kolmapäev, 25. veebruar 2015

Jälle see Giptus!

Nii nagu veri ajab rähni puu otsa, nii on ka meil papaga talvel mingi tung põgeneda külmast ja pimedast urust soojuse ja valguse kätte,  kuigi veebruari kuu on olnud Eestis isegi väga talutav ja pole olnud põhjust kurta kohutava pakase ja lumerohkuse üle, nii nagu see oli 3-4 aastat tagasi. Aga vahet pole, nagu minu ema armastas öelda - korda tegu, saad harjumuse, korda harjumust, saad iseloomu, korda iseloomu, saad saatuse. Ma olen nüüd selles staadiumis, et olen saanud kätte oma saatuse. Ja minu saatuseks on akude laadimine Egiptuses. Või kuskil mujal soojal maal. Pidasime plaani minna seekord hoopis Tenerifele, aga ma ei teagi, miks me ühel päeval Egiptuse kasuks otsustasime. Ilmselt lühema lennureisi pärast. On ju suur vahe, kas lendad 6 tundi või ainult 5 tundi. Lennukis aeg venib kohutavalt aeglaselt hoolimata lennuki lendamiskiirusest.
Pöördusin jälle oma hea reisikonsultandi Ija poole, kes tegi minu eest ära tüütu tegevuse - otsida tuhandete parimate pakkumiste seast üles see kõige parem. Eks siis kohapeal on näha, kui palju parem elu, võrreldes eelmiste kordadega, meid ees ootab. Muidugi ei lähe me sinna mingite eriliste ootustega, sest eks ole juba käidud kah ja aru saadud, et lõunamaal tuleb elu võtta palju vähenõudlikumalt ja rahulikumalt ning pigem keskenduda puhkamisele kui virisemisele.
Ilmselt jääb meil nägemata 1. märtsi õhtune valimistulemuste kokkurehkendamine, kellegi võidujoovastus ja kellegi muttalangemine, sest internetiga ei pruugi kohapeal  olla kõige paremad lood, kuid sisetunne ütleb, et elu Eestis jätkub vanaviisi. Koalistiooniläbirääkimised lähevad edukalt, ükskõik kes siis omavahel kokkuleppeid teevad, sest võimu juurde tahavad kõik saada ja selle nimel võib koostööd teha isegi ninasarviku endaga. Naiivne on loota, et enne valimisi antud lubadused selle kohta, kellega mingil juhul koos valitsusse ei minda, peavad vett ka pärast valimisi. Nagu papa ütleb - kui mees tahab, annab sõna, ja kui tahab, võtab sõna tagasi. Enamus võimulepürgijatest on ka muide mehed.
Ahjaa, kui juba jutt meestele läks, siis üsna hiljuti õnnestus mul FB-s sõbraks saada ühe mehega. Olen üldse viimasel ajal saanud mitmeid sõbrakutseid tundmatutelt meestelt (ja nad ei ole poliitikud!), kuid olen neid lihtsalt ignoreerinud. Seekord aga sai uudishimu minust võitu, natuke surfamist internetiavarustes ja tuvastasin, et tegemist on vist päris normaalse tüübiga, harrastab loodusfotograafiat ja kuskil kuritegevuse registrites ka kirjas polnud. No mida halba võib juhtuda, kui mu sõbralistis on keegi, kes teeb ilusaid loodusfotosid? Kinnitasingi sõbrakutse. Esialgu midagi halba ei juhtundki, tüüp teretas viisakalt, aga sain üsna pea aru, et tegemist on väikestviisi pervoga. Nimelt kirjeldas tüüp värvikalt, kuidas ta mingil naiste veiniõhtul kaotas kihlveo ja pidi seetõttu terve õhtu mängima naistele ettekandjast orjapoissi, keha katmas üksnes väike pitsiline ettekandjapõlleke. Mäletate küll, vanasti Viru kohvikus kandsid ettekandjad valget põllekest ja peas tanukest. Minu küsimuse peale, et kas õhtu jooksul piitsa ka anti, tuli kohe reibas vastus, et ikka ikka, sain piitsa ka. Ja siis see tüüp küsis, et kas sooviksin endale ka orjapoissi ja millist riietust eelistaksin näha tema seljas??? Issver sussver, pidin pikali kukkuma, hea, et istusin parajasti. Vastasin, et ei ole eriline orjapidaja ja piitsutada mulle ka ei meeldi. Pärast seda ei ole ma temaga enam sõber. Aga mõtlesin pingasalt, et millest see tuli, et võõrad kutid innukalt sõbrakutseid saatsid? Ja välja mõtlesin. Olin hiljaaegu pannud oma profiilipildiks ühe natuke suurema dekolteega pildi. Poolenisti oli see üks udupilt, papa tegi selle, kui olime Türgis ja mina parajasti mukkisin ennast, et õhtusöögile minna. Ühesõnaga, piisab, kui paned üles natukenegi rinnapartiid paljastava pildi ja su ümber hakkavad mingid pervod sumisema. Ei kujutagi ette, kellena ennast need teised sellid oleksid esitlenud, kui oleksin sõbrakutsetele vastanud. Küllap on nende hulgas igasuguseid veidrikke. Sest kahtlen sügavalt, kas normaalne päris võõras mees ikka tahaks minuga FB-is sõbraks saada. Siiani ju pole seda juhtunud. Pärast seda kentsakat elamust vahetasin kähku oma profiilipildi ontlikuma, tõsiseltvõetava vanadaami pildi vastu. Ja see töötab - ei ühtegi sõbrakutset enam:) Elu on tagasi rööbastel!
Niisiis, mõned loetud tunnid veel ja lähebki nii, nagu tuntud lastelaulus: "Ikka, ikka lõuna poole, kus Egiptimaa" Kes oleks lapsena seda uskunud, et kunagi laulusalm tõeks saab? Ja just helistaes
 reisikorraldaja,et lend lükkub paar tundi edasi. Tere talv!