Lõpp hea, kõik hea!

Selline vaade avanes meie toa aknast. Kui pilti tegin, oli ilm veel täiesti tuulevaikne.  Puhkuse lõpp kujunes aga peaaegu lõputuks õuduseks. Maruline tuul, mis oma esimesi märke ilmutas juba kolmapäeval, paisus nii võimsaks, et viimased kaks ööpäeva oli tunne, nagu sooja lõunamaa asemel asuksime keset talvist siberi purgaad, mida ma ise muidugi kogenud ei ole, kuid nii mõneski filmis on kujutatud lõputuid lumevälju ja möirgavat tuisku. Oleks siin lumi maas olnud, oleks me ilmselt paksu lumekorra alla maetud olnud. Õnneks siiski suvesoojus ei kadunud kuhugi ja hotellitoas oli päris turvaline olla. Muidugi oli laupäeva hommikuks maru vaibunud ja ilm jälle imeilus - seega meie hommikune lend väljus õigeaegselt - ei mingit edasilükkumist! Minu soovitus kõigile, kel plaan soojale maale sõita - alla 10 päevast reisi ärge ette võtke, eriti oktoobri kuus, sest ilmad võivad siin tõesti heitlikud olla. Sama kogesime ka talvel Egiptuses olles. Pool ajast lihtsalt külmetasime.
Aga milleks nuriseda - lõppkokkuvõttes oli ju kõik hästi! Puhata saime nii hästi, et ei mäletagi, millal nii palju magada oleks saanud. Ja on ju hea puhkus just see, mille lõppedes saab tõdeda - olen puhkamisest väsinud!
Õnnestus ka mõned pildid teha ja panen nad siisa üles ka:

Selline vaade avanes meile merereisilt. Kogu rannikuala on täis hotelle. Minu järjekordne soovitus, kui sa ei tea, millist hotelli valida. Kui kavatsed koos väikeste lastega minna, siis vali suurem kompleks, kus on lastele olemas omad basseinid ja meelelahutus. Meie hotell oli väike ja siin lastel midagi teha ei olnud, ka mere ääres oli neile ruumi vähe ja rand oli kivine, nii et liivast siin koogikesi küpsetada ei saa.

Aga kui oled pensionieelik ja tahad lihtsalt rannas raamatut lugeda ja aegajalt supelda, ja sind ei häiri, et oled koos teiste puhkajatega nagu silgud pütis, siis sobib sulle just selline hotell, mis asub otse mere ääres - ei pea võtma ette pikka retke, vaid astud otse toast merre, nagu meie:

Kui hotellis on õhtuti ägedad showprogrammid (mis on tegelikult lihtsalt nagu kabareeõhtu koos hotelli missi ja misteri valimisega ja üldjuhul vene keeles) ja sa pole ka huvitatud ostlemisest, siis sobib sulle hotell, mis asub keskusest kilomeetreid eemal - oled seal nagu paradiisis ja ei teki mõtetki kuhugi põgeneda. Meie aga teadagi oleme Riinaga tuntud turufännid ja kauplejad, seega piisas meil hotellist ainult 50 meetrit vasakule jalutada, kui sattusime Pikale tänavale, mis oli ääristatud tuhandete poodidega koos meeletu kaubaküllusega. Kõrvuti uhkete firmapoodiga on kohalike oma Puma, Louis Vuittoni, Lacoste ja paljude teiste tuntud brändide poed. Vahe tõelise ja kohaliku firmapoe vahel on märgatav - originaalpoes ei ilmuta müüja su vastu mingit huvi, võltsinguga kaupleja aga poeb või nahast välja, et sa ostaksid 10 euro eest 3 pudelit "ehtsat" Paco Rabanne lõhnaõli või 2 Rolexi kella ühe hinnaga. Aga mida tõesti tasub osta - see on voodipesu ja ööpesu ja käterätikud ja bashmiinad. Need on ilusad, kvaliteetsed ja valik on rikkalik. Ja muidugi kuulus Türgi õunatee (mis on selline lahustuv pulber) ja granaatõunatee (meenutab hibiskuse teed). Kui sul veel pole nahkjopet või kasukat, aga sa oled sellest ammu unistanud, siis võid Türgis oma unistuse ellu viia. Mis peaasi - kauple hind alla - kui pakutakse 400 euro eest, siis kohe löö hind 200-le ja ära sellest eriti tagane. Ole kangekaelne. Lõpuks jookseb sulle kaupmees järgi ja ütleb, et ainult sinu jaoks teeb ta extra hinna ja siis võta pakkumine vastu. Nahktooted on neil kvaliteetsed. Aga pead hoolega otsima, sest nad on orienteerunud slaavi maitsele ja meelepärast toodet on raske üles leida. Söögist joogist ka mõni sõna. Meie nälga ei jäänud, vastupidi, mina võtsin kaalus juurde. Sõin palju rohelist ja värsket, mida oli nii hommikul, lõunal kui ka õhtusöögil erinevalt serveerituna üllatuslikult palju. Iga päev olid menüüs eelmisest päevast järelejäänud road, mis olid oskuslikult transformeeritud uuteks ahvatlevateks ühepajatoitudeks, vormiroogadeks ja hautisteks. Lisaks grilliti igal õhtul ka kala, kana või hakk-kotletikesi. Mõnel õhtul töötas baaris George Clooney täielik kloon, kes serveeris silmipimestavalt kauni naeratuse saatel kõiki jooke, mida hing ihaldas. Ka teised baarmanid olid kenad, kuid George oli vähemalt aus - kui küsisin Cuba Libret (see on siis Vabaduse saarel leiutatud kokteil, mis koosneb rummist ja CocaColast + ohtralt jääd), siis ta ütles, et rummi saab ainult raha eest, sest see on importjook ja ei kuulu paketi hinna sisse. Ajasin silmad suureks ja ütlesin, et teised baarmanid on mulle sellist vahvat kokteili seganud ilma lisatasuta. Ja mis selgus - ühes pudelis oli tegelikul peidus 3 erinevat jooki! Kui küsisid brändit, valati sulle sellest brändit, kui tahtsid viskit, moondus brändipudelis olev jook võluväel viskiks. Ja kui oli isu rummi nautida, siis said samast pudelist rummi. Oi, mulle meeldivad türklased - Eesti baariomanikud, võtke õppust, kuidas lihtsate nippidega klientide erinevaid soove rahuldada! Olen kindel, et ka viin ja dzinn olid tegelikult üks ja see sama jook. Sest kui nüüd järele mõelda, siis oligi nii, et ühes pudelis oli läbipaistev vedelik ja teises selline kollakam vedelik. Ainult raki oli neil ehtne! Sellised pisiasjad lisavad puhkusele ainult vürtsi juurde ja ei mõjuta kuidagi minu suhtumist türgi inimestesse - kõik, kellega kohtusin ja suhtlesin, olid ülimalt sõbralikud ja heatahtlikud. Kindlasti on oluline, et kui ise oled avatud ja viisakas, siis saad ka ise sellise kohtlemise osaliseks. Ainuke, mille kallal võiks nuriseda, on reisibüroode tahtmine suruda lennukisse kolmandiku võrra rohkem reisijaid, kui lennukis tegelikult kohti ette nähtud on. Meie lennuki norm oli ca 150 kohta, aga ära mahutati üle 180 istme. Selline ahnus muudab istmete vahed nii kitsaks, et minusugusel (ja ilmselt paljudel keskmisest pikemat kasvu reisijatel) pikakoivalisel on lihtsalt kohutav piin istuda. Jalad ei mahu kuidagi ära ja küll siis saab ennast väänata ja keerata, et kuidagigi see lend üle elada. Maandumisel muidugi unustad kõik ebameeldivused ja oled õnnelik, et jõudsid elusalt ja tervelt (mina küll olen tõsises külmetushaiguses) koju tagasi. Ja mis eriti tähelepanuväärne - äraoldud nädala jooksul õppis meie lapselapsuke roomama, ja seda ilma vanavanaemate targa juhendamiseta!

