neljapäev, 31. detsember 2020

Minu Covid vol 5

 


Viimasest postitusest on möödas peaaegu 7 kuud. Lõpetasin selle tookord optimistlikus meeleolus, et ei tule seda teist lainet, see ei ole võimalik. Aga mis on täna tegelikkus? Sellist aastavahetust, et istun vaikselt oma kodus ilma sõpradeta, ei ole minu elus viimase 2 sajandi jooksul juhtunud. Millised peod on omal ajal maha peetud! Tantsitud öö otsa, joodud ohjeldamatult vahuveini ja imetletud ilutulestikku. Kallistatud üksteist ja soovitud kõige paremaid soove. Unistatud uuest, veelgi paremast ja õnnelikumast aastast. Ja nii ongi alati läinud - uus aasta on olnud alati parem kui eelmine! Pole olnud kunagi põhjust nuriseda. Elu on kuradi hästi läinud. Ja kuhu me siis välja oleme jõudnud? Oleme surutud nelja seina vahele, lahutatud oma lähedastest ja sõpradest. Lootus, et meid aitab vaktsineerimine, asendub tasapisi ühiskonna valvekoerte haukumisega teemal, et miks see vaktsineerimine nii kaua aega võtab ja enne, kui kõik oma sutsaka kätte saavad, tuleb juba uus laine ja kõik algab otsast peale. Ja mis seal salata, kui kevadel olime kõik sõnakuulelikud ja suutsime viiruse leviku peatada, siis nüüd läheb asi vägisi käest ära. Sest ikka veel on uskmatuid, kes ei usu, et Covid19 on raske haigus, et tegelikult on tegemist vandenõuga ja maski kandmine on saatanast. Ja õigus võib olla nii koroona eitajatel kui ka tunnistajatel, tõde selgub kunagi hiljem. Mina kuulun nende hulka, kes pingutavad selle nimel, et see viirus ei leviks. Ei kohtu sõpradega, piirdun oma peresiseste kontaktidega, tööl kannan maski ja hoian distantsi. Ei usu vandenõudesse ega lapiku maa teooriasse. 

Ühesõnaga - kui sõpradega pidutseda ei saa, tuleb parim võtta kodusest konutamisest - katta laud heade ja paremate roogadega, avada parim punavein, mis Jõuluvana sulle seekord Koroonavanaga saatis, vaadata ETV pealt vanaaastaõhtuprogrammi (üllataval kombel olen nii mõnegi sketši peale mõnusalt naernud) ja hoolitseda selle eest, et südaöösel šampanjapudelilt pauguga kork eemaldada ja uus aasta suurte lootustega vastu võtta. Lootustega, et taastub vana elukorraldus, et  saaks jälle huuli värvida ja saaks reisida. Just sellest tunnen kõige suuremat puudust, et ei saa isegi mitte teha reisiplaane ja unistada soojal maal mõnulemisest. Või noh, unistada ju võib, aga seda valusam see on, kui pole lootust seda unistust lähiajal realiseerida. 

Me kõik loodame, et iga kord tuleb uus aasta parem kui eelmine, ju siis ei tasu ka seekord lootusi maha matta ja arvata, et tuleb hullem aasta. Ja minu isiklik soov on, et tele- ja raadiotegijad avastaksid uuel aastal uued meediamagnetid, jumala eest, nii siiber on Taukarist, Linnadest, Trad Attakcist ja kõigist teistest valvemeelelahutajatest, kes iga päev figureerivad Ringvaates, Anu hommikusaates, Prillitoosis ja Vikerraadios kella 16-18-neni. Palun uusi tegijaid, minuga võib ka ühendust võtta, olen täitsa uus ja mitte eriti tüütu. 

Head Uut Aastat, armasad sõbrad!