laupäev, 7. oktoober 2017

Minu Belek, vol 2.

Te ei taha ju teada, et mu tervis pole eriti paremaks läinud? Siis ärge parem edasi lugege, sest keda huvitavad haigused, eriti, kui need pole tema enda omad. Aga jah, olukord on suurepärane, kuid mitte lootusetu. Põhilise aja veedan hotellitoas ja põen jätkuvalt. Tõsi küll, on edusammud, näiteks pole juba teist päeva palavikku ja ilm on pilviseks pööranud, seega pole nii väga piinavalt valus toas vedeleda.
Eile suutsin ennast kohalikku pudupoodi vedada, et osta endale kamm. Oli valida 3-e ja 4 piiga kammi vahel. Võtsin 3-se, maksis ainult 8 eurot, 4-se hind lõi mu niigi nõrgad põlved veel nõrgemaks - 12 eurot. No nii palju mul nüüd ka juukseid pole, et peaks neid nii tiheda kammiga kammiga. Aga küll oli hea tunne pärast 5 päevast kammimatust jälle juukseid siluda.
Söömas jõuan ikka  käia, eks see mu ainuke meelelahutus ongi. Ah mis ma nüüd valetan, meie tuppa kostub väga hästi basseinibaarist tulev elav muusika kuskil kella 8-9 vahel õhtul ja pärast seda areenal algava showprogrammi muusika, nii et mingil moel ma ikka seltsielust osa saan. Aga ühel õhtul mõtlesin, et isegi, kui oleksin terve, ei viitsiks ühtegi programmi vaatama minna, eks ole neid ju eluajal juba küll nähtud ja mida seal uut ikka vaadata on? Nii see vananemine algab - avastad, et oled juba kõike oma elus näinud ja tasapisi kaob huvi uue ja huvitava vastu ka.
Papal muidugi on kõik hästi, peab ta ju meie kahe eest tööd tegema, ega siis tuusiku eest makstud raha saa liiva joosta lasta. Ahjaa, tuusiku hinnast ka. Kahepeale siin kenas 5 tärni UAll hotellis elamine läks meile maksma 475 eurot. See oli müstiline pakkumine, mille ma kogemata kombel ühel varahommikul booking.comi lehelt avastasin. Lennupiletid olid mul juba varem ostetud, ka üliodavalt. Aga nagu ikka - kui sul mingi asjaga tohutult näkkab, siis saad kohe teises kohas oma näpud kõrvetada. Minu puhul siis oli kõrvetuseks see va paha haigus. Nii et ei ole head ilma halvata ja vastupidi. Püsige teie seal kaugel Eestis ikka terved ja tehke oma valimised ka ära, minu number on 247. 

kolmapäev, 4. oktoober 2017

Minu Belek, vol 1.

Alles täna hommikul suutsin ennast niipalju kokkuvõtta, et teha väike ülevaade kauaoodatud puhkusest kuuma päikese all. Siiamaani on kõik läinud vastu igasuguseid ootusi, jäin haigeks juba 1 päev enne äralendu, ja kui esmaspäeva varahommikul lennukile koperdasin, tundsin, et asi läheb vägisi käest ära. Esimest puhkusepäeva suurt ei mäleta, olin kõrge palavikuga voodis ja kogu aeg oli tunne, et keegi kraabib terasharjastest pudeliharjaga minu kõri, nina oleks nagu pesupulgaga kinni pigistatud ja ainuke hääl, mida ma suutsin endast välja pigistada, oli rägisev ja piinarikas köha. Nüüd on puhkuse kolmas päev ja tasapisi hakkan elule tagasi pöörduma. Naabrid kõrvaltoas on vist minu köhimise peale maruvihased, aga midagi pole parata, ega tulijat ei saa keelata. Aga aitab haigusest heietamisest, see ei huvita ju kedagi.
Hotell on tipp topp, kuigi meil oli tehtud broneering bungalosse, upgreiditi meid peamajja, suuremasse tuppa vaatega merele. Kuna olin saabumisel suhteliselt ebaadekvaatne, ei hakanud ma vastu vaidlema ja ega vist polnudki väga paha valik, asume otse sündmuste keskel, peamine baar ja restoran on ca 10 meetri kaugusel. Kuigi minu jaoks see suurt tähtsust ei oma, sest ei ole minust suurt sööjat ega joojat, vegeteerin niisama värske õhu peal. Vegeteerin ja vaatlen ning teen tähelepanekuid. Hotell on pilgeni täis, aga rahvarohkus ei häiri. Külastajad Venemaalt on tulnud perekonniti - vanaema, vanaisa (juhul, kui on veel elus), tütred väimeestega ja pojad miniatega ning lapselapsed. Nemad moodustavad siin väikeseid kolooniaid, elavad sõbralikult omaette. Teine grupp külastajaid on saabunud Suur-Britanniast, nemad on tulnud kahekesi - mees ja naine vanuses 50 pluss, kuid nad on väga vennastumisaltid ja moodustavad kohapeal väikseid lärmakaid briti kolooniaid ning nende tüüpiline valjuhäälne naerulagin paneb ennastki vaikselt muigama. Kolmanda grupi moodustavad paarikesed Saksamaalt, samuti vanemaealised, nemad hoiavad rangelt omaette ja kellegagi ei soovi assimileeruda. Neljanda grupi moodustab väikesearvuline seltskond (2 inimest) Eestist, kellest
üks pool on aktiivne baaride külastaja ja teine pool passiivne puhkaja. Üldiselt on siin vist päris mõnus olla, kui seda va haigust kimbutamas poleks. Aga 5 päeva on veel ees, küllap jõuan veel tegusid korda saata.
Eile istusin natuke ka basseini ääres ja kuna mu tabletivarud olid otsakorral, siis püüdsin ravimist alustada vanade heade võtetega, teate küll seda Eesti vanasõna, et kui ei ole surmatõbi, siis... Tervitasin viisakalt baarmani ja tellisin ühe mohiito. Baarman kohe küsima, et kust ma pärit olen. Ei hakanud saladust tegema, et olen from Estonia. Baarmani suu venis kõrvuni ja ta ütles mulle vandeseltslaslikult, et ohhoo, ma olen Vilniuses käinud, very nice city! Kuna mul ju häält suurt ei ole, siis noogutasin lihtsalt peaga oma nõusoleku märgiks. Igatahes mingi side meil omavahel on loodud. Mohiito aga ei maitsenud mitte üks põrm, see on muidugi minu haiguse tagajärg, et enam suurt maitseid ei tunne. Olen rohkem teejoomisele ennast reguleerinud.
Kõige suuremat puudust tunnen ma kammist. Kuidas see küll maha jäi? Käin siin ringi nagu võsaneeger, juuksed peas püsti ja hirmutan inimesi oma välimusega. Kui küsisin papalt, et laena mulle oma kammi, siis vaatas ta mind solvunud näoga ja ütles, et  viimased 20 aastat pole tal seda vaja olnud. Päris kohatu küsimus minu poolt, sorri. Siin on mingi minimarket ka, aga papa väitel seal kamme ei müüda. Täna lähen kontrollin ise üle, papat ei saa selles osas usaldada, võibolla ta tahab mulle lihtsalt kätte maksta.
Ega mul  rohkem polegi midagi suurt juurde lisada, oluline info on kirjas - et olen tasapisi paranemas ja võibolla isegi saan oma puhkust millalgi nautima ka hakata, siiamaani on see olnud küll puhas piin. Aga parem piinelda siin kuuma päikese all, kui seal kõledal põhjamaal, kus ma ju tegelikult selle viiruse omale külge korjasin. Hoidke ennast nendest kurjadest viirustest!

