Kolmapäev, 7. oktoober 2015

Viimased hingetõmbed

Ja seda kõige otsesemas mõttes, sest tableti aku saab kohe tühjaks, aga paari tähelepanekut tahaks veel jagada.
Kõige rohkem avaldavad siin muljet kõik teenindajad. Nad lihtsalt on nii armsad. Noormehed on kõik nagu filminäitlejad ja neiud nagu kaanetüdrukud. Ükskõik, kus nad sind ei teenindaks - baaris, restoranis või guest deskis - sõbralikkus ja vastutulelikkus iga sinu soovi osas on nagu iseenesestmõistetav asi, mida ei pea kerjama. See teeb hea tunde, et sa oled siin oodatud, mitte ei ole tüütu porikärbse osas. Täna hommikul oli mul probleem on line check in-iga lennule. See mobiili versioon ei õnnestunud mingi valemiga. Läksin teenindaja juurde kurtma oma häda ja ta lubas mul lahkelt kasutada oma arvutit ja printerit, nii et sain oma pardakaardid välja printida. Ma ei usu, et  Eestis keegi retseptsioonist lubab suvalist klienti oma arvutit näppima. Turvanõuded ja mis kõik veel. Aga siin  pole probleemi, peaasi, et mure saaks lahenduse.
Üks vahva asi on siin veel. Arvake ära, kes siin teenindavast personalist käib üleni valges? Ehhee, ei ole tegu meditsinilise personaliga, vaid hoopis koristajatega. Äärmiselt meeldiv vaatepilt näha selle raske töö tegijaid toimetamas lumivalgetes rõivastes. Pole imestada, et siin kõik nii puhas on.
Söögiga on täpselt nii, et 2 esimest päeva on kõik uus ja huvitav, edasi aga muutud väga valivaks ja eelistad süüa värskt tomatit ja kurki ja muid rohelisi lehti ning sinna juurde otse grillilt tulnud liha või kala. Kõik muu, mida siin serveeritkse meeletutes kogustes, las jääb algajatele katsetamiseks, kõik need täidetud paprikad, rullikeeratud kapsalehed ja tarretatud juurviljad. Muidugi sõime iga päev erinevaid juustusid, ja praetud mune. Papa oli suuteline sööma ka lillat värvi viinereid ja vorstikesi, aga tema hamba all ju teadupärast ei karju mitte ükski toit, isegi mitte vaglad ja prussakad.
Papaga puhkusel käies juhtub alati nii, et mingi hetk me läheme riidu. Mingi tühise põhjuse pärast. Ometigi peaks nagu olema selle aja peale (ikkagi varsti 37 aastat koos elatud) kõik teravad nurgad lihvitud vähem teravateks, aga võta näpust, ikka vaja riidu minna. Viimase riiu tagajärjel arutasime,et kui oleks keegi sõpruskonnast kaasas, siis ehk ei oleks nii palju aega ninapidi koos teineteisele närvidele käia. Võtsime läbi kõik seaduslikult ja mitteseaduslikult abielus olevad tuttavad paarid ja jõudsime järeldusele, et ega nende hulgas kedagi sellist pole, kes vabatahtlikult meiega nädal aega tahaksid oma elust raisata. Võibolla õnnetub meil lapslaps ära rääkida? Igatahes, kui keegi blogilugejatest tunneb, et on nõus meiega koos järgmine kord kaasa tulema ja meid taluma, andke julgelt teada. Järgmise puhkuse planeerimine hakkab juba homme, kui oleme taas kodus!
P.s. õhk varjus +31 ja merevesi +28. Titeerides klassikuid - pole paha!