Head uudised kodustele

Tegelikult midagi head edastada ei ole - ilm on täiesti ära pööranud. Juba terve ööpäev on siin selline tormituul möllanud, mida minuvanused ei mäleta pärast eelmise sajandi augustitormi. Tuule kiirus on vähemalt 40 m/sekundis, kõik, mis ei ole kruvidega kinni keeratud, lendab siin vabalt ringi. Meie rannakese pontoonsild on tükkidena hulpimas Vahemeres, sama teed on läinud ka mõned madratsid ja lohakate puhkajate raamatud, bikiinid ja plätud. See on kirjeldamatu, mis siin toimub. Ka kohalikud on ähmis ja kui küsida nende käest, mis toimub, siis näitavad nad tähenduslikult nimetissõrmega taevasse ja ütlevad, et kõik on Allahi kätes. Eks me peame seda uskuma, mis meil üle jääb. Ühesõnaga - minu sõnum kõigile, kes kiruvad Eesti ilma - olge rahul sellega, mis teil on, sest mujal on ikka palju, palju hullem! Muide, tänu kehvale ilmale sain täna nautida telekast sellist põnevat Venemaa telekanalit nagu Pervõi Moskovskii kanal. Ja täna oli erisaade Pribaltika kohta. Oi, see oli nii nostalgiline ja emotsionaalne saade. Ma ei salga, et iga kord, kui satun välismaale, vaatan huviga Vene TV kanaleid. Need on vapustavalt head saated, mis sealt tulevad. Tahtmatult kipun neid võrdlema meie kohalike kanalitega ja iga kord pean tõdema, et professionaalsuselt ületavad vene kanalid meie omi mitmekordselt. Saatejuhid on tõesti tasemel, kuskilt ei paista läbi diletantlikkust ja juhmakust, keegi ei tee kordagi ekraanil mää ega möö, ei nämmuta, ei korruta sõnu. Kõik käib ladusalt ja nauditavalt, ei pea kordagi piinlikkust tundma. Tahes tahtmata meenuvad ETV 70-80-ndate saadete tase, mäletate Karemäed, Panti, Eesmaad? Tädi Ruthist rääkimata. Ja Alice Talvik! No jah, rohi oli siis ka rohelisem jne. Aga see tänane nostalgiasaade Pribaltikumist oli ikka viimase peal!! Nii plju häid sõnu kuulda Vene TV-st meie - eestlaste, lätlaste ja leedukate kohta oli väga südantsoojendav. Esimene küsimus, mis publikule esitati, oli selline: Öelge, kuhu välisriiki sai minna nõukogude ajal ilma viisata ja välispassita? Õige vastus: Pribaltika! Ja tõepoolest, kõik stuudiokülalised tunnistasid, et see kant oli midagi väga erilist. Iga korraliku nõukogude inimese unistus oli sattuda kord elus Baltikumi. Mehed unistasid blondidest tüdrukutest ja naised unistasid PIKKADEST meestest. Meenutati seda, kui puhas oli linn, keegi ei sülitanud tänavale ja järjekorras seistes kunagi ei trügitud! Oi, seda oli magus kuulata! Ja mida siit siis alati kingituseks kaasa viidi? Loomulikult Riia Balsamit ja Vana Tallinnat, viinereid ja sinki, sprotte ja merevaiku. Kummastav oli kuulda, et meie 3 väikest riigikest koondnimetusega Pribaltika peetigi päriselt ka välismaaks. Ja tänases saates tunnistas üks osaleja, et tegelikult me ju teadsime, et need riigid on okupeeritud, ja just sellepärast oligi alati tunne, et lähed välismaale, mitte Venemaale. No vot, selline õppetund siis mulle tänu tormile siin Kemeris. Eks me ikka teadsime seda ise ka, et me oleme nagu välismaa, aga tore, et seda nüüd ka avalikult tunnistatud on. Ma ei jäta rõhutamata, et venelaste suhtumine meisse, pribaltikumi elanikesse, oli ülisoe! See teeb ainult rõõmu! Rääkigu poliitikud mis tahes. P.S. Kõik, kes te ootate vapustavaid pilte imeilusast puhkusest - kannatage veel! Pildid on olemas, aga juhe jäi koju!