neljapäev, 23. märts 2017

Minu Hua Hin, 5. osa

Pärast elevantside juures käimist hakkas aeg enneolematu kiirusega käest libisema, aina vähemaks jäi neid päevi, mis meid lahutasid puhkuse lõpust. Seda usinamalt tuli puhata. Puhkamine aga oli häiritud, kuna istusin kogu aeg ninapidi oma meilboxis ja muudkui lugesin töömeilisid. Pärast ühte unetut ööd keelas Innu mul igasuguste töömeilide lugemise. Ta lausa ähvardas mind, et võtab minu nutiseadme ja viskab selle basseini. Allusin korrale, aga siiski ei pidanud kiusatusele vastu ja õhtul tegelesin jälle keelatud asjadega. Oi, kus ma sain riielda lapse käest. Ja ikka täitsa asja eest, sest no mis probleemilahendaja ma ikka 6000 km kauguselt olen, ja päike tõuseb hommikul ikka idast, juhtugu seal töö juures mida iganes. Nii palju siis töötegemisest.
Ilmad olid imeilusad, päike säras vahetpidamata. Aegajalt võtsime ette linnatuuri - meil oli oma takso koos juhiga, kes oli väike vahva papi ja kes viis meid alati sinna, kuhu tahtsime ja tuli meile ka järele, nii et liiklemisega meil probleeme ei olnud. Esmaspäeva õhtul läksime uuesti Ööturule, tahtsime ikka need suured krevetid ja kalad ära proovida, mis nad kohapeal valmis küpsetavad. Innu tellis suure kala ja mina tellisin kolm tiigerkrevetti. Väljanägemine küpsetatud peast oli neil oivaline, aga maitseelamus jäi kuidagi tagasihoidlikuks - ei olnud nagu päris see, mida lootsime, puudu jäi nii maitsest kui mahlasusest. Kuid meil oli ka varuplaan olemas - läksime nurga taha oma vana hea tuttava grillitädi juurde ja ostsime ikka neid odavaid vürtsikaid kanatiibu koju kaasa, nendega saime jällegi mitu söögikorda üle elatud. Tänava pealt ostetud ananassid aga on omaette teema. Tädi võtab suure ananassi, teeb mõned ägedad liigutused suure noaga (heebliga? saabliga?) ja otse su silmade all kooruvad okkalise kesta alt välja suupärased ananassiampsud, mis on niiiiiii head, et ei leia sõnu kirjeldamiseks.
Ma vist olen kirjutanud, et me elasime ühes airbnb kaudu renditud villas. Seda võimalust ma soovitan küll kõigile, kes plaanivad nö omal käel puhkusele minna - unustage hotellid! Seda kogemust ja elamust, mida te saate kodumajutuse kaudu, ei paku teile kunagi mitte ükski hotell. Kõige tähtsam märksõna on privaatsus. Oled nagu oma kodus, ei pea kellegagi suhtlema, sööd millal tahad, magad, millal tahad, keegi ei koputa su uksele ega ei kuku koristama just siis kui sa tahad oma toas parajasti pikutada. Ei pea kella aja peale sööma minema. Ei pea receptsioonist iga kord mööda minema ja viisakalt teretama. Ei pea lifti järjekorras seisma, ja kui ükskord lifti saad, siis igal korrusel peatuma. Ja meie villas võis ka öisel ajal basseinis ujuda,  ainukesed uudistajad olid pisikesed gekod, kes meile mingeid märkusi ei teinud selle kohta, et me paljad olime.
Ühesõnaga, eeliseid kodumajutuse ees on nii palju, et pole mõtet siin tinti ja paberit raisata, igaüks võib selles ise veenduda, kui plaanib oma järjekordset puhkusereisi, vahet pole, kas kuskile suurlinna või dzunglisse, airbnb on olemas tervel maakeral.
Eile pidime aga oma armsa villaga hüvasti jätma ja Bangkoki poole sõitma, sest seal ootas meid täna varahommikul Norwegian Airlinesi kõigi mugavustega lennuk, mis meid turvaliselt Oslosse lennutas. Ikka premium klassis, nagu meil viimasel ajal kombeks on. Bangkokis tuulasime ka väheke ringi, leidsime mõnusa koha veinijoomiseks, sest suure kuumusega ähvardas meid vedelikupuudus ning viimased bahtid vajasid tuulutamist.
Nüüd jääb veel viimane lõik Oslo-Tallinn ära kannatada, aga selle jätame homseks tegevuseks.
P.S. Panen siia alla ka kopi ja pasta meie villa peremehe Matthew arvustusest airbnb kodulehelt, tavaliselt  külaline  kirjutab pärast lahkumist arvustuse majutuse ja omaniku kohta ning omanik saab kirjutada pärast seda ka külalise kohta arvustuse. Meie arvustus oli muidugi väga kiitev, sest no tõesti oli see meie parim puhkus ever.  Matthew aga kirjutas meie kohta just nii:
Air BnB keeps getting better and better with guests like Signe. Wow. What a fantastic guest; totally respectful of my property, poised and gracious- she and her daughter were simply delightful guests; responsive communicators and undemanding. Signe left my Villa so clean I cancelled the housekeeping crew. This is one lady I did not want to leave. She totally understands the essence of AirBnB. You will not go wrong hosting Signe and her family.




reede, 17. märts 2017

Minu Hua Hin, 4. osa

Eile hommikul üllatas masseerija Liina meid imepärase Tai hommikusöögiga - mango koos eriliselt keedetud riisiga, mis oli ülevalatud kookospiimaga ja veel mingite seemnetega. Küll see oli hea!
Taipärane magustoit hommikusöögiks
Üldse on Tai toidud väga maitsvad, kuigi mõnikord meenutab nende supp kahtlase välimusega ja salapärase sisemusega soppa kui suppi - maitse on ikka super!
Tüüpiline Tai supp


Täna võtsime ette pikema tuuri Hua Hinist mitukümmend kilomeetrit põhja poole väärkoheldud loomade hoiupaika nimega Wildlife Friends Foundations Thailand. See on koht, kuhu tuuakse metsloomi, kes on tänu inimlikule lollusele sattunud elama väljaspoole oma loomulikku keskkonda ja kellega inimesed ei oska midagi peale hakata. Näiteks kinkis üks mees oma tüdruksõbrale väikese mõmmiku. Mõmmibeebid on ju nii nunnud. Aga et sellest beebist kasvab üsna varsti metsik kiskja, sellepeale see rumal mees ei mõelnud. Õnneks oli naisel aru peas ja ta taipas mõmmi tuua varjupaika. Kuna ta saabus siia täpselt samal päeval, kui suri David Bowie, siis sai ta hoobilt nimeks Bowie.
Karupoeg Bowie

Tema "isaks" aga on nüüd üks kohalik mees, kes õpetab talle karu kombeid - kuidas puu otsa ronida ja muid karu eluks vajalikke trikke. Selliseid kurbi lugusid kuulsime täna mitmeid.
Kõige esimene kohtumine oli meil elevandiproua Pai Liniga, kes oli tiba vanem kui mina - 67.
aastane.

Väärikas proua Pai Lin, 67


Elevant on tegelikult metsloom, kuid teda kasutati Tais kuni eelmise sajandi 80-ndate lõpuni metsatöödel palkide väljavedajana - kesse jäksas siis forwardereid muretseda? Õnneks selline asi keelati seadusega ära, kuid õnnetuseks hakkas samal ajal  hoogsalt kasvama turismiäri, seega leiti, et on väga nutikas kasutada elevante turistide lõbustamiseks. Et aga metsikutest loomadest jagu saada ja et nad turistidele ohtlikud ei oleks, tuli neid muidugi eriliselt piinata - nad aheldati jalgadega maa külge ja seoti neile selga nn korvid või sadulad, kuhu hea tahtmisega võib sisse toppida isegi kuni 6 valget tobujussi. Et elevant ikka taltsas oleks, siis loomulikult on teda erinevate piinamisvõtetega koolitatud. Kõige hullem on see, et elevantidel ei lasta ennast londiga üle liivatada, nimelt vajavad nad pidevalt jahutamist ja endale londiga liiva peale puistmine on selleks parim abinõu. Aga milline turist oleks nõus ronima mudase ja liivase elevandi selga? Hoolimata oma hiiglaslikust kerest on elevandi selgroog päris nõrk ja turistide karjakaupa sõidutamine oma kukil on neile tegelikult suureks piinaks, pikapeale vajuvad nende seljad täiesti lohku ja see tekitab neile valusid. Proua Pai Lin tegi enne turistide sõidutamist rasket metsatööd. Lõpuks jäi ta väga haigeks ja viletsaks ning teda koheldi aina kehvemalt, kuna ta ei suutnud enam oma koormat, st turiste seljas kanda. Nüüd elab ta siin varjupaigas juba 10-ndat aastat ja vabatahtlikud hoolitsevad tema väärika ja õnneliku vanaduspõlve eest. Kokku on siin 18 vantsi, keda külastajad võivad soovi korral jalutama viia ja neil selga pesta. Kukileronimine on siin rangelt keelatud!
Päris palju oli erinevaid ahve - suuremaid ja väiksemaid. Kõigi saatus on sarnane - salaküttide ohvritena on nad titest peast müüdud lemmikloomadeks. Kui pärdik aga suureks kasvab, teeb koledat häält ja laamendab su kodus, nii et pead sealt ise põgenema, siis on pehmelt öeldes jama majas. Näiteks võttis üks politseinik omale lemmikloomaks giboni beebi, kellest aga kasvas tõeline fuuria ja kes ei sallinud ühtegi teist naist - ta pidas ennast selle võmmi seaduslikuks abikaasaks. Mees käis temaga kinos ja kohvikus, kuid ahv tekitas pidevalt armukadedusstseene. Nii ei saanud teda enam kuskile kaasa võtta ja ta pidi päevad otsa üksi kodus kükitama ja ajas kõik naabrid oma kohutava huilgamisega hulluks. Seda huilgamist, mis meenutas kangesti politseiauto sireeni, demonstreeris ta ka meile järjepanu pool tundi, nii et mu trumminahad juba kergelt rebenesid.
Giboni armuhüüd, mis meenutas natuke koera haukumist. Toda sireenide huilgamist me lindile ei võtnud, see oli liiga vali.

Õnneks suri politseinik hiljuti ära ja tema tõeline abikaasa tõi ahvi varjupaika. Tegelikult on see ahv õnnetu, et tema kallim hinge heitis, kuid varjupaiga töötajad loodavad, et mõne aja pärast leiab ta uue kallima juba omasuguste hulgast, paar kavaleri kandidaati juba ootasid oma järge. Üks neist kavaleridest  oli meie giidi Lilli (kes sai kohe aru, et me oleme peaaegu nagu lätlased, sest tema isa oli rahvuselt lätlane, kuigi elas Inglismaal) eriline lemmik, sest tal oli kombeks oma ahvikeeles rääkida samal ajal kui Lilligi. Ja kui Lilli vaikis, jäi ka pärdik kohe vait. Ja oi kui ilusasti ta ahvis veel Lilli laulmist - piisas, kui Lilli tegi uuuuu ja pärdik huilgas meile ette terve aaria.


