Neljapäev, 24. detsember 2015

Jõuluepistel II


Hiljuti oma kadunud ema paberites (ja neid on tal palju, ta kogus enamvähem kõike - postkaarte, üüriarveid, telefoniarveid, propuskeid Võidu väljaku tribüünile paraadi ajal, ajaleheväljalõikeid järelhüüetega Breznevile, Andropovile ja Tshernenkole, artikleid IME-st ja rahvarindest, tal olid talletatud kõikide nõukaajal populaarsetesse ühingutesse ja parteisse kuulumist tõendavad liikmepiletid ja mis kõige väärtuslikum - tema arhiivis on alles kõik kirjad, mis me talle oleme saatnud pioneerilaagrist, malevast, sünnitusmajast ja välismaalt) sobrades jäi näppu selline näärikaart:                                                                                                                                                                                                

Mis on pildil valesti?

Postitasin selle ka feissbuuki koos kommentaariga, et "Kui hoolega uurida, siis on pildil väga palju asju valesti, nii nagu kogu riigis tollel ajal!" Selle peale ilmus varsti vastukommentaar: "Kas täna on asjad õigesti?". Alguses mõtlesin, et mis inimestel viga on, mille üle nad nurisevad?
Aga nagu ütleb vanasõna - tark ei torma - ja hakkasin minagi mõtlema, et tõepoolest, asjad ei ole õigesti. Kui parteisekretäriks sokutatakse kriminaalkurjategija, kui ametist kõrvaldatud linnapea eirab kohtuotsust, kui Eestisse ei taha tulla ükski pagulane, kui rahvas vaevleb homofoobia küüsis ja ähvardab kirjastajat tappa, kui meie riigijuhtidel on oma rahva pärast häbi, aga oma tegude pärast mitte, siis on midagi valesti. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Vaid sellest, et on saabunud aasta oodatuim hetk - taas saavutab valgus pimedusest võitu, päevad lähevad pikemaks,  kolme kuu pärast algab kevad ja kaugel see jaanipäevgi enam on. Soovin kõigile armastust, hoolivust, tarkust ja tänulikku tunnet selle eest, et saate jõulud veeta koos oma lähedaste ja kallite inimestega. Häid Jõule!


Kolmapäev, 2. detsember 2015

Pildikesi haigemajast, viimane osa

Kes on lugenud sõdur Shvejki imelistest juhtumistest WW I ajal, siis seal eraldati sikud lammastest ehk simulandid haigetest väga lihtsal meetodil - kõigile määrati nädal aega järjest 3 korda päevas klistiiri külma veega. Seda suutsid vähesed taluda ja pöördusid elusalt ja täie tervise juures väeteenistusse tagasi. Kes aga kohe alla ei andnud, neid hoiti lisaks klistiirile ka jääkülmade märgade linade vahel. See oli märksa tõhusam ravimeetod - pooled said terveks ja ülejäänud kärvasid maha - selge, et sellistest poleks sõjas mingit kasu olnud ja suremine oligi neile parim, mis nendega juhtuda võis.

Jumal tänatud, ravimeetodid on tänapäeval palju humaansemad, kuigi võibolla mitte nii efektiivsed. Aga ütleb ju ka vanasõna, et haigus tuleb hobustega, aga ära läheb härgadega. Olen nüüd 7 päeva saanud ravimeid, peaaegu täielikult kohanenud haigla igapäevase ja -öise eluga, tutvunud oma uute voodinaabritega, koostanud listi inimestest, kes mind soovivad tulla külastama ja seda viimast täitsa asjata - just nüüd sain teada, et tänasega lõpeb minu ilus elu ja tuleb tagasi pöörduda karmi reaalsusesse - sinna, kus mind ootavad tööd ja tegemised. Ja loomulikult kurjad batsillid, kes ainult ootavad haigla ukse taga, et mind jälle rünnata. Aga ega arstide vastu ei saa, nende otsus on mulle seaduseks ja loodan, et ma ei pea enam kunagi haigemajja sattuma. Muide, minu aknapoolne voodinaaber, kes just hiljuti sai ühes teises suures haiglas endale südamestimulaatori, kirus sealset olemist ja personali kurjade sõnadega. Siin aga olevat puhta paradiis, kõik on viisakad, räägivad sõbralikult, ei riidle ja üleüldse on tunne nagu oleksid kodus. Seda on hea kuulda!
Ausalt öeldes olin ma ilmselt kõige parem patsient - iga arsti, õe ja hooldaja unistus. Ma käin oma jalgadega, söön ise, ei vaja pamperseid, olen vähenõudlik, ei protesteeri millegi ega kellegi vastu, öörahu ka ei riku. Vastupidiselt paarile delirium tremensi käes vaevlevale patsiendile, kes näevad ilmselt nii kohutavaid nägemusi, et nende ulgumist ja hirmukarjeid kuulates olen täiesti veendunud, et ei tarbi enam kunagi alkoholi. Võibolla.
Haiglas kehtib võrdse kohtlemise printsiip - kuigi olen nö oma inimene, siis mingit vahetegemist ma ei märganud - ei eraldatud vippidele mõeldud palatit, ei saanud pehmemat patja ega suuremat supiportsu. Ei mingit erikohtlemist. See annab kindluse, et siin ravitakse inimesed terveks sõltumata sinu poliitilistest vaadetest, nahavärvist, seksuaalsest sättumusest ja ametikohast.
Kui näen, kui haiged inimesed tegelikult on, siis tulevad hirmujudinad peale. Olen täiesti nõus sellega, et enamus haigusi on elustiilihaigused - sellised, mida saab inimene ise tervislikke eluviise harrastades vältida. Ära suitseta, ära kuritarvita alkoholi, söö rohkem köögivilja ja vähem pekki, söö mitu korda päevas ja joo vett. Käi rohkem jala. Ära mõtle teistest inimestest halvasti. Hoia oma suhted lähedastega korras. Ära maksa kellelegi kätte. Väldi telekast selliste saadete vaatamist nagu "Kaua võib?", "C komando" ja Tallinna TV "Meedia keskpunkt". Ole lihtsalt hea inimene - ja su tervis ei vea sind alt.  Aitähh, hea Ida-Tallinna Keskhaigla pere! Tulge kõik siia ravile!

Pühapäev, 29. november 2015

Pildikesi haiglaelust, 2. osa

Ei käinud mul päkapikk sussi sisse kommi poetamas, kuigi olen olnud väga sõnakuulelik - olen ära tarbinud kõik mulle eraldatud tabletid, lasknud veeni kaudu oma organismi tilgutada igasugu vedelikke ja tagatipuks lubasin isegi bronhoskoopiat endale teha. See oli küll minu poolt suur vastutulek, sest mälestus eelmisest samalaadsest protseduurist eelmise sajandi lõpuaastatel on sööbinud minu mällu igaveseks ja see on ilmselt kõige halvem mälestus, mis mul siiamaani meeles on. Kui nüüd seekord arst nagu muuseas ütles, et teeme kindlasti ka bronhoskoopia, siis võtsin julguse kokku ja ütlesin, et ainult üle minu laiba, mispeale arst vastas, et okei, organiseerime. Mis tähendas seda, et andsin allkirja paberitele, et olen nõus üldnarkoosiga. See on üks kergeima südamega antud allkiri dokumendile, milliseid on mu käest elu jooksul loendamatul hulgal läbi käinud. Mäletan seda esimest bronhoskoopia tegemise protseduuri siiamaani detailselt. Oli ilus kevadine päev. Lõin ennast kenasti üles, sest samal päeval pidin minema ka töövestlusele. Nimelt olin kandideerinud ühte mainekasse kompaniisse mainekale ametikohale. Oli just see aeg, kus töökuulutuste kaudu otsiti 20 aastaseid, ilusaid, saledaid ja vähese töökogemusega beibesid.  Ma peaaegu mahtusin nendesse kriteeriumitesse, v.a. vanus. Igatahes mind kutsuti töövestlusele. Enne aga läksin pahaaimamatult bronhoskoopiat tegema, sest mul polnud õrna aimugi, mis mind ees ootab. Kõik see toimus Hiiul asuvas mingis kopsuhaigete haiglas. Istusin protseduuride toa ukse taga. Korraga kargas suurte kummikinnaste ja kummipõllega tegelane uksest välja, käskis mul suu pärani ajada, pritsis mulle miskit hingematvat ollust kurku ja kadus sama kähku kui ta välja oli ilmunud. Umbes minut aega ma ainult ahmisin õhku ja tundsin et hakkan kohe kohe surema,  pisarad voolasid ojadena mööda minu punaseks värvitud põski alla. Mingi hetkel tundsin, kuidas kogu mu kõri nagu tursus üles ja muutus tundetuks. Sain aru, et mind lihtsalt tuimastati. Samal ajal hakkasid ukse tagant kostuma kohtuvad hääled, mis sarnanesid sellele, nagu oleks kedagi seal tahetud tappa. Hääled varieerusid undamise, ulgumise, urisemise, mõmisemise  ja ruigamise vahepeale, igatahes ei olnud seda väga julgustav ukse taga kuulata. See inimkatse kestis üsna kaua. Lõpuks jäi kõik vaikseks ja uksest väljus väga räsitud moega meespatsient. Nüüd oli siis minu kord käes. Mind pandi istuma toolile ja tõmmati rihmadega käed kinni. Tundsin ennast nagu surmamõistetu, kellele kohe 220 volti sisse suristatakse. Pidin suu pärani ajama ja kahe mehega (vähemalt üks neist oli mees) hakati mulle mingit voolikut või juhet kõrist sisse ajama. Kästi rahulikult hingata. Keegi peaaegu istus mul süles, et ma jalgadega ei rabeleks. Oi sõbrad, see oli jube. Ilmselt tegin ma samasuguseid hääli nagu eelmine ohver. Mu silmist voolasid pisarad ja suust voolas sülge ja mu aju lakkas töötamast. Ja see oli tegelikult ikkagi väga valus ja ebameeldiv. Kui protseduur lõpuks läbi sai, pidin veel kohtuma ka oma arstiga, kes oli juba pikemat aega uurinud, miks ma ikkagi köhin ja terveks ei saa. Tohtriproua vaatas mu tulemusi, siis vaatas mulle sügavalt silma ja ütles, et lõpetagu ma oma simuleerimine ja ärgu enam siia tagasi tulgu. Bronhoskoopia oli näidanud, et mul pole häda kõige vähematki. Häbistatuna lahkusin haigemajast ja andsin endale lubaduse enam mitte kunagi arsti juurde minna. Aga ega see päev ei olnud veel lõppenud - pidin ju töövestlusele minema. Astusin uhkesse büroosse sisse ja lahke sekretär küsis, kes ma olen ja mis ma tahan. Püüdsin reipalt vastata, mis asjus ma tulin, aga oh õnnetust - häält mul enam ei olnud, suutsin vaevu ennast tutvustada. Sain siiski personalitibide juurde jutule, aga kujutage ise ette, kui teie ette ilmub nutust paistes silmade, punase nina ja kähiseva häälega kandidaat - te ju ei võtaks sellist kahtlast tüüpi tööle. Ega minuga ka pikka juttu polnud, nägemist ja küll me võtame teiega ühendust. Nii palju viisakad nad olid, et saatsid äraütleva vastuse. Tegelikult ma olin tugev kandidaat sellele kohale, ma tean!
Seekord läks kõik palju ilusamalt, mind sõidutati voodiga protseduurile, kogemata kombel küll sinna osakonda, kus tehakse koloskoopiat (kes ei tea, mis see on, palun guugeldage), kuid kuna mind seal registreeritute nimekirjas ei olnud, jäeti see protseduur õnneks vahele ja minu tungival nõudmisel veeretati mind voodiga lõpuks õigesse osakonda. Mul ei jätku kiidusõnu minu ümber askeldavate õdede ja protseduuri läbiviinud arsti kiitmiseks. Kõik käis nagu kellavärk, kui uinusin, oli kell 12.40 ja kui ärkasin, oli kell 13.25. Mis vahepeal toimus, pole mul õrna aimugi. Olin küll mingi aeg üsna uimane, aga see eest õnnelik!
See kõik toimus reedel. Nagu juba varem kirjutasin, on siin ööd üsna ärevad. Sellega on veidike raske harjuda, kui öövaikust lõhestab kohutav karjatus "ljuudi, pomogiite, ja umrjuu!" Ja nõnda tund aega järjest. Kuna patsientide andmed on rangelt salastatud, ei suuda ma kuidagi tuvastada, kellega tegu on kuid ilmselgelt ta veel niipea surema ei hakka, sest peab ikka tugev tervis olema, et ta niimoodi igal öösel lõuata jäksab.
Mõista mõista, mis on suuremas kausis?


Täna lubas lapselaps mammat vaatama tulla. Ootan juba õhtut! Janne tubli tüdruk varustab mind hommikuti kuuma kohviga, ka see aitab meeleolu hoida!
P.S. Nagu ma juba ammu sisimas kahtlustasin, et olen haigla kõige ebapopulaarsem töötaja, siis nii ongi - ainult 2 kolleegi on mind siin vaatamas käinud ja sedagi oma tööajast. Teine variant võib aga olla, et kõigil lihtsalt on palju tööd ja neil pole aega tilulilu jaoks. Loodan, et see viimane variant on tõesem :) Ilusat esimest adventi kõigile ja olge ikka terved!

Neljapäev, 26. november 2015

Pildikesi haigemajast

Eilne päev algas kohe halvasti - tööle jõudes avastasin, et olen mobla koju jätnud. Teiseks ei töötanud tõkkepuud ja kujutasin ette, mitukümmend vastamata kõnet on mulle juba seoses sellega tehtud. Ja mida pidi papa kodus taluma, kuulates minu telefoni helinat järjepidevalt. Mind ajab küll närvi, kui tema mobla heliseb ja ta kohe vastu ei võta. Ja kõige selle jama otsa  pisteti mind lõpuks haigemajja. Põhjuseks küll mitte rikkis tõkkepuud ja kojuunustatud mobla, vaid pikalt põetud haigus,  kord kergemalt, kord raskemalt, kuid nüüd oli doktor väga otsusekindel - et kuna tabletiravi ei aita, siis hakkame süstima. Kohe käis peast mõte läbi, et okei, lasen siis ennast oma tuttaval õel need mõned korrad süstida. Järgmine lause aga purustas kõik minu head kavatsused - ma panen su haiglasse.  Mis on ka loomulik, sest kui oled juba 10 aastat haiglas töötanud, siis on ka viimane aeg ära proovida, mis tunne on ise olla haigevoodis, saada käsivarde kanüül, süüa haiglatoitu ja olla hoolisevate õdede ja hooldajate hoolealune. Nüüdseks olen vaikselt infiltreerunud palatisse ja kumbki mu kahest voodinaabrist ei aima, et olen kohalik. See ongi taotluslik - siis kuuled tõde selle kohta, kuidas meil tegelikult on lood arstiabiga. Ja mis seal salata - ainult kiidusõnu kuuleb siin! Kuigi patsiente on kõik kohad täis, ei jää neist keegi tähelepanuta ja ravita. Kõik õed ja hooldajad, keda on ju väga vähe, on lahked ja teevad oma tööd pühendumisega. Seega on siin väga turvaline olla.
Lõpuks saan terveks!

Ma oma haigusest pikemalt ei kirjuta, sest vaevalt, et see kellelegi huvi pakub peale arstide. Ainult niipalju võin rahustuseks öelda, et kui ma siit ükskord välja saan, siis peaksin olema tublisti paremas konditsioonis kui siia tulles. Arvestades, et aastalõpp koos pidustustega on kohe ukse ees, siis on ju ajastus väga hea - saan täiel rinnal hea tervise juures uuele aastale vastu minna!
Eile ei juhtunud suurt midagi, tavaline haigla elu. Öö see eest on märksa põnevam aeg. Võõras kohas mul tavaliselt und ei tule, nii ka siin. Keset ööd hakkas keegi mees hullumoodi soiguma, kuskil kõrvalpalatis. Imekombel kostab kõik väljaspool oma palatit toimuv tegevus nagu võimendatult siia. Kui mees oli oma soigumised ära soigunud, püüdsin uinuda, kuid üsna varsti see üritamine luhtus - sedakorda palus härdalt ja kõvahäälselt keegi proua, et bojuss, ne delaite, bojuss, ne delaite, ja nii paarkümmend korda järjest. Ma arvan, et küllap püüdis õde talle süsti teha, sest lõpuks kostus tema rahustav hääl - horoshoo, ne delajem. Siis oli jälle natuke aega vaikus majas. Aga eks ringijooksmist ja aparaatide veeretamist oli kuulda kogu öö. Alles vastu hommikut tuli tukastus peale.
Süüa saab siin korralikult, õhtuks oli kalasupp ja juustuviil leiva ja saia vahel ning keefir. Supi sõin korralikult ära ja juustu ka. Hommikuks riisipuder moosiga, saiaviil munavõiga ja kohvi. Kuna eilne supp oli soolane, siis pudru sisse enam soola ei jätkunud.
Haiglaburger
Tütar, kes on tõeline tujutõstja (kõik, kes te peaksite haiglasse sattuma, kutsuge Innu endale külla, saate hea tuju ja naerukrambid), tõi mulle eile õhtul tuttuued riided (mitte, et mulle haigla poolt eraldatud imeilus roosa öösärk poleks sobinud, aga päevasel ajal tahaks olla päeva riietuses) ja kaks raamatut - Jaak Joala ja kelner Jürka mälestused. Olin hingepõhjani vapustatud, kui nägin kelner Jürka raamatu hinda - see oli 11 eurot kallim kui Joala raamat, ehk siis kolmandiku võrra kallim ja kaks kolmandikku õhem. Pole julgenud nii kallist shedöövrit veel lugema hakatagi. Pealegi, nagu kirjutas Priit Hõbemägi oma arvustuses, pole enne 76. lehekülge sealt ka midagi lugeda. Kokku on Jürka raamatus ainult  159 lehekülge  Joala 400 vastu. Igatahes alustasin eile õhtul selle paksema raamatu lugemist ja et enne järgmist nädalat mul lootust siit välja pääseda ei ole, küllap jõuan ka Jürka hingeelu läbi uurida.
Kuna olen siin ju nagu tööl 24/7, siis vist pole vajadust haiguslehe järele, vaid panen hoopis ületunnid kirja - nii soovitas mu vanem poeg. Miks ma küll kunagi ise nii geniaalsetele mõtetele ei tule?
P.S. Papal viskas lõpuks nii üle, et ta tõi mulle mobla siia. Polnudki väga hull saldo - mingi 16 vastamata kõnet.

Kolmapäev, 7. oktoober 2015

Viimased hingetõmbed

Ja seda kõige otsesemas mõttes, sest tableti aku saab kohe tühjaks, aga paari tähelepanekut tahaks veel jagada.
Kõige rohkem avaldavad siin muljet kõik teenindajad. Nad lihtsalt on nii armsad. Noormehed on kõik nagu filminäitlejad ja neiud nagu kaanetüdrukud. Ükskõik, kus nad sind ei teenindaks - baaris, restoranis või guest deskis - sõbralikkus ja vastutulelikkus iga sinu soovi osas on nagu iseenesestmõistetav asi, mida ei pea kerjama. See teeb hea tunde, et sa oled siin oodatud, mitte ei ole tüütu porikärbse osas. Täna hommikul oli mul probleem on line check in-iga lennule. See mobiili versioon ei õnnestunud mingi valemiga. Läksin teenindaja juurde kurtma oma häda ja ta lubas mul lahkelt kasutada oma arvutit ja printerit, nii et sain oma pardakaardid välja printida. Ma ei usu, et  Eestis keegi retseptsioonist lubab suvalist klienti oma arvutit näppima. Turvanõuded ja mis kõik veel. Aga siin  pole probleemi, peaasi, et mure saaks lahenduse.
Üks vahva asi on siin veel. Arvake ära, kes siin teenindavast personalist käib üleni valges? Ehhee, ei ole tegu meditsinilise personaliga, vaid hoopis koristajatega. Äärmiselt meeldiv vaatepilt näha selle raske töö tegijaid toimetamas lumivalgetes rõivastes. Pole imestada, et siin kõik nii puhas on.
Söögiga on täpselt nii, et 2 esimest päeva on kõik uus ja huvitav, edasi aga muutud väga valivaks ja eelistad süüa värskt tomatit ja kurki ja muid rohelisi lehti ning sinna juurde otse grillilt tulnud liha või kala. Kõik muu, mida siin serveeritkse meeletutes kogustes, las jääb algajatele katsetamiseks, kõik need täidetud paprikad, rullikeeratud kapsalehed ja tarretatud juurviljad. Muidugi sõime iga päev erinevaid juustusid, ja praetud mune. Papa oli suuteline sööma ka lillat värvi viinereid ja vorstikesi, aga tema hamba all ju teadupärast ei karju mitte ükski toit, isegi mitte vaglad ja prussakad.
Papaga puhkusel käies juhtub alati nii, et mingi hetk me läheme riidu. Mingi tühise põhjuse pärast. Ometigi peaks nagu olema selle aja peale (ikkagi varsti 37 aastat koos elatud) kõik teravad nurgad lihvitud vähem teravateks, aga võta näpust, ikka vaja riidu minna. Viimase riiu tagajärjel arutasime,et kui oleks keegi sõpruskonnast kaasas, siis ehk ei oleks nii palju aega ninapidi koos teineteisele närvidele käia. Võtsime läbi kõik seaduslikult ja mitteseaduslikult abielus olevad tuttavad paarid ja jõudsime järeldusele, et ega nende hulgas kedagi sellist pole, kes vabatahtlikult meiega nädal aega tahaksid oma elust raisata. Võibolla õnnetub meil lapslaps ära rääkida? Igatahes, kui keegi blogilugejatest tunneb, et on nõus meiega koos järgmine kord kaasa tulema ja meid taluma, andke julgelt teada. Järgmise puhkuse planeerimine hakkab juba homme, kui oleme taas kodus!
P.s. õhk varjus +31 ja merevesi +28. Titeerides klassikuid - pole paha!

Teisipäev, 6. oktoober 2015

Profid ruulivad

Minu andunud blogilugejad on teinud mulle etteheiteid, et ma ei ole midagi kirjutanud elust ja olust siin Türgis. Kui te tahate teada, mis elu siin on, siis lugege läbi  Hille Hanso raamat Minu Türgi ja saate põhjaliku ülevaate sellest riigist ja tema elanikest, eriti aga suhtumisest moslemitesse ja ma olen igatepidi Hille Hansoga nõus, et me ei pea kartma islamiusulasi, vastupidi, kõik need tobedad hirmud, mis on seotud pagulaste suure sisserändega Euroopasse, tuleb alla suruda ja mõelda hoopis sellele, kuidas me suudame selles vananevas Euroopas, kus iive on juba palju aastakümneid olnud negatiivne, oma elu ja kultuuri säilitada, kui meil ei ole järglaseid, kellele pühenduda. Jah, täpselt nii see ongi - taome endale rusikaga rinnale, et me oleme need tõelised eestlased, aga ei tee midagi selle nimel, et meid tublisti rohkem oleks. Ja ärge tulge mulle rääkima,et elu Eestis on nii halb, et siia ei taha ükski normaalne Eesti naine last sünnitada.
Kui me räägime järglastest, siis siin Türgis on see koht, kus enamik lapsi tunneb ennast turvaliselt ja hoitud. Välja arvatud koleda jõehobuse lapselaps ja veel ühe noore vene ema laps, kes samuti sai täna füüsilise noomituse osaliseks, kui ta julges viriseda kuumade ilmastikuolude üle. Mida ma olen siin tähele pannud, et moslemitest vanemad jumaldavad oma lapsi, niisamuti ka muudest riikidest emmed, issid. Riielda saavad põhiliselt idanaabrite lapsed. Ma ei taha teha mingeid järeldusi, kuid mingitmoodi on nõukogudeaegne pedagoogika siiski pärandunud tänapäeva noortesse. Niipalju siis andragoogikast.
Igal õhtul toimub siin mingi programm. Esinemas käivad tõelised profid. Täna õhtul näiteks esines trupp  Mother of Afrika, kes näitas tõelist taset steptantsus, mida ei anna kuidagi võrrelda Lord of the Dance steppijatega. Pole midagi parata, mustanahalised tantsijad on meie rahvatantsijatest mitu taset kõrgemal ja on täiesti arusaadav, miks nende tantsud on elujaatavad ja meie omad kergelt depressiivsed - nad lihtsalt võtavad elu täie rinnaga ja ei muretse naabri suurema maja ja ägedama autoo pärast.
Süüa saab siin mehemoodi. Kardan, et olen 3 kilo juurde võtnud. Valin küll enamjaolt tomatit ja kurki liha juurde, aga siin on enneolematult hea pizzavabrik, mille toodangust on mul raske keelduda. Samuti olen ma patustanud koogikestega, mis viivad keele alla. No miks peaksin endale seda keelama?
Ühesõnaga, siin on mõnus olla ja soovitan teilegi siia tulla ja aeg maha võtta. Te ei kahetse!
P.S. see milleniumi raamat läks põnevaks pärast 136-ndat lehekülge. Kes ei täi raamatut osta, võib minu käest sümboolse tasu (pudel head konjakit) eest seda laenata.

