Esmaspäev, 9. juuni 2014

Minu ABBA

Ei ole vist ühtegi minu põlvkonna inimest, kes poleks kuulnud ansamblist ABBA. Maailma kõige ilusamad tantsulood ja hingepaitavamad, otse südamesse minevad laulud on vähemalt minuni jõudnud just tänu ABBA nelikule. Seepärast ei olnud üldse küsimustki, kui tuli kõne alla, millise sihtkoha me käesoleval aastal ette võtame oma Stockholmi tuuril. Igakevadine Rootsi metropoli külastamine on juba kujunenud meie jaoks traditsiooniks, teadaolevalt oli see nüüd kolmas kord, kui sama kambaga merereisi jalge alla võtsime. Oma osa mängib siin ka asjaolu, et sõidu eest ei pea midagi muud tegema, kui igal sügisel SEB-i maratonil 10 kilomeetrit vähemalt nelja tunniga maha kõndima. Suure saladuskatte all võin öelda, et isegi seda ei pea tegema, piisab, kui regad ennast maratonile, maksad sümboolse osalemistasu ja enne maratoni oma kingikoti lahkete näitsikute käest Vabaduse platsi all olevast staabist vastu võtad. Aga meie nii nahhaalsed ei ole, meile meeldib kümnete tuhandete rõõmsate kõndijatega vantsida läbi kesklinna Piritale, vaadata merel seilavaid valgeid laevu ja tagasitulles vanalinnast läbi põigates väsinult kuid õnnelikuna läbida finišijoon. Kõik selle nimel, et tasuta Rootsi saada. Noh, mitte nii, et see ainus eesmärk oleks, suuremat rolli ikka mängib see, et saame koos sõpradega kultuurselt aega veeta.
Esimene kord kaks aastat tagasi me käisime Vaasa muuseumis. See oli üks vahva koht ja mina sain sealt suure elamuse. Ma polnudki varem sellest õnnetust laevast, mis kohe ära uppus, kui ta vette lasti, eriti midagi kuulnud, aga kuna meie seltskonnas on väga ajaloohuvilised mehed, siis tänu neile on minu silmaring oluliselt avardunud.
Eelmisel aastal külastasime Stockholmi vabaõhumuuseumit, mis jällegi oli üks vahva koht, sest seal sai näha peaaegu samu asju, mida meie vabaõhumuuseumis Rocca al Mares. Aga kõik oli natuke teistmoodi, nii et põnevust ja avastamisrõõmu jätkus.
Kuna me kõik oleme väga sportlikud, siis me liigume sadamast sihtpunkti alati jala, nii ka seekord - sihtpunktiks oli ABBA muuseum ja mis see 5 kilomeetrit visata pole. Pealegi otsustasime kaasa minna Tarmo avantüüriga seekord mitte käia juba sissetallatud rada mööda (kõik meie varasemad (ja ka seekordne) sihtkohad asuvad enam-vähem ühes ja samas kohas kesklinnast paari kilomeetri kaugusel), vaid läheneda sihtpunktile täiesti uue nurga alt. Mis tähendas seda, et pärast mitmekordseid eksimisi jõudsime me muuseumisse läbimärgade ja läbikülmunutena, sest millegipärast see teiselt poolt lähenemine tegi meie teekonna kolm kilomeetrit pikemaks, vastupidi Tarmo lubadusele, et meil tuleb kõigest 300 meetrit rohkem kõndida. Ühel hetkel leidsime ennast isegi kuskilt hobusekasvandusest ja hea hulk maad saime  hobuste valvsate pilkude all traavida. Sellest ei tasu rääkida, et vahepeal kadus grupijuht Tarmo koos Riivo ja Velloga meil täiesti silmist ja kui me nad lõpuks üles leidsime, siis olid nad üsna äraseletatud nägudega, mis andis selget tunnistust sellest, et mustadeks päevadeks varutud lapikpudelist oli vahepeal tublisti julgust kogutud. 
Õnneks me siiski muuseumisse jõudsime ja sõber Jägermeister, kes meil täiesti juhuslikult kaasas oli, leidis oma õnneliku lõpu, soojendades  meie hangunud vereringe üles ja nii võisimegi minna kohtuma oma noorpõlveiidolitega. Siinkohal soe soovitus - tehke nii nagu meie - ostke internetist eelnevalt piletid ära, sest seda rahvamassi, kes piletijärjekorras seisis, ei oleks me suutnud seljatada - niivõrd populaarne on see koht! Kuigi svenssonitel oli see reede vaba päev (30.mai), oli rohkem siiski välismaalasi kohale tulnud. Väga paljud olid just meieealised nostalgitsejad. Ja õige koht kah, kus oma noorust meenutada. Ma ei suuda kõike siia kirja panna, mida ma nägin, paljut pole meeleski, aga see tunne oli palju olulisem, mida ma seal olles tundsin. Näha seda glamuuri, kuulata neid laule, meenutada nende etteastet, ah, mis etteastet, see oli tõeline triumf, mis neid saatis Eurovisioonil! Oma esimest Eurovisioni mäletan aastast 1971, kui olin 11-ne. Küll olid ilusad laulud ja ilusad inimesed! Kui 1973-ndal aastal Cliff Richard (nii ilus mees!) teiseks jäi, olin kohutavalt õnnetu.  Aga kõige kõige kõige oli ikka 1974. aasta lauluvõistlus. Oli see alles elamus!