Kindlasti olete näinud kuskil välismaal mingeid kahtlaseid tegelasi, kes pakuvad pildistamise teenust koos eksootiliste lindude ja loomadega. On ju nii vahva, kui su õla peal istub kirjusuleline papagoi või boamadu on keeranud ennast ümber su kaela. Või kas ikka on see vahva, kui sa teada saad, kuidas neid loomi enne on piinatud, et nad oleksid sõnakuulelikud ja sul silmi peast välja ei nokiks või mis veel hullem, hoopis ära ei kägistaks. "Koolitus" käib ikka kas valu tekitamise  või näljutamise teel. Lindudel loomulikult kärbitakse tiivad, et nad kunagi oma peremehe juurest ära lennata ei saaks. Varjupaika oli toodud kaks aarat - üks Lõuna-Ameerikast ja teine Uus-Meremaalt. Üks oli Roosa ja teine Sinine.

Roosa oli olnud kellegi lemmikloom, kuid tema omanik oli temast tüdinenud, ja Sinine oli fotomodell, kelle töö oli tänu nutiseadmete laialdasele levikule otsa saanud - pole ju mõtet maksta mingile jorsile pildistamise eest raha, kui sa võid ise oma nutikaameraga pilte teha tasuta niipalju kui kulub. Nüüd on Roosa ja Sinine õnnelikult abielus ja elavad üheskoos, kuni surm neid lahutab.
Kokku elab varjupaigas üle 400 looma. Seal on varju leidnud isegi üks mungakloostrist põgenenud kodukits, kes on edukalt integreerunud  oma metsikute  liigikaaslaste hulka.

Kõiki neid loomalugusid kuulates ei jõua ära imestada, kui julmad ja rumalad ikka võivad inimesed olla.  Ma väga loodan, et vähemalt tsirkuses lõpetatakse loomade piinamine ära ja et ükski turist ei ratsuta kaamelite ega elevantside seljas, kui ta teada saab, millisel moel on nende "sõbralikkus" turisti vastu saavutatud. Kõik see on tulnud läbi valu ja vaeva, mida ikka loom kannatab, mitte tema peremees. Laskem metsloomadel elada nende metsaelu.

P.S. Tänane lugu sai trükivalmis tänu Innule, kelle tungival pealekäimisel me selle retke kõige kuumemal päeval (varjus +35, päikse käes ilmselgelt veidi alla 100 kraadi kuuma, jumal tänatud, et taipasin kaasa võtta oma lehviku, mida ma aegajalt elegantse käelöögiga a la Maire Aunaste lahti lõin ja sellega endale tuult lehvitasin, kõikide kadestavad pilgud olid loomulikult minule suunatud) ette võtsime ja kes hoolikalt kõik loomalood oma mälus talletas, minu vana pea ju ei pea kõiki asju enam nii täpselt kinni. Ehk on ka aeg kuhugi varjupaika kolida?

kolmapäev, 15. märts 2017

Minu Hua Hin, 3. osa

Meie Liina, kes meid igal hommikul masseerib varbaotstest pealaeni (Tai keeles on see nimi nii keeruline, et ei jää kuidagi meelde, aga tundub, et väga sarnane Liinale)
Ühel hommikul ärkasin hirmuga, et olen raudselt sisse maganud ja kõik paremad lamamistoolid on juba broneeritud. Teate küll seda toredat kommet, mis valitseb Türgi ja Egiptuse kuurortides - et saada paremat positsiooni päikese all, tuleb hommikul enne kukke ja koitu minna basseini äärde ja broneerida oma rannalinaga just sulle sobivaim lamats, ja siis tagasi hotellituppa minna ja edasi põõnata. Õnneks meie armsas villas on lamamistoole jalaga segada - neid on täpselt 2 tükki ja mingit kaklust nende pärast meil siin veel toimunud ei ole. Siin on veel palju muidki häid asju - näiteks ei ole siin inimesi. Me elame ühes villade rajoonis, kokku on siin paarkümmend villat ja me ei ole veel näinud siin ühtegi inimest peale iseenda.
Busaba Pool Villa

Ja muidugi peale turvameeste, taksojuhi ja meie armsa masseerija. Seepärast otsustasimegi ühel päeval minna randa, et inimesi näha. Valisime Takiapi biitši. See asub Hua Hini rannast paremat kätt ja siin on üks vägev mägi, mille jalamil seisab hiigelsuur kullast Buddha.
Tema kaitsva pilgu all on mõnus ujuda ja jälgida terve karja pärdikute tegemisi. Pärdikud on sõbralikud, hüppavad kivilt kivile ja siis hopsti vette. Nad ei ole siin nii agressiivsed, kui need tuntud Gibraltari pärdikud, kes sul banaani käest ära rebivad.
Rannas suutsime käia 2 päeva, siis sai meil inimestest villand. Leidsime, et meie oma armsa basseini ääres on palju lahedam olla, kui et iga minuti tagant viisakalt ei ütelda kohalikele kaubamüüjatele. Neid oli rannas umbes sama palju kui puhkajaid. Võibolla veidi vähem, aga nad olid väga järjekindlad ja ei kaotanud lootust, et me lõpuks alistume ja siiski ostame mõned Gucci päikseprillid ja Rolexi kellad. Kuid seekord me provokatsioonidele ei allunud ja midagi ei ostnud. Selle asemel saatsin Innu supermarketisse Bacardi järele, et lõpuks ometi lasta serveerida meile ammulubatud mojitot. Seekord sai pudel rummi pakitud turvaliselt seljakotti.


Ühel õhtul läksime populaarsesse kõrtsi sinnasamasse Takiapi randa. Oli kena soe olla, toidud olid maitsvad ja me ei lasknud hindadel ennast heidutada. 