Laupäev, 3. oktoober 2015

Puhkamisest väsinud

Pool puhkust on seljataga  ja ma olen juba nii väsinud. Tänane päev on kulunud magamisele. Ilmselt alles täna said mu aju ja kere aru, et lõpuks ometi tuleb ennast töölainelt välja lülitada ja hakata tegelema normaalsete asjadega. Üks väga normaalne asi on tukastamine. Sellele aitab kaasa Milleniumi triloogia 4. Osa lugemine. Nii kui olen kaks lehekülge lugenud, tuleb uni peale. Ometigi lubati arvustustes, et see raamat on neelatav ühe korraga. No ei ole. Ruitlase Vee peal oli palju huvitavam.
Eile külastasime Mehhiko restorani. Kelner torkas meile menüüd pihku, kuid ilma prillideta ei suutnud me sealt mitte midagi välja valida, sestap lasime endale serveerida head ja paremat vastavalt kelneri maitsele. No ma ei ole kindel, kas need just olid väga mehhikopärased road, aga ega nad hamba all karjunud ja eks tequila aitas Mehhiko tunde tekkimisele tublisti kaasa, nii et restost lahkudes olime päris parajad mehhiklased.
Tundub, et tänasest on hotell puupüsti rahvast täis - siin toimub mingi pidulik üritus, mis sarnaneb pulmadele. Aeda on kaetud pidulikud lauad, lahti on rullitud punane vaip ja kõik palmid on õhupallidega kaunistatud. No näeme, Papa lubas korraldada pruudi röövimise.
Täna lõunasöögi lauas juhtusin nägema koledat intsidenti, kus kuri jõehobu, kes oli kehastunud vanaemaks, andis oma lapselapsele, kes vist ei käitunud kõige paremini, koleda lopsu vastu vahtimist, nii et laps suure häälega nutma hakkas. Olin sellisest vaatepildist koledasti jahmunud, ma ei suutnud muud teha, kui sisistasin jõehobusele vene keeles "kuradi babulja, ei löö last", kuid babulja ei teinud mind mitte märkamagi. Papa, kes jäi veel pärast minu lahkumist lauda, ütles, et pärast nutuhoogu läks lapselaps jõehobu juurde ja kallistas teda tänutäheks. Vot niimoodi need naisepeksjad kasvavadki - maast madalast on lapsele selge, et kes lööb, seda tuleb armastada.
No õnneks on siin ka normaalseid vanavanemaid, kes oma kullatükikeste eest hoolitsevad ja me tunneme papaga suurt süümepiina, et miks ei ole me oma lapselast kaasa võtnud, vaid jätnud ta koju maha ja nagu ma tänastest kodustest uudistest lugesin, käib ta mööda meie maja ja hoovi ringi ja otsib, kuhu põrgu päralt on Mamma ja Taadu ennast ära peitnud. See teeb kohe südame haigeks, aga katsume need 4 päeva veel vastu pidada, eks ju Robi?

Kolmapäev, 30. september 2015

Minu Türgi, forever


  1. Pärast lõputut õudust, mida endast kujutas maandumine Istanbuli lennuväljale, õnnestus meil ennast smuugeldada õigele lennule, mis viis meid sihtkohta Antalyasse. Kõik lennud hilinesid seekord, ei tea, mis põhjusel, aga õnneks meie transfeeri poiss ei vedanud meid alt ja selle asemel, et meid toppida eelnevalt broneeritud Fiatti, istutati meid luksuslikku Mercedese minibussi ja sõidutati otse hotelli. Mul ei ole ühtegi etteheidet hotelli kohta, meid koheldakse hästi, hoolimata sellest, et räägime inglise keeles (arvustustest lugesin, et britid pahandasid personali puuduliku inglise keele oskuse pärast, kuid meie saame väga hästi hakkama), tuba on vaatega rikkurite villadele, süüa saab hästi ja mis seal salata, joovastavad joogid on täitsa joodavad, kuigi mitte eriti joovastavad. 
  2. Tänane päev ongi kulunud avastamistele. Ikka ja jälle vaimustume hotelli ülisuure territooriumi üle, mis pakub igal pool privaatsust, keegi ei tülita sind, kõik ainult naeratavad, kui meid näevad, mis paneb mind veidi muretsema, et kas näeme nii naljakad välja, aga las olla, naeratame ise vastu ja see tekitab hea tunde. Et ei ole nii, nagu Eestis, kus kõik käivad kurbade nägudega ringi ja muretsevad korruptsiooni pärast. Ja nagu ma viimastest uudistest lugesin, käivad pealinlased nûüd ringi lausa ilma peata. Siin seda ohtu ei ole, kõik on kontrolli all ja altkäemaksu kellelegi andma ei pea, kui, siis ainult natukene tippi. 
  3. Ilmaolud on siiamaani olnud päris head, eile hilisõhtul küll sadas, aga tänane päev on olnud armuline, kuni lõunani siras päike ja peale lõunat domineerivad pilved. Käisime meres ujumas, see oli esimene kord sellel suvel, kus tõepoolest nautisime sooja merevett. Kuu aega tagasi Pärnu rannas ka korra sukeldusime, põhimõtteliselt, et oleks märk maas, mis sest, et vees hulpisid jäätükid ülekantud tähenduses. Aga siin on ikka väga mõnus, väikesed kalakesed näksivad vahepeal kintsust, aga see on pigem nagu massaazi eest. Basseinid on siin nii suured, et ega teist kallast näha polegi. Ja vesi on mõnusalt soe. Animaatorid pinda ei käi, midagi pähe ei määrita, seega saab täies rahus nautida ilukirjandust, mida sai terve kohvritäis kaasa veetud. Praegu loen Ruitlast. Ootel on S. Larssoni reinkarnatsioon ja K.Raigi Georg Ots. Seega igav mul siin ei hakka. Ja Papale muidugi ostsime ristsõnad, need kergemad versioonid, et tal oleks ikka see ahhaaa efekt olemas, raskemad ma lahendan ise ära. 
  4. Ega rohkem siit midagi edastada polegi, katsume ülejäänud 7 ööpäeva vastu pidada ja kui midagi olulist teada anda on, siis andke mulle teada.

Reede, 18. september 2015

Juba teine sportlik üritus selle hooajal!

Pärast täielikku treeninguvaba kuud sai läbikäidud SEB-i 10 kilomeetripikkune käimisvoor. Pikaajaline traditsioon (ikkagi 4. kord juba) sai alguse sellest, kui Risto kinkis kogu meie perele jõuludeks priipääsmed SEB-i maratoniüritusele - iga pereliige sai endale jõukohase distantsi, mille nimel juba varakult treenima hakata. Näiteks Papale ja Reijole oli eraldatud 10 kilomeetri pikkune jooksudistants, mina ja Ingrid pidime leppima sama pika maa käimisega ja Risto ise valis endale muidugi poolmaratoni. Minu teada ainuke, kes trenni tegi, oligi Risto ise, meie teised võtsime seda kohustust kuidagi lõdvemalt. Ja kui saabus kauaoodatud stardipäev, siis leidsimegi ennast tohutus rahvamassis, mis  haaras meid oma embusesse ja vedas  kuni võiduka lõpuni välja. Emotsioon oli hästi vahva ja järgmisele üritusele registreerimine läks juba kuidagi iseenesest. Ei saa ka ära unustada hinnalisi auhindu, mida igale osalejale jagatakse. Nagu näiteks kruiis Rootsi Kuningriigi pealinna, mis on igal aastal kujunenud toredaks sekeldamiseks koos äraeksimiste, ülesleidmiste ja kultuuri talletamisega oma mälestustesse.
Niisiis sai seegi kord see Kolgata tee jalge alla võetud, sihiks järjekordne rekordiparandus. Olgu siinkohal ära toodud kolme eelmise aasta tulemused: 2012 - 2:01:17, 2013 - 1:53:00 ja 2014 - 1:45:52. Areng on olnud pöörane! Ja selle aasta tulemuseks sain koostöös Endomondoga 1:39:51. Ausalt, ilma eelneva treeninguta, mida ma tänu www.fitlap.ee -le harrastanud olen, poleks sellist silmapaistvat tulemust mingil juhul saavutanud. Igatahes seljatasin sellise ajaga paljusid neid, kes läbisid sama raja joostes. Järgmisel aastal, kui ikka elu ja tervist jätkub, võtan ette jooksu, pole see asi nii hull midagi.
Pean ka ära märkima, et nende pikkade aastate jooksul on meil lausa oma tiim välja kujunenud - esirinnas kõnnivad alati Anu ja Maili, siis tuleme meie Jannega ja Üllega (meie uustulnuk!) ja kõige lõpus tulevad Papa ja Tibu, keda jalad viivad juba 9,7 km enne finishit otsejoones Karja Keldrisse. Nii oli see eelmisel aastal. See aasta mehed ei tulnud iseg mitte starti, vaid läksid otse Karja Keldrisse meile kaasa elama. 
Ilm oli rohkem kui suurepärane! Kuidas see korraldajatel õnnestub, jääb saladuseks. Rahvast tundus olevat vähem kui eelmisel aastal, kuid ikkagi oli rada inimestest tulvil. Palju on näha ettevõtete seltskondi - ühesugused särgid seljas. Maraton on üks hea võimalus oma kollektiivile ühisüritust korraldada lihtsa vaevaga :) Otsustasime ka, et järgmisel aastal teeme oma võistkonna ja vormisärgi, keda me esindame, seda ei ole veel kokku leppinud, kuid Ülle arvas, et me võiksime teha Soffa Inn tiimi. Igatahes ettepanekud on teretulnud!
Ega see kõndimine väga kergelt ka ei läinud. Kuskil 4-ndal kilomeetril tundsin, et reie piirkonnas miskit valutab. Ega ometi mitte pole mulle lihas tekkinud? Valu oli üsna tuim ja kestis kuni 8-nda kilomeetrini, siis lihtsalt hakkasid sääred valutama ja polnud enam aega reievalu tunda. Pärast distantsi jäid tegemata venitusharjutused - oli ju suur kiire minna mehi üles korjama - sestap olin järgmisel päeval kange nagu puunott ja vedasin vaevaliselt oma jalgu järel. Aga pole hullu midagi, mõni päev hiljem olen juba täiesti taastunud. Arvan, et oma vanuserühmas olin tublimate tegijate hulgas. Nii mõnestki nooremast sai mööda marsitud.
Enamus, kes kõndisid, olid nõrgema soo esindajad. Mehi jääb järjest vähemaks. Hiljem selgus, et mehed lihtsalt jooksevad naiste eest ära. Sest kõik, kes jooksid, olid üldjuhul mehed. Nii et naised, kui tahate  rajal mehi näha, registreeruge jooksule. Sama võib muidugi soovitada ka meestele, kes soovivad näha ilusaid naisi ja suurtes kogustes - tulge kõndima! Kohtume rajal!

Teisipäev, 11. august 2015

Tehtud!

