laupäev, 7. märts 2020

Minu Ao Nang, vol 4

Sain täna oma Norra fännilt etteheitva sisuga sõnumi, et ei ole sugugi usin olnud blogimisel. Aga pole ju aega, kogu aeg käed-jalad tööd täis! Te ei kujuta ette, kui raske on ennast isegi selleks kokku võtta, et astuda lamamistoolilt basseinini 3 sammu. Ja kui juba oled vees, siis on jälle nii raske sealt välja tulla. Ühesõnaga, puhkamine on väsitav. Vaata et väsitavam, kui tööl käia.
Mis siis on vahepeal, sel ajal, kui Eestis koroona viirus murrab uksest ja aknast sisse, meil põnevat juhtunud? Kolmapäeva  õhtul kadus kogu linnast äkitselt elekter ära. Kuigi kogu linn mattus pimedusse, jätkasid kõik ärid ja söögikohad oma tegevust, nagu oleks tegemist täiesti tavapärase olukorraga. Välja otsiti küünlad ja arvelauad, toitu valmistati priimustel ja tihe liiklus peatänaval ei katkenud hetkekski. Ainukesed, kes ei teinud tööd, olid konditsioneerid. Isegi panga automaatidest sai raha võtta. Nii et ei olnud hullu midagi, elu jätkus ja eriolukorda välja ei kuulutatud. Kui meie cityst tagasi koju jõudsime, siis avastasime oma rõõmuks, et meie elamises oli olemas avariivalgustus ja mäekünkal elav Suur Buddha oli ka täies tuledemeres, nii et päris kottpimedas meil olla ei tulnud. Ja lõpuks tuli ka vool tagasi ning elu läks jälle vanadesse rööbastesse tagasi.
Ühel päeval sirvisime lauale jäetud buklette, mis juhatasid, kuhu minna  ekskursioonile või millist atraktsiooni külastada. Kohe jäi meile silma, et üks reisibüroo kutsub inimesi elevantidega ratsutama. Nagu ma ühes oma varsemas blogis olen kirjutanud, et ole see hea mõte, et valged inimesed üldse elevantide selga roniksid. Miks see halb mõte on, loe  siit: Nii võttiski Innu kätte ja rebis selle bukletti tükkideks ja viskas prügikasti. Et järgmistel külalistel ei tuleks mingit kiusatust sellisele tuurile minna. Alles hiljem lugesin villa kodukorrast, et omaniku vara lõhkumise eest tuleb tasuda kahjutasu 5000 baati. No loodan, et omanik ei pane tähele meie hävitustööd.
Innu hävitustöö viljad
Kahjuks muidugi kõik reisibürood, mida siin on tuhandeid, siiski pakuvad jätkuvalt selliseid reise ja loomulikult on nõudlus nende järgi suur. Meie aga soovitame selle asemel minna elevantide varjupaika - ka Ao Nangis on selline koht olemas ja hoopis sinna tasub oma lastega minna ja elevanti lähemalt vaadata, ilma et tema kukile peaks ronima.
Kuna homme on meie viimane päev siinkandis, siis käisime eile väikestviisi shoppamas, et mitte päris kaks kätt taskus koju tagasi tulla. Kõige absurdsemad asjad, mida nägime, nägid välja sellised:
Mõttetu kräpp
No kelle jaoks küll sellist p...a küll toodetakse??? Pärast sellise jama nägemist kadus isu igasuguste ostutehingute järele. Nii et ärge pahandage, kallid kodused, kuid seekord teile suveniire ei too. Pole ka mingit muret kohvri pakkimisega. Raamatud on meil ka läbi loetud - Innu loeb juba minu lektüüri, sest tema 8 raamatut said eile otsa, mina pusin viimase (5-nda) kallal. Siin on kuidagi palju rohkem aega lugemiseks, kodus jõuan vaevu õhtul voodisse minnes raamatu kätte võtta, kui juba silm kinni vajub ja nii loengi ühte raamatut vaata et kuu aega. Nüüd aga kahe nädalaga nagu naksti 5 paksu raamatud läbi loetud.
Kõik märgid viitavad sellele, et meil ongi aeg hakata siit ära minema. Hommikul leidsin elutoa põrandalt suure surnud prussaka, hea, et ma ise selle kõrvale surnult maha ei kukkunud. Varsti pärast seda hakkas vihma sadama ning viimaseks piisaks karikas oli järjekordne voolukatkestus. Kõik, aitab, aeg koju minna!
See pilt on tehtud küll 2 aastat tagasi Hua Hinis, kuid tänane prussakas oli sama jõle. Ei tahtnud oma telefoni temaga hirmutada.

teisipäev, 3. märts 2020

อ่าวนางของฉันตอนที่ 3

สวัสดีเอสโตเนีย!