Mai Tai

Papaia salat

Grillitud krevetid


Eile õhtul käisime ööturul.
Kes on Tais käinud, teab, et see pole mitte midagi muud, kui üks tavaline turg, ainult selle vahega, et kauplemine toimub pärast päikeseloojangut. Päeval on lihtsalt liiga palav ja enamus turistidest on rannas. Siinsel turul oli tähelepanuväärne, kui palju siin pakuti mereande - said ise valida omale meelepärase suuruse ja tegumoega tiigerkrevetid, lobsterid, kalmaarid või kalad ja osavad kokapoisid grillisid need kohapeal söödavaks. Rahvast oli jube palju, kuid mitte niipalju, et söögikohtades vabu kohti poleks olnud. Meie eesmärk oli osta grillitud searibisid, mille maitset mäletan eelmisest ja üleeelmisest visiidist Taisse. Lonkisime 2 korda edasi tagasi läbi terve turu, aga ribisid ei olnud. Õnneks päris nurga tagant leidsime grillitädi, kes oli just ametis kanatiibade ja -puusade grillimisega, ning avastasime, et ka sealiha vardad olid just valmis saanud. Ei olnud pikka mõtlemist - lasime suure kilekotitäie kaasa pakkida (kõik kokku 5 eurot) ja ruttasime koju. Maitse oli täpselt seesama, mida olin kaua otsinud! Ja jätkub meil seda toitu veel 2-ks päevaks. 
Muidugi kulub suurem osa meie vabast ajast lugemisele. Sai ju pool kohvrit raamatuid kaasa veetud. Kuigi Risto keelas mul osta vana tuntud võmmi Kalle. K. üllitist "Palgasõdur", kolmas osa, alapealkiri "Jaht tuumakohvritele", sai siiski kiusatus minust võitu, sest kui halb saab ikka olla üks raamat, mille tiraaž on peaaegu läbi müüdud. Lugesin läbi. Mõtlesin tükk aega, kuidas saab nii lihtsakoelist jama kirjutada ja isegi trükkida paberile. Aga välja mõtlesin. Pätid ju tahavad ka raamatuid lugeda, ja kindlasti ei eruta neid Mihkel Muti viimane raamat "Eesti ümberlõikaja", vaid nad tunnevad rõõmu, kui kohtavad raamatus oma vanu viha- ja sõbramehi. Kuigi raamatu käigus lasti kõik pätid tegelikult maha. K.K. ei ole  oma vanade kolleegide puhul erilist vaeva näinud varjunimede väljamõtlemisel, vaid mängib päris lahtiste kaartidega. Eks need tunnevad ennast nüüd ära, selles ei maksa kahelda. Enamus krigistab hambaid. Pärast selle lektüüri lugemist mõjus Muti raamat nagu värske tuulepuhang, mis paha haisu eemale viis. Seda peaks küll iga eestlane lugema, eriti aga need, kellel rusikad rulli tõmbuvad, kui Eestisse järjekordsed kvoodipõgenikud saabuvad. Aga ei hakka siin rohkem kirjandusest pajatama. Pool puhkust on tänaseks läbi ja teine pool ees ootamas. Reedel läheme väärkoheldud elevantside turvakodusse. Ja mõned plaanid on meil veel, mis ootavad realiseerimist. Nüüd aga hoplaa basseini! Õhk on 33 ja vesi 30. Kraadi. Celsiuse järgi.

laupäev, 11. märts 2017

Minu Hua Hin, 2. osa

Premium klass õigustas ennast täielikult, juba pardale minnes oli sama tunne mis Mr. Beanil, kui ta sõitis Los Angelesesse äriklassi reisijana ja kekutas ökonoomse klassi piletiomanike ees. Saime esimestena pardale ja veendusime, et kõik vastas tõele, mida olime enne jutuubist uurinud - laiad istmed, laiad pingivahed, mõnus teenindus, maitsvad toidud ja peened napsud.
Ainuke segav faktor oli kõrvalreas istuv Norra meeskodanik, kes pidevalt luristas ninaga ja tegi sarnast heli, mis tavaliselt käib kaasas siis, kui keegi valmistub rögastama. Seda heli ei olnud võimalik ignoreerida. Innu väidab, et see on täiesti tüüpiline norrakatele - luristada nina, sest see pidi olema viisakam, kui avalikult nina nuusata. Eriti ebaviisakas on oma ninast tulevat ollust teiste nähes taskuräti sisse koguda ja siis see taskusse panna. Seega oli välistatud, et pakuksime talle taskurätikut. Kuna Innu istus temale lähemal, siis pidi tema kõik need lurisevad hääled vastu võtma, kuna minuni need enam eriti ei ulatunud, eks lennukimootori müra ka natuke summutas. Aga mis see 10 tundi lurinat ikka ära ei ole, on hullematki talutud. Ja eks peened napsid leevendasid veidike häirivaid helisid.
Üldiselt laabus kõik hästi, maandusime õigel ajal, umbes 6.30 kohaliku aja järgi ja 10.30 olime juba oma villas, kus meid ootas lahke peremees. Villa vastas täpselt sellele, mida kodulehelt juba varem näinud olime. Nimelt langes meie valik airbnb kasuks, ei mingeid hotelle! Kolm magamistuba, avar elutuba ja imemõnus bassein. Ja täiesti privaatne olemine, mitte keegi sind ei näe ega kuule,  keegi sind ei sega ega päri liigseid küsimusi.





