Kolmapäev, 28. veebruar 2018

Tagasi paradiisi, 2. osa

Eestlased on jagunenud kaheks - ühed, kes väidavad, et EV100 N99 telefilm on erakordselt täpne süvaanalüüs meie ajaloost ja eestlase olemusest, ja teised, kes väidavad, et sellist p...a ei ole nad varem näinud. Mina ei kuulu kummagi poole hulka, sest näinud ma seda filmi ei ole ja nii ei oska ma ka midagi sellest arvata. Ainult natuke kurb on, et enam ammu ei suudeta vabariigi aastapäeval pakkuda inimestele elamust, mis ühendaks, noh nagu näiteks laulupeol, kus tunned, et rahvas hingab ühes taktis. Ikka on vaja teha nii, et üks osa on rahulolematu ja teine osa leiab, et jälle on pärleid sigade ette loobitud. Hea, et ma nii kaugel olen ja siia jõuavad juba lahustunud emotsioonid. Aga piltide järgi tundub, et pidu ise oli vahva ja osalised rõõmsad. Kui ma nüüd oleksin moepolitseinik, siis ainult üks märkus mul olekski - see puudutab habemikke. Kui vanemaealistel härrasmeestel on habe ilusti piiratud ja kammitud, siis noormeestel pole ilmselt pähe tulnudki mõte käia enne pidu juuksuri/habemeajaja juures ja lasta ka oma habemele "soeng" teha. Mul pole midagi habemike vastu, aga ei ole eriti ilus silmale vaadata korrapäratut karvatuusti meesterahva näos, eriti, kui tema käevangus on imeilus neiu, kellel peas kena soeng ja kaunis kleit seljas. Ja teine tähelepanek ka - kuhu jäi Raivo. E. Tamm? See oli nüüd küll vist esimene teleülekanne tähtsalt sündmuselt viimase aasta jooksul, kus teda kohal ei olnud ja temalt intekat ei võetud. Milline ebaõiglus!
Meie puhkus siin soojal maal, + 30 kraadi juures (lugesin just, et täna öösel olla Eestis kõikse madalam temperatuur sellel talvel) kulgeb väga rahulikult. Kui oma villasse kohale jõudsime, polnud eelmised külastajad veel lahkunud. Natuke segadust see tekitas, kuid olime sellega arvestanud, et jõudes varem kohale, kui ametlik tšekk inn ette näeb, võime seista silmitsi väikese kaosega. Kuid kõik laabus ilma ekstsessideta, koristajad tegutsesid kärmelt ja juba tunni aja pärast saime ennast täieõiguslike villa omanikena tunda. Täna on neljas päev. Kõik on täpselt nii, kui eelmisel aastal - vaikus, rahu, soojus, mõnus bassein, džungli hääled (meil on oma aiake palmipuudega ja muude džungli taimedega).




Juba esimesel õhtul köitis meie tähelepanu väga kummaliselt häälitsev olend, keda näha ei olnud, kuid kelle hääl meenutas nagu papagoi kõnelemist, kes kõigepealt köhatab hääle puhtaks ja siis käriseva häälega korrutab mitu korda sõna "Okei". Selline teguviis kordus terve õhtu ja isegi öö. Mõistatasime tükk aega, kes küll võiks meie aias sellist häält teha. Ja välja mõtlesime, loomulikult koos guugliga! Tegemist on  armunäljas isase gekoga, kes niimoodi hõigates püüab leida mõne emase geko tähelepanu. Kahjuks ükski emane ei suvatse noormehele vastata ja nii jätkuvad need südantlõhestavad armuhüüded ikka edasi. Ega meil neist lugu pole, aga öösel tahaks ikka magada ka vahetevahel. Imestama paneb, et kuidas nii pisikese loomakese sisse nii suur hääl ära mahub. Aga eks ennegi on armuvalus vaevlejad saanud hakkama enneolematute tegudega. Geko pole küll ainuke elukas, kellega me siin territooriumi jagame. Täna hommikul leidsin terrassilt ilmselt vanadusse surnud prussaka, kes nägi välja selline:
Oeh, elusast peast ei tahaks temaga kohtuda, saaksin ilmselt südamerabanduse. Loodetavasti ei ole sellised prussakad inimsööja kalduvustega.
Aga kõige rõõmsam hetk oli eile hommikul, kui kohtusime oma armsa masseerijaga, kelle käte alla me juba eelmisel aastal  oma lupjunud kered usaldasime. Kui ta astus meie väravast sisse, siis olime nii õnnelikud, ma pole juba ammu kohanud kedagi, kes minu nägemisest nii suurt rõõmu tunneks, v.a. lapselaps. Tund aega üle kere masseerimist on väga mõistliku hinna eest - 10 eurot. Kuigi see mõnu on palju rohkem väärt! Igatahes laseme ennast siin veel palju kordi mudida.
Eile õhtul seadsime sammud Oliivi restorani. Ei tea küll, miks me eelmisel aastal seda söögikohta, mis asub meie villast 2 minuti jalgsirännaku kaugusel, vältisime. Seekord enne reisi otsisin Tripadvisorist head söögikohta Hua Hinis ja mis selgus - et üks parimaid ja kõrgelt hinnatud restoran on Oliiv, mis asub meie vahetus naabruses. Ja meie muudkui sõitsime õhtuti linna, selle asemel, et nautida Tai toitu oma kodu ukse all. Inimene ikka õpib kogu elu. Muidugi selgus kohapeal, et kõik kohad olid juba reserveeritud (see on väga väike söögikoht), kuid saime toitu kaasa tellida ja nautisime seda kodus. Mina võtsin traditsioonilise Tom Yum krevetisupi - ohh, kus oli alles tuline suutäis. Tulekahju kustutamiseks allaneelatud õllel oli lihtsalt vee maitse. Hingeldasin veel tükk aega pärast söömist, et saada tagasi oma normaalne elurütm. See supp oli oma hinda väärt! Broneerisime täna õhtuks Oliivi restosse kohad  ära,  sest kui juba supp nii hea oli,  siis ei saa ka teiste roogadega alt minna. Ja mis oleks puhkus ilma nauditavate toitudeta?
Pidage seal karmis kliimas vastu, meiega on kõik hästi! Isegi mu tervis taastub kenasti ja mu köhahood on palju harvemad ning ka mu kadumaläinud hääl on tagasi tulnud. Olge teie ka terved!



Laupäev, 24. veebruar 2018

Tagasi paradiisi

Enamusele kangastub paradiis silme ette kui roheline palmisalu valgel liival sinise laguuni ääres. Aga ka väike basseiniga villa eemal käratsevatest turistilõksudest võib olla paradiisiks, kui tahad saada eemale külmast talvest,  poliitkähmlustest ja kõrgetest kütusehindadest. Eemale Eestist, et rahus ja vaikuses tähistada isamaa väärikat juubelit. Tegelikult veedame 24. veebruari 10 kilomeetri kõrgusel maakera kohal ja tervitame sealt oma kallist Eestimaad. Jääb küll nägemata enneolematu uhke pidu ja valamata nii mitmedki härdusepisarad, aga eks siis hiljem saab lugeda arvustusi, kui tore see kõik oli ja kui rõõmsad kõik Eesti elanikud olid.  Terve see juubelinädal on olnud nii enneolematult südamlik, et iga asja peale tuleb pisar silma - kogu aeg saan kinnitust, et ei ole maailmas paremat paika elamiseks, kui Eesti! Meie aga kõlistame siis lennukis oma šampanjaklaase ja lehvitame trikoloori.
Esialgsed reisiplaanid koos tütrega olid tehtud erinevatesse sihtkohtadesse - valikus olid Mauritius, Sri Lanka, Bali, Maldiivid ja Vietnam. Kuid mida suuremaks meie haare läks, seda kahtlevamaks me muutusime ja ühel hetkel otsustasime, et kõige kindlam on minna tagasi sinna, kus olime ka eelmisel aastal - Taisse. Hua Hini, oma armsasse villasse. Ehk nagu Innu ütles - oleme nagu Norra pensionärid, kes alati ühes ja samas kohas suvitavad. Eesti Ekspressis oli selle kohta kirjutis, et kui inimene väldib muutusi ja ei otsi enam midagi uut oma ellu, siis ta järelikult on vanamehestunud. Kas ma nüüd just mehemaks muutunud olen, aga vastab tõele, et kindla peale minek tundub palju turvalisem, kui sukelduda pea ees uude tundmatusse kohta. Isegi lennufirma valisime sama mis eelmine kord, ikka selleks, et oleks täpselt teada, mis meid ees ootab - palju ruumi pikkadele jalgadele, imeilusad Tai päritolu stjuardessid, kes loevad su soove silmadest, maitsvad söögid ja joogid. Ainult selle vahega, et start antakse seekord Stockholmist, mitte Oslost. Ühed Põhjamaad kõik! Ka kohvrit pakkida on seekord palju lihtsam - poole vähem riideid ja poole rohkem raamatuid. Eelmine kord sai mu lugemisvara mõni päev enne puhkust otsa, seekord loodan lõpuni välja vedada.
Seega, ees on ootamas 2 nädalat päris suve, mille järgi on kohutav igatsus olnud juba terve aasta. Ainuke asi, mis teeb murelikuks - nagu viimasel ajal kombeks, õnnestus mul just enne reisi haigeks jääda. Tavaline külmetushaigus, mis minu jaoks alati lõpeb mingi jamaga. Aga tuleb loota Tai tervendavasse kliimasse, peaasi, et sinna ikka kohale jõuame!

Reisi alguspunkt oli Tallinna sadam - laevaga Rootsi ja sealt lennukiga otse Bangkokki. Laeval pidime kohtume miljonite lemmikuga Ott Leplandiga, kes oleks aidanud  mööda saata meie esimese puhkusepäeva  õhtu oma imeliste lauludega (programmis oli ta kirjas), aga me ei suutnud teda kuskilt üles leida ja lõpuks olime juba nii väsinud, et läksime magama. Aga küllap nägime teda unes. Praegu istume  Arlanda lennuväljal, lounges,  kus ootame pardaleminekut Norwegiani õhusõidukile. Lennuk stardib varsti ja 10 tunni jooksul püüame igati väärikalt tähistada oma armsa Eesti  juubelit. Ja südamest tunnen kaasa neile õnnetutele, kes täna võtsid ette sõidu Lätti - pole vist väga mõnus istuda tundide pikkuses ummikus nii kaunil päeval ja kiruda oma rumalust. Selle asemel oleks võinud veeta toreda päeva oma pere seltsis. Elagu Eesti!