Viimased teated koroonaviirusest Tais - haigestunuid 43, surnuid 1 (muide, noor mees, 35 aastane, müügimees, kes puutus oma töös kokku hiinlastega). Riikide pingereas alles 14. koht. Kohalike hulgas mingit paanikat märgata ei ole, küllap on nende siseminister jaganud adekvaatseid soovitusi, mida ette võtta, kui kuri viirus kimbutama tuleb. Kuid kohalikku meediat jälgides siiski on see teemaks number 1 ja inimesi kohustatakse haigussümptomite ilmnemisel endast teada andma kolme tunni jooksul rahvatervise ametnikule. Laupäeval kuninglikus väljaandes avaldatud rahvatervise ministri Anutin Charnvirakuli poolt allkirjastatud teadaande põhjal anti ametivõimudele ka rohkem võimu viiruse leviku tõkestamiseks. Ilmselgelt viitab selline käik asjaolule, et nakatunuid on siin riigis palju rohkem, kui ametlikult kirjas on. Enamus juhtumeid on fikseeritud Bangkokis, kuid ka Phuketis ja mujal, kus liigub palju turiste. Meil veel ühtegi haigussümptomit avaldunud ei ole ja seega pole põhjust ennast ka kellelegi üles anda. Katsume ka vältida lähemaid kontakte võõraste inimestega, aga päris karantiini me ka ennast sulgenud ei ole.
Eile võtsime ette nö saarte tuuri, tellisime endale privaatse pika sabaga laeva (long tail boat) ja lasime ennast sõidutada kõige pealt saarele nimega Hong. Google ütles, et tegemist on maapealse paradiisiga - valge liiv, sinine meri ja värvilised kalakesed. Selle asjaolu aga jättis Google mainimata, et see paradiis on üleküllastatud turistidest, keda siia veetakse massiliselt nii suurte kiirpaatidega kui ka muude veesõidukitega. Seega meie unistus lesida rannaliival ja nautida privaatsust läks täiega lörri. Aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Tõmbasime maskid pähe ja sukeldusime veealusesse maailma, kus kohtusime paljude värviliste, triibuliste ja läbipaistvate kalakestega, kes olid harjunud, et neid jõllitavad imelike maskide ja torudega tüübid. Kalad üle loetud, purjetasime edasi imetlema selle saare salajast laguuni. Kohale jõudes selgus, et laguun on ammu avastatud ja üleujutatud rohkete paatidega. Mulle seostub sõna "laguun" alati  toreda filmiga "Helesinine laguun", meie laguunis aga oli vesi hoopis heleroheline! Muidugi oli tegemist väga ilusa kohaga, kuid kogu vaate rikkusid ära need tüütud turistid. Et neid ka nii palju peab siin olema....
Looduse käteöö
Saari on selles meres palju, meie piirdusime kahe saarega - Hongaga ja Lao Ladinguga, usun, et need kõik on siin üsna sarnased. Saaremaa ja Hiiumaa on ju ka enam vähem ühesugused. Siin ainult on need saared nagu veest väljaulatuvad suured kaljud, tasast maad pole üldse. Tundub ka, et need on kõik asustamata saared, mida kasutatakse puhtalt turistide kohalemeelitamiseks. Ja turism - see on puhas raha.
Kõik saarekesed on väljanägemiselt ühesugused


Pika sabaga paadid turistide sõidutamiseks

Heleroheline laguun

Saartest siin puudust ei tunta

Kiirpaadiga saad kiiremini saari avastama minna

Paadiga merel
Ühel õhtul läksime jälle citysse, oli vaja külastada mingit söögikohta ja osta paadireisiks üks seljakott, ei saa ju kaks kätt taskus minna ekskursioonile, samas kohvriga oleks ka nagu natuke veider olnud rannalina ja päevituskreemi kaasa vedada. Õnneks siin kauba puuduse üle kurta ei saa, nii leidsimegi üsna kiiresti kohaliku kaupmehe, kelle valikusse kuulusid ka armsad elevandikujutistega seljakotid. Pean ütlema, et keeleoskusest on ikka väga palju abi. Selgus, et meie kaupmees valdas vabalt soome keelt. Tema esialgu väljapakutud 650 bahti koti eest langes tänu meie vastastikulele teineteisemõistmisele 350-le bahtile. Ta ei väsinud kordamast, et "Halpaa hintaa, Anttila hintaa!" Kui olime tehingu lõpule viinud, küsis ta mu käest usalduslikult, et mida see Anttila  õigupoolest tähendab. Ütlesin, et see on samasugune tore pood Soomes, nagu tema oma siin Ao Nangis. Selle üle oli tal silmnähtavalt hea meel, ma igaks juhuks ei öelnud, et Anttila läks lõpuks pankrotti. 
Ilm on siin väga ilus, mõned pilved on nagu kirsid tordil - tulevad päikese ette just mõni sekund enne seda, kui plaanin kuumusest rabandust saada. Eks ma muidugi enamuse ajast olen varju all, isegi oma väikeses basseinis on mul oma vari olemas - suur täispuhutud luik, kelle ma alati kummuli keeran, kui vette lähen ja tema tiibade all rahulikult päikese eest peidus saan olla. 
Meie bassein, mis on sama suur kui normide järgi
arsti vastuvõtukabinet

Meie elutuba
                                                                  Selliselt vaikselt tiksudes meie päevad ja ööd siin mööduvad. Ei taha üldse mõelda, et peame siit kunagi tagasi Eestisse lendama. Äkki nad ikka panevad Eesti piiri kinni?
Minu magamistuba, otseühendusega
basseini. Iga hommikut alustan
100 meetri ujumisega