi vaucher ja süüa-juua niipalju kui sisse mahub, selle asemel, et käia mööda kohalikke söögikohti ja kulutada 2 x rohkem raha 3 x vähema söögi ja joogi eest. Lollidelt tulebki raha ära võtta ....
Kui olime eile õhtul kõhud korralikult täis puginud, mõtlesime, et jalutame natuke ka promenaadil ja ostame endale  ühe ekskursiooni, et tutvuda kohalike külaeluga ja kommetega. Piisas meil astuda 30 meetrit, kui trehvasime Vana Tamme kõrtsist mööda minnes oma vanu häid tuttavaid, keda polnud juba 100 aastat näinud. Muidugi istusime nende juurde ja meenutasime vanu häid aegu. Kummaline, et Eestis pole kunagi aega sõprade jaoks...
Hiljem promenaadil otsisime asjatult taga ekskursioonipakkujaid, tavaliselt olid nad igal õhtul oma pakkumistega keset teed, eile aga polnud enam mitte ühtegi näha. Ilmselt panid nad oma kontorid kinni, ikkagi hooaja lõpp. Ja tänane päev on jah nii möödunud, et olemegi terve päeva toas istunud, Papa on üritanud ka rõdul aega veeta, aga külm peletab tuppa. Tänase päeva kohta kehtib see vana hea klassiku ütlus - mul on piinavalt kahju asjatult elatud päeva pärast. Homme on vist sama värk.

pühapäev, 18. september 2016

Minu Kuldsed Liivad, vol 3

Täna sai nädal siia saabumisest. Ilm on olnud imeilus, kuid kõik märgid viitavad sellele, et otsi tõmmatakse kokku - rahvast on vähevõitu, restoranid promenaadil on inimtühjad ja müügikohtade müüjad on maailma kõige tüdinumate nägudega, sest neil on villanud turistidest, kes käpivad nende kaupa, aga mitte midagi ei osta.
Aga hea külg selle asja juures on see, et kui maandud kuhugi söögikohta, siis ei pea oma tellimust ootama mitte kauem, kui roa valmistamiseks aega kulub, kelner teenindab ainult sind. Kui juhtumisi on ka keegi teine seltskond samas kõrtsis, siis selle teenindamiseks on teine kelner. Nii et klient on siin kuningas. Ja muidugi oskavad siin kõik eesti keelt, üks õhtu ajasime pikad jutud maha mehega, kelle sõber elab Mustamäel, palju tervisi talle! Kuigi mees rääkis meiega puhtas soome keeles, siis ega ju vahet pole, ega meiegi suuda eristada vene ja bulgaaria keelt.
Samas, hooajalõpu halvem külg on see, et pakutav toit pole just enam oma esimeses nooruses, realiseeritakse viimaseid jäänuseid, mis külmkappides veel alles on. Seega tasub serveeritavasse väikese reservatsiooniga suhtuda. Eile just nägin, kuidas üks kunde isukalt oma steiki hakkas sööma, kuid pärast paari suutäit kutsus kohale kelneri ja sundis teda oma lihatükki nuusutama. Lõppes see lugu sellega, et tema toit pakiti plastikkarbi sisse ja kunde võttis selle kaasa, ei saanudki aru, kas ta viis selle oma koerale, naisele või saatis testimisele veterinaar- ja toiduametile. Meie sõime oma toidu nurisemata ära. Aga kuna oleme nüüd nädal aega erinevaid söögikohti testinud, siis oleme lõpuks taibanud, et igas kohas on täpselt üks ja seesama menüü - pildid ja roogade nimed menüüs on identsed, kuigi restorani nimi on erinev.
Vana Tamme kõrts, kohe meie elamise kõrval
Menüü on igal pool ühesugune
Üksnes hinnad erinevad nii 1-2 levi ulatuses. Ainuke vaheldus on olnud Gruusia restorani külastamine, kus tõepoolest pakutakse enamvähem ehedat gruusia kööki, ilmselt läheme sinna veelkord sööma.
Eile kohtasime promenaadil ka mitut käratsevat jõuku, kes rääkisid eesti keeles. Tore, kui kaasmaalased ennast vabalt tunnevad ja ei käi tagasihoidlikult nohistades mööda seina ääri, nii nagu meie kunagi nõukaaja turistidena tegime, kui välismaale sattusime. Ei tahtnud ju kuidagi kellelegi märku anda, et oled sealt raudse eesriide tagant tulnud. Nüüd on uus, iseseisvusaja põlvkond peale kasvanud ja jumal tänatud, oskavad nad maailmas ringi käies ennast vabalt tunda - lärmata, purjutada, kõvahäälselt kohalikke kombeid kritiseerida ja muudki teha, mis meiesuguseid vana kooli inimesi pisut häirib. Aga nagu öeldakse - tark inimene kohaneb kõigega, nii ka meie. Laseme vabaks!
Homseks lubatakse pilveid ja vihma, paras päev minna tutvuma pealinna eluga.
P.S. Pildid on alla laetud internetist.