Eilne päev läheb minu saavutustevaese elu ajalukku. Sain joostud oma esimese jooksuvõistluse. Tegu polnud maratoniga, vaid koduvalla traditsioonilise Lauritsapäeva jooksuga, mille distants on umbes 5,2 km ja millel võivad kõik vallaelanikud osaleda, sõltumata usulistest vaadetest, rassilistest eelistustest, parteilisest kuuluvusest või seksuaalsättumustest, vanusest rääkimata.
Ma ei oleks ise mingil juhul ennast sinna tolaks läinud tegema, aga Risto käis nagu uni peale ja tegime diili, et jooksen ainult sel tingimusel, et ta ei jää minust sammugi taha ega ettepoole ja tempot dikteerin mina. Pärast sellist otsust hakkasin kohe närveerima, sest minu vorm oli vahepealse kuu aja jooksul tohutult langenud - olin pikalt põdenud traditsioonilist suvist bronhiiti ja haigus oli hea ettekääne trenni mitte tegemiseks. Risto küll organiseeris maja ette suure batuudi ja sain paar korda seal harjutada - 20 minutit hüppamist on praktiliselt sama mis 40 minutit jooksmist, kuid oli selge, et 10. augustiks ma oma tippvormi ei saavuta. Mitu ööd enne starti magasin üsna rahutult ja püüdsin leida võimalusi lepingust taganemiseks. Aga Risto oli kangekaelne, nagu nad kõik seal Rooside suguvõsas on, ja nii me starti läksime, võtsime veel Liisi ka toeks, et kui jääme viimaseks, siis vähemalt ei pea ma üksi seda häbi taluma. Sest Liis, kes meie juures suvitab ja on juhuslikult Risto tuttav, kinnitas mulle mitu korda, et ta ei tee üldse sporti ja jookseb esimest korda elus nii pikka distantsi.
Osalejaid oli stardis väidetavalt 103, mis viitas rekordiliselt suurele huvile jooksu vastu. Registreerimisel ei jätkunud esialgu isegi rinnanumbreid, kuid korraldajad olid usinad ja kõik laabus. Kui küsisin, mitu tundi finish avatud on, siis lubati suuremeelselt, et finish suletakse pärast viimast finisheerijat, kulugu selleks kasvõi tund aega. See kõlas lohutavalt.
Hoidsime kolmekesi kohe targu tagumisse ritta, et  mitte kellelegi jalgu jääda. Meiega samalt positsioonilt startis ka üks noor isa, kes kandis kukil nii umbes paari aastast last. See andis kindlust, et vähemalt päris viimaseks ma ei jää, sest sellise koormaga joosta üle 50 meetri on ju päris võimatu. Nii mulle tundus. Alguse tempo oli muidugi ülikiire ja ega seda mõtet ju esialgu pähe ei tulnud, et alustaks aeglasemalt, rahulikus tempos, küll pärast jõuan kiirust lisada. Ei, ikka täie auruga. Ja noh, pealtvaatajad ju ka ergutavad, kuidas sa seal siis longid. Nii olingi sisulselt pärast 300 meetrit nii võhmal, et vahetasin jooksmise kiirkõnni vastu. Liis jättis meid juba pärast poolt kilomeetrit maha, st ta jooksis nii kiiresti, et varsti me teda enam ei näinud. Mõne aja pärast möödus meist ka noor isa koos oma kukil oleva lapsega, nii jäimegi Ristoga kahekesi rajale, uhkesse üksindusse. Algul Risto  lohutas, et selja tagant tuleb veel palju jooksjaid ja küll varsti eestpoolt hakkavad esimesed kihutajad välja pudenema, aga mõne aja pärast jõudis minuni kurb teadmine, et oleme siiski viimased, kes täna selle jooksu lõpetavad. Kui lõpetavad.
Ja nii me muudkui jooksime ja jooksime, vahepeal kõndisime ka, ja rada ei lõppenud ega lõppenud. Kõige hullem oli see, et tee läks pidevalt üles mäkke. Muidugi mitte mingisse üüratusse kõrgusesse, vaid niimoodi tasapisi laugelt, aga ikkagi mäkke. Iga 200 meetri järel lubas Risto, et nüüd kohe saame hakata allamäge jooksma, see osutus paraku tõeks alles viimasel kilomeetril, siis võtsin oma viimased jõuvarud kokku ja jooksin Risto jälgedes, enne veel leppisime kokku, et kui finishisse jõuame, siis ta märkamatult aeglustab sammu ja mul õnnestub temast uhkelt mööduda. Tema näpunäidete järgi pidin veel ka ergutajatele kätega lehvitama ja õnnelikku nägu tegema. Õnnelik olemiseks oli ka põhjust - nägin juba kaugelt, et finishis seisab noormees, käed õieli ja kummaski käes on joogipudel. Janu oli meeletu ja aitas lõppu lähemale tuua. Rahvas ergutas nii mis jõudis, eks nad olid juba väsinud  meie ootamisest. Kaamerad surisesid ja mobiilid välkusid, kahjuks ei olnud küll ühtegi reporterit kohal, kes oleks küsinud tradistsioonilise küsimuse, et mis tunne on? Ütlen ausalt - tunne oli vägev, mis siis, et ma esisaja hulka ei pääsenud. Ikkagi oli mu aeg 5 minutit parem, kui minu trennis saavutatud tulemused. Ja kui ma poleks kohe alguses massipsühoosiga kaasa läinud, vaid omas tempos alustanud, oleks tulemus olnud võibolla isegi mõni minut parem. Igatahes on mul nüüd märk maas ja järgmisel aastal, kui jumal tervist annab, ehk võtan selle teekonna uuesti ette. Ristole ka suur tänu, et jaksas nii kaua joosta minu kõrval ja mind kogu aeg innustada. Ega see ju kerge ole oma ema aina sundida ja siis kiita, kui tubli ta ikka on.
Ahjaa, Liis, kellega koos alustasime, jõudis muidugi tunduvalt varem finishisse, mis oli ju sulaselge altvedamine, sest olime kokku leppinud, et lõpetame kõik koos. Õnneks ei mahtunud ka tema esimese saja lõpetanu hulka. Ühes võin ma küll kindel olla - oma vanusegrupis olin raudselt esimene! Tehke järgi või makse kinni!
P.S. Te ei kujuta ette, kui palju seeni metsa all on ja kuidas pohlad punetavad. Seda ma jõudsin silmanurgast fikseerida küll. Kõik metsa!
P.S.P.S. Lõpuks on avaldatud ka ametlikud tulemused. Selgub, et Liis ja Risto siiski pääsesid napilt esimese saja hulka ja mina olin ainuke, kes sinna seltskonda ei mahtunud. Väga ebaõiglane, sest mul oli ju Ristoga sama aeg, aga see pole ju mingi saladus, et Eestis diskrimineeritakse nii vanuseliselt kui ka sooliselt. Et kogu minu sportlasekarjäär tõele vastab, siis siin kinnituseks Lauritsapäevajooksu ametlikud tulemused: http://marathon100.com/est/tulemused/tulemused?f%5Bdate%5D%5Bdaterange%5D=01.01.2015+-+23.08.2015&f%5Bdate%5D%5Bfrom_date%5D%5Btext%5D=2015-01-01&f%5Bdate%5D%5Bto_date%5D%5Btext%5D=2015-08-23&f%5Bsex%5D=0&f%5Bdistance%5D=5.2&per_page=75&sortBy=time_asc&page=2

Laupäev, 11. juuli 2015

Uued saavutused

Peaaegu  kuu on möödunud viimasest postitusest. Ma ei tunneta, et oleks toimunud erilisi arenguid minu sportlikus vormis, kuid kas peakski? Olen tasapisi toiminud nii, nagu minu fitlap.ee programm ette näeb - 60 minutit nädalas rabelemist, kuigi tegelikult rabelen rohkem, sest 2 korda nädalas ca 5 km jooksmiseks ja lonkimiseks kulub mul kokku  90 minutit, pluss 30 minutit jõuharjutusi, seega kokku 2 tundi nädalas. See on täiesti piisav, et olen saavutanud stabiilse kehakaalu ja ei võta enam alla, aga juurde ka ei tule midagi. Liitusin ka Endomondos loodud salajase grupiga "Challenge:
Pean möönma, et mõnedel jooksukordadel olen jäänud oma võimetele alla - ei ole suutnud joosta järjest 2 km, ilmselt on siin süü olnud vahepealsel kuumalainel ja teeäärsel maasikapeenral, mis on vähendanud minu huvi jooksmise vastu - jalad kohe iseenesest juhivad mind rajalt kõrvale, et maiustada metsaandidega. Üleüldse on selle sportimisega see hea asi juurde tulnud, et märkan 100 korda rohkem looduses toimuvaid protsesse. Millise mühinaga see kõik toimub! Alles olid puudel pungad, nüüd juba selline lopsakus, et annab metsast läbi murda! Kõige ilusam aeg oli, kui õitsesid tuhanded meelespead - see oli imeline vaatepilt, kui teeääred olid sinised. Ja veel imelisem on see, et kui mingid lilled on oma õitsemise lõpetanud, siis tulevad asemele kohe uued tegelased. Ja minu vana hea sõber rebane oskab iga kord oma junni minu jooksurajale sättida just nii, et ma pean jooksmist alustades rehkendama oma sammude pikkust nii nagu kaugushüppaja, et mitte astuda üle paku, st et mitte astuda junni sisse.
Midagi positiivset on veel jooksmise juures - lisaks ähkimisele on aega mõelda. Ühel päeval tulid sellised mõtted. Et miks vanasti ei kirjutatud ajalehtedes sellest, et on näiteks tore seeneaasta? Aga sellepärast, et siis olid palju tähtsamad uudised - viisaastaku plaani täitmised, partei kongressi direktiivid, edusammud kommunismi ülesehitamisel ja muud nõukogude propaganda viljastavad teavitused. Kui see kõik ajalehte topiti, siis ei jäänud ju enam ruumi avaldada nupukest kohalikult kirjasaatjalt, kes tõemeeli kirjeldas, millised enneolematult suured puravikud see aasta seenelisi on rõõmustanud. Mis ma tegelikult avastasin, on see, et me olime ikka meeletus infosulus nõuka ajal. Me ei teadnud midagi tolle aja superstaaride nagu Ada Lundver, Georg Ots, Artur Rinne, Alice Talvik jne eraelust. Ja nüüd saame söögi alla ja söögi peale lugeda Eesti kultuuri koorekihist, kes väisasid Õllesummerit. Jah, väärtushinnangud on kõvasti muutunud. Mul oli au kohtuda Ada Lundveriga umbes 23-24 aastat tagasi, ta oli imetlusväärne naine. Te teate ise ka ju seda tunnet - kohtud kellegagi, ja tunned nagu jumala puudutust. Adaga oli sama lugu. Ta tõmbas minu kabinetis suitsu, vaatas mind oma looritatud pilguga ja ma sain aru, et meelelahutaja elu ei ole meelakkumine. Ada oli filmistaar, kes oleks pidanud oma suurimad rollid tegema Hollywoodis, aga tema tegelik elu kulges Venemaa rongides ja närustes hotellides ning kultuurimajades konferansjeed etendades. Selle ajajärgu nahka läksid meie kõik tolleaegsed superstaarid. Õudsalt kahju... Aga noh, meil on nüüd uued kultuuritegelased, kes pole kunagi kuulanud Pärti ja nautinud Neeme Järvi või Tõnu Kaljuste dirigeerimist.

