pühapäev, 29. november 2015

Pildikesi haiglaelust, 2. osa

Ei käinud mul päkapikk sussi sisse kommi poetamas, kuigi olen olnud väga sõnakuulelik - olen ära tarbinud kõik mulle eraldatud tabletid, lasknud veeni kaudu oma organismi tilgutada igasugu vedelikke ja tagatipuks lubasin isegi bronhoskoopiat endale teha. See oli küll minu poolt suur vastutulek, sest mälestus eelmisest samalaadsest protseduurist eelmise sajandi lõpuaastatel on sööbinud minu mällu igaveseks ja see on ilmselt kõige halvem mälestus, mis mul siiamaani meeles on. Kui nüüd seekord arst nagu muuseas ütles, et teeme kindlasti ka bronhoskoopia, siis võtsin julguse kokku ja ütlesin, et ainult üle minu laiba, mispeale arst vastas, et okei, organiseerime. Mis tähendas seda, et andsin allkirja paberitele, et olen nõus üldnarkoosiga. See on üks kergeima südamega antud allkiri dokumendile, milliseid on mu käest elu jooksul loendamatul hulgal läbi käinud. Mäletan seda esimest bronhoskoopia tegemise protseduuri siiamaani detailselt. Oli ilus kevadine päev. Lõin ennast kenasti üles, sest samal päeval pidin minema ka töövestlusele. Nimelt olin kandideerinud ühte mainekasse kompaniisse mainekale ametikohale. Oli just see aeg, kus töökuulutuste kaudu otsiti 20 aastaseid, ilusaid, saledaid ja vähese töökogemusega beibesid.  Ma peaaegu mahtusin nendesse kriteeriumitesse, v.a. vanus. Igatahes mind kutsuti töövestlusele. Enne aga läksin pahaaimamatult bronhoskoopiat tegema, sest mul polnud õrna aimugi, mis mind ees ootab. Kõik see toimus Hiiul asuvas mingis kopsuhaigete haiglas. Istusin protseduuride toa ukse taga. Korraga kargas suurte kummikinnaste ja kummipõllega tegelane uksest välja, käskis mul suu pärani ajada, pritsis mulle miskit hingematvat ollust kurku ja kadus sama kähku kui ta välja oli ilmunud. Umbes minut aega ma ainult ahmisin õhku ja tundsin et hakkan kohe kohe surema,  pisarad voolasid ojadena mööda minu punaseks värvitud põski alla. Mingi hetkel tundsin, kuidas kogu mu kõri nagu tursus üles ja muutus tundetuks. Sain aru, et mind lihtsalt tuimastati. Samal ajal hakkasid ukse tagant kostuma kohtuvad hääled, mis sarnanesid sellele, nagu oleks kedagi seal tahetud tappa. Hääled varieerusid undamise, ulgumise, urisemise, mõmisemise  ja ruigamise vahepeale, igatahes ei olnud seda väga julgustav ukse taga kuulata. See inimkatse kestis üsna kaua. Lõpuks jäi kõik vaikseks ja uksest väljus väga räsitud moega meespatsient. Nüüd oli siis minu kord käes. Mind pandi istuma toolile ja tõmmati rihmadega käed kinni. Tundsin ennast nagu surmamõistetu, kellele kohe 220 volti sisse suristatakse. Pidin suu pärani ajama ja kahe mehega (vähemalt üks neist oli mees) hakati mulle mingit voolikut või juhet kõrist sisse ajama. Kästi rahulikult hingata. Keegi peaaegu istus mul süles, et ma jalgadega ei rabeleks. Oi sõbrad, see oli jube. Ilmselt tegin ma samasuguseid hääli nagu eelmine ohver. Mu silmist voolasid pisarad ja suust voolas sülge ja mu aju lakkas töötamast. Ja see oli tegelikult ikkagi väga valus ja ebameeldiv. Kui protseduur lõpuks läbi sai, pidin veel kohtuma ka oma arstiga, kes oli juba pikemat aega uurinud, miks ma ikkagi köhin ja terveks ei saa. Tohtriproua vaatas mu tulemusi, siis vaatas mulle sügavalt silma ja ütles, et lõpetagu ma oma simuleerimine ja ärgu enam siia tagasi tulgu. Bronhoskoopia oli näidanud, et mul pole häda kõige vähematki. Häbistatuna lahkusin haigemajast ja andsin endale lubaduse enam mitte kunagi arsti juurde minna. Aga ega see päev ei olnud veel lõppenud - pidin ju töövestlusele minema. Astusin uhkesse büroosse sisse ja lahke sekretär küsis, kes ma olen ja mis ma tahan. Püüdsin reipalt vastata, mis asjus ma tulin, aga oh õnnetust - häält mul enam ei olnud, suutsin vaevu ennast tutvustada. Sain siiski personalitibide juurde jutule, aga kujutage ise ette, kui teie ette ilmub nutust paistes silmade, punase nina ja kähiseva häälega kandidaat - te ju ei võtaks sellist kahtlast tüüpi tööle. Ega minuga ka pikka juttu polnud, nägemist ja küll me võtame teiega ühendust. Nii palju viisakad nad olid, et saatsid äraütleva vastuse. Tegelikult ma olin tugev kandidaat sellele kohale, ma tean!
Seekord läks kõik palju ilusamalt, mind sõidutati voodiga protseduurile, kogemata kombel küll sinna osakonda, kus tehakse koloskoopiat (kes ei tea, mis see on, palun guugeldage), kuid kuna mind seal registreeritute nimekirjas ei olnud, jäeti see protseduur õnneks vahele ja minu tungival nõudmisel veeretati mind voodiga lõpuks õigesse osakonda. Mul ei jätku kiidusõnu minu ümber askeldavate õdede ja protseduuri läbiviinud arsti kiitmiseks. Kõik käis nagu kellavärk, kui uinusin, oli kell 12.40 ja kui ärkasin, oli kell 13.25. Mis vahepeal toimus, pole mul õrna aimugi. Olin küll mingi aeg üsna uimane, aga see eest õnnelik!
See kõik toimus reedel. Nagu juba varem kirjutasin, on siin ööd üsna ärevad. Sellega on veidike raske harjuda, kui öövaikust lõhestab kohutav karjatus "ljuudi, pomogiite, ja umrjuu!" Ja nõnda tund aega järjest. Kuna patsientide andmed on rangelt salastatud, ei suuda ma kuidagi tuvastada, kellega tegu on kuid ilmselgelt ta veel niipea surema ei hakka, sest peab ikka tugev tervis olema, et ta niimoodi igal öösel lõuata jäksab.
Mõista mõista, mis on suuremas kausis?


Täna lubas lapselaps mammat vaatama tulla. Ootan juba õhtut! Janne tubli tüdruk varustab mind hommikuti kuuma kohviga, ka see aitab meeleolu hoida!
P.S. Nagu ma juba ammu sisimas kahtlustasin, et olen haigla kõige ebapopulaarsem töötaja, siis nii ongi - ainult 2 kolleegi on mind siin vaatamas käinud ja sedagi oma tööajast. Teine variant võib aga olla, et kõigil lihtsalt on palju tööd ja neil pole aega tilulilu jaoks. Loodan, et see viimane variant on tõesem :) Ilusat esimest adventi kõigile ja olge ikka terved!

neljapäev, 26. november 2015

Pildikesi haigemajast

Eilne päev algas kohe halvasti - tööle jõudes avastasin, et olen mobla koju jätnud. Teiseks ei töötanud tõkkepuud ja kujutasin ette, mitukümmend vastamata kõnet on mulle juba seoses sellega tehtud. Ja mida pidi papa kodus taluma, kuulates minu telefoni helinat järjepidevalt. Mind ajab küll närvi, kui tema mobla heliseb ja ta kohe vastu ei võta. Ja kõige selle jama otsa  pisteti mind lõpuks haigemajja. Põhjuseks küll mitte rikkis tõkkepuud ja kojuunustatud mobla, vaid pikalt põetud haigus,  kord kergemalt, kord raskemalt, kuid nüüd oli doktor väga otsusekindel - et kuna tabletiravi ei aita, siis hakkame süstima. Kohe käis peast mõte läbi, et okei, lasen siis ennast oma tuttaval õel need mõned korrad süstida. Järgmine lause aga purustas kõik minu head kavatsused - ma panen su haiglasse.  Mis on ka loomulik, sest kui oled juba 10 aastat haiglas töötanud, siis on ka viimane aeg ära proovida, mis tunne on ise olla haigevoodis, saada käsivarde kanüül, süüa haiglatoitu ja olla hoolisevate õdede ja hooldajate hoolealune. Nüüdseks olen vaikselt infiltreerunud palatisse ja kumbki mu kahest voodinaabrist ei aima, et olen kohalik. See ongi taotluslik - siis kuuled tõde selle kohta, kuidas meil tegelikult on lood arstiabiga. Ja mis seal salata - ainult kiidusõnu kuuleb siin! Kuigi patsiente on kõik kohad täis, ei jää neist keegi tähelepanuta ja ravita. Kõik õed ja hooldajad, keda on ju väga vähe, on lahked ja teevad oma tööd pühendumisega. Seega on siin väga turvaline olla.
Lõpuks saan terveks!