Elu-olu

Tahaks ju öelda, et aeg oleks justkui peatunud, aga paraku läheb ta ülihelikiirusel kuhugi, kust ta enam kunagi tagasi ei tule. Nii on ka meie aeg siin poolenisti juba otsa saanud. Aga eks oleme ka toimetanud siin tõsiselt ja mitmed ettevõtmised on ka korda läinud. Näiteks oleme kaks korda turul käinud. Esmaspäeval oli turg meie hotellist paremat kätt ja teisipäeval vasakut kätt. Esmaspäevane turg oli rohkem selline toiduturg - puu- ja juurviljad, maitseained, pähklid, kuulus türgi õunatee jms. Tegime seal mõned ostud ka, aga et ilm oli põrgukuum, siis tõmbas meid vägisi hotelli poole tagasi, et saaksime kiiresti oma dehüdreerunud keresid külma õllega toibutada. Turul kauplemiseks kõlbasid nii kohalikud lirad, dollarid kui ka eurod. Kuskilt oli meelde jäänud et 4 lirat võrdub 1 euroga. Aga eks igal kaupmehel on oma kurss ja mida rohkem me kauplesime, seda viletsamaks kurss läks. Lõpuks, kui olime taksoga ennast hotelli lasknud viia, küsis taksojuht 8 lirat. Pakkusime 2 eurot ja saime kurja pilgu osaliseks - taksojuhi kurss oli 1/2-le ja meil tuli loovutada 4 eurot. Polnud hullu. Igatahes minu soovitus kõigile shopahoolikutele - vahetage kohapeal oma eurod liradeks ja te ei saa tünga. Ja ostlemisvõimalused on ju Türgis teadupärast väga soodsad, pealegi annab hindades kõvasti kaubelda - 45 eurone asi muutub pärast tingimist nagu naksti 20 euroseks. Nii et olge hoolsad tingima! Eile tabas meid õhtul kohutav äikesevihm - see ei jäänud millegi poolest alla augustikuisele Eestimaa kuulsale äikesehoole. Õnneks jõudsime ikka ära näha siinse hotelli poolt korraldatud türgi õhtu, mis koosnes kahest kõhutantsu numbrist ja kogu hotelli teenindava meespersonali poolt esitatava ringtantsu etteastest. Nii vähe on vaja vaeva näha, et tavalisel eurooplasel tekiks meeletult hea ettekujutus Türgi kultuurist. Aga mis seal salata - enamuse siinviibijatest moodustavad vanemaealised puhkajad, kellele olulisem igasugusest ajaloost ja kultuurist on soe päike ja merevesi koos hõrgutavate toitudega ja karastava õllega. Kes tahab kultuuri tarbida, võtku ette reis Istanbuli või Ankarasse. Tänaseks broneerisime endale reisi jahil. st laevareisi. Turismibüroo Ginza tours pakkus kaks korda odavamat reisi kui meie enda reisibüroo, nii otsustasime siis võtta selle odavama reisi. Oleks küll viimane aeg meiesugustel ükskord ometi selgeks saada tõsiasi, et ega odava raha eest head asja ei saa. Nii oli ka meie laevasõiduga. Tutvustavas bukletis oli kirjas, et külastame 3 erinevat saarekest, saame pikutada liivarannal ja kõige lõpuks näha ka ajaloolisi piraadikoopaid ja Olümpose mäge (ma ei teadnudki, et see asub Türgis). Okei, leidsime laeva lael mõnusad kohad pikutamiseks ja tuur algas. Täna juhtus olema üsna pilvine ja tuuline ilm, saime kõvasti kõikuda ja nii mõnigi oli näost lubivalge. Ühtegi lubatud atraktsioonist me muidugi ei näinud. Üks kord lubati meid ühele kaljusele maanukile randuda, kus ei olnud absoluutselt mitte midagi teha, ja teinekord enne sadamasse tagasijõudmist võis laevalt vette ujuma minna. Mitte kordagi ei kuulnud, kuhu me üldse teel oleme ja mida põnevat võiks vaadata. Samal ajal möödus meist üks teine laev, kus käis selline möll ja pidu, et hoia ja keela! Ilmselgelt oli see korrraliku turismifirma (ja kindlasti kallima) poolt korraldatud. Ja kindlasti rääkis nende giid ka palju huvitavat reisi vältel. Meie giid piirdus ainult sellise olulise info edastamisega, et para kuushat! st et on aeg sööma hakata. Tagasiteel kodusadamasse leidis Vello endale meie lähedusest tänuliku vestluskaaslase, kes juhtumisi oli üks kesk-Eesti mees ja kes oli samasugune ajaloohuviline kui Vellogi. Nende omavaheline keskustelu militaarsetel teemadel oli nii huvitav, et juba pärast esimesi lauseid vajusin kergesse uinakusse ja leidsin, et Vello võiks oma lood lindistada ja neid võiks Vikerraadios õhtuti lastele unejutuna ette mängida - usun, et kõik Eestimaa lapsed uinuvad silmapilkselt ilma igasuguse nutujorinata. Kokkuvõttes minu hinnang sellisele merereisile - kaaluge tõsiselt, enne kui te selle ette võtate. Nägime küll Kemerit ja lähiümbrust mere pealt, kuid kaua sa ikka viitsid vaadata neid sadu hotelle, mis on ennast laiali laotanud mere kaldale ja mis ei erine üksteisest mitte millegi poolest. Ilusaid mägesid muidugi nägime, ja see oli ka kõik. Aga olgu peale, ega siis see ei ole kuidagi meie puhkamise nautimist seganud, jäänud on ju veel kaks imelist päikest ja soojust täis päeva ja neid me kavatsema nautida täiega!

2/3 on veel ees

Ikka peab alustama positiivsest - 2/3 puhkusest on veel ees, mis tähendab seda, et 1/3 on läinud nagu linnulennul. Eelmises postituses kirjutasin oma kohutavast pettumusest seoses lennu edasilükkumisega 5 tundi. Aga ma pole allaandja tüüp ja pärast viljakaid läbirääkimisi reisifirma esindajatega kauplesin välja nendepoolse garantii, et meie toad peavad olema merevaatega ja korralikud, mitte mingid standardtoad. Ja nii ka tõepoolest on - meid majutati väga toreda vaatega tubadesse, mida ei saa öelda meiega koos siin hotellis viibivatele sama lennuga saabunud reisijatele, kes siiamaani kauplevad endale uut tuba. Hotell on tõesti üsna tagasihoidliku moega, aga kõik toad on väljamüüdud ja pole kahtlust, et näiteks meie põhjanaabrite hulgas on see ülipopulaarne koht. Paraku on kuuldused sellest, et siin ei puhka meie suure idanaabri esindajaid, levinud kulutulena üle maa ja vähemalt kolmandik hotelli elanikest, kes arvasid, et nad saavad siin oma kaasmaalastest puhata, on rängalt petta saanud. Teenindus on siin väga hooliv ja põhjust millegi üle nuriseda pole üldse. Ilm on ka siiani kenasti vastu pidanud ja merivesi on just paras suplemiseks. Igakord, kui veest välja tulen, õhkan õnnelikult, et küll on hea, et siin ei ole liivane rand. Teadagi, kui tüütu on seda liiva pärast igalt poolt välja kloppida. Eile õhtul oli elav muusika, esinesid Phil Collins, Tom Jones, Whitny Huston, Tina Turner, Ivo Linna ja Heli Lääts. Lood olid nii head, et meie laudkond otsustas tantsu lahti lüüa. Pärast meid ärkasid teisedki pensionärid nagu tardumusest üles ja läks kepsutamiseks. Täna toimub sarnane elava muusika õhtu naaberhotellis ja kogu jämm kostab siia kenasti ära, nii et põhjust igavlemiseks ei ole. Mis seal salata, meie mehed on siin ka agaralt uusi tutvusi loonud, nii üksikute Eesti piigadega kui ka hallipäiste Saksa pensionäridega, Vello isegi sõbrunes ühe endise vangiga, nii ta vähemalt väidab. Nii et seltsielu käib hoogsalt ja kes hotelli elanikest vähegi viitsib kuulata, saab aimu Vello esivanemate kuulsusrikkast minevikust. Meil pole mitte millegagi hoobelda paraku, kuid seda huvitavam on kuulata Eesti II Maailmasõja aegsest lähiajaloost igasuguseid põnevaid seiku. Ilmasaidilt vaatasin, et homsest keerab ilm siin pilviseks ja vihmaseks, kui see peaks nii minema, siis kuulub homne päev hammamile ja muudele tubastele tegevustele. Põhiline, millega siin saab aega sisustada, on loomulikult söömine. Süüa saab söögi alla ja peale. Eile olid toidud väga maitsvad (esimene päev ikkagi!), täna oleme juba kuidagi kriitilisemaks muutunud. Ega inimene pole ju kunagi rahul. Aga seda peab küll ütlema, et siin janusse ega nälga ei sure. Ja igasugust köögivilja ja mõnusaid juustusid, oliive, ülimagusaid puuvilju ja viinamarju jagub tarbeni, õlu on hea ja ka muud joogid on täiesti tarvitamiskõlblikud. Seega - puhkus on hästi alanud ja jääb üle veel need 4 viimast päeva pingutada, et ikka lõpuni vastu pidada. Päikest teile!

