Reede, 28. veebruar 2014

Pikad päevad




Täna on vist reede? Ajarvamine on päris sassi läinud, aga see polegi oluline, kui sul on puhkus Puuduvad igasugused kohustused, näiteks ei pea siin hommikuti make up'i tegema - keegi mind siin ei tunne ja ei ehmata ennast poolsurnuks, kui mind ilma tavapärase krohvikorrata näeb. Teiseks loobusin oma töömeilide lugemisest, sest sain just viimasel päeval enne puhkust koolitusel teada, et olen e-maili sōltlne. On täiesti olemas selline sôltuvas - näppida iga 5 minuti tagant oma nutitelefoni ja lugeda sissetulnud kirju. Niisiis sain hoopis kõrvalisi teid pidi teada, et pean jälle 3 aastat närveerima, nagu sellest vähe oleks, et viimase 3,7 aastat olen mures olnud ühe tüübi pärast, kes on pidevas lähetuses küll Gruusias, küll Kabulis ja varsti Kairos. Aga mis teha, see juba on kord emmede saatus... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Meie esimene missioon - toimetada Leenale ja Toomasele kätte juhiload - möödus väga edukalt! Sai seda yritust lausa pidulikult tähistatud vahuveini ja kohaliku rummiga ning meil oli väga lōbus. Enne veel aga läksime papaga sööma minu lemmiksuppi Tom Yami, see on yks imeline taipärane vyrtsikas ja toitev supp, no nii nagu Eestis pakutakse igas söögikohas seljankat, on Tom Yamil sin samasugune tähendus. Ilm oli kum - oli ikkagi sydapäev, ja supp oli ka kuum, pōlesime seest ja väljast, papal higi voolas, aga kōik see oli väärt seda pisikest raha, mis selle eest välja tuli käia. Samasse söögikohta istusid meie kõrvallauda 5 valget briti kodanikku ja hakkasid menyyd uurima. Ytlesin papale, et pane tähele, need tellivad kindla peale hamburgereid ja friikaid. Täpselt ni oligi. Ja need olid väga suured hamburgerid ja friikartulid. Kummaline, sa sõidad 10 000 km kaugusele, piinled 10 tundi lennukis ja siis tuled siia rämpstoitu sööma. Inimesed on imelikud.... eile kõmpisime ka ookeani äärde. Kaks kilomeetrit on paras käia meiesugustel paksukestel, et pōletada kaloreid. Rand on kena ja kui silmad kinni paned, on tunne et oled Musta mere äärses kuurordis. Vesi on küll imepuhas, lained suured ja vesi 29 kraadi soe. Ei saa salata, on mōnus olla. Täna on siis kolmas päev alanud ja sätime ennast jälle randa. töö tahab tegemist, ei ole siin aega viilida midagi!
aga elame me sellises majakeses