Ma oma haigusest pikemalt ei kirjuta, sest vaevalt, et see kellelegi huvi pakub peale arstide. Ainult niipalju võin rahustuseks öelda, et kui ma siit ükskord välja saan, siis peaksin olema tublisti paremas konditsioonis kui siia tulles. Arvestades, et aastalõpp koos pidustustega on kohe ukse ees, siis on ju ajastus väga hea - saan täiel rinnal hea tervise juures uuele aastale vastu minna!
Eile ei juhtunud suurt midagi, tavaline haigla elu. Öö see eest on märksa põnevam aeg. Võõras kohas mul tavaliselt und ei tule, nii ka siin. Keset ööd hakkas keegi mees hullumoodi soiguma, kuskil kõrvalpalatis. Imekombel kostab kõik väljaspool oma palatit toimuv tegevus nagu võimendatult siia. Kui mees oli oma soigumised ära soigunud, püüdsin uinuda, kuid üsna varsti see üritamine luhtus - sedakorda palus härdalt ja kõvahäälselt keegi proua, et bojuss, ne delaite, bojuss, ne delaite, ja nii paarkümmend korda järjest. Ma arvan, et küllap püüdis õde talle süsti teha, sest lõpuks kostus tema rahustav hääl - horoshoo, ne delajem. Siis oli jälle natuke aega vaikus majas. Aga eks ringijooksmist ja aparaatide veeretamist oli kuulda kogu öö. Alles vastu hommikut tuli tukastus peale.
Süüa saab siin korralikult, õhtuks oli kalasupp ja juustuviil leiva ja saia vahel ning keefir. Supi sõin korralikult ära ja juustu ka. Hommikuks riisipuder moosiga, saiaviil munavõiga ja kohvi. Kuna eilne supp oli soolane, siis pudru sisse enam soola ei jätkunud.
Haiglaburger
Tütar, kes on tõeline tujutõstja (kõik, kes te peaksite haiglasse sattuma, kutsuge Innu endale külla, saate hea tuju ja naerukrambid), tõi mulle eile õhtul tuttuued riided (mitte, et mulle haigla poolt eraldatud imeilus roosa öösärk poleks sobinud, aga päevasel ajal tahaks olla päeva riietuses) ja kaks raamatut - Jaak Joala ja kelner Jürka mälestused. Olin hingepõhjani vapustatud, kui nägin kelner Jürka raamatu hinda - see oli 11 eurot kallim kui Joala raamat, ehk siis kolmandiku võrra kallim ja kaks kolmandikku õhem. Pole julgenud nii kallist shedöövrit veel lugema hakatagi. Pealegi, nagu kirjutas Priit Hõbemägi oma arvustuses, pole enne 76. lehekülge sealt ka midagi lugeda. Kokku on Jürka raamatus ainult  159 lehekülge  Joala 400 vastu. Igatahes alustasin eile õhtul selle paksema raamatu lugemist ja et enne järgmist nädalat mul lootust siit välja pääseda ei ole, küllap jõuan ka Jürka hingeelu läbi uurida.
Kuna olen siin ju nagu tööl 24/7, siis vist pole vajadust haiguslehe järele, vaid panen hoopis ületunnid kirja - nii soovitas mu vanem poeg. Miks ma küll kunagi ise nii geniaalsetele mõtetele ei tule?
P.S. Papal viskas lõpuks nii üle, et ta tõi mulle mobla siia. Polnudki väga hull saldo - mingi 16 vastamata kõnet.