Esimesed tagasilöögid

Kui sa oled midagi ilusat kaua aega oodanud, siis mõjub lennukompanii lennuplaani muudatus lausa löögina allapoole vööd. Nad lihtsalt röövivad sinult 5 tundi puhkusest ja sa oled täiesti võimetu protesteerima, sest lepingutingimused sätestavad, et sul pole mingit õigust viriseda, kui lennuaja muutus mahub 12 tunni sisse. Alles äsja (just täna hommikul hambaid pestes) ma teadvustasin endale, et mul on jäänud elada vähem aega kui ma elanud olen ja seda enam tundub iga raisatud minut ülihinnalisena. Ja nüüd on mu elust lihtsalt 5 tundi elamusi vähemaks katitud ilma minult arvamust küsimata. Selgituseks - just äsja potsatas mu e-postkasti reisifirma kiri, et sihtkohta saabumise lennuaega on edasi lükatud 5 tundi. Pärast papaga arupidamist saatsin reisifirmale järelepärimise, kas on ehk lootust ka tagasilendu edasi lükata. Näis, mis siis vastatakse. Ilmaennustus lubab igatahes sooja ja päikesepaistet alternatiiviks siinsele ootamatult jahenenud ilmale. Soojus ja päikesepaiste on see, mis on mulle kirjutatud lausa retseptiga välja! Ma ei ole loodud niiske, jaheda ja pimeda kliimavöötme elanikuks. Seda on isegi head tohtrid mulle öelnud ja kui sa arsti ka ei usu, siis keda veel? Ega ometi mitte poliitikuid? Riina andis nädalapäevad tagasi teada, et Vello teeb juba trenni. Hea eeskuju on alati innustav - alustasime ka maksa treeningutega! Eelmine kord Egiptuses olid mul ikka väga kehvad tulemused, jäin viimaseks. Seda häbi enam kogeda ei taha! Iga päev suurendame treeningu mahtusid. Medalikohale tahaks ikka jõuda - mingi eesmärk peab olema! Et pärast, kui koju saabume ja ajakirjanikud lennujaamas mikrofoni nina alla pistavad ja traditsioonilise küsimuse "Mis tunne on?" esitavad, vastamisega jänni ei jääks! Järgmine kirjutis ilmub ilmselt juba kohapeal! Olge onlainel!

Tere, Türgi!