Teisipäev, 6. oktoober 2015

Profid ruulivad

Minu andunud blogilugejad on teinud mulle etteheiteid, et ma ei ole midagi kirjutanud elust ja olust siin Türgis. Kui te tahate teada, mis elu siin on, siis lugege läbi  Hille Hanso raamat Minu Türgi ja saate põhjaliku ülevaate sellest riigist ja tema elanikest, eriti aga suhtumisest moslemitesse ja ma olen igatepidi Hille Hansoga nõus, et me ei pea kartma islamiusulasi, vastupidi, kõik need tobedad hirmud, mis on seotud pagulaste suure sisserändega Euroopasse, tuleb alla suruda ja mõelda hoopis sellele, kuidas me suudame selles vananevas Euroopas, kus iive on juba palju aastakümneid olnud negatiivne, oma elu ja kultuuri säilitada, kui meil ei ole järglaseid, kellele pühenduda. Jah, täpselt nii see ongi - taome endale rusikaga rinnale, et me oleme need tõelised eestlased, aga ei tee midagi selle nimel, et meid tublisti rohkem oleks. Ja ärge tulge mulle rääkima,et elu Eestis on nii halb, et siia ei taha ükski normaalne Eesti naine last sünnitada.
Kui me räägime järglastest, siis siin Türgis on see koht, kus enamik lapsi tunneb ennast turvaliselt ja hoitud. Välja arvatud koleda jõehobuse lapselaps ja veel ühe noore vene ema laps, kes samuti sai täna füüsilise noomituse osaliseks, kui ta julges viriseda kuumade ilmastikuolude üle. Mida ma olen siin tähele pannud, et moslemitest vanemad jumaldavad oma lapsi, niisamuti ka muudest riikidest emmed, issid. Riielda saavad põhiliselt idanaabrite lapsed. Ma ei taha teha mingeid järeldusi, kuid mingitmoodi on nõukogudeaegne pedagoogika siiski pärandunud tänapäeva noortesse. Niipalju siis andragoogikast.
Igal õhtul toimub siin mingi programm. Esinemas käivad tõelised profid. Täna õhtul näiteks esines trupp  Mother of Afrika, kes näitas tõelist taset steptantsus, mida ei anna kuidagi võrrelda Lord of the Dance steppijatega. Pole midagi parata, mustanahalised tantsijad on meie rahvatantsijatest mitu taset kõrgemal ja on täiesti arusaadav, miks nende tantsud on elujaatavad ja meie omad kergelt depressiivsed - nad lihtsalt võtavad elu täie rinnaga ja ei muretse naabri suurema maja ja ägedama autoo pärast.
Süüa saab siin mehemoodi. Kardan, et olen 3 kilo juurde võtnud. Valin küll enamjaolt tomatit ja kurki liha juurde, aga siin on enneolematult hea pizzavabrik, mille toodangust on mul raske keelduda. Samuti olen ma patustanud koogikestega, mis viivad keele alla. No miks peaksin endale seda keelama?
Ühesõnaga, siin on mõnus olla ja soovitan teilegi siia tulla ja aeg maha võtta. Te ei kahetse!
P.S. see milleniumi raamat läks põnevaks pärast 136-ndat lehekülge. Kes ei täi raamatut osta, võib minu käest sümboolse tasu (pudel head konjakit) eest seda laenata.

Laupäev, 3. oktoober 2015

Puhkamisest väsinud

Pool puhkust on seljataga  ja ma olen juba nii väsinud. Tänane päev on kulunud magamisele. Ilmselt alles täna said mu aju ja kere aru, et lõpuks ometi tuleb ennast töölainelt välja lülitada ja hakata tegelema normaalsete asjadega. Üks väga normaalne asi on tukastamine. Sellele aitab kaasa Milleniumi triloogia 4. Osa lugemine. Nii kui olen kaks lehekülge lugenud, tuleb uni peale. Ometigi lubati arvustustes, et see raamat on neelatav ühe korraga. No ei ole. Ruitlase Vee peal oli palju huvitavam.
Eile külastasime Mehhiko restorani. Kelner torkas meile menüüd pihku, kuid ilma prillideta ei suutnud me sealt mitte midagi välja valida, sestap lasime endale serveerida head ja paremat vastavalt kelneri maitsele. No ma ei ole kindel, kas need just olid väga mehhikopärased road, aga ega nad hamba all karjunud ja eks tequila aitas Mehhiko tunde tekkimisele tublisti kaasa, nii et restost lahkudes olime päris parajad mehhiklased.
Tundub, et tänasest on hotell puupüsti rahvast täis - siin toimub mingi pidulik üritus, mis sarnaneb pulmadele. Aeda on kaetud pidulikud lauad, lahti on rullitud punane vaip ja kõik palmid on õhupallidega kaunistatud. No näeme, Papa lubas korraldada pruudi röövimise.
Täna lõunasöögi lauas juhtusin nägema koledat intsidenti, kus kuri jõehobu, kes oli kehastunud vanaemaks, andis oma lapselapsele, kes vist ei käitunud kõige paremini, koleda lopsu vastu vahtimist, nii et laps suure häälega nutma hakkas. Olin sellisest vaatepildist koledasti jahmunud, ma ei suutnud muud teha, kui sisistasin jõehobusele vene keeles "kuradi babulja, ei löö last", kuid babulja ei teinud mind mitte märkamagi. Papa, kes jäi veel pärast minu lahkumist lauda, ütles, et pärast nutuhoogu läks lapselaps jõehobu juurde ja kallistas teda tänutäheks. Vot niimoodi need naisepeksjad kasvavadki - maast madalast on lapsele selge, et kes lööb, seda tuleb armastada.
No õnneks on siin ka normaalseid vanavanemaid, kes oma kullatükikeste eest hoolitsevad ja me tunneme papaga suurt süümepiina, et miks ei ole me oma lapselast kaasa võtnud, vaid jätnud ta koju maha ja nagu ma tänastest kodustest uudistest lugesin, käib ta mööda meie maja ja hoovi ringi ja otsib, kuhu põrgu päralt on Mamma ja Taadu ennast ära peitnud. See teeb kohe südame haigeks, aga katsume need 4 päeva veel vastu pidada, eks ju Robi?