Minu Mijas vol 3

Kuna puhkus oli seekord lühike, tuli viimastest päevadest võtta viimast, väisasin veel 3 korda erinevaid väljakuid, millest muljetavaldavaimad olid Cabopino Golf Course ja Alhaurin golf. Kuna praegu on Costa del Golfis (ehk Costa del Solis) just golfimängu kõrghooaeg, siis tänasin õnne, et olin oma tiiajad juba paar-kolm nädalat tagasi ette broneerinud, sest kohapeal poleks enam kuidagi mängulisti pääsenud. Cabopinos olid minu mängukaaslasteks väga kõvad enamvähem minuealised hispaania härrasmehed, kellega suhtlesime pesuehtsas kehakeeles, sest nemad ei rääkinud mitte sõnagi inglise keelt ja mina jälle ei ole väga hea hispaania keele kõneleja. Aga mängu lõppedes sain juba enamusest nende kommentaaridest aru, mis koosnesid sõnadest buen tiro de golf, muy bien señora ja gracias por un buen juego. Cabopino väljak asub rohkem Marbella pool, ja kuna tiiaeg oli varahommikul, tuli mul päris pimedas, kuskil 7 paiku startida, et õigel ajal platsile jõuda. Avalöögd lõime esimeste päiksekiirtega koos, kuid valgeks läks üllatavalt ruttu ja juba 10 minuti pärast oli valgust piisavalt, et ka palli näha. Ja nautida põnevaid radu, sest kohati olid need üsna ekstreemselt kas kõrgel mäe otsas või siis all sügavas orus. Igatahes väga äge on teha avalööki tii alalt, mis asub mitukümmend meetrit griinist kõrgemal. Umbes nagu Viru hotelli katuselt lööd sinna kuskile Estonia teatri juurde. Põnevust jätkus kuni 18. raja lõpuni. Võttis võhmale küll, aga õnneks olid golfiautod istumise all ja kõige rängemad tõusud ja laskumised sai nendega võetud. Alhaurini golfirada asub veidi kõrgemates mägedes kui meie Suur Munamägi, kuskil 360-370 meetri kõrgusel. Koos mänguga sain nautida ilusaid vaateid nii mägedele kui Vahemerele. Seltskonda sattusin koos jällegi enamvähem minuvanuste hollandlastega (muide, väga palju on mängijate hulgas just hollandlasi, britte ja sakslasi)), seekord keelebarjääri ei olnud ja mäng tuli kah enam-vähem välja, piinlikkust ei pidanud tundma. Mul tõesti vedas iga kord flaidikaaslastega, nad ei olnud mingid supermängijad, vaid enamvähem sellised rahulikud harrastajad, kes ei pahandanud ei minu peale, kui mul löök ebaõnnestus, ega olnud kurjad ka enda peale, kui ise puusse panid. Palju olulisem oli mängu nautimine heas seltskonnas. Pärast mängu läksime ka 19. rajale ja võtsime külmad õlled ja veidi söömist, hollandlased pidid juba paari tunni pärast lennukile minema, et koju tagasi pöörduda. Eks nad olidki kaua olnud juba, 3 nädalat. Klubi kohvikus oli rõõm näha, kui palju vanemaealisi mängureid oli siia kokku tulnud. Võin veel rahulikult järgmised 30 aastat kepiga palli taga ajada, see on spordiala, mis sobibki vanematele ja elukogenud inimestele. Ja see on ala, kus igas mängus saad jälle kellegi uue inimesega tuttavaks. Muidugi on 1 nädal väga lühike aeg koha peal olemiseks, sest ega ma peale golfiväljakute seal muud põnevat enam avastada ei jõudnud. Mõned korrad käisin lastega väljas õhtust söömas ja oligi kogu kultuuriprogramm. See eest pakkus mõnusat äraolemist meie villa, mis oli väga privaatne ja asus vaikses kohas, kus hetkel käib tegelikult üsna aktiivne kinnisvaraarendus, valgeid villasid kerkib nagu seeni pärast vihma. Kui sul on veel üle jäänud mõned sajad tuhanded eurod, mis sa II pensionisambast hiljuti välja võtsid, siis siia võid küll südamerahus investeerida ja oma pensionipõlve 77 erineva golfiväljaku läheduses mööda saata. Sest ega siin muud eriti teha pole, kui golfata, head sööki ja jooki nautida ja oma vanu konte päikese käes pleegitada. Siia ma tulen kindlasti tagasi, ja kõik, kes tahavad, võivad minuga kaasa tulla, sest ruumi siin on ja vein on odav. Mida veel vaja on? !Adios Amigos!