Millised ilusad tädid! Ja kui kiftid kutid, armusin esimesest silmapilgust neisse mõlemisse. Ja laul ise! Ainult Johnny Logan on suutnud mulle veel unustamatuma mulje jätta 1987 aastal, pärast seda pole see enam see Eurovisoon mis ta oli. Kõik asjad muutuvad ja arenevad edasi, mõnikord isegi kehvemaks.
Väga palju oli eksponeeritud bändi esinemiskostüüme. Mind hämmastas, kui peenikesed pidid nad elusast peast olema, sest tänapäeva keskmisele modellile mõõtudega 86-60-86 need rõivad ilmselgelt selga ei mahuks. Või olidki vanasti inimesed peenemad? Ma ise kindlasti olin, seda ma veel mäletan... Kostüümid olid tõelised meistriteosed, nende valmistamiseks oli olemas lausa spetsiaalne töökoda. Tikandid, volangid, pitsid, satsid, kalliskivid, litrid - töö ja vaev, mis nende valmistamiseks kulus, oli üüratu. Aga kas keegi kujutaks ABBA-t ette ilma nende originaalsete riieteta, mingis labases ülikonnas või T-särgis?
Kui ma lõpuks muuseumist väljusin, olid ülejäänud reisikaaslased juba tüdinenud minu ootamisest, kuid nad ei olnud aega niisama raisanud. Kuna juhtumisi oli Anul sünnipäev, siis oli tal harukordne võimalus oma sünnipäeva kingitus ise välja valida ABBA suveniiride poest. Ja kingitus oli tõesti väärikas - roosa ABBA kirjaga T-särk, kusjuures kiri oli puhtast hõbedast peale trükitud. Särk sobis Anule selga nagu valatult, ta nägi selles välja nagu üks tõeline ABBA fänn nägema peab. Kahju, et ma pilti ei taibanud teha.
Seltskond jälle kenasti koos, suundusime üksmeelselt kesklinna poole, sest meie  reisil oli ju ka märksa tõsisem eesmärk - osta Riivole uued kesähousud, mõned pikeepaitad ja tuulejope. Me kõik oleme ju kuulnud, et Eestist pole võimalik normaalse hinnaga normaalseid riideid osta, aga Rootsi on kuulus oma supersoodsate ALE-dega. Seega sai suund võetud Tsentraaleni metroojaama suunas, kuhu on kokku kogunenud kõik suuremad ja soodsamad kaubanduspinnad. Tarmol õnnestus meid jälle veenda selles, et kesklinna saab ka ühte teist teed mööda ja meie kergeusklikult muidugi järgnesime talle pimesi. Ma vist ei maininud, et ilm oli sellel päeval täiesti meie vastu - sadas vihma ja sooja oli vast 12-13 kraadi. Oli ka vähesid hetki, mil võis vihmavarju korraks kinni panna, kuid ega see niiskust ja külmatunnet ei vähendanud.  Aga meie oleme karastatud ja ei virisenud, tuju aitasid üleval hoida joovastavad joogid, mis seekord täitsid pigem soojendavate jookide ülesannet. Kui olime tund aega reipalt marssinud, hakkas meid tasapisi närima kahtlus, et ka seekord on Tarmo tahtnud meid ilmselgelt rappa vedada. Igatahes olime me kõvasti kursist kõrvale kaldunud ja pikapeale tekkis kõigil soov laeva peale tagsi minna. Tühja neist kesähousudest. Küsisime esimeselt vastutulijalt, kus on metroo peatus ja seekord oli õnn meie pool - metroojaam oli siinsamas! See oli selle päeva ilusaim hetk, kui saime väsinutena lõpuks pardale astuda. Oli tunne, nagu oleksime pärast pikka ja rasket reisi koju jõudnud! Ja  laevas olles taastusime päris kiiresti, nii et tublimad meist lõid tantsu varavalgeni. Järgmisel hommikul tervitas meid natuke vähem sombuse ilmaga armas Tallinn. Jalad olid päris valusad ja veel mitu päeva hiljemgi lõid päkad tuld välja. Oli tore reis!

Ja siin osa meie seltskonnast!