Pühapäev, 29. juuli 2018

Minu Hurtigruten, vol 3

Täna sain ametliku tunnistuse, et olen ületanud põhja polaarjoone. Kuna ma kooliajast enam suurt ei mäletanud, millepoolest see polaarjoon nii oluline on, siis Vikipeedia aitas hädast välja ja andis järgmise seletuse: Polaarjoon on kujutletav joon maakera pinnal, millest alates pooluse suunas esinevad polaaröö ja polaarpäev. Põhjapolaarjoon asub põhjalaiusel 66°33'38" ja lõunapolaarjoon lõunalaiusel 66°33'38". Nii et ei midagi erilist, aga Hurtigruteni laeval on polaarjoone ületamisest  tehtud meeleolukas sündmus koos  kohtumisega vetejumal Neptunusega, kellega mul õnnestus isegi selfi teha vahetult enne seda, kui kopsikutäis jääkuubikuid mulle kraevahele kallati.
Ja jääkuubikuid kallati kraevahele ja püksivärvli vahele mitte ainult mulle, vaid kõigile, kes kohal olid ja neid oli ikka pea sada reisijat, nalja sai kui palju! Kõik lasid seda teha endale vabatahtlikult ja tänu ülimalt kuumale ilmale oli see täiesti värskendav vaheldus. Kuumus ei piina teid ainult Eestis, vaid ka siin, põhjas on ilgelt palav ja näiteks eile eksisin ma kolm korda laevas ära, sest igakord, kui oli vaja minna näiteks paar korrust kõrgemale, marssisin mina just vastupidi treppidest alla. Lõpuks ajas see mind juba naerma, sest imelik on olla väheke segi peast.
Täna on reisi 5. päev ning liigume järjekindlalt põhja poole. Ööd on siin tõepoolest valged ja väga ilus on öösel keset und silmad avada ja vaadata aknast möödalibisevaid mägesid ja  kaljuseid saarekesi, mida siin jätkub ikka kilomeetrite kaupa. Vahepeal teeb laev mõnes sadamas peatuse ja võtab peale nii reisijaid kui ka hulgaliselt igasugust kaupa, sest see laev ei ole mitte ainult lõbusõiduks mõeldud, vaid ta on ka üks osa  suurest logistilisest kaubaahelast, toimetades oma trümmides tonnide viisi eluks vajalikku kraami lõunast põhja poole ja vastupidi. Kui meie oleme harjunud, et pakid toob meile koju Omniva kulleriauto, siis siin toob pakid koju Hurtigruteni laev. Ja sadamaid, kus me peatume Bergenist kuni Kirkenesini, on kokku oma 34.
Muidugi olen ma jõudsasti kasvatanud oma vööümbermõõtu, sest süüa saab siin väga hästi. Ma ei hakka siia pilte panema kõigist nendest gurmee toitudest, kuid mõned siiski.

Toorjuustuvaht kohalike ploomidega
Seene kotlett ja mingi imelik moodustis selle peal
Magustoit, mis oli magus
Unustasin pilti teha, kuna nii ruttu läks toit kõhtu, aga tegu oli beebiforelliga ilmselt



Soe sokolaadikooki jätsuga

Seapraad, ülipehme ja mahlane


Lõhevärk
Karamelliõunad
Need on siis pildid õhtusöökidest, mis on eranditult valmistatud just selle piirkonna toorainest, kus me parajasti viibime. Hommiku- ja lõunasöök on buffee lauas ja valik on rikkalik, olen ennast silmini täis toppinud lõhekalast, tursast ja heeringast, kõik erinevates variantides. Ja ahjus küpsetatud juurikad ning veel igasugused asjad, millele mina ei suuda kunagi ei öelda. See maitsmise värk on mul vist  natuke  tingitud ka professionaalsest kretinismist, sest kui oled ikka 5 aastat ülikoolis toiduvalmistamist õppinud vahelduseks teadusliku kommunismi, polliitökonoomia,  soojusenergeetika, füüsikalise ja kolloidkeemia ning raamatupidamise ning veel 1000 muu eriala loengu vahele, siis midagi sellest jääb külge ja tahad teada, kuidas need toidud ikkagi maitsevad. Ja siin Hurtigruteni laeva kokkade käe all valminutena pean ütlema, et hästi maitsevad, liigagi hästi. Hea, et siin kaalu pole, oleksin kindlasti sügavas masenduses, kui näeksin oma kaalunumbreid. 
Täna oli pikem peatus Tromsø linnakeses, tegin seal väikese tiiru eesmärgiga osta mingit põnevat kohalikku toitu (põhjapõdra vorsti, murakamoosi, aquaviti). Käisin nagu loll ühe poe ukse tagant teise taha, kõik olid suletud. Alles mõne aja pärast taipasin, et on ju pühapäev ning õiged ristiinimesed ju puhkavad. Millal küll meil Eestis selleni jõutakse, et poed pühapäeviti kinni oleksid ja pereemad saaksid oma perega olla? Vastupidi, nüüd on poed ka ööseti lahti. Eriti jabur.
Homme on viimane päev ja ees ootamas kohtumine saamidega.

Reede, 27. juuli 2018

Minu Hurtigruten vol 2

Täna oleksin ma surma saanud. Kõik eestlased, kes satuvad Põhjamaadesse, teavad, et sebra ees peatub alati auto, vastupidiselt sellele, mis toimub Eestis. Õpetati meile ju maast madalast lihtsat tõde: enne vaata vasakule, heida pilku paremele, kui ei tule sõiduk väle, siis võid minna otse üle. See salm kulus mulle pealuusse juba 1. klassis, ja nii olen ka toiminud kogu aeg. Isegi välismaal ei usalda kuidagi enne astuda sebrale, kui olen veendunud, et autojuht tõepoolest hoiab jalga piduril ja ei kavatse minust üle sõita. Rääkimata sellest, et rohelise tule ajal on veel eriti turvaline teed ületada. Aga täna juhtus nii, et väikses armsas Trondheimi linnakeses, mis näeb välja nagu meie Pärnu, kui hakkasin rohelise tule ajal teed ületama, kargas nagu maa alt välja päevinäinud (või tegelikult aastaid näinud) punane Nissan Primera ja kihutas täie rauaga punase tule alt läbi. Ainult tänu pikaajalisele Eesti liikluses omandatud kogemusele õnnestus mul vältida traagilist kokkupõrget selle ulja kihutajaga, kelleks osutus keegi hallipäine, minust oma 30 aastat vanem proua. See oli ikka uskumatu õnn, et ma ellu jäin, aga nagu öeldud, mis ei tapa, teeb tugevaks ja olge ikka ettevaatlikud teed ületades, isegi siis, kui te olete Norras.
Muidu kulgeb meie reis vaikselt, sööme, magame, sööme ja jälle magame. Vahepeal imetleme jumalikke vaateid, mis ünbritsevad meid vasakult ja paremalt. Kuidas küll on seda ilu siia Norrasse nii ohtralt jagatud? Teeb täitsa kadedaks.
Laeva personal on väga sõbralik ja lahke, kui on mingi mure, siis kohe abistatakse. Noh, siiamaani meil muresid pole olnud ka. Ilm on pööraselt ilus ja mul on küll ettepanek Hurtigruteni juhtidele, et miks ei korraldata laeva dekkidel tantsuõhtuid. Ega see, et inimesed on 80+ vanuses ei tähenda, et nad ei suuda tantsida. Pange ainult ABBA või Elvis Presley või biitlid üürgama ja te alles saate imet näha, kuidas kargud nurka lendavad ja ratastooli inimesed jalad alla saavad. See on ka ainuke etteheide, sest kõige muuga olen ma täiesti rahul. Tantsuõhtu muidugi võiks olla väikese lisatasu eest ja muusikud võiksid vahelduda - igal õhtul võiks pardale tulla selle piirkonna populaarne bänd või folkmuusik või kes iganes, võiks ju ka Norra rahvuslikku muusikat lasta. Sihuke mõte tuli, sest õhtuti pole siin ju suurt muud teha, kui merd vaadata.
Muide, te ei kujuta ette, kui suured padjad siin on - meeter x meeter. Sellist luksust pole ma kuskil varem kohanud, et padi on peaaegu suurem kui sa ise. Nii mõnus on sellega maadelda, hommikuks on padi jäänud kaotajaks ja leidnud ennast voodi kõrvalt põrandal. Aga sellegipoolest - üks korralik padi on määrava tähtsusega, kui annad tagasisidet majutusasutusele :) 10 punkti Hurtigrutenile igal juhul!
Panen siia ka mõned pildid Trondheimi linnakesest.
Kaks põnevat lindu juveelipoekese ees