Kuigi on alles 2. september, teen juba hoolikaid ettevalmistusi järjekordseks puhkusereisiks. Mis teha, iga on juba selline, et aina rohkem tahaks puhata ja mängida ning üha vähem töötada. Seekord oleme pärast põhjalikku eeltööd sihtkohaks valinud Kemeri kuurordi. 2009. aastal olime Bodrumis ja jäime väga rahule ning tõdesime, et Türgi on üks õige koht lühiajaliseks puhkuseks enne vastiku, pimeda, külma ja lumise hooaja saabumist. Ja tuleb ju tunnistada, et esimene lumi on viimastel aastatel saabunud juba oktoobris. Seega oktoobri algus on just õige aeg suvega lõpparve teha. Seekord oleme jälle neljakesi - suutsime Riina ja Vello pehmeks rääkida - ning reis ise algab 28. septembril otse Tallinnast. Pärast põhjalikku kaevamist reisibüroode pakkumistes õnnestus leida tagasihoidlik hotellike Kemeris, mis peaks ilmselt meie vajadusi rahuldama - Viking Nona Beach. Kokku on seal ca 90 tuba (söögi ja joogi pärast ei pea võitlema!), asukoht ühelt poolt otse mere ääres ja teiselt poolt otse südalinnas. Hotelli kasuks räägivad veel sellised argumendid, et seal ei toimu mitte mingisugust animatsiooni (kes ei tea, siis see tähendab, et keegi ei käi sulle pinda ja ei sunni sind tegma aeroobikat, kõhutantsu ega osalema missi valimistel ja sa ei pea laskama ennast ära tätoveerida) ja lastega pole seal midagi teha. Seega täielik paradiis meiesugustele vanuritele, kes soovivad lihtsalt rahus olla. Muidugi olen ma lugenud Tripadvisorist kohutavalt negatiivseid kommentaare, mille autoriteks on peamiselt britid. Põhiline häda, mille üle kurdetakse, on see, et seal ei pakuta tavalist briti sööki - no teate küll, see peekoni ja ubade värk, fish and chips ja loomulikult puuduvad menüüst hamburgerid!!! Ja kui sa ikka ei saa hommikul peekonit ja ube, siis on kogu päev rikutud ja lõpuks ka kogu puhkus. Siis tundub ka hotell väga vilets olema - toad väikesed, räpased, konditsioneer ei tööta ja personal on ebaviisakas. Mind loomulikult sellised arvustused rivist välja ei löö, sest ega kõike ei saa võtta tõe pähe. Olles nüüdseks lugenud erinevatest venekeelsetest portaalidest sadu arvustusi, olen kindel, et tehtud on õige valik. Peamine, mis kumab neist arvustustest, on õnnis ohkamine - slava bogu, tam netu russkih! Tundub, et vene inimene on ise ka tüdinenud oma lärmakatest rahvuskaaslastest ja soovib puhata kohas, kus nendega ei pea kokku puutuma. Ise pean tunnistama, et mind ei ole venelased kunagi häirinud - nõukogude aeg on mind väga tolerantseks muutnud. Veel lugesin venekeelsetest arvustustest, et toit on prosto ooootshen horoshoo ja et personal on üliviisakas ja abivalmis, kuigi vene keelest nad midagi aru ei saa, siiski leiavad kõik probleemid lahenduse. Enamuse hotelli elanikest moodustavad norrakad, rootslased ja teised eurooplased. Ja kõige lõpuks - hotelli asukoht on see, mis leiab kiidusõnu igas arvustuses - astud hotelli uksest välja ja oled otse linnas, kõik on käejala juures ja kui peaks nii juhtuma, et hotellis siiski ühel hetkel igav hakkab, siis astu ainult paar sammu ja sukeldu kohalikku ööellu! Kas see kõik tegelikult nii on, selgub juba vähem kui 25 päeva pärast! Oi kurja, kui Tripadvisoril siiski õigus on!

Egiptus 2013 - Viimased pingutused

Neljapäeva hommik oli imeline - taevs säras päike ja tõttasime linnutiivul lamamistoole broneerima - see käib lihtsalt, viskad oma rätiku kõige paremas kohas asuvale toolile kuskil kella 6-7 vahel hommikul ja siis magad toas edasi, sest ilm on sel kella ajal veel jäiselt külm. Ja nii teeb terve hotellitäis inimesi, sest ikka kipub nii olema, et kui sa alles 10-ks randa loivad, sa enam head positsiooni päikese ja tuule suhtes ei saavuta.

Kolmapäeva õhtuks olime nii läbikülmunud, et otsustasime sauna minna. Hotellis on bjuutisenter ja selle omanik Anna suutis meile maha müüa ilu- ja saunaprotseduurid, millest me innustunult ka osa saime seniks kuni plaksti elekter ära läks. Õnneks olime just oma massaazid Riinaga kätte saanud, enne seda veel türgi saunas puhtaks küüritud kahe kaunitari karmide käte vahel, nii et kogu meie vana ja kortsus nahk läks koos pesuveega Punasesse merre ja meie olime jälle noored ja siledad. Vool oli ära pea pooles hotellis ja alles hilisõhtul vajutas elektrimees kilbis mingit nuppu, mis voolu tagasi tõi. Hiljem selgus, et pool linna oli ilma elektrita olnud. Loodetavasti ei olnud see seotud rahutustega pealinnas.

Oma sünnipäeva tähistamiseks kutsus Riina meid Araabia restorani, kus me siis võisime Riina  kulul ennast lõhkemiseni täis pugida head ja paremat ja puändiks tõi hotelli peadirektor Mahmud isiklikult küünaldes särava tordi keset lauda ja õnnitles sünnipäevalast terve hotelli poolt. See oli nii ilus ja ülev hetk! Hiljem liitusid meiega ka Aimar ja Mann, kes on Riina ja Vello peretuttavad ja täiesti juhuslikult viibisid samal ajal Hurghadas kui meiegi, kuid hoopis teises hotellis. Igatahes oli tore õhtu - aitähh Riina!

