teisipäev, 11. august 2015

Tehtud!

Eilne päev läheb minu saavutustevaese elu ajalukku. Sain joostud oma esimese jooksuvõistluse. Tegu polnud maratoniga, vaid koduvalla traditsioonilise Lauritsapäeva jooksuga, mille distants on umbes 5,2 km ja millel võivad kõik vallaelanikud osaleda, sõltumata usulistest vaadetest, rassilistest eelistustest, parteilisest kuuluvusest või seksuaalsättumustest, vanusest rääkimata.
Ma ei oleks ise mingil juhul ennast sinna tolaks läinud tegema, aga Risto käis nagu uni peale ja tegime diili, et jooksen ainult sel tingimusel, et ta ei jää minust sammugi taha ega ettepoole ja tempot dikteerin mina. Pärast sellist otsust hakkasin kohe närveerima, sest minu vorm oli vahepealse kuu aja jooksul tohutult langenud - olin pikalt põdenud traditsioonilist suvist bronhiiti ja haigus oli hea ettekääne trenni mitte tegemiseks. Risto küll organiseeris maja ette suure batuudi ja sain paar korda seal harjutada - 20 minutit hüppamist on praktiliselt sama mis 40 minutit jooksmist, kuid oli selge, et 10. augustiks ma oma tippvormi ei saavuta. Mitu ööd enne starti magasin üsna rahutult ja püüdsin leida võimalusi lepingust taganemiseks. Aga Risto oli kangekaelne, nagu nad kõik seal Rooside suguvõsas on, ja nii me starti läksime, võtsime veel Liisi ka toeks, et kui jääme viimaseks, siis vähemalt ei pea ma üksi seda häbi taluma. Sest Liis, kes meie juures suvitab ja on juhuslikult Risto tuttav, kinnitas mulle mitu korda, et ta ei tee üldse sporti ja jookseb esimest korda elus nii pikka distantsi.
Osalejaid oli stardis väidetavalt 103, mis viitas rekordiliselt suurele huvile jooksu vastu. Registreerimisel ei jätkunud esialgu isegi rinnanumbreid, kuid korraldajad olid usinad ja kõik laabus. Kui küsisin, mitu tundi finish avatud on, siis lubati suuremeelselt, et finish suletakse pärast viimast finisheerijat, kulugu selleks kasvõi tund aega. See kõlas lohutavalt.
Hoidsime kolmekesi kohe targu tagumisse ritta, et  mitte kellelegi jalgu jääda. Meiega samalt positsioonilt startis ka üks noor isa, kes kandis kukil nii umbes paari aastast last. See andis kindlust, et vähemalt päris viimaseks ma ei jää, sest sellise koormaga joosta üle 50 meetri on ju päris võimatu. Nii mulle tundus. Alguse tempo oli muidugi ülikiire ja ega seda mõtet ju esialgu pähe ei tulnud, et alustaks aeglasemalt, rahulikus tempos, küll pärast jõuan kiirust lisada. Ei, ikka täie auruga. Ja noh, pealtvaatajad ju ka ergutavad, kuidas sa seal siis longid. Nii olingi sisulselt pärast 300 meetrit nii võhmal, et vahetasin jooksmise kiirkõnni vastu. Liis jättis meid juba pärast poolt kilomeetrit maha, st ta jooksis nii kiiresti, et varsti me teda enam ei näinud. Mõne aja pärast möödus meist ka noor isa koos oma kukil oleva lapsega, nii jäimegi Ristoga kahekesi rajale, uhkesse üksindusse. Algul Risto  lohutas, et selja tagant tuleb veel palju jooksjaid ja küll varsti eestpoolt hakkavad esimesed kihutajad välja pudenema, aga mõne aja pärast jõudis minuni kurb teadmine, et oleme siiski viimased, kes täna selle jooksu lõpetavad. Kui lõpetavad.
Ja nii me muudkui jooksime ja jooksime, vahepeal kõndisime ka, ja rada ei lõppenud ega lõppenud. Kõige hullem oli see, et tee läks pidevalt üles mäkke. Muidugi mitte mingisse üüratusse kõrgusesse, vaid niimoodi tasapisi laugelt, aga ikkagi mäkke. Iga 200 meetri järel lubas Risto, et nüüd kohe saame hakata allamäge jooksma, see osutus paraku tõeks alles viimasel kilomeetril, siis võtsin oma viimased jõuvarud kokku ja jooksin Risto jälgedes, enne veel leppisime kokku, et kui finishisse jõuame, siis ta märkamatult aeglustab sammu ja mul õnnestub temast uhkelt mööduda. Tema näpunäidete järgi pidin veel ka ergutajatele kätega lehvitama ja õnnelikku nägu tegema. Õnnelik olemiseks oli ka põhjust - nägin juba kaugelt, et finishis seisab noormees, käed õieli ja kummaski käes on joogipudel. Janu oli meeletu ja aitas lõppu lähemale tuua. Rahvas ergutas nii mis jõudis, eks nad olid juba väsinud  meie ootamisest. Kaamerad surisesid ja mobiilid välkusid, kahjuks ei olnud küll ühtegi reporterit kohal, kes oleks küsinud tradistsioonilise küsimuse, et mis tunne on? Ütlen ausalt - tunne oli vägev, mis siis, et ma esisaja hulka ei pääsenud. Ikkagi oli mu aeg 5 minutit parem, kui minu trennis saavutatud tulemused. Ja kui ma poleks kohe alguses massipsühoosiga kaasa läinud, vaid omas tempos alustanud, oleks tulemus olnud võibolla isegi mõni minut parem. Igatahes on mul nüüd märk maas ja järgmisel aastal, kui jumal tervist annab, ehk võtan selle teekonna uuesti ette. Ristole ka suur tänu, et jaksas nii kaua joosta minu kõrval ja mind kogu aeg innustada. Ega see ju kerge ole oma ema aina sundida ja siis kiita, kui tubli ta ikka on.
Ahjaa, Liis, kellega koos alustasime, jõudis muidugi tunduvalt varem finishisse, mis oli ju sulaselge altvedamine, sest olime kokku leppinud, et lõpetame kõik koos. Õnneks ei mahtunud ka tema esimese saja lõpetanu hulka. Ühes võin ma küll kindel olla - oma vanusegrupis olin raudselt esimene! Tehke järgi või makse kinni!
P.S. Te ei kujuta ette, kui palju seeni metsa all on ja kuidas pohlad punetavad. Seda ma jõudsin silmanurgast fikseerida küll. Kõik metsa!
P.S.P.S. Lõpuks on avaldatud ka ametlikud tulemused. Selgub, et Liis ja Risto siiski pääsesid napilt esimese saja hulka ja mina olin ainuke, kes sinna seltskonda ei mahtunud. Väga ebaõiglane, sest mul oli ju Ristoga sama aeg, aga see pole ju mingi saladus, et Eestis diskrimineeritakse nii vanuseliselt kui ka sooliselt. Et kogu minu sportlasekarjäär tõele vastab, siis siin kinnituseks Lauritsapäevajooksu ametlikud tulemused: http://marathon100.com/est/tulemused/tulemused?f%5Bdate%5D%5Bdaterange%5D=01.01.2015+-+23.08.2015&f%5Bdate%5D%5Bfrom_date%5D%5Btext%5D=2015-01-01&f%5Bdate%5D%5Bto_date%5D%5Btext%5D=2015-08-23&f%5Bsex%5D=0&f%5Bdistance%5D=5.2&per_page=75&sortBy=time_asc&page=2