neljapäev, 15. september 2016

Minu Kuldsed Liivad, vol 2

Samal ajal, kui kogu Eesti rahvas ajab taga Marina kodakondsust,  tunnen mina, et ma tegelikult ei ole ise ka päris eestlane. Minu isapoolsed esivanemad on just pärit sealt kuskilt vene-läti piirimailt ja minu emapoolsed esivanemad on Saaremaalt, kust teadupäralt on ülekäinud kõik mereröövlid ja vallutajad, seega mingit puhastverd eestlasest ei saa minu puhul küll rääkida. Kas peaksin loobuma presidendiks kandideerimisest?
Tegelikult on päris jabur olukord teil seal Eestis tekkinud, palun lahendage see enne ära kui me tagasi tuleme.
Aga mida uuemat siis Kuldsetelt Liivadelt? Ilm on siin natuke heitlik, täna isegi müristas ja sadas vihma, õnneks on soe. Ühel päeval mere ääres tundsin vajadust külastada wc-d. Nooled suunasid mind õigesse kohta, aga asjaajamist takistasid kaks agressiivset noorsandi, kes tahtsid minu käest saada 5 levi ehk 2,5 eurot ajaajamise eest. Meil tekkis tõsine arutelu protsessi seaduslikkuse üle, tahtsin saada asjaajamise eest kviitungit, aga kuna noorsandidel kviitungit anda ei olnud siis marssisin sirgelt oma kabiini. Ja lahkumisel ei tehtud mulle takistusi, kûllap saadi aru, et WC-bisnes on ebaseaduslik.
Muidu on siin väga rahulik olla, olen 2/3 oma kaasavõetud raamatutest juba läbi lugenud, ka ristsõnad on lahendatud, nii et ega muud üle ei jää, kui igavuse kätte surra. Küll see saab ilus olema.
Ahjaa, käime igal õhtul kuskil väljas söömas, kohti on palju ja sűűa saab hästi. Seega, kes plaanib järgmine aasta siiakanti puhkama tulla, siis ega all inclusive paketti ei soovita võtta, tasub ikka proovida kohalikke  maitseid ja mitte lasta hullutada ennast hotelli internatsionaalsest köögist.
See suur, et seltskond on siin ka ülimalt normaalne, on siin kõik rahvused ja usulahud esindatud, aga mingit vaenu ega viha küll tunda ei ole, burkiinides näitsikud ja bikiinides memmed ujuvad koos ja mingit konflikti ei ole. Üldse ma ei saa aru, kust see viha teistmoodi inimeste vastu on tulnud. Ega ometi mitte EKRE-st?

esmaspäev, 12. september 2016

Minu Kuldsed Liivad

On täiesti vastutustundetu hüljata kodumaa sel raskel hetkel, kui kaalul on presidendivalimised. Aga mis teha, raha on makstud ja Must meri ootab oma loksuvate kallastega üksikuid turiste Eestimaalt. Ei saa petta Musta mere lootusi. Aga mis puutub presidendivalimisi, siis öelge üks põhjus, miks mina ei võiks kandideerida? Olen üle 40ne, kõrgelt haritud, valdan kohalikke keeli, olen paljulapseline ema, oman sise- ja välispoliitilist kogemust, olen kirjutanud ühe lasteraamatu ja mida iganes, mille poolest olen ma kehvem kandidaat kui Siim Kallas? Okei, ma ei ole nii tuntud, aga see polegi nii oluline. Eesti riik vajab väärikat presidenti ja see peab olema keegi naine. Aitab nendest arrogantsetest meestest, kellele miski ega keski pole püha. Naine presidendiks, on minu slogan! Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et kui ma olen tööl, siis ei tule mitte kellelegi pähe mulle kell 7.30 helistada. Ja veel esmaspäeva hommikul. Aga piisab mul jääda puhkusele, ja kohe hakkab mu telefon esmaspäeva varahommikul helisema. Ja nii kuni õhtuni välja. Mida värki?
Seekordne soe maa sai valitud Bulgaariasse, Kuldsetele Liivadele. Nimi on küll üsna eksitav, sest liiva siin ju on, aga kullast on asi kaugel, elupõlise baltlasena kinnitan teile,et ei ole ilusamat mereranda kui Klooga rand, Andineeme, Salmistu või mõni muu Eesti rand. Aga vahe on sees küll - septembris väga ei kutsu Balti meri ujuma, vastupidiselt Mustale merele. Maandusime eile, väga tähendusrikkal kuupäeval, 9/11 Varnas, ja pean tänama jällegi  kõrgemaid jõude, kes sokutas meid lennukis varuväljapääsu juurde istuma, kus teadupärast on jalgadel nii palju ruumi, et sa ei pea neid lõua alla krõnksu vedama, vaid võid vabalt välja sirutada kogu pikkuses, mis meie puhul on tublisti üle meetri. Selline luksus teeb lennureisi meeldivaks, isegi siis, kui see kestab alla 3 tunni. Elame Golden Line hotellis, ja millegi üle nuriseda oleks suur patt. Kui oled elanud Nõukogude Liidus, siis ei suuda Bulgaaria sind küll millegagi üllatada, pigem vastupidi, võid siin kogeda hulgaliselt nostalgilisi momente. Elu on suhteliselt odav,  3 liitrine veinipakk maksab nii 6 euro ringis, korralik 0,7 brändi umbes sama palju. Samas, rannas päikesevarju, lamamistoolide ja madratsite eest pead kokku välja käima 15 eurot, see on ikka väga ebaõiglane. Homseks on meil juba plaan B välja mõeldud - jääme basseini juurde, see on täitsa tasuta.
Süüa saab siin muidugi ülihästi, kuigi meil pole ooll inklusiivi hinnas, smuugeldasime ennast siiski sümboolse raha eest hotelli õhtusöögile ja peab tunnistama, et nii kohutavalt palju ei ole ma juba ammu söönud, kusjuures see kõik oli ka väga maitsev.
Mida veel põnevat? Ega esialgu midagi ägedat siin toimunud ei olegi, eilne ja tänane päev on kulunud kohanemisele. Loodetavasti homme hommikul mu telefon ei helise 7.30 ja ma saan oma puhkuse teist päeva alustada rahulikumas tempos. Äkki peaks telefoni välja lülitama? Ja iimeilid ka?