Laupäev, 13. juuni 2015

Uuemat minu uuest elust

Ilmatargad ennustasid, et just täna ongi selle suve kõige ilusam ja soojem päev, seega ei saanud seda lasta niisama raisku minna, vaid ärkasin koos kuke ja koiduga ning ruttasin metsajooksule. Mul on nüüd pulsikell (aitähh Risto!), mis peaks aitama mul märksa teadlikumalt treenida. Algebrat, trigonomeetriat, kõrgemat matemaatikat ja Googlit kasutades rehkendasin välja, et minu maksimaalne pulsisagedus võib olla 157 lööki minutis ja treenimiseks on sobiv vahemik 94-133. Tunnistan ausalt, et selliste numbrite juures on mul küll täitsa võimatu trenni teha. Kuna mul on väga madal vererõhk, siis arvan, et kui mu keskmine pulss jooksmise ajal on 145, siis on ok. Sest muidu ma ei saakski rohkem kui 100 meetrit korraga joosta. Igatahes võtan asja rahulikult, kõnnin ja jooksen vaheldumisi, keskmine kiirus tuleb 9,57 km/h, ja 4,86km läbimiseks kulutasin täna aega 48 minutit, 457 kcal ja kiireim kilomeeter oli 8,51 minutit. Professionaalse sportlase ajavad sellised tulemused muidugi muigama, aga mina ise olen rahul ja see on kõige tähtsam. Ja miks peaksingi nii hullult rabama? Metsas on praegu nii palju huvitavat, mida vaadata ja tähele panna. Näiteks kohtun pidevalt ühe rebasega, kellele meeldib oma junnikest teha just minu jooksurajale. Eelmine kord sain pikalt jänesega võidu joosta, sain 2. koha! Ja kui imeilusad lilled mind tervitavad - kõigepealt olid ülased, siis nurmenukud, kullerkupud, meelespead ja piibelehed. Lihtsalt imeline, kui ilus see Eestimaa loodus on!
Olen siin varem maininud, et liitusin ühe veebipõhise toitumis- ja liikumisprogrammiga. Kuna see on nii tõhus olnud, siis julgen selle nime ka välja öelda: fitlap.ee tuleb sisestada otsingumootorisse ja sealt edasi hakake juba ise tegutsema. Mis kõige toredam - neil on oma salajane FB toetusleht ja sealt saab lugeda imelisi edulugusid, kuidas väga lihtsalt - ainult süües - on võimalik oma kehakaalu mõistlikult langetada, ilma igasuguse nälgimiseta ja dieedipidamiseta. Lisaks veel 4 korda nädalas 15 minutit füüsilisi harjutusi. Ei pea minema hirmkallisse jõusaali või aeroobikatrenni, lihtsalt vaatad videot, kus treener teeb väga lihtsaid harjutusi ja teed jõudumööda kaasa. Mina alustasin algajate treeninguga ja olen nüüd umbes kuu aega kesktasemel harjutanud. Varsti võtan ette edasijõudnute harjutuskava. Sõbranna Janne küsis, kas mul on noor armuke. Vastan ausalt ja avameelselt - ei, mul ei ole ei noort ega vana armukest. Ma olen ise oma armuke. Mulle meeldib minu uus välimus, las mul olla pealegi nüüd natuke rohkem kortsusid, aga see eest ei ripu mu kõht enam üle püksirihma, trepist üles minnes ma enam ei hingelda ja öösel ei vähkere ma unetult küljelt küljele, vaid magan täiega, sest saan päeva jooksul piisavalt füüsilist koormust. Täna proovisin selga kleiti, mida olen ühe korra kandnud - oma 50-ndal sünnipäeval. Pärast juubelipidustusi see enam mulle kordagi selga pole mahtunud. Hea, et ma seda ära pole kinkinud - täna mahtus see mulle vabalt selga. Jehuuu! Kui mul vaid õnnestuks papa ka samale rajale meelitada - et ta loobuks ebatervislikust toidust ja teeks regulaarselt trenni (hm, ise vana sportlane) - siis oleks meil suur võimalus koos veel pikalt nautida helgeid vanaduspäevi. Töö selle nimel igatahes käib, pikapeale uuristab väike veetilk ka kõige kõvemasse kivisse augu.

Teisipäev, 19. mai 2015

Minu uus elu, vol 4

Muutumine ei ole üldse nii raske, kui ma alguses arvasin. Pole vaja muud teha, kui minna juuksurisse ja lasta oma juuksed ära värvida. Õigemini on need nüüd just seda värvi, nagu on minu loomulik juuksevärv. Vähemalt nad olid sellised ca 16 aastat tagasi. Loomulikult ei mäleta keegi, kui jube ma siis olin ja seepärast ei ole ma ka täna  ühtegi positiivset tagasisidet saanud. On julgemaid, kes ütlevad otse näkku, et see värv ei lähe kohe mitte, ja on vähem julgemad, nt minu allluvad, kes pilku kõrvale keerates kohmavad, et noh, vahelduseks käib kah. Aga ega ma ei ole mingi 2- eurone münt, et igaühele meeldima pean.
Tegelikult tahate te ju teada, millised on olnud minu sportlikud saavutused ja kas mulle on kõhu külge kasvanud 6-pack lihased pärast mitme nädala pikkust intensiivset treenimist. Või siis on minu õla-, käe- ja jalavarred omandanud ilusad kumerused, nagu näiteks sellel musklimehel siin:
Pean teid kurvastama - mingit muutust ei ole märgata. Lisaks sain teada valusa tõe, et nii vanadel inimestel enam lihased ei arene. Vähemalt väitis nii minu vanem õde, kui kurtsin talle, et lihaseid ei ole ikka näha. Täitsa nagu tühja oleks harjutanud! Kuigi muude tulemuste osas võin  kiidelda - suudan juba 8 minutit järjest joosta. See on ju lausa neljakordne tulemus võrreldes algusjärgus 2 minuti kaupa jooksmisega. Ja mõned kätekõverdused võin ka plusspoolele kanda. Nii et küll see sportlik vorm tuleb. Mis siis, et ilma nähtavate muskliteta.
Oluliselt olen muutnud ka oma toidusedelit. Teeme nüüd papaga kumbki omaette süüa. Papa on traditsioonilise eesti mehe toidusedeli austaja, tema lemmikud on saepurusardellid, segase koostisega erinevad supid, millele annavad maitse rasvas praetud singikuubikud, igasugused panniroad, millest on võimalik tuvastada hapukurki, kartulit, mingit sealiha ja tomatipastat ning mida ta ise asuuks nimetab. Kohustuslik lisand igale roale on muidugi sügavkülmast võetud männiseened ja rohelised aedoad, mis minu arust toidu maitseomadusi sugugi ei paranda. Ja muidugi praetud räimed, nende vastu ei saa isegi mina. Minu ninaesine on muutunud palju lahjemaks ja ärasöödud kogused väiksemaks. Ja mis peamine - söön regulaarselt, ei tee enam nii, et töö juures päev otsa nälgin ja siis koju jõudes olen nõus sööma igasugust papa keedust, peaasi et kõhu kähku täis saaks. Papa muidugi põhimõtteliselt minu toitu ei tarvita ja ega ma peale kah ei käi, hea, kui endalegi jätkub.
Ühel reede õhtul, mis tavapäraselt on minu jooksutrenniõhtu,  tulid meile külla Janne ja Tibu, loomulikult ei sobinud külalisi omapead jätta ja ise metsa putku panna. Selle asemel valmistasin kõigile tervislikke kanawrappe (mis kellelgi ei maitsenud vastupidiselt papa tehtud kartuli- ja seenesalatile, mis läksid nagu soojad saiad) ja jõime vahuveini. Nii kulus mingi tunnike või paar, kui Jannele äkki hiilgav idee pähe kargas - minna värske õhu kätte jalutama. Ilm oli ju suurepärane - päike polnud veel loojunud ja linnud häälitsesid  täiel rinnal. Ei lasknud seda endale 2 korda öelda, panin kähku dressid selga ja pistsin punuma. Teised lonkisid mulle tasahilju järgi. Seda pean küll ütlema, et ega see kerges shvipsis jooksmine päris õige tegu ei olnud. Jooksin ja häbenesin omaette. Aga ainult alguses, sest mida rohkem ma jooksin, seda paremaks läks, eks ole ju loetud kuulsate Nõukogude Eesti sportlaste elulugusid, kus nad tunnistavad, et on ka purjuspäi või pohmellis peaga trenni teinud, ja tulemused on pärast päris head olnud. Või siis mitte nii head. Kõigil meil on omad nõrkused, mis neist ikka varjata ja häbeneda. Igatahes sain ma oma treeningu kirja ja sportlik vorm sai veelgi parem. Jooksmisega on veel see hea asi, et kui juba silme eest päris mustaks kisub, siis ilmuvad nagu imeväel minu kujutlusse kaks populaarset teletähte  lapsepõlvest - Tipp ja Täpp:
Ja nad laulavad mulle otse kõrvade sisse: "Üks-kaks, üks-kaks, tee jääb ikka lühemaks!" Just sellise reipa laulukese saatel kulgesid Tipp ja Täpp alati punktist A punkti B, tavaliselt asus punktis B kommipood. Olen neid sõnu korranud oma treeningute ajal vist tuhandeid kordi, endal silme ees terendamas järgmine kasepuu või elektripost, milleni pean suutma joosta. Jah, sihukesed helged lapsepõlvemälestused teevad sportimise märksa talutavamaks.
Järgmine postitus minu eduloost tuleb kindlasti, kuid vaevalt, et sama pealkirja all. Minu uus elu ei ole enam nii uus, et sellega kiidelda. Pigem tuleb fakti konstateerida, et pigem on tegu õige elustiiliga. Seda soovitan kõigile, kes ei taha, et neid kimbutaksid elustiilihaigused nagu südame- ja veresoonkonnahaigused, kõrgvererõhutõbi, kolesterool, II tüübi diabeet, alkoholism,  narkomaania ja laiskus.    
P.S. Tõestuseks, et ma ikka päriselt ka trenni teen,  lisan siia Janne tehtud pildi reedeõhtusest jooksust:
Kes on Monet' loominguga tuttav, siis see märkab, et värvide mäng on üllatavalt sarnane!