Minu Mijas vol 2

 Tänu internetile ongi elu üldse võimalik, eriti, kui tuled algaja golfarina välismaale mängima. Ja ma ei räägi sellest, et FACEBOOK otsad andis, vaid küsimus nr 1 on - kas võtta kaasa oma varustus (eeldab spetsiaalse golfivarustuskoti omamist ja eraldi hinnastamist lennupileti bronnimisel) või rentida koha pealt soodsa hinnaga A-klassi varustus, mis nädalaks ajaks (2-7 päeva) on kõigest 35 eurot ja väikese lisatasu eest tuuakse sulle kotitäis raudasid, hübriide ja puusid suisa koju kätte? Ja pärast muide viiakse ära ka. Minusugune hedonist ei lase sellist pakkumist 2 korda teha. Tellisin varustuse kohale 5. Oktoobriks kella 10-ks ja arvestades hispaanlaste meist erinevat ajataju sain varustuse täpselt kell 11.30 kätte. Hea, et ei olnud selleks päevaks ühtegi tii aega broneerinud, oleksin kõvasti hilinenud. Aga tänaseks oli aeg kirjas ja pääsu polnud, varavalges tuli teele asuda väljakule nimega Cerrado del Aguila.

Ühel pool olid mäed ja teisel pool meri, 
täitsa nagu Jõelähtmel

No nii, selle tii pealt tuli lüüa otse greenile paremat kätt,
et mitte vette lüüa. Õnnestus. Mitte vette lüüa :)

Valiku tegin muidugi hinna põhjal - green fee oli 2 x odavam kui minu koduklubis. Sattusin ühte flaiti toreda Soome vanapaariga, kes olid kindlasti väga head mängijad, sest nad on golfi harrastanud juba eelmisest sajandist, kuid täna polnud ilmselt nende parim päev, sest suutsin neid mõnel rajal isegi edestada. Üleüldse tuli täna mäng minu arust päris hästi välja, aga küllap sellele aitas kaasa kohutavalt hea ilm ja hea varustus. Rada oli raskuse poolest nii ja naa, kuid ei midagi hullu, sest arvasin, et minusugusel tekivad kindlasti mingid tõrked, kuid hoopis vastupidi, kõik sujus ja esialgsest kohmetusest sain juba esimesel rajal üle. Seega - julge hundi rind on rasvane ja mäng vääris küünlaid. Ehk et kes ei riski, see šampust ei joo! Mina riskisin ja õnneks olin varunud külmikusse pudeli kohalikku Cavat (hind oli masendavalt soodne, üleüldse on siin veinid imeodavad ja patt on neid mitte tarbida tavapärasest rohkem, ikkagi puhkus juu), mis peale mängu 100%-liselt ka ära kulus. Mul on veel mitmeks päevaks tehtud erinevatele väljakutele broneeringud (ja ei saa jätta mainimata, et green fee tasud on ikka odavamad, kui minu koduklubis Eestis) ja kavatsen täie tõsidusega kogu raha eest mängida. Pikk ja pime kaamose aeg on ees ootamas, olgu siis patareid hoolega täis laetud! 

Ahjaa, ma pole küll asjatundja, aga ühel hommikul kohtusin basseini ääres kummalise elukaga, kes mulle pinevalt silma vaatas, nagu tahtes teada anda, et noh, kas hüppame koos basseini? Ausalt, ma lõin põnnama ja põgenesin tuppa. 

Kas keegi teab - on see palvetaja ritsikas?
Pikkust oli tal ligi 10 cm. 

Mis muide puhkusesse puutub, siis kui te veel ei tea - ma olen nüüd päriselt ka puhkusel. Kuulun õnnelike pensionieelikute sihtgruppi ja ootan kannatamatusega oma esimest pensionipäeva, mis peagi saabub. Oi, tuleb äge pidu! Ilmselt kestab see kauem, kui tund aega, aga kindlasti mitte rohkem, kui 2 päeva, raha saab enne otsa. Kõik on kutsutud!

Minu Mijas

 Ei läinud kolmveerandteist aastatki, kui jälle kohvri pakkisin ja puhkusele lendasin. Vahepealne aeg on tänu covidile nagu maha visatud, kuid õnneks hakkab vist elu normaliseeruma ja maailm avanema. Seekord otsustasime tütrega nädalakese veeta Andaluusias väikeses Mijase linnas või külas, täpsemalt ei oskagi veel määratleda, sest saabumisest on vaid mõni tund möödas ja õues on pime. Me pole seekord kahekesi, vaid meiega liitus seekord ka Johan, kes on edukalt läbinud väimehe kandidaadi kursused ja pretendeerib nüüd Innu abikaasa kohale. Tore ongi, üks meesterahvas kulub seltskonda alati ära.

