Eestlased on jagunenud kaheks - ühed, kes väidavad, et EV100 N99 telefilm on erakordselt täpne süvaanalüüs meie ajaloost ja eestlase olemusest, ja teised, kes väidavad, et sellist p...a ei ole nad varem näinud. Mina ei kuulu kummagi poole hulka, sest näinud ma seda filmi ei ole ja nii ei oska ma ka midagi sellest arvata. Ainult natuke kurb on, et enam ammu ei suudeta vabariigi aastapäeval pakkuda inimestele elamust, mis ühendaks, noh nagu näiteks laulupeol, kus tunned, et rahvas hingab ühes taktis. Ikka on vaja teha nii, et üks osa on rahulolematu ja teine osa leiab, et jälle on pärleid sigade ette loobitud. Hea, et ma nii kaugel olen ja siia jõuavad juba lahustunud emotsioonid. Aga piltide järgi tundub, et pidu ise oli vahva ja osalised rõõmsad. Kui ma nüüd oleksin moepolitseinik, siis ainult üks märkus mul olekski - see puudutab habemikke. Kui vanemaealistel härrasmeestel on habe ilusti piiratud ja kammitud, siis noormeestel pole ilmselt pähe tulnudki mõte käia enne pidu juuksuri/habemeajaja juures ja lasta ka oma habemele "soeng" teha. Mul pole midagi habemike vastu, aga ei ole eriti ilus silmale vaadata korrapäratut karvatuusti meesterahva näos, eriti, kui tema käevangus on imeilus neiu, kellel peas kena soeng ja kaunis kleit seljas. Ja teine tähelepanek ka - kuhu jäi Raivo. E. Tamm? See oli nüüd küll vist esimene teleülekanne tähtsalt sündmuselt viimase aasta jooksul, kus teda kohal ei olnud ja temalt intekat ei võetud. Milline ebaõiglus!
Meie puhkus siin soojal maal, + 30 kraadi juures (lugesin just, et täna öösel olla Eestis kõikse madalam temperatuur sellel talvel) kulgeb väga rahulikult. Kui oma villasse kohale jõudsime, polnud eelmised külastajad veel lahkunud. Natuke segadust see tekitas, kuid olime sellega arvestanud, et jõudes varem kohale, kui ametlik tšekk inn ette näeb, võime seista silmitsi väikese kaosega. Kuid kõik laabus ilma ekstsessideta, koristajad tegutsesid kärmelt ja juba tunni aja pärast saime ennast täieõiguslike villa omanikena tunda. Täna on neljas päev. Kõik on täpselt nii, kui eelmisel aastal - vaikus, rahu, soojus, mõnus bassein, džungli hääled (meil on oma aiake palmipuudega ja muude džungli taimedega).
Meie puhkus siin soojal maal, + 30 kraadi juures (lugesin just, et täna öösel olla Eestis kõikse madalam temperatuur sellel talvel) kulgeb väga rahulikult. Kui oma villasse kohale jõudsime, polnud eelmised külastajad veel lahkunud. Natuke segadust see tekitas, kuid olime sellega arvestanud, et jõudes varem kohale, kui ametlik tšekk inn ette näeb, võime seista silmitsi väikese kaosega. Kuid kõik laabus ilma ekstsessideta, koristajad tegutsesid kärmelt ja juba tunni aja pärast saime ennast täieõiguslike villa omanikena tunda. Täna on neljas päev. Kõik on täpselt nii, kui eelmisel aastal - vaikus, rahu, soojus, mõnus bassein, džungli hääled (meil on oma aiake palmipuudega ja muude džungli taimedega).
Juba esimesel õhtul köitis meie tähelepanu väga kummaliselt häälitsev olend, keda näha ei olnud, kuid kelle hääl meenutas nagu papagoi kõnelemist, kes kõigepealt köhatab hääle puhtaks ja siis käriseva häälega korrutab mitu korda sõna "Okei". Selline teguviis kordus terve õhtu ja isegi öö. Mõistatasime tükk aega, kes küll võiks meie aias sellist häält teha. Ja välja mõtlesime, loomulikult koos guugliga! Tegemist on armunäljas isase gekoga, kes niimoodi hõigates püüab leida mõne emase geko tähelepanu. Kahjuks ükski emane ei suvatse noormehele vastata ja nii jätkuvad need südantlõhestavad armuhüüded ikka edasi. Ega meil neist lugu pole, aga öösel tahaks ikka magada ka vahetevahel. Imestama paneb, et kuidas nii pisikese loomakese sisse nii suur hääl ära mahub. Aga eks ennegi on armuvalus vaevlejad saanud hakkama enneolematute tegudega. Geko pole küll ainuke elukas, kellega me siin territooriumi jagame. Täna hommikul leidsin terrassilt ilmselt vanadusse surnud prussaka, kes nägi välja selline:
Oeh, elusast peast ei tahaks temaga kohtuda, saaksin ilmselt südamerabanduse. Loodetavasti ei ole sellised prussakad inimsööja kalduvustega.
Aga kõige rõõmsam hetk oli eile hommikul, kui kohtusime oma armsa masseerijaga, kelle käte alla me juba eelmisel aastal oma lupjunud kered usaldasime. Kui ta astus meie väravast sisse, siis olime nii õnnelikud, ma pole juba ammu kohanud kedagi, kes minu nägemisest nii suurt rõõmu tunneks, v.a. lapselaps. Tund aega üle kere masseerimist on väga mõistliku hinna eest - 10 eurot. Kuigi see mõnu on palju rohkem väärt! Igatahes laseme ennast siin veel palju kordi mudida.
Eile õhtul seadsime sammud Oliivi restorani. Ei tea küll, miks me eelmisel aastal seda söögikohta, mis asub meie villast 2 minuti jalgsirännaku kaugusel, vältisime. Seekord enne reisi otsisin Tripadvisorist head söögikohta Hua Hinis ja mis selgus - et üks parimaid ja kõrgelt hinnatud restoran on Oliiv, mis asub meie vahetus naabruses. Ja meie muudkui sõitsime õhtuti linna, selle asemel, et nautida Tai toitu oma kodu ukse all. Inimene ikka õpib kogu elu. Muidugi selgus kohapeal, et kõik kohad olid juba reserveeritud (see on väga väike söögikoht), kuid saime toitu kaasa tellida ja nautisime seda kodus. Mina võtsin traditsioonilise Tom Yum krevetisupi - ohh, kus oli alles tuline suutäis. Tulekahju kustutamiseks allaneelatud õllel oli lihtsalt vee maitse. Hingeldasin veel tükk aega pärast söömist, et saada tagasi oma normaalne elurütm. See supp oli oma hinda väärt! Broneerisime täna õhtuks Oliivi restosse kohad ära, sest kui juba supp nii hea oli, siis ei saa ka teiste roogadega alt minna. Ja mis oleks puhkus ilma nauditavate toitudeta?
Pidage seal karmis kliimas vastu, meiega on kõik hästi! Isegi mu tervis taastub kenasti ja mu köhahood on palju harvemad ning ka mu kadumaläinud hääl on tagasi tulnud. Olge teie ka terved!