Kolmapäev, 29. aprill 2015

Minu Suomenlinna

Pingutasime eelmise aasta SEB sügismaratonil ennast kõndimisega hingetuks, et saada priipääsmed Tallinki kruiisidele Stockholmi ja Helsingisse. Stocki planeerisime minna jaanuari alguses, sest just siis on seal suured READ, meil olid isegi reisikohvrid pakitud, kui tuli tormihoiatus - just 9. jaanuaril tabab Läänemerd ja eriti Rootsi lõunarannikut selle sajandi suurim taifuun. Loomulikult loobusime üksmeelselt ja vabatahtlikult laevareisist mässaval mere, mis oli muidugi viga, sest taifuun osutus tormiks veeklaasis. Aga polnud hullu midagi, meil oli olemas plaan B ja see nägi ette ühepäevast meeleolukat kruiisi Soome pealinna Helsingisse, täpsemalt Helsingi lähedal asuvale saarele nimega Suomenlinna, kus asub UNESCO maailmapärandisse kuuluv merekindlus, mille kohta saad täpsemat teavet ise uurida siit: http://www.suomenlinna.fi/
Sõjalise objekti valisid meile välja muidugi meie seltskonna ajaloohuvilised mehed, kelle mahitusel oleme viimase 3 aasta jooksul külastanud kõiki lähiriikide sõjaajalooga seonduvaid mälestisi, nagu Vaasa sõjalaeva, ABBA muuseumi ja midagi veel. Kõigil oli veel värskelt meeles meie eelmise aasta ekslemised Stockis Tarmo juhendava käe all, siis seekord me orienteerumist enam meestele ei usaldanud. Kuna mul elab lähisugulane Helsingi lähedal, palusin tal saata vajalikud instruktsioonid, kuidas kõige otsemat teed Tallinki sadamast Suomenlinna saab. Seekordne grupijuht Janne võttis asja tõsiselt ja printis kogu vajaliku info, kaasaarvatud isegi pardakaardid (mida keegi ei tahtnud näha, kui laeva peale siirdusime) eelnevalt välja ja nii tundsime ennast palju kindlamalt. Ega midagi keerulist ei olnud - sadama eest tuli võtta automaadist kertalippu (millega saab ühe tunni jooksul sõita nii trammi, trolli, bussi, rongi kui ka laevaga, ja meil oli just nii rihitud, et jõuame ilusti selle 1 tunniga oma sihtmärgini ja uut piletit ei pea ostma laevale), istuda trammi peale ja sõita peatuseni Kauppantori (no kes ei teaks Kauppantori - see asub Helsingi teise sadamas, seal, kuhu Tallinki laevad ei randu, ja mis on üks äge turg, kus kaubeldakse samade asjadega nagu meilgi igalpool käsitöö- ja talulaatadel, siiakala filee oli igatahes 30 eurot kg, mis on 2 x kallim, kui meil). Trammides on elektroonilised tablood, kust saad kenasti vaadata järgmise peatuse nime. Olime mingi pool tundi juba sõitnud, aga Kauppantori peatust ei tulnud ega tulnud. Sattusime ärevusse ja küsisime kohalike käest, et kas see tramm ikka sõidab sinna ja sinna. Kohalikud olid täiesti veendunud, et selle trammiga me küll Suomenlinna laeva peale ei saa. Pidime kähku tegema - laeva väljumiseni oli jäänud loetud minutid. Hüppasime teise trammi peale ja kui olime paar peatust sõitnud, küsisime uuesti, et kas oleme ikka õigel kursil. Seekord meil vedas, tramm oli õige. Aga aega jäi aina vähemaks. Terve trammitäis rahvast elas kaasa meie närvitsemisele - kas jõuame-ei jõua laeva peale. Lõpuks kui maha läksime, lehvitasid kõik meile sõbralikult ja soovisid  hyvää matkaa.
Jooksime mis me jooksime, aga laeva pealt jäime väga napilt maha, nägime ainult veel laeva ahtrit. Laev ise oli selline:
Mis tähendas seda, et  järgmine laev läks alles tunni aja pärast ja pidime uued piletid lunastama, mis ei olnud odav lõbu.
Aga õnneks aeg läks kiiresti ja jõudsime oma sihtkohta. Meie seltskond oli selline:
Selgus, et saare peal on kõva tuul ja ilmgi oli na vilu, olin ennast riidesse pannud üsna suviselt, õnneks oli Vellol tagavara kampsun kaasas ja nii sain ennast pikapeale jälle soojaks, kuid ainult kampsunist jäi väheks, õnneks oli meil kaasas ka sisemust soojendavaid jooke. Meie kogemus ütleb, et kui lähed põhjamaadesse, siis lihtsalt peab külmarohi käeulatuses olema. Ja siiamaani ei ole me kunagi alt läinud, kõik rohi on alati asja ette läinud.
Suomenlinna on sama populaarne koht nagu ABBA muuseum - rahvast oli väga palju ja neid toodi iga tunniga aina rohkem juurde. Oli ka mida vaadata - kahurid olid suuremad kui Vello:
Ja allveelaev oli nii suur, et ei mahtunud tervena pildi peale, pool laeva oli selline:
Kui Suomenlinna kõik kindlused, salakäigud, koopad ja  kahurid olid läbiuuritud, sõitsime tagasi pealinna, kust me oma sadamasse liikusime juba jala - ei saa usaldada võõra linna tramme, kes teab, kuhu oleksime jälle sõitnud. Kui palju me samme kokku seepäev astusime, jäi küsitavaks. Minul oli vöö peal mehhaaniline sammulugeja ja see näitas lõpptulemuseks 12 000 sammu. Mailil oli natuke peenem vidin - mobiiliäpp, mis loeb su samme, mõõdab läbitud kilomeetreid, näitab kulutatud kilokaloreid ja elatud eluaastaid, rinnaümbermõõdu kohta ma ei tea, seda Maili meile ei näidanud. Ühesõnaga - Maili vidin fikseeris, et tema sammude saagiks oli koguni 20 000 ja kilomeetreid mingi 13 tükki. Ometi me käisime enamvähem mööda üht ja sama trajektoori. Ma ei oska muud arvata, kui et kui mina teen ühe sammu, siis Maili teeb 1,6 sammu. Mis võib olla tõsi, sest ma olen Mailist peajagu pikem. Aga isegi mina ei käi meetripikkuste sammudega, seega kilomeetrite osas jäime lahkarvamusele.
Ühepäevane kruiis on täiesti piisav, et korralikult lõõgastuda ja ennast võõras linnas ära väsitada. Muidu oleks see laupäev niisama raisku läinud - oleksin puid ladunud, maja koristanud, süüa teinud, pesu pesnud ja peenraid rohinud - milline mõttetu tegevus! Tagasisõit kulges rahulikus tempos, peab aga mainima, et laevas oli üllatuslikult palju rahvast. Ja kõik ei olnud eestlased, oli palju muid turiste. Järelikult on Tallinn jätkuvalt populaarne sihtkoht ja kütuseaktsiisi ning turismisektori käibemaksu  tõstmine ei peleta siit kedagi eemale. Welcome to Estonia!

Pühapäev, 26. aprill 2015

Minu uus elu, vol 3

Blogi pidamise juures on üks hea asi see, et kui seda juhtuvad lugema targemad inimesed, nagu näiteks Art ja Risto, siis ei ole nad kadedad tasuta nõu jagama. Sain teada, et oluline pole mitte joostud sammude arv, vaid hoopis vastupidavus ehk siis see, kas suudan teatud ajaühiku jooksul füüsiliselt aktiivsena toimetada. Risto arvas isegi, et usina treenimise korral võiksin juba augustis Komeeti minna. Mida kõike ei suudeta ridade vahelt välja lugeda...
Niisiis, viskasin sammulugeja nurka, liitusin ühe veebipõhise treening- ja toitumisprogrammiga ja alustasin treeninguid täiesti uuel meetodil. Nädala programm näeb välja selline: esmaspäeval 15 minutit harjutused lihastele, teisipäeval 15 minutit jooksmist kohapeal, kordamööda väga intensiivselt ja poolintensiivselt, kolmapäev on puhkepäev, neljapäeval lihastreening (sama mis esmaspäeval), reedel jooksutreening nagu teisipäeval ja laupäev-pühapäev on treeninguvabad. Niimoodi mõned nädalad harjutades peaksin juba saavutama sellise vormi, et võin edasi liikuda kesktaseme harjutustele. Igatahes pärast esimest lihastreeningut tundsin juba poole tunni aja pärast, et mul siiski on lihased olemas, sest mis need muud asjad said nii kohutavalt valutada, et igasugune liikumine ajas mind vanainimese kombel puhkima, ähkima ja ohkima. Tselluliit ja rasv ju ei valuta? Igatahes Denise Austini tempokas aeroobika, millega olin oma hommikuid siiamaani sisustanud, tundus pärast esimest lihastreeningut kukepeana.
Kõige hullem oli järgmisel päeval töö juures - kui istusin laua taha, siis oli okei, aga püstitõusmisega oli tükk tegu. Kõige raskem oli treppe väisata. Kui veel kuidagimoodi trepist üles komberdasin, siis allatulek oli väga vaevanõudev ja valulik protsess. Liikusin umbes selliselt:
Midagi nii hullu ei mäleta juba ammusest ajast, isegi mõneaastatagused mäesuusatamise tagajärjed polnud nii jubedad. Aga kes on öelnud, et hea tervis ja sportlik vorm kergelt tulevad, kui oled aastaid seanahka vedanud. Nüüd lihtsalt tuleb lõivu maksta.
Kartsin, et järgmisel päeval pärast lihastega pingutamist ma  jooksutrenni ei suuda teha, aga võta näpust - 15 minti jooksmist ei võtnud isegi hingeldama. Lihasvalu jäi küll alles, aga see õnneks ei avaldunud jooksmise ajal. Ja pärast jooksmist oli täielikuks lõõgastumiseks TV3 otsustanud näidata jällegi minu armsat seriaali Südameasi, nii et mõneks ajaks oli kogu valu nagu peoga pühitud.
Kolmapäev oli puhkepäev ja ausalt öeldes ma poleks vist suutnud eriti harjutusi teha ka, sest lihasvalu polnud sugugi järele andnud, tundus, et  hoopis hullemaks on läinud. Neljapäevased harjutused vahetasin reedese jooksmise vastu ja tuleb tõele au anda, reedel lihaseid pumbates hakkas valu tasapisi järgi andma. Laupäevaks oli planeeritud jalgsimatk Suomenlinnas ja Helsingis, nii et 12000 sammu tulid välja ilma igasuguse pingutuseta ja tänahommikuks olen oma hirmsad valud unustanud.
Kokkuvõtteks - iga algus on raske, isegi valus, aga võtmesõna on kohanemine. Võid kohaneda teleka, diivani ja ajuvabadusega, aga võid kohaneda ka füüsilise  pingutusega. Ja füüsiline pingutus aitab kaasa ka vaimule - jooksmise ajal tuleb igasuguseid häid mõtteid pähe, vastupidiselt levinud arvamusele, et kui Jumal inimestele mõistust jagas, olid sportlased parajasti trennis. Järgmist postitust sportlikest edusammudest peate nüüd väheke kauem ootama, sest liiga sageli oma pingutamistest raporteerides jääb teil ja ka minul endal minu suur areng, juhul, kui see peaks siiski toimuma, äkitselt  märkamata.

Pühapäev, 19. aprill 2015

Minu uus elu, vol 2

Parafraseerides tuntud vanasõna - enne mõtle ja siis postita! Mina ei mõelnud, vaid panin kogu ilmarahvale lugemiseks üles suurejoonelise lubaduse muuta oma elu ja hakata tubliks jooksjaks. Veelgi enam - hakata lausa maratoonariks. Nüüd oma lubadusest taganeda on päris võimatu. Mis on alustatud, see tuleb lõpuni viia. Lubasin, et tänaseks peab mu jookstud sammude arv ulatuma 2000-ni. Selle plaani sain tegelikult täis juba eilseks, tänaseks saagiks jäi kõigest 1300 jooksusammu.
Algus oli väga innustav - iga päevaga tundsin, et suudan aina rohkem sibada. Minu sibamine tähendab kerget sörkimist. Neljapäeval sattusin lugema ühe jooksuharrastaja blogi ja sain aru, et mu treeningu metoodika on täitsa vale. Tolles blogis oli kirjas, et jooksma peab üle päeva, ja üle päeva tuleb teha jõuharjutusi. Kohe sain motivatsiooni reede hommikul mitte jooksma minna, sest vahepeal peab ju taastuma ka. Eilne päev see eest kujunes väga rängaks - hommikul 2000 sammu sörkimist, siis paar tundi puude ladumist - see läks jõutreeningu ette, ja õhtul tund aega saunas higistamist ja vihtlemist. Kõige selle tagajärg oli see, et täna hommikul ei suutnud teha rohkem kui need hädised 1300 jooksusammu ja sedagi hambad ristis. Järelikult olen üle treeninud ja pean natuke vist tempot maha võtma. Probleemiks on mulle ka jooksu tehnika. Ilmselgelt ma seda ei valda, sest kuskilt lugesin (http://www.tlu.ee/opmat/tp/harrastused_treening/varustus_ja_jooksutehnika.html ), et Tuleb jälgida õiget kehaasendit, jalgade ja käte tööd. Jalgade töö vahetub jooksul pidevalt, kui äratõuge on lõppenud ja algab lennufaas, muutub äsjane tõukejalg hoojalaks ja vastupidi - mahaasetatud hoojalg muutub tõukejalaks. Jalg peaks tervisesportlasel maanduma enamasti nö. täistallale, kogu raskus peaks olema jaotatud võrdselt kõigile varvastele, mitte üksi suurele varbale. Maapinda puudutab esmalt pöia eesmine osa, seejärel laskutakse kogu tallale. Jne jne. Seda on minusugusel amatööril jooksmise ajal väga raske meeles pidada, mul on tunne, et ma ise jooksen nagu karu, jalad teevad põnta põnta ja mingist lennufaasist pole juttugi. Raskelt, väga raskelt tuleb see kõik. Aga pole hullu, harjutamine teeb meistriks ja küllap toimub ka minuga pikapeale sama imeline muutus nagu Eveliniga, kes ka alustas oma presidendiproua karjääri kohmaka karuna:
 ja on seda nüüd lõpetamas totaalselt muutununa:
 
Seega on mul veel pikk tee ees ja loota, et muutus tuleb paari kuuga, on utoopiline. Tegelikult peaksin endast ka laskma paar ülesvõtet teha, et oleks hiljem võrdlusmaterjali. Kust ma muidu aru saan, et minu pingutused vilja kannavad?
Lubadus järgmiseks pühapäevaks - 2500 jooksusammu.