Esimene päev kuluski ajavahega kohanemisele - peamiselt seisnes see pikutamises ja basseinis sulistamises. Olime pikast reisist ikka nii väsinud, et õhtul linnapeale hulkuma ei viitsinud minna, heitsime varakult magama.
Järgmisel hommikul ärkasin kella poole 7 paiku, koos päikesega, ja tegin kohe hommikuse ujumise. Mis siin salata - kuna keegi meie aeda sisse ei näe, siis võib siin täitsa vabalt ilma bikiinideta supelda.  Külm ei hakka mitte mingil juhul, sest siin on ikka nii mõnusalt soe! Viimati sai alasti ujutud palju palju aastaid tagasi suvel Andineeme rannas, ikka öisel ajal. Küll oli siis ilus aeg - kuu säras ja tähed sirasid ning lained loksutasid meie kehasid. Ainult et veest välja tulles oli külmavõitu, teadagi need Eestimaa suveööd. Aastad aga teevad oma töö ja enam  ei tule pähegi keset ööd alasti ujuma minna. Vanadus, mis muud... või siis laiskus?
Eilne päev oli nagu tegelik esimene puhkepäev - ei vaadanud enam nii tihti oma telefonist e-posti ja ka sissetulevaid kõnesid oli ainult paar tükki. Õhtul otsustasime välja sööma minna. Siin meie villa kõrval seisab just meie jaoks takso ja ootab, et me teda sõitma viiks. Kõigepealt läksime uurisime, mida endast kujutab Hua Hini rand ja kas seal on ka mõni koht, kus saab keha kinnitada. Rand nagu rand ikka - liiv ja meri. Olid ka lauad ja toolid, istusime esimestele vabadele kohtadele ja tellisime süüa-juua. Loomulikult mojitod, Tom Yum'i supp ja krevetid ja miskit veel.
Kõhud saime täis ja liikusime linna poole. Tegime mõned ostud, muuhulgas ostis Innu ka terve suure pudeli rummi, sest mis puhkus see on, kui sa pead mojito pärast linna sõitma taksoga, selle asemel, et seda ise kodus kokku segada ja basseini ääres tinistada. Tagasi linnast sõitsime eriti ulja taksoga - oli selline 4-kohaline kabriolett, ega siin ju turvavöösid ei kasutata ja mida tugevamalt juht gaasipedaali vajutab, seda kõvem sell ta on. Aga jõudsime õnnelikult oma villasse, see asub kesklinnast paari kilomeetri kaugusel. Kahjuks me oma mojitosid nautida ei saanud, sest nutikas poemüüja pakkis meie ostud just nii, et suured veepudelid koos rummiga pakkis ta ühte kilekotti ja ülejäänud 10 kerget asjad kümnesse teise kilekotti. Mul oli juba poes tunne, et see rummi kilekott ei pea lõpuni vastu. Ja seekord mu tunne mind alt ei vedanud - just meie välisukse ees kärises kilekott lõhki ja rummipudel kolksatas heleda klirinaga vastu kiviterrassi põrandat. Ja pean ütlema, et jumal tänatud, et nii läks. Sest see lõhn, mis terrassi põrandalt ninna lõi, polnud küll rummi lõhna moodi. Pigem meenutas see tõeliselt karmi puskari lõhna. Ega me ju ei raatsinud osta kallist Bacardit, vaid tahtsime ikka kohalikku kraami proovida. Papa kogemus Tai komberuumis (ahh, mis tore väljendus) andis kindluse, et kannatab küll kohalikke jooke tarbida, kuid ilmselgelt  minu ja Innu maitse eelistused  erinevad tublisti Papa eelistustest. Ehk nagu ta ise ikka armastab korrata - heas lambis põleb igasugune õli. Meil jäi nüüd see kohaliku rummi põletamine oma lampides ära. Aga ega me ei kurvastanud - võtsime riided seljast ja tegime tubli öise suplemise. Kuu oli peaaegu täis, st on saabunud täiskuu, tähed särasid, ritsikad siristasid ja pisikesed gekod sibasid ringi.
Täna hommikuks kutsusime oma koju masseerija. No mida luksust! Oli ikka väga mõnus tund aega lasta oma lupjunud kere mudida. Homme kordame protseduuri uuesti. Ja kui juba selle kursi võtsime, et täna välja ei lähe, siis tellisime ka õhtusöögid kohapeale. Ikka tüüpilised Tai toidud - kana ja siga ja krevetid eriti vürtsikates kastmetes, nii et vahepeal ma lihtsalt ahmisin õhku, samal ajal kui Innu mulle arusaamatult otsa vaatas, et emme, mis sul viga on? No mis teha, ta on oma isa laps ja mingit piri-piri ja muid vürtse süüa ei paku talle küll mingit pinget - juba lapsest saati harjutanud!
Ilm on siin suurepärane - kogu aeg on soe! Ei taha mõeldagi, et .... jah, et taha tõesti nii kaugele ette mõelda! Nautigem seda, mis meil on!

laupäev, 11. veebruar 2017

Minu Hua Hin, 1.osa

Nagu oma viimases reisiblogis lubasin, viib järgmine tuur mind palju kaugemale, hoopis teise ilmakaarde ja sedapuhku jätan Papa koju. Mis ei tähenda, et ma puhta üksi puhkusele sõidan. Olen korra käinud ihuüksinda 9 aastat tagasi Ameerikas ja hoolimata lahketest jänkidest tundsin ma ennast aegajalt ikka väga üksikuna. Sest polnud kedagi, kellega muljeid vahetada, ekskursioonile minna või ajaviiteks kasvõi tüli norida. Miks Papa koju jääb? Sest ta ise ütles, et tema ei viitsi kaua ja kaugele lennata ja üle 10 päeva tema kodunt ära olla ei taha. Keegi peab ju külmal ajal maja ka kütma ja kanadele süüa viima. Mind aga vahemaad ei heiduta ja kütmine pole kunagi minu tugevam külg olnud. Sestap on minu reisikaaslaseks mu oma tütar, kellega plaani pidades tegime kohe endale selgeks, et kui lendame, siis hästi kaugele ja ainult äriklassis või sellega võrdses ehk siis premium klassis. Tükk aega sihtisime  paradiisisaari küll Vaikses ookeanis, Indoneesias ja Kariibidel, kuid ühtegi otselendu silma ei hakanud, aga mingit 36 tundi kestvat ühest lennujaamast teise kolistamist me ka väga arukaks ei pidanud, elu isegi lühike, miks seda kulutada lennujaamas? Kuna olen 2 korda Tais käinud ja seal  imeliselt lahkete inimestega kohtunud ning nautinud võrratuid kohalikke roogasid, siis hakkasin vaikselt Innule seda mõtet pähe istutama, et lähme ikkagi Taisse. Aga millisesse piirkonda? Meie ühine soov on vältida lärmakaid kohti, rahvamasse ja turistilõkse. Seega jäävad ära tuntud kuurordid nagu Phuket, Krabi ja Pattaya. Innu, kes valdab vabalt kõiki lennureiside otsingumootoreid, sebis paari minutiga meile soodsad premiumklassi piletid Oslost Bangkokki. Edasi tuli meil otsida majutust, igalt poolt mujalt v.a. need eelmainitud kohad. Loomulikult vaatasime ainult airbnb majutusi ja nagu imeväel leidsime korraga (mina oma arvutis ja Innu oma arvutis) ühe armsa villa Hua Hinis, mis asub Bangkokist 2,5 tunnise autosõidu kaugusel ja mis on Tai kuningapere suvituskoht. Seda me saime teada muidugi guugeldades. No kui Tai kuningaperel kõlbab seal suvitada, siis kõlbab meil ka, oli ühine otsus. Kibekähku sai ka villa broneeritud ja peremehega kirju vahetatud. Igatahes praegu tundub, et meie võõrustajad Matt ja Best (abielupaar) on väga toredad ja teevad meie puhkuse just selliseks, mida me oleme oodanud juba alates 21-sest oktoobrist, kui oma lennud ja villa ära broneerisime. Tänaseks on jäänud veel ainult 24 päeva kannatamist ja läinud me olemegi! Mis meid ees ootab? Umbes 12 tundi mõnulemist lennukis, kus on mitu söögi- ja joogikorda, mugavad istmed ja mitu meetrit jalgadele ruumi (noh, meil on ju mingid 2-meetrised jalad). Siis kaks nädalat logelemist oma isiklikus basseinis koos igapäevase massaaziga, mõned korrad mere äärde minemist (sõltub, kas seal rannas on päikesevarjud) ja nälja korral kohalikesse tänavatoidu urgastesse sukeldumine. Ei mingeid kalleid restorane, kus valged inimesed burksi söövad. Hua Hinis on ka elevantide hoiukodu, kuhu on varjule toodud väärkoheldud elevandid ja igaüks, kes soovib, võib nende elevantide eest hoolitseda - neid jaluama viia ja dushiga pesta. Teada on, et kuigi taid ise väga armastavad oma elevante, siis turistmitööstuses kasutatakse neid väga kurjalt ära raha teenimise eesmärgil, kuid sellest võib igaüks ise lähemalt internetist lugeda.