Lennureis Tallinn-Malaga pidi kestma 4 tundi, tegelikult aga olime lennukis mingi 6 tundi, sest kui kõik reisijad olid ennast juba mõnusalt turvavöödega kinnitanud ja mootorid undasid täistuuridel, saabus ootamatult vaikus ja kõlarist teatas meeldiv naishääl, et tehniliste probleemide tõttu lend lükatakse edasi... teadmata ajaks. Minna polnud kuhugi, istusime ja ootasime. Kahjuks me seekord äriklassis ei reisinud, kuna piletite broneerimise ajal netis surfates ja pilte vaadates see ei erinenud visuaalselt millegi poolest ökonoomklassist ja lennu aeg ju ka nii lühike, hind seejuures megakallis. Aga võta näpust - sel ajal, kui lihtrahvas rahutult oma istmetel niheles, pakuti äriklassi kolmele reisijale mitusetu korda peeneid napse ja suupisteid. Lõpuks siiski suudeti lennuk lennukõlblikuks muuta ja 1 tund ja 20 minutit hiljem tõusime õhku. Lennuki kapten lubas, et ta ei tõuse kõrgemale kui 10 kilomeetrit ja ei sõida kiiremini kui 800 km tunnis ja jõuab kohale õigel ajal. Kõrguse ja kiiruse osas ma ei ole kindel, aga kohalejõudmise osas vedas ta meid ikka kõvasti alt, jõudsime täpselt 1 tund ja 20 minutit hiljem ettenähtud ajast kohale. Aga pole hullu, õnneks pakuti pardal võimalust kalli raha eest jooke ja sööke osta ja seda võimalust ei saanud ju käest lasta. Mis lendamine see ilma naudinguteta ikka on? Tellisin endale väikese valge veini, ühe pudelikese konjakit ja topsitäie kohvi. Pean tunnistama, et koroona viirus ei ole oma laastamistööd teinud  ainult inimeste hulgas. Ka pardateenindusele on see kuri viirus oma jälje jätnud. Kui enne taudi oli konjaki pudeli maht 4 cl ja veinipudeli maht 25cl, siis nüüd oli konjak surutud 3 cl suurusesse pudelikesesse ja veini kogus oli kõigest 18,7cl.  Kõige masendavam oli muidugi see, et hinnad olid vastupidi suisa kahekordistunud. Kogu see nali koos kohviga maksis 16,5 eurot. Konjaki Camus vsop 1 liitri hinnaks rehkendasin 200 eurot. Poes on see 3 x odavam. Aga mis siin nuriseda, mu vanal heal sõbral on selle kohta ütlus, et välismaal olles on ainult kaks esimest õlut kallid, edasi on kõik juba ükstapuha.

Kohvitops oli hiiglaslik võrreldes
 teiste joogianumatega

Et muretult oma villasse jõuda, rentisime auto, st Mercedese. See oli ikka nii udupeen mudel, et kui väimees selle rooli istus, siis tükk aega otsisime, kus asub käigukang, meil oli automaatkäigukastiga auto. No ei ole kangi, mida tõmmata või kasvõi vajutada. Lõpuks tuvastasime, et rooli küljes on mingi kang, sarnane suunatulede kangile. Ma täpsemalt ei teagi, kuidas see töötas, aga auto hakkas siiski ühel hetkel liikuma. Igatahes oli tagaistmel päris turvaline olla ja õnnelikult me oma villasse ka saabusime. Noored sukeldusid kohe basseini, mina pidasin targemaks villa  perenaise poolt meile tervituseks jäetud punaveini tarbima hakata, ikkagi pikk reis selja taga ja kõik ilus ees ootamas. Ilusa all ma mõtlen seda, et lihtsalt mõnuleda, nautida ilusat ilma ja kui aega üle jääb, siis ka mõned golfirajad läbi käia, võtsin piisavalt palle kaasa. On ju Costa del Sol väidetavalt golfarite paradiis ja just oktoobris hakkab golfi kõrghooaeg. Aga kõigepealt tuleb lihtsalt aklimatiseeruda ja julgust koguda, ega see pole algajale golfarile mingi lihtne asi, nõuab ikka suurt eneseületust, et minna võõras kohas mängima. Kuidas ja kas see mul õnnestub, saate lugeda järgmine kord. Seniks adiós!

Väidetavalt oli vesi soe. 
Homme päeval kontrollin üle