Esmaspäev, 13. aprill 2015

Minu uus elu

13. aprill 2015
Aitab! Juba mitu aastat ei ole minu elus mitte midagi toimunud. Sest mul on kõik olemas - 6 aastat tagasi juba üsna eakana kättevõideldud magistrikraad, 4 aasta tagune ESF-i poolt rahastatud vanemaealiste tööhõive projektiga maadlemise kogemus ja 2 a ja 3 kuu vanune lapselaps. Tunnen, kuidas hakkan vaikselt ära vajuma. Mitte midagi uut ei juhtu enam. Isegi viimased riigikogu valimised ei muutnud ei minu ega ka kellegi teise elus mõhkugi. Sellised stagnatsioonihõngulised mõtted ei valmista mulle sugugi rõõmu. Seepärast otsustasin, et kui elu minu ümber ei muutu, siis hakkan parem iseennast muutma.
Nagu ikka, on alati uuenduste elluviimiseks parim aeg uue aasta algus. Sest siis tavaliselt on kehakaal kahekordistunud ja motivatsioon uut elu alustada kordades suurem kui näiteks kõledal kaamose ajal. Parimaks eneseületuse proovikiviks on tavaliselt just kõige ebameeldivamate asjadega tegelema hakkamine. Kuna ma ei ole väga sportlik inimene, siis näiteks hommikuti veerand tundi varem ärkamine ja aktiivne rasvapõletamine on minu jaoks enneolematult vastik tegevus. Juba õhtul voodisse  heites sisendan endale, et ma pean seda tegema, et see on väga vahva ja see meeldib mulle. Kuigi tegelikult kuskil kuklas vaidleb keegi mulle väga ägedalt vastu ja püüab mulle tõestada, kui mõnus on hommikul kauem pikutada ja miks peaksin ennast mingi karglemisega hingetuks ja higiseks ajama. Vähemalt 2 korda nädalas jääb see kuklas taguja võidumeheks, aga ülejäänud korrad olen suutnud oma tahtejõu riismed kokku koguda ja tõepoolest olen tänaseks juba järjest ligi 3 kuud ja 10 päeva  andunult Denise Austini video Cardio Fat Blast Workout ( https://www.youtube.com/watch?v=LEqja3bPU4Q ) järgi oma rasvu väristanud. Papa on sellest päris närvis juba, sest mõned harjutused nõuavad ka hüplemist ja väidetavalt pidi maja minu kargamise peale ohtlikult värisema. Papa väidab ka seda, et kui näiteks hommikul on päike pilve taga peidus, siis see tuleneb kõik sellest, et päike lihtsalt ei suuda nii koledat vaatepilti, nagu ma oma võimlemisega pakun,  taluda.
Kuid mida päev edasi, seda kergemaks on mul läinud. Esiteks olen juba peaaegu kolm kilo (+-1 kg) alla võtnud, teiseks jõuan juba kõiki harjutusi Denise tempos järgi teha ja ma peaaegu enam ei hingelda. Kolmandaks avastasin, et mulle on tekkinud vöökoht. Eks see oli varem ka olemas, aga oli peidus mingi kummalise "päästerõnga" all, mis ajapikku minu keskkoha ümber kasvanud oli. Nüüd seda enam pole ja ma tahan kõigile minuvanustele daamidele öelda, et ärge uskuge seda juttu, et päästerõngas tuleb aastatega, see on paratamatus ja sellega tuleb leppida. See on puhas demagoogia, mille on välja mõelnud just minusugused laiskvorstid. Neljandaks, ja mis on tegelikult väga oluline faktor - minu riided ei pigista mind enam. Mis tähendab, et saan oma vanu riideid edasi kanda. Mis  ei tähenda seda, et mulle uued riided ei meeldi, ja veel kuidas meeldivad! Aga nagu ma ka varem väljendanud olen, vihkan ma igasugust shoppamist, isegi rohkem kui rasvade põletamist.
Kuid nüüd kõige tähtsamast! Kolm päeva tagasi püstitasin enda jaoks ilmvõimatuna  näiva eesmärgi - juba sellel aastal osaleda mingil maratonil. Kui mitte suurte inimeste omal, siis kasvõi mingil tillumaratonil. Jooksmisega alustasin laupäeva hommikul. Jätsin tubased harjutused kus seda ja teist, panin tossud jalga, sammulugeja vööle ja hakkasin jooksma. Vaevalt, et minust nii tubli jooksja tuleb, nagu Forrest Gump omal ajal, aga 1000 sammu joosta esimese korraga oli minu jaoks ülisuur pingutus.
Vahepeal puhkasin ka. Tegin endaga diili, et iga päevaga lisan jooksusamme nii 200-300 tk juurde. Ega siis tark ei torma! Ikka tasa ja targu. Asi ei tohi minna vastikuks. Mäletan, kui piinarikkad olid kooli ajal need maratoni päevad, kus tuli terve kooliga minna Glehni lossi parki ja vastavalt vanusele joosta kas 300 või 500 meetrit. Oma jooksus olin alati viimane, ja mis seal salata, juhtisin tagumiste lõpetajate edetabelit ka kogu kooli arvestuses. Ma ei tea miks, aga olin kooliajal üsna kehvake oma sportlike saavutuste osas. Võibolla oli mul vilets tervis, sest mäletan, et kaeblesin järjepidevalt kõhuvalu üle ja ema jooksis minuga mööda arste ja polikliinikuid. Kõhuvalust sain lõpuks lahti pärast seda, kui üks nutikas arstitädi taipas mind sondi neelama saata. See rõve kummivooliku neelamine on mul siiamaani meeles ja kõht üldiselt pole pärast seda enam valutanud. Teine häda oli mul südamega, tundsin pidevalt pisteid südames, ka seda tõbe sai korduvalt arstide juures kontrollitud, kuid iga kord laiutasid arstid ainult käsi ja panid mulle lõpuks diagnoosi - liiga kiiresti kasvav laps, kelle süda ei jõua lihtsalt kasvule järgi. Niimoodi tõbede käes aastaid vaevelnuna läks ilmselt kaduma minu kaasasündinud spordianne, mis hiljem enam ei avaldunudki täiel määral. Kuskil trennis ma ei käinud, kui mängisime kulli või rahvastepalli, siis olin alati esimene, kes kinni püüti või palliga vastu pead sai ja platsilt eemaldati. Ja kui moodustati mingeid võistkondi, ükstapuha kas luuremänguks või Ali-Babaa jaoks, siis mina jäin tavaliselt üle, sest kaptenid teadsid, et olen nõrgim lüli meeskonnas.
Niisiis - laupäeval 1000 sammu jooksmist koos puhkustega, eile 1300 koos puhkustega (tegelikult kogunes samme pea 2000, sest käisin postkastist, mis on meie elamisest umbes 700 meetri kaugusel, lehti ära toomas) ja täna hommikul 1000 sammu juba peaaegu ilma puhkusteta. Nii see läheb. 1000 sammu tuleb kokku, kui jooksen 4 korda ümber oma maja. Homme hommikul üritan siis juba 5 ringi lipata. Ja te ei kujuta ette, kui ilus päikesetõus ja lindude laul mind saadavad kogu jooksu vältel. Lisaks veel tuhandete hanede kisa, kes mind nähes ehmunult  tiibu lehvitavad ja hädakisa tehes põllult põgenevad. See kõik on nii imeline ja innustav. Järgmiseks esmaspäevaks pean suutma joosta juba vähemalt 2000 sammu ilma puhkepausideta. Ja kui ma seda suudan, siis annan sellest ka oma blogis märku. Kirjutangi ainult sellepärast, et kuskil koolitusel õpetati, et kui tahad midagi elus saavutada, siis pane oma eesmärk paberile kirja, et see sul kogu aeg silma ees oleks. Seniks hoidke mulle pöialt ja innustage takka, et ma mingil juhul oma eesmärgist ei taganeks. Nii et kui oled viitsinud tänase jutu läbi lugeda, siis - kõik toetusavaldused FB lehel on teretulnud!

Reede, 6. märts 2015

Seekord mitte sõnagi poliitikast

Kuna sain viimase postituse eest kaks kirjalikku noomitust oma alalistelt lugejatelt, keda ei huvita mitte minu syvaanalyys Eesti poliitmaastikul toimuvast, vaid hoopiski minu seiklused Hurghadas, siis ei saa ma oma fänne alt vedada. Niigi avastasin, et blogi loetavus vähenes katastroofiliselt pärast viimast postitust.Poliitikast on kõigil siiber!
Millest alustada? Kui millestki eriti rääkida ei ole, siis on asendamatuks teemaks ilm. Puhkuse esimeses pooles kimbutas meid tugev tuul ja vahelduv pilvisus, mis alles eile asendus sooja briisiga ja selge taevaga. Seega nurisemiseks põhjust pole, vähemalt ei ole papa jõudnud transformeeruda keedetud peedi taoliseks olendiks. Kuigi mine sa tea, tänane terve päev kõrvetava päikese all on veel ees ja kõike võib  juhtuda.
Ühel päeval pikutasime basseini ääres. Seal käib aktiivsem seltsielu, muusika möirgab ja animaatorid kutsuvad üles tegudele. Üks kaunis noormees suutis kümmekond daami meelitada vesiaeroobikale. Oleksin isegi nendega liitunud, aga mind tegi valvsaks asjaolu, et daamid sunniti aeroobikat tegema lastebasseinis, kus vesi oli nii tibake üle põlve. No mis vesivõimlemisest me siin räägime? Midagi oli valesti, nii mulle tundus. Ja tunne ei petnud mind, kui pärast mõningaid venitusharjutusi sundis noormees daame niipalju ennast ettepoole painutama, et nad oma rindadega vett ulataksid puudutama. Noh, mis seal salata, noormees nautis täiega vaatepilti, mis nüüd avanes! Vähegi suurema rinnapartii omanikel vupsasid rinnad bikiinidest välja. Oh neid kilkeid, mis kostusid nii basseini poolt kui ka pealtvaatajate poolt. Hiljem suutis noormees veel muidki siivutuid harjutusi daamidega teha ja näis, et daamid olid päris õhinas. Vähemalt ei olnud kellelgi igav.
Mere ääres on aga palju rahulikum, siin ümbritsevad meid eestlastest sõpruskonnad ja eestlane teadagi on tagasihoidliku loomuga, v.a. juhul, kui ta saab piiramatult alkoholi tarbida. Aga midagi hullu pole juhtunud ja ainult kaks Kalevipoega on veidi valjema jutuga silma paistnud, nii oleme päris kursis nende eluga Soomes.
ühel päeval lasin ennast Spaa myygimehel pehmeks rääkida ja võtsin vastu pakkumise 100 minutiga saada 100 korda ilusamaks. Seda trikki ma tahtsin tõesti näha, aga pean teie rahustuseks kohe ytlema, et olen samasugune nagu varemgi, ainult veidi vaesem. Aga seda ma pean kyll ytlema, et see kena egiptlanna, kes minu eest spaas hoolitses - kooris mult naha maha, masseeris mind pealaest varbaotsteni, aurutas mind aurusaunas, kypsetas mind kuumal lavatsil, nii et ma tundsin, kuidas hommikune pooltoores omlett mu kõhus korralikult ära hyybis, ja kõige lõpuks mind mingi kliistritaolise möksiga kokku määris - jah, see tydruk oli nii armas, ta hoidis mul igakord käest kinni, kui mind järjekordsele protseduurile talutas, ja oli nii lahke ja sõbralik et sellist teenindust tahaks Eesti spaades ka kohata. Meil on veel selles osas arenguruumi.
Eile õhtul väisasime lähedalasuvaid ostukeskusi. Oh neid miljoneid kassikujusid, pyramiidikesi ja T-särke, mis kannatamatult oma uut peremeest ootavad! Ka meie ei tahtnud nende omanikeks hakata. Hotelli ees on hiigelsuur promenaad ja siin ootavad ka mõned kurvad kaamelid, et keegi nende selga roniks ja nad saaksid mõned minutid ringi patseerida ja oma peremehele raha teenida. Vaatasin lähedalt pealt, kuidas see kaamli selga ronimine käib. Kaamel on madalas asendis, st ta on oma koivad kerinud kõhu alla. Samal ajal kui turist hakkab tema turjale ronima, torkab peremees oma sõrmed vaese looma ninasõõrmetesse, mis on ilmselt väga valus ja sunnib kaamlit olema vagusi. Kui nyyd turist kindlalt kahe kyyru vahele on ennast istutanud, siis laseb peremees kaamli yhe esijala mingi kavala nipiga köidikust lahti (vaese looma yks esimene jalg on kuidagimoodi kere kylge kinni seotud) ja võtab oma sõrmed Kaamli ninast välja, mis on talle märguandeks, et nyyd lôpuks võib ta pysti tõusta ja turisti sõidutada. Kõik see loomapiinamine toimub nii märkamatult, et turist ei saa ise arugi, millist kannatust ta vaesele kaamlile põhjustab. Jah, peab neil loomadel ikka eesli kannatus olema...
Seekord oleme jõudnud selles osas papaga konsensusele, et Egiptusesse me enam ei tule, v.a. juhul, kui Risto peaks meid endale Kairosse kylla kutsuma. Aga jah, talviseks puhkuseks on vist siiski mõttekam lennata kaugemale ja pikemaks ajaks. Mitte et meile siin ei meeldiks, aga kolmest korrast on piisav, et ära tydineda. Õnneks ongi täna viimane päev ja öösel alustame tagasilendu. Ning ma ei jõua ennast ära kiruda, et ma unustasin Innu käest laenata lennupatja. Kuidas ma kyll tänase öö ilma padjata yle elan? See selgub juba homme, aga siis on juba hoopis teised jutud. Elame veel!