Värskendus! Just praegu istume Tallinna Lennujaamas, 24 päeva kannatamist on möödas ja kohe siirdume pardale. Järgmine postitus tuleb juba Hua Hinist, olge online!

neljapäev, 19. jaanuar 2017

Minu Taani



Taani – mitte ainult muinasjutumaa!
700 000-st Lego klotsist ehitatud Viborgi haigla makett
Eelmise suve hakul oli mul võimalus osaleda rahvusvahelisel seminaril Paides, kus tehti  kokkuvõtteid kahe aasta jooksul toimunud programmist Cleaning in Healthcare. Programmis osalesid erinevad haiglad ja kutseõppeasutused Prantsusmaalt, Taanist ja Soomest. Eestit esindasid Järvamaa Haigla ja Järvamaa Kutsehariduskeskus. Kõikide osalejate kogemusi ja ettepanekuid arvesse võttes jõuti ühisele tõdemusele, et Eesti haiglate puhastusteeninduse valdkonnas on viimase paarikümne aasta jooksul palju ära tehtud, kuid on veel võimalusi arenguks ja ressursside paremaks ärakasutamiseks. Näiteks jõuda niikaugele, et haiglates töötaksid ainult kutsetunnistusega 3. taseme puhastusteenindajad. Täna kõlab see utoopiliselt, kuid mõelda tulebki suurelt.
Seminaril hakkas mulle silma Taanis asuva  Skive Tehnikakooli õppejõu Mariane Langtuedi esitlus, mille käigus sain teada, et Taanis ei ole enam ammu olemas sellist ametikohta nagu  haigla puhastusteenindaja, vaid koolitatakse välja  haigla teenindajaid (service assistant), kelle töövaldkonnast hõlmab koristustöö ainult 40%, ülejäänud aeg kulub muude ülesannete täitmisele – patsiendi saatmine (transportimine) uuringutele, abistamine istumisel või püstitõusmisel ja voodis liigutamisel, toidukärude toomine haigla köögist ja jagamine patsientidele ning muude ülesannete täitmine, mis on vajalik kogu osakonnas töötava meeskonna toetamiseks. Üks lihtne näide – kui ikka on vaja lambipirni vahetada, siis saab sellega teenindaja ise hakkama, elektrikut selleks kohale ei kutsuta. Või tõsta üks laud teise ruumi – pole probleemi, võetakse kahekesi laua otsast kinni ja tehtud! Taanis on service assistanti ametikoht väga populaarne ja huvi selle eriala õppimise vastu suur.
Kuna meie haiglas kulub palju aega ja närve nii puhastusteenindajate kui ka hoolduspersonali värbamiseks ja koolitamiseks, kuid ikkagi on neist pidevalt puudus, siis tekkis mul huvi, kuidas oleks meil võimalik puhastusteenindajat nii rakendada, et tema õlgadel on ka osaliselt hooldaja ülesanded. Kui meil oleks võimalik oma töötajaid vastavalt välja koolitada, ehk õnnestuks inimesi paremini rakendada ja maksta neile ka väärilist töötasu?  Võtsin ühendust Skive Tehnikakooli projektijuhi Erik Madseniga ning saime kokkuleppele, et kõigepealt tulevad 2 service assistanti eriala õpilast meile parktikale, seejärel aga saame ise Taani minna vaatama, kuidas asjad tegelikult käivad. Et meil viibinud praktikandid jäid oma töö ja olemisega siin väga rahule, siis võeti meid Taanis väga hästi vastu. Skive linn asub Taani loode osas, seal piirkonnas on kolm suurt haiglat (Holstebro, Viborgi ja Randersi haigla), kus meil oli võimalus tutvuda nii nende eluoluga kui ka lähemalt uurida, kes on service assistant, kuidas ta töötab ja kuidas on korraldatud tema väljaõpe.
Kõigis kolmes haiglas nähtu oli muljetavaldav. Kõigepealt inimesed. Ega asjata ei öelda, et Taanis elavad kõige õnnelikumad inimesed. Seda oli näha kõigi nägudest. Aga ka tegudest – tööd tehti rõõmuga. Ei olnud vahet, kas sa oled arst või prügivedaja – kõik kandsid ühesugust valget vormirõivast! Ei mingit klassiühiskonda. Kõige rohkem vapustaski mind kohtumine härrasmehega, kes oli vastutav Holstebro haigla  (150 voodikohta + EMO) prügimajanduse eest. Ta oli üleni valgetes riietes, mis särasid puhtusest ja minu küsimusele, kas talle meeldib see töö, vastas ta, et ARMASTAB oma tööd.  Ta pidi iga päev 2 korda päevas korjama kokku kõikides osakondades tekitatud prügi. Ja seda tekib palju. Tänu raskele tööle oli ta loomulikult ka heas füüsilises vormis. Saime jutule ka ühe service assistantiga, kelle nimi oli Peter ja kes välimuselt meenutas patsiga itimeest. Et sellel ametikohal töötavad ka mehed, on täiesti normaalne – 20% haigla teenindajatest on mehed ja nende arv on tõusuteel. Koristamine on nii raske töö, et Eestis tulevad sellega toime ainult naised. Peter oli 20-ndates noormees, kes rääkis, miks ta seda tööd teeb  – kunagi ei teki rutiini, iga päev kohtad uusi inimesi, tööülesanded on vahelduvad ja muidugi makstakse ka väga korralikult. Küllap on kõrge töötasu märgiks sellest, et ka lihtsama töö tegijaid koheldakse võrdselt teistega ja inimesed tunnevad  ennast väärtuslikuna seepärast, et nad teevad ülimalt vajalikku tööd. Igatahes ka Peter kinnitas, et talle tema töö väga meeldib.
Täiesti enneolematu oli meie jaoks see, et patsiendi voodis ei olnud kasutusel tekikotti ega padjapüüri. Oli ainult lina, tekk ja padi. Isegi mitte mingit ristlina ega kilekotti ümber padja. Meie küsimusele, miks nii, saime vastuseks, et Taanis tuleb mitte ainult voodilina ja padjapüür, vaid ka iga tekk ja padi saata pärast patsiendi haiglast lahkumist pesusse. Mis mõtet on siis neid veel igakord tekikotti või padjapüüri pista? Tõepoolest sellel puudub suur mõte ja vajadus. Küll aga küsitakse alati patsiendi käest, kas see on okei, et sul pole tekikotti ja kui kellegi meelest see ei ole okei, siis ta ka saab kogu voodipesukomplektiga varustatud. 99 % patsientide jaoks on väga okei olla voodis ilma tekikoti ja padjapüürita. Kui mõelda, mitmeid tunde ja tööpäevi saaks voodipesuga jändamata kokku hoida, siis see oleks vist rahalisest küljest vaadatuna päris muljetavaldav