Pärnus on peaaegu samasugune koht olemas


Vahva sild

Neljapäev, 26. juuli 2018

Minu Hurtigruten

Kes ei tea, mis asi on Hurtigruten, siis lühidalt seletades on tegemist Norra laevakompaniiga, mis korraldab luksuslikke kruiise nii Norra rannikuvetes kui ka mujal maakeral - Alaskal, Antarktikas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Kariibi meres, Gröönimaa ja Islandi rannikuvetes ja veel paljudes kohtades, vaadake palun ise lähemalt https://global.hurtigruten.com/
Mu tütar pakkus juba ammu välja, et läheksin sellele Norra kruiisile, kuid kuna tegu on üsna kalli üritusega, siis ma väga ei haakunud selle mõttega. Nüüd aga, kui oli lähenemas minu väärikas juubel, hakkas see mõte ikkagi peas idanema, et võiks ju korra elus midagi mõnusat  lubada ja nii ma lasingi selle kruiisi endale sünnipäevaks kinkida. Võtsin papa ka kaasa, sest muidu pole ju, kellega reisi ajal riidu minna.
Marsruut kulgeb Bergenist Kirkenesi, eile õhtul jõudsime pärast kolme lennureisi õnnelikult pardale ja sukeldusime kohe seltsiellu. Olime valmis kohtuma sadade vanuritega, sest tütar, kes juhtumisi ise ka mitu korda nendel reisidel on sõitnud, hoiatas meid ette, et oleme seltskonnas kõige nooremad. Aga võta näpust - laeval on meiesuguseid noori paarikesi väga palju. Papa on lausa pettunud, sest ta lootis, et omab märkimisväärset lööki välismaa mummude seas, kuid siin on palju kenamaid noormehi, kellega suhteid luua. Leppigu parem minuga.
Natuke pettunud papa
Õhtusöögiks pakuti imemaitsvaid roogasid. Kalaroaks oli selline Norra kala nagu "sterling halibut fish", mille kohta google transleit annab tõlkes vaste "hiidlest ". Minu hinnangul on tegemist mõnusalt suure ja paksu lestakalaga, tema liha on valge ja õrn ning sama maitsev kui meie hea lest suve teises pooles. Siis pakuti veel suitsulambapead. Lamba pea kõigepealt kõrvetatakse, siis soolatakse sisse, seejärel suitsutatakse, pärast mida veel kuivatatakse mõni aeg ja kõige lõpuks  keedetakse nii kaua, kuni  kogu liha pealuu küljest lahti tuleb ning seda siis kenasti söömiseks serveeritakse. See oli tõesti maitsev suutäis. Mäletan, et meil maal, kui lammast tapeti, siis pea anti lihtsalt koertele närimiseks, ei osanud vanaema  sellist delikatessi teha. Kuna pärast pikka väsitavat reisi olin piisavalt näljane, siis muud söögid enam hästi ei meenugi, sest need kadusid nii ruttu kõhtu, et polnud aega neid väga imetleda. Igatahes olid kõik pakutud road ülihead.
Pärast sööki tutvusime laevaga lähemalt. Kohtusime liftis sümpaatse ameerika abielupaariga, kes olid meist poole vanemad, aga nad olid uskumatult rõõmsameelsed, hoolimata sellest, et nende reis laevani jõudmiseks oli kestnud 24 tundi, meie olime ainult 9 tundi kulutanud Eestist Bergenisse jõudmiseks. Mis annab tunnistust sellest, et väärt elamuste pärast tasub taluda ööpäeva pikkust sõitu maakera teisele poolele isegi veel 100-aastasena.
Kaunis vaade
Istusime ilusa vaatega terrassil ja imetlesime päikeseloojangut, mis oli sama kaunis nagu meil Andineemel. Ilmaga on siin palju parem olukord - ei ole nii lämmatavalt palav, nagu Eestis praegu, vaid puhub mõnus jahutav tuuleke.
Päikeseloojang merel
Kajut on meil suure aknaga ja kõrgete vooditega. Voodid on kõrged seepärast, et siis saab voodis pikutades kenasti aknast välja vaadata ja imelist loodust nautida. Ja küllap on voodid kõrged ka seepärast, et siis on meiesugustel vanadel inimestel sealt palju lihtsam ennast püsti upitada, eriti minul, sest just eile tabas mind jälle ishiase hoog ja olen üsna kange ja valulik alates puusadest allapoole. Täna jõuame kella 13 paiku Geirangeri fjordi juurde, mis kuulub UNESCO vaatamisväärsuste listi.
Praegu polegi midagi juurde lisada, ja kesse viitsibki pikka juttu lugeda?