Kolmapäev, 4. märts 2015

Valimiste õppetunnid

Kuna siin on nii aeglane internett, siis lähevad mul tähtsad asjad enne meelest ära, kui ma need yles jõuan kirjutada. Ja tabletiga on väga tyytu blogi pidada. Mõned mõtted siiski onpähe tulnud, mida tahaks jagada.
Muidugi olime oma reisi nii planeerinud, et oleksime saanud kylla minna ka oma Ristole, kelle praegune töökoht asub Kairos. Aga ta oskas oma asjad nii sättida, et viibib praegu haavatuna hoopiski kodumaal ja lähimad sugulased nagu õde ja vennapoeg koos oma emme ja issiga peavad teda nyyd põetama. Ja haige inimene on ju ikka kapriisne ja vajab poputamist. Midagi hullu temaga ei juhtunud, liigsete selfide tegemisega olid tema vasakus õlas kõõlused ja kondid katki läinud, mis nyyd tänu osavatele ortopeedidele kruvide ja poltidega kõvasti kinni keerati. Nii lihtne on tänapäeval inimesi ravida, pole muud vaja kui kruvikeerajat ja mutrivõtit. Niipalju siis tervise teemast. Tehke vähem selfisid ja rohkem sporti, siis pýsite terved!
Dellfist pealkirju lugedes olen aru saanud, et sotsid ja irl-ikad on valimistel jäänud peksupoisteks. Pole ka ime, ma ei tea, kes sotside tagatoas nõu annab, aga kui seal oleksin mina olnud, oleks tulemus kindlasti parem olnud. Sotside viga oli selles, et nad ei rakendanud populaarseid teletähti oma valimisvankri ette. Ainult Raim alias Indrek Saar virvendas korraks Õnne 13-s. Ja tulemus - Raim sai sisse! Aga miksei kasutatud ära Alma potentsiaali, kes on hetkel kõige kuumem teleseriaali täht. Voi siis Allan ja tema poeg Jaanus - kõigi Kalevipoegade hääled oleks olnud garanteeritud. No ja vana talupidaja Riks - just praegu, kui Eesti põllumehel ei olekõige kergemad ajad, oleksid tuhanded väiketalunikud andnud oma hääle karismaatilise Hannes Kaljujärve eest. Ainuke tuntum telenägu, keda sotsid oma ridadesse kutsusid, oli Mihkel Raud, aga mida suudab yks Mihkel teiste tuntud kultuuritegelaste vastu teha. Mitte tuhkagi. Ja kyllap hirmutas sotside potentsiaalseid valijaid ka Sven Mikseri ajutine peataolek. Sest mis sõnumi valijad said? Kaotad korra pea, võib seda sinuga ka edaspidi juhtuda. Ja kardan, et pead juba mõne kruviga tagasi keha kylge ei kinnita.
Ja miks siis Isamaalased feilisid? Loomulikult aitas nendekaotusele kõige rohkem kaasa homofoobia all kannatav isand Nool, kes oma kurjade väljaytlemistega kooseluseaduse teemal peletas viimasedki ajudega inimesed irl-ist eemale.
Nii palju siis meie puhkuse veetmisest siin pyramiidide maal!


Esmaspäev, 2. märts 2015

Kõik on uus märtsikuus

Oleks võinud olla, aga nagu ma ennustasin, sõltumata valimistulemustest jätkub elu Eestis oma vana rada ja mitte midagi muutu, ei paremaks, ei kehvemaks. Ja kui midagi ei muutu, siis on tegu seisakuga. Midagi sarnast toimus ka eelmise sajandi 80ndate keskpaigast alates, kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Ajalugu kordub. Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada, ikka sellest, et pärast 3 tunnist hilinemist tõusis meie lennuk taevasse ja tõi kogu seltskonna turvaliselt Hurghadasse. Jumal oli meie vastu armuline ja nii saime järjekordselt laiutada varuväljapääsu juures. Muidugi kaasneb sellega ka lisavastutus,sest kui miskit peaks juhtuma, pean just mina see olema, kes avab varuukse ja viskab selle suure hooga lennukist välja. Loomulikult on seda pinget kogu reisi jooksul raske taluda, aga lisaruum jalgadele korvab muud üleelamised.Kui rääkida hotellist, siis on meid, eestlasi siin kokku 40 hinge - terve bussitäis. Täitsa uskumatu, et vene keele asemel kõlab igal pool eesti keel. Elame Sindbad beach club resordis, hotell on otse mere ääres, astu toast kohe randa. Kuigi hotelli see osa, kus meie elame, ja ka tuba ise meenutab mulle kunagist tipi ühikat, leppisime papaga kokku, et vähem virisemist ja rohkem nautimist. Nii et ei virise selle üle, et tuul on vahel väga tugev, et pakutav söök on yksluine ja jook on nibin nabin joodav - ymberringi on teenindav personal nahast välja pugemas, et meil siin mõnus oleks olla ja see teeb meele rõõmsaks.
Eile käisime nn Tai restoranis õhtustamas. Tellisime kuulsat Tom Yami suppi - mälestus sellest imemaitsvast tai supist on elavalt veel keele peal eelmisest korrast Tai kuningriiki. Mis seal salata - ei olnud siin seekord sellist maitseelamust ja selle kogemuse valguses sai yksmeelselt otsustatud, et järgmisel aastal samal ajal oleme jälle Tais. Või Vietnamis. Igaljuhul kuskil seal kandis. Muidu kulgeb siin kõik rahulikult. Ärge meie pärat muretsege. Vaadake, et selleks ajaks, kui me tagasioleme, oleksid koalitsoonikõnelused peetud jaWoodoo minister paigas!



Kolmapäev, 25. veebruar 2015

Jälle see Giptus!

Nii nagu veri ajab rähni puu otsa, nii on ka meil papaga talvel mingi tung põgeneda külmast ja pimedast urust soojuse ja valguse kätte,  kuigi veebruari kuu on olnud Eestis isegi väga talutav ja pole olnud põhjust kurta kohutava pakase ja lumerohkuse üle, nii nagu see oli 3-4 aastat tagasi. Aga vahet pole, nagu minu ema armastas öelda - korda tegu, saad harjumuse, korda harjumust, saad iseloomu, korda iseloomu, saad saatuse. Ma olen nüüd selles staadiumis, et olen saanud kätte oma saatuse. Ja minu saatuseks on akude laadimine Egiptuses. Või kuskil mujal soojal maal. Pidasime plaani minna seekord hoopis Tenerifele, aga ma ei teagi, miks me ühel päeval Egiptuse kasuks otsustasime. Ilmselt lühema lennureisi pärast. On ju suur vahe, kas lendad 6 tundi või ainult 5 tundi. Lennukis aeg venib kohutavalt aeglaselt hoolimata lennuki lendamiskiirusest.
Pöördusin jälle oma hea reisikonsultandi Ija poole, kes tegi minu eest ära tüütu tegevuse - otsida tuhandete parimate pakkumiste seast üles see kõige parem. Eks siis kohapeal on näha, kui palju parem elu, võrreldes eelmiste kordadega, meid ees ootab. Muidugi ei lähe me sinna mingite eriliste ootustega, sest eks ole juba käidud kah ja aru saadud, et lõunamaal tuleb elu võtta palju vähenõudlikumalt ja rahulikumalt ning pigem keskenduda puhkamisele kui virisemisele.
Ilmselt jääb meil nägemata 1. märtsi õhtune valimistulemuste kokkurehkendamine, kellegi võidujoovastus ja kellegi muttalangemine, sest internetiga ei pruugi kohapeal  olla kõige paremad lood, kuid sisetunne ütleb, et elu Eestis jätkub vanaviisi. Koalistiooniläbirääkimised lähevad edukalt, ükskõik kes siis omavahel kokkuleppeid teevad, sest võimu juurde tahavad kõik saada ja selle nimel võib koostööd teha isegi ninasarviku endaga. Naiivne on loota, et enne valimisi antud lubadused selle kohta, kellega mingil juhul koos valitsusse ei minda, peavad vett ka pärast valimisi. Nagu papa ütleb - kui mees tahab, annab sõna, ja kui tahab, võtab sõna tagasi. Enamus võimulepürgijatest on ka muide mehed.
Ahjaa, kui juba jutt meestele läks, siis üsna hiljuti õnnestus mul FB-s sõbraks saada ühe mehega. Olen üldse viimasel ajal saanud mitmeid sõbrakutseid tundmatutelt meestelt (ja nad ei ole poliitikud!), kuid olen neid lihtsalt ignoreerinud. Seekord aga sai uudishimu minust võitu, natuke surfamist internetiavarustes ja tuvastasin, et tegemist on vist päris normaalse tüübiga, harrastab loodusfotograafiat ja kuskil kuritegevuse registrites ka kirjas polnud. No mida halba võib juhtuda, kui mu sõbralistis on keegi, kes teeb ilusaid loodusfotosid? Kinnitasingi sõbrakutse. Esialgu midagi halba ei juhtundki, tüüp teretas viisakalt, aga sain üsna pea aru, et tegemist on väikestviisi pervoga. Nimelt kirjeldas tüüp värvikalt, kuidas ta mingil naiste veiniõhtul kaotas kihlveo ja pidi seetõttu terve õhtu mängima naistele ettekandjast orjapoissi, keha katmas üksnes väike pitsiline ettekandjapõlleke. Mäletate küll, vanasti Viru kohvikus kandsid ettekandjad valget põllekest ja peas tanukest. Minu küsimuse peale, et kas õhtu jooksul piitsa ka anti, tuli kohe reibas vastus, et ikka ikka, sain piitsa ka. Ja siis see tüüp küsis, et kas sooviksin endale ka orjapoissi ja millist riietust eelistaksin näha tema seljas??? Issver sussver, pidin pikali kukkuma, hea, et istusin parajasti. Vastasin, et ei ole eriline orjapidaja ja piitsutada mulle ka ei meeldi. Pärast seda ei ole ma temaga enam sõber. Aga mõtlesin pingasalt, et millest see tuli, et võõrad kutid innukalt sõbrakutseid saatsid? Ja välja mõtlesin. Olin hiljaaegu pannud oma profiilipildiks ühe natuke suurema dekolteega pildi. Poolenisti oli see üks udupilt, papa tegi selle, kui olime Türgis ja mina parajasti mukkisin ennast, et õhtusöögile minna. Ühesõnaga, piisab, kui paned üles natukenegi rinnapartiid paljastava pildi ja su ümber hakkavad mingid pervod sumisema. Ei kujutagi ette, kellena ennast need teised sellid oleksid esitlenud, kui oleksin sõbrakutsetele vastanud. Küllap on nende hulgas igasuguseid veidrikke. Sest kahtlen sügavalt, kas normaalne päris võõras mees ikka tahaks minuga FB-is sõbraks saada. Siiani ju pole seda juhtunud. Pärast seda kentsakat elamust vahetasin kähku oma profiilipildi ontlikuma, tõsiseltvõetava vanadaami pildi vastu. Ja see töötab - ei ühtegi sõbrakutset enam:) Elu on tagasi rööbastel!
Niisiis, mõned loetud tunnid veel ja lähebki nii, nagu tuntud lastelaulus: "Ikka, ikka lõuna poole, kus Egiptimaa" Kes oleks lapsena seda uskunud, et kunagi laulusalm tõeks saab? Ja just helistaes
 reisikorraldaja,et lend lükkub paar tundi edasi. Tere talv!