Üks hea asi on veel siin hotellis - oma raha eest saad Doktor Fishi kalu sööta. Pistad jalad akvaariumisse ja pisikesed piraajad purevad su jalgu, õnneks küll ainult pealmise nahakihi surnud rakke. Tunne on esialgu selline, nagu saaksid särtsu - üks surra-murra käib su jalgade küljes, aga pärast pooletunnist söötmist on jalakesed nagu uued. 

Koristajapoisid keskenduvad koristamise asemel käterätikutest kujukeste meisterdamisele. See on neil tõesti käppas! Ja mida rohkem tippi jätad, seda ägedamaks kujud muutuvad:)

 

Neljapäev on veel selle poolest tähelepanuväärne päev, et ma õppisin snorgeldama. Oli küll alguses jube hirm vette minna maskiga, aga niipea, kui olin näo vee alla pannud, sain aru, et pole siin karta midagi. Hinga rahulikult läbi suu ja kõik laabub. Ma pole elu sees vee all silmi lahti hoidnud. Nüüd ma siis nägin, mis seal tegelikult toimub! Küll oli kalu! Ja kui puhas, selge vesi! Põhjas käis imepärane elu - mõned kalad puurisid ennast liiva sisse, teised aga vastupidi - tungisid põhjast välja. Tore oli, et Vello viitsis maski kaasa võtta - ta ise ei kasutanud seda, kuid õnneks saime meie Riivoga avastada imepärast veealust maailma!

Reedene ilm ei tõotanud midagi head, kuid siiski päeva teises pooles, enne kui päike looja läks, kadusid pilved taevast ja saime võtta viimast! Käisime ka ujumas ja snorgeldamas ja sellega võiks puhkusele kriipsu alla tõmmata. Oli sooja, oli külma, oli päikest, oli vihma - just nii, nagu tavaline kodumaine suvepuhkus välja näeb, mis seekord küll kujunes talvitumiseks Egiptimaal.

Aga kõige toredam selle puhkuse juures oli see, et õnneks alles viimasel öösel enne äralendu avastasin ma oma vannitoast tikutopsi suuruse prussaka, kelle Riivo julmalt mõrvas ja jättis laiba minu hirmutamiseks nurka vedelema.

P.S. Elasime SunRise Holiday 5* hotellis;)

P.S.P.S Pildid on jälle pikuti ja tagurpidi, aga neid ei suutnud isegi virtuaalmaailmas hästi orienteeruv tütar õigeks keerata, siin lihtsalt on mingi kala sees. Või prussakas. Sest see viimane pilt on jumala õigesti!

Egiptus 2013 - Elu-olu

Niipalju suutsime siiski ilma parandada, et enne lõunat (pühapäeval) saime täiesti vabalt päikest võtta, ja seda kuni kella 4-ni, siis kadus päike hotelli taha. Ilm jäi aga siiski ilusaks ja õhtupoole tegime tutvust Hurghada kesklinnaga. Autode tuututamine, kaubitsejate kutsuvad hõiked „luuki –luuki“ ja meeletu kaubaküllus tekitavad peapöörituse. Iga meetri pealt kutsutakse sind kaupa ostma, pidevalt pead vastama küsimusele „Otkuda võ?“ ja lõpuks teed juba ise tõrjuvaid käteviibutusi, nagu ajaksid sääski eemale. Samas – ei tohi olla kurja näoga, sest see solvab kohalikke ja sa pead aru andma, miks sa nii ebaviisakas oled. Nii et – lahke nägu ette ja otsevaat ning sirgjooneliselt hotelli tagasi.

Jätan esmaspäeva vahele, sest see algas vihmasajuga, mis lõppes siiski päiksepaistega. Teisipäeva hommik oli just see, mida olime juba nii kaua oodanud – päike säras taevas ja mitte ühtegi pilvetupsu polnud silmapiiril. Saime rahulikult päevitada ja mõned meist käisid isegi ujumas, väites, et vesi on soe. Milles mina kahtlen, sest jalgupidi vees olles tuli tunne, et kohe kohe kisuvad varbad külmast krampi.

Pealelõunal läksime Riinaga vanalinnas asuvale turule. Miks ma seda tegin, on mul tagantjärgi raske seletada, aga küllap vist ainult sellepärast, et hotellis ka poleks viitsinud väga olla. Kõik see, mida müüdi ka kesklinna tänavatel, on seal samuti saadaval, ainult suuremates kogustes. Oi, ja kaupmehed on veelgi agressiivsemad. Õnneks annab kaubelda ja see kunst on mul juba täitsa käppas. Tegin kolm mõttetut ostu ka, lihtsalt hasardist. See kuulub selliste reiside juurde, pealegi tuleb turismindust toetada. Uudistest näeme, et Egiptuses on jälle rahutud ajad saabunud, kuid siin piirkonnas on siiski väga rahulik ja miski ei viita rahutustele ega mässule. Kohalikud on väga sõbralikud ja hoolivad.