Esmaspäev, 24. veebruar 2014

Nai Harn 2014

Millest see kõneleb, kui juba viimasel järjestikusel kolmel hommikul on mul uni läinud kell neli ja mitte mingi valemiga see enam tagasi ei tule, vedele ükskõik mis asendis, keera külge vasakule või paremale? Õige - mul on puhkus alanud! Kes siis puhkuse ajal magab? Ei, tuleb kohver üles otsida ja asju pakkima hakata. Kuigi - mida on vaja kaasa võtta Taisse? Kui ainukesed asjad, mis sind seal ähvardavad, on kuum ilm, soe meri ja palmipuud. Aga kuna sai ühe pagasikoha eest ekstra makstud, siis ei saa ju 20 eurot niisama mööda külgi lasta maha joosta, midagi tuleb ikka kaasa pakkida. Näiteks mõned Mihkel Muti viimased mälestused. Ülejäänud raamatud võtan kaasa iPadiga. Ei jõua ennast ära kiita selle eest, et küsisin tuttavalt itimehelt, ega tal pole kuskil koluhunnikus tolmumas ühte iPadi. Loomulikult tal oli ja nii olen kaks viimast päeva selle vahva vidinaga, mille põhja kaunistab näritud õuna pilt, tutvust teinud. Innu, hea laps, tegi mulle põhjaliku koolituse, tõmbas sisse vajalikud äpid (nüüd ma isegi tean, mis peitub selle sõna - äpp - taga!), et mul oleks lennukis piisavalt meelelahutamise võimalusi, sest 11 tunnine lennureis tundub tegelikult nagu 14 tunnine. Õppisin isegi paari arvutimängu mängima! Käsi südamele, see on mu esimene kokkupuude arvutimänguga, kui mitte arvata seda solitare mängu, mida sai mõned korrad mängitud eelmisel sajandil. Mängud, mis minu iPadis on, on väga primitiivsed, aga üsna hasartsed ja ma saan nüüd aru, miks miljonid inimesed istuvad silmad punnis ekraani ees ja unustavad päris elu enda kõrval. Loodan, et minust siiski mängurit ei saa. Aga mis koht on Nai Harn? Pole õrna aimugi! Seekord ei planeerinud me oma reisi ette! Kurvad kogemused pikalt ettevalmistatud puhkusest on teinud mind väga ettevaatlikuks. Siiani on meeles eelmise aasta alguse talvitumine Egiptimaal, kus tuli külma kaitseks lausa jope selga tõmmata, ja sügisene purgaa kogemus Türgis, kus tuul oli nii äge, et targem oli varjuda kaitsvate hotellimüüride taha mõneks päevaks, st kuni puhkuse lõpuni. Ei, sellist puhkust ei ole mulle vaja! Nii nagu tõeliselt äge pidu on spontaanselt tekkinud pidu, nii sai seekord ka hoolega otsitud viimase hetke pakkumisi ja ühel päeval oligi see pakkumine olemas! Lihtsalt lennupiletid Phuketile ja sealt edasi juba vaatame ise, mis edasi saab. Tegelikult on meil majutus kah olemas, tuttavate kaudu sebisime majakese Nai Harni rannas (st ca 2 km kaugusel merest). Ja seda kohta - Nai Harni - soovitasid kah needsamad tuttavad, olgu nad siin ka nimeliselt ära märgitud - Leena ja Toomas, kes on juba pea nädalake seal kohal olnud ja ootavad meie saabumist pikisilmi, sest meieni jõudnud info kohaselt unustasid nad maha oma juhiload ja on juhiloata rolleriga kihutamisel rangele Tai liikluspolitseile vahele jäänud ja pokri pistetud. Või said nad ainult trahvi - infoallikas ei avaldanud täpsemalt. Igatahes peame me neile juhiload kätte toimetama ja siis nad saavad vabaks. On tore tunda, et seal kaugel maal keegi meid juba ootab! Ja tuleb tunnistada, et ongi viimane aeg siit pahurast Eestist minna nende inimeste hulka, kes ei kritiseeri pidevalt, kui palju raha raiskas Venemaa olümpiamängude korraldamisele, kui viletsalt esinesid meie sportlased ja et Ansipi tagasiastumine ei muuda mitte midagi - elu on ikka halb. Ma olen ikka öelnud - sa saad selle, mida sa mõtled. Kui meie ajakirjanikud oleksid pannud ajalehtedesse pealkirjad nagu "Tuult tiibadesse, noored talisportlased!" või "Me hoiame teile pöialt, kallid Eesti sportlased!", siis oleksime me osanud rõõmustada iga tulemuse üle, isegi viimase koha üle. Aga mida meie lugesime lehest? "Ei mingit lootust medalitele!", "Kõige viletsam olümpiakoondis, mis Eestil kunagi on olnud!" ja muud depresiivsed hõisked. Loomulikult on raske loota pärast sellist "innustamist" mingisuguseidki tulemusi. Me kohe ei oska näha midagi head, mida halvem, seda parem! Ja lõpetuseks - Ansipi tunnistus, et ta on väsinud, pani mind mõtlema, et ka mina olen varsti juba 9 aastat järjest ühel ametipostil töötanud. Ka mul on tuline õigus öelda, et ma olen väsinud, ammendunud ja kolleegid on minust nagu Eesti rahvas Ansipist, tüdinenud. Pole enam need ajad, kust töölt lahkuti jalad ees või soojendati ennast mugavalt ühe koha peal pinsini välja. Said isegi aukirja ja ordeni, kui ära läksid. Küllap mul on kahe nädala jooksul aega mõelda, mida oma ülejäänud eluaastatega ette võtta. Igatahes midagi on vaja muuta, muidu hakkab sammal selga kasvama. Head Eesti Vabariigi aastapäeva!