pühapäev, 21. juuli 2019

Minu Vilnius

Kui mu mälu mind ei peta, käisin ma viimati Vilniuses 1978. aastal üliõpilaste laulupeol Gaudeamus. Kuna see oli enam kui 41 aastat tagasi, siis mul muid mälestusi tallel ei ole, kui et see oli üks ütlemata tore ja õnnelik aeg. Seega oli aeg seda linna uuesti külastada. Juba tol korral erines Vilnius selle poolest, et kirikus käimine ei olnud mingi tabu ja vene keelt siin keegi ei rääkinud, vastupidiselt Tallinnaga.
Kuna mul on õnnestunud nii oma elu sättida, et oma 30. sünnipäevaks sain ma  kingituseks tütre, siis tuli tema poolt ettepanek, et veedame sünnipäevade weekendi koos mingil linnapuhkuse reisil. Kõige soodsam Euroopa pealinn selleks nädalavahetuseks osutus Vilnius. Ja nii olemegi ennast siia imekaunisse linna lasknud ennast lennutada, otse kõige uuemasse Hilton Garden In hotelli, kus meile kummalegi on eraldatud luksuslik number (mis see maksab, ma ei te, sest see on tütre kingitus mulle) ja kus me saame nautida selle hotelli kõiki mõnusid. Hotell asub otse Vilniuse peatänava, Gediminase bulvari ääres, natuke nurga taga, nii et mingit tänavamüra tuppa ei kosta.
Aga loomulikult ei malda me olla ainult hotellis. Juba reedel alustasime põhjaliku kultuuriprogrammiga. Kõige lähem objekt hotellile oli Okupatsioonide ja vabadusvõitluse muuseum. See oli
üllatavalt rahvarohke. Sellise paiga nägemine annab teadmise, kui pagana hästi on minul ja mu laste põlvkonnal läinud ning et meie elu on ikka lill mis lill.
Edasi suundusime vanalinna poole. Korisevad kõhud andsid märku, et aeg oleks midagi põske pista. Söömiskohtade puuduse üle siin kurta ei saa. Samas ei tasu väga tõsiselt võtta müüti, et toidud ja joogid siin palju odavamad on. Sõltuvalt söögimaja asukohast on keskmise prae hind 6-26 euro vahel, vanalinnas on väike õlu 3,5 ja suur õlu 5 €. Meie esimeseks söögimajaks osutus St. Valentino terrass kuskil vanalinna piirkonnas, toidud olid maitsvad ja valge majavein täitsa soe. Peale kosutavat kehakinnitust meie kultuuriprogramm jätkus, otsisime üles illusioonide muuseumi ja viisime ennast kurssi salapäraste mustakunsti trikkidega. Käisime ka tagurpidi toas:



Õhtusöögi manustamiseks valisime välja restorani Town, kus me osutusime ainsateks külalisteks, hoolimata sellest, et restoran asus peatänava ääres. Muidugi oli sellise paiga suureks eeliseks see, et kelneril polnud peale meie vaja kedagi teist teenindada, rääkimata peakokast, seega saime meeldiva ja kiire teeninduse osaliseks. Sellises privaatrestos polegi varem võimalust söömas käia.
Kui vilniuslane tahab liikuda puntist a punkti b, siis ta ei osta endale mingit uhket bmw-d või audit, vaid haarab tänavalt elektrilise tõukeka. See riistapuu on siin erakordselt populaarne ja ilmselgelt on näha, kuidas tõukside kasutamine kahandab autostumist kesklinnas. Sõidutee servas on ligi 1,5 meetrine serv mõlemas suunas eraldatud tõuksidele ja jalgratastele, autodele on jäetud ruumi minimaalselt. Tallinnas on jalgrattur täiesti vaeslapse osas, mingi närused 50 cm Liivalaia tänaval on paras koht, kus jalgrattur võiks edukalt enesetapu sooritada. Vilniuses keegi ei soovi jalgratturite surma. 
Laupäevane kultuuriprogramm algas Baltimaade kõige suurema šoppingukeskuse Akropolise väisamisega. Oma üllatuseks avastasime selle keskuse seest veel suurema poe- MaximaXXXX. Pood oli väga korralik, tohutu kaubavalikuga ja väheste ostjatega. Ka kõik ülejäänud poed selles hiidtsentrumis olid suured, nii et 3 tunni jooksul suutsime vaid murdosa neist läbi käia. Aga see oli minusuguse ostlemisvaenuliku inimese jaoks väga suur edusamm, et niigi kaua suutsin vastu pidada ilma midagi erilist ostmata. 
Õhtul suundusime vanalinnas asuvasse iseseisvasse vabariiki Užupis, mis kuulutas oma sõltumatuse 1997 aastal, kuid siiamaani ei ole veel ükski riik seda tunnustanud. Hallooo Island? Põhiseadus on sellel riigil lühike ja konkreetne:
Eriti kõnetas mind punkt 26 - inimesel on õigus tähistada oma sünnipäeva, või ka mitte. Nii jätangi see aasta selle päeva lihtsalt vahele.
Vanalinnast leidsime veel paljugi vaatamisväärset, kuid enamjaolt oli tunne, nagu oleksime oma koduses Tallinnas:




Tänase hommiku veetsime Vilniuse teletornis ja pealelõunal käisime veelkord vanalinnas, et kõik ilusamad kohad korralikult meelde jätta, sest mine sa tea, millal jälle kas ise või keegi sõpradest otsustab  iidse vürstiriigi pealinna külastama tulla. Siin on väga kodune olla!