Üks põhitegevusi on meil siin söömine. Toidu valik on päris hea ja mina olen keskendunud rohkem igasugustele köögiviljadele, eriti tomatile, mis on kohalik ja maitsev. Seekord ei ole toidule küll midagi ette heita, meenub aasta tagune Sharm el Sheigis oldud aeg ning toiduvalik, mis oli müstiliselt rikkalik, kuid samas täiesti maitsetu ja igakord peale sööki tõdesime, et pagan küll, jälle ei olnud midagi söödavat. Ometigi oleme me teadupäraselt ju vähenõudlikud reisijad.

Õlu on päris hea, aga ega külma ilmaga sellel eriti iminekut ei ole. Paneme rohkem rõhku rummile ja vodkale, ning et tegu on kohalike jookidega koos kohutava kõrvalmaitsega, siis tembime neid pepsiga ja tomatimahlaga. Ja siis silmi kinni hoides saame nendest jookidest kuidagi jagu ka, neid ikka rohkem külmarohu pähe tarbides. Mis siin salata – Vello oli päris tõbine siia saabudes, tänasest on ka Riina hääletuks jäänud, minagi köhatan aegajalt, seega nagu Vello ütleb – neid jooke tuleb manustada preventatiivsel eesmärgil. Sest nagu sa armas blogi lugeja oled juba aru saanud, on ka tänane päev hukas – ilm on külm, tuuline ja pilvine. Mis siin muud teha, kui tegeleda ennetustööga!

Homme (neljapäeval) on Riina sünnipäev, ehk ilmub selle kauni päeva tähitamiseks ka päike taevasse!  

P.S. Pilt eelmise kirjutise juures on sellepärast jald ülespidi, et ta lihtsalt tuleb sellisena välja, kui ma vajutan nuppu "publish". See on selge vihje, et midagi veel hullemat on ees ootamas!

Egiptus 2013 - Talvitumine Egiptimaal

Siin ma nüüd siis olen - paks jope seljas, sokid jalas ja talvitun. Egiptuses. Meri on lausa hülgehall, taevas veel hallim ja pole lootustki, et kunagi veel päiksekiired suudavad läbi murda paksust pilvemassist.  Selline puhkuse algus on suurepärane, kuid mitte lootusetu.

Saabusime Hurghadasse 26. jaanuari hilisõhtul, meid on kaks paari - Riina on koos Velloga ja mina koos Riivoga. Elame kõrvuti tubades ja oleme saanud päris hea asukohaga toad - meil on nii aiavaade kui ka merevaade, samas meil ei ole otsest kontakti naabritega. 10 eurot passi vahel säästab sind probleemidest, mis on seotud tubade ümbervahetamisega. Nii nagu juhtus kolme Eesti noormehega, kes majutati ühte tuppa ja kes pidid jagama kolmekesi abieluvoodit.

Eile oli ilm selline, et Eestis olles ei oleks ka relva ähvardusel randa läinud. Siin küll keegi relvaga ei ähvardanud, aga kuna plääz on otse akna all, siis ei olnud valikut. Tuul puhus kiirusega vähemalt 30 m/sekundis, nii  et võttis lausa taaruma, kuid polnud hullu, siin on olemas spetsiaalsed tuulevarjud, mille taha varjuda. Päikegi näitas ennast paar korda. Teenindav personal on väga sõbralik, enamvähem 100 %-liselt jagavad nad ära, et me oleme Eestist, isegi mõned eestikeelsed käibefraasid on neil selged, nagu näiteks "siga kallis hind" ja "tere-tere, vana kere!" Väga kodune tunne. Üks noormees, kuuldes et oleme Eestist, noogutas kaastundlikult pead ja pomises omaette "Oh dear, they are from Alaska.."

Enne veel, kui me aru saime, et ilmaga on siin natuke nihu läinud, arutasime, et oleks viimane aeg muuta igatalvised suusareisid hoopis palmi all puhkamise reisideks. Kui mõelda, milline tüütus on toppida selga suusaülikond, jalga mitu kilo kaaluvad mäesuusasaapad, tassida turjal suuski, seista tõstuki järjekorras,  ja siis mäest alla lasta, et kogu protsessi korrata - käsi südamele - miski ei veena mind selles, et see tegvus on tunduvalt etem, kui torgata varba otsa plätud, panna selga bikiinid, ennast lihtsalt pikali visata ja soojendada oma vanu konte päikese käes, supelda soojas merevees ja nautida troopilisi kokteile. Siit ka minu üleskutse meie suusaseltskonnale - muutkem oma orientatsiooni!

Aga hetkel siis jääme ootama ilma paranemist - eks sellele peaks kaasa aitama ka mõningase koguse alkoholi manustamine, sest eks ütleb ju eesti vanasõnagi - "ei ole koledat ilm, on vähe viina!" Terviseks!