Randersis saime külastada ka haigla kööki. Jällegi oli siin asju, mida avastada. Näiteks ei kasuta haigla ühtegi poolfabrikaati, kõik lihatooted, k.a. isegi vorst võileivale, valmistatakse kohapeal. Selleks on palgatud oma lihameister, kes kogu looma- või searümba töötleb ümber pihvideks, hakklihaks ja vorstiks. Kontidest keedetakse ehtsat puljongit. Ka saiad-leivad ja kuklid valmivad oma pagaritsehhis. Hommikul saab patsient võileiba ja kohvi, lõunaks suppi ja mingit snäkki, õhtusöök on toekam, siis saab tavaliselt praadi. Juur- ja köögiviljade ettevalmistusruumis torkas silma roheliste köögiviljade rohkus. On ka mõned dieettoidud – põhiliselt püreesupid, kuid mitte 27 erinevat dieeti, nagu meie haiglas. Haigla köök valmistab ka personalile süüa. Holstebro haiglas pakutud toit oli mitmekesine ja maitsev.

Loomulikult avaldas Randersi haiglas nähtud koolituskeskus eriliselt sügavat muljet meie koolitusjuhile.  Suured õppe- ja treeninguklassid, mis varustatud korraliku tehnika ja simulatsiooniaparaatidega, avar auditoorium ning hästi planeeritud ruumid – need on tööriistad  (praegu ju väga populaarne sõnakasutus), mis igati toetavad nii õppimist kui ka õpetamist.
Õppeklass, mis on nagu päris palat kogu aparatuuriga
Kuigi haiglad olid patsiente täis, tundus kogu keskkond väga rahulik ja turvaline. Palatid ei olnud üldse suured, palju siis voodislamajal ikka ruumi vaja on, kuid see eest olid koridorid muljetavaldavalt laiad (ja pikad), nii et vooditega, toidukärudega, pesu- ja prügikonteineritega manööverdamine on lihtne, seintel pole kokkupõrgetest traumasid, enamjaolt on kõik ruumid valget värvi. Meditsiinipersonali töökohad on lihtsad, kas koridoris seinte ääres asuvad arvutitöökohad või keset osakonda asuv klaasist boks, kus sees ainult töölauad,  arvutid-kuvarid ja toolid. Õed ja arstid töötavad koos ühes ruumis. Ei ole minu lauda ega minu arvutit, kõik on meie.
Mida kõigest nähtust ja kogetust õppida? Taanlased ise kinnitasid, et neil kulus palju aastaid haigla teenindaja ametikoha õppesuuna väljaarendamiseks. Täna on nad seisus, kus neljas Taani tehnikakoolis (meie mõistes kutseõppeasutus) õpetatakse seda eriala ja õpilastest neil puudust ei ole. Õpiaeg on 2 aastat, lõpetanu saab  kutsetunnistuse ja asub haiglas tööle. Rakendatakse ka töökohapõhist õpet – sel juhul peab töötaja vähemalt 1 aasta haiglas töötama ja alles siis avaneb tal võimalus ka eriala omandada ning saada kutsetunnistus. See puudutab inimesi, kes on vanemad kui 25 aastased. Kutsetunnistuse omamine on suur motivaator – palgavahe on mitusada eurot. Keskmiselt on haiglateenindaja bruto töötasu 3000 eurot, kõrged maksud jätavad kätte küll natuke üle poole sellest, kuid samas saavad taanlased oma maksude eest ka suurepäraseid sotsiaalseid garantiisid nii haigestudes, töötuks jäädes kui ka pensioneerudes. Kui ka Eestis õnnestuks muuta mõtteviisi, et haiglates ei tööta kitsa profiiliga puhastusteenindaja ja hooldaja, vaid need ametid võiks kokku miksida üheks - haigla teenindaja ametiks, oleksime sammukese lähemal tööjõu ressursi otstarbekal kasutamisel ja töötajatele töö eest väärilise tasu kindlustamisel. Alustada tuleks sellise ameti jaoks vajalike kompetentside määratlemisest, edasi õppekava koostamisest ja lõpuks eriala avamisest kutseharidussüsteemi koolides.
Kas meie haiglas saaks midagi muuta? Viimase aja kasvav trend on see, et tubli puhastusteenindaja edutatakse kas osakonna abiliseks või hooldajaks. Järelikult meie inimestel potentsiaali on. Miks mitte aga lüüa kahte kärbest ühe hoobiga – anda puhastusteenindajale juurde vastutust ja tööülesandeid ning maksta selle eest ka inimväärset töötasu. Usun, et selline lähenemine aitab leevendada tööjõu nappust nii puhastusteenindajate kui ka hooldajate osas.  Küllap on ka hooldajaid, kellel jätkub tahtmist ja jõudu täita puhastusteenindaja ülesandeid. Meelevaldselt fantaseerides oleks ühes osakonnas tööl korraga ühe puhastusteenindaja ja 5 hooldaja asemel 3 haigla teenindajat ja usun, et meeskonna töö leiaks uue tähenduse meie haiglas. Taanist jäigi meelde kõige rohkem see, et kõik ütlesid „MEIE“.