pühapäev, 10. oktoober 2021

Minu Mijas vol 3

Kuna puhkus oli seekord lühike, tuli viimastest päevadest võtta viimast, väisasin veel 3 korda erinevaid väljakuid, millest muljetavaldavaimad olid Cabopino Golf Course ja Alhaurin golf. Kuna praegu on Costa del Golfis (ehk Costa del Solis) just golfimängu kõrghooaeg, siis tänasin õnne, et olin oma tiiajad juba paar-kolm nädalat tagasi ette broneerinud, sest kohapeal poleks enam kuidagi mängulisti pääsenud. Cabopinos olid minu mängukaaslasteks väga kõvad enamvähem minuealised hispaania härrasmehed, kellega suhtlesime pesuehtsas kehakeeles, sest nemad ei rääkinud mitte sõnagi inglise keelt ja mina jälle ei ole väga hea hispaania keele kõneleja. Aga mängu lõppedes sain juba enamusest nende kommentaaridest aru, mis koosnesid sõnadest buen tiro de golf, muy bien señora ja gracias por un buen juego. Cabopino väljak asub rohkem Marbella pool, ja kuna tiiaeg oli varahommikul, tuli mul päris pimedas, kuskil 7 paiku startida, et õigel ajal platsile jõuda. Avalöögd lõime esimeste päiksekiirtega koos, kuid valgeks läks üllatavalt ruttu ja juba 10 minuti pärast oli valgust piisavalt, et ka palli näha. Ja nautida põnevaid radu, sest kohati olid need üsna ekstreemselt kas kõrgel mäe otsas või siis all sügavas orus. Igatahes väga äge on teha avalööki tii alalt, mis asub mitukümmend meetrit griinist kõrgemal. Umbes nagu Viru hotelli katuselt lööd sinna kuskile Estonia teatri juurde. Põnevust jätkus kuni 18. raja lõpuni. Võttis võhmale küll, aga õnneks olid golfiautod istumise all ja kõige rängemad tõusud ja laskumised sai nendega võetud. Alhaurini golfirada asub veidi kõrgemates mägedes kui meie Suur Munamägi, kuskil 360-370 meetri kõrgusel. Koos mänguga sain nautida ilusaid vaateid nii mägedele kui Vahemerele. Seltskonda sattusin koos jällegi enamvähem minuvanuste hollandlastega (muide, väga palju on mängijate hulgas just hollandlasi, britte ja sakslasi)), seekord keelebarjääri ei olnud ja mäng tuli kah enam-vähem välja, piinlikkust ei pidanud tundma. Mul tõesti vedas iga kord flaidikaaslastega, nad ei olnud mingid supermängijad, vaid enamvähem sellised rahulikud harrastajad, kes ei pahandanud ei minu peale, kui mul löök ebaõnnestus, ega olnud kurjad ka enda peale, kui ise puusse panid. Palju olulisem oli mängu nautimine heas seltskonnas. Pärast mängu läksime ka 19. rajale ja võtsime külmad õlled ja veidi söömist, hollandlased pidid juba paari tunni pärast lennukile minema, et koju tagasi pöörduda. Eks nad olidki kaua olnud juba, 3 nädalat. Klubi kohvikus oli rõõm näha, kui palju vanemaealisi mängureid oli siia kokku tulnud. Võin veel rahulikult järgmised 30 aastat kepiga palli taga ajada, see on spordiala, mis sobibki vanematele ja elukogenud inimestele. Ja see on ala, kus igas mängus saad jälle kellegi uue inimesega tuttavaks. Muidugi on 1 nädal väga lühike aeg koha peal olemiseks, sest ega ma peale golfiväljakute seal muud põnevat enam avastada ei jõudnud. Mõned korrad käisin lastega väljas õhtust söömas ja oligi kogu kultuuriprogramm. See eest pakkus mõnusat äraolemist meie villa, mis oli väga privaatne ja asus vaikses kohas, kus hetkel käib tegelikult üsna aktiivne kinnisvaraarendus, valgeid villasid kerkib nagu seeni pärast vihma. Kui sul on veel üle jäänud mõned sajad tuhanded eurod, mis sa II pensionisambast hiljuti välja võtsid, siis siia võid küll südamerahus investeerida ja oma pensionipõlve 77 erineva golfiväljaku läheduses mööda saata. Sest ega siin muud eriti teha pole, kui golfata, head sööki ja jooki nautida ja oma vanu konte päikese käes pleegitada. Siia ma tulen kindlasti tagasi, ja kõik, kes tahavad, võivad minuga kaasa tulla, sest ruumi siin on ja vein on odav. Mida veel vaja on? !Adios Amigos!
Ega mängu ajal aega pildistamiseks pole, tempot tuleb hoida, et kellelegi jalgu ei jääks. Kuna mina alustasin hästi vara hommikuti, siis enne mind palju flaite veel rajal ei olnud, nii et kõik laabus. Kui HCP on rohkem, kui 36 (naistel), siis väga oodatud sa siia pole, aga ega keegi dokumenti ei küsinud ka, bronnimisel tuli lihtsalt kinnitada linnukesega, et jah, mu HCP on 36. Sai selle nimel suve jooksul ikka mängitud ja harjutatud ka. Aitäh kõigile, kes mind abistanud on!

kolmapäev, 6. oktoober 2021

Minu Mijas vol 2

 Tänu internetile ongi elu üldse võimalik, eriti, kui tuled algaja golfarina välismaale mängima. Ja ma ei räägi sellest, et FACEBOOK otsad andis, vaid küsimus nr 1 on - kas võtta kaasa oma varustus (eeldab spetsiaalse golfivarustuskoti omamist ja eraldi hinnastamist lennupileti bronnimisel) või rentida koha pealt soodsa hinnaga A-klassi varustus, mis nädalaks ajaks (2-7 päeva) on kõigest 35 eurot ja väikese lisatasu eest tuuakse sulle kotitäis raudasid, hübriide ja puusid suisa koju kätte? Ja pärast muide viiakse ära ka. Minusugune hedonist ei lase sellist pakkumist 2 korda teha. Tellisin varustuse kohale 5. Oktoobriks kella 10-ks ja arvestades hispaanlaste meist erinevat ajataju sain varustuse täpselt kell 11.30 kätte. Hea, et ei olnud selleks päevaks ühtegi tii aega broneerinud, oleksin kõvasti hilinenud. Aga tänaseks oli aeg kirjas ja pääsu polnud, varavalges tuli teele asuda väljakule nimega Cerrado del Aguila.

Ühel pool olid mäed ja teisel pool meri, 
täitsa nagu Jõelähtmel

No nii, selle tii pealt tuli lüüa otse greenile paremat kätt,
et mitte vette lüüa. Õnnestus. Mitte vette lüüa :)

Valiku tegin muidugi hinna põhjal - green fee oli 2 x odavam kui minu koduklubis. Sattusin ühte flaiti toreda Soome vanapaariga, kes olid kindlasti väga head mängijad, sest nad on golfi harrastanud juba eelmisest sajandist, kuid täna polnud ilmselt nende parim päev, sest suutsin neid mõnel rajal isegi edestada. Üleüldse tuli täna mäng minu arust päris hästi välja, aga küllap sellele aitas kaasa kohutavalt hea ilm ja hea varustus. Rada oli raskuse poolest nii ja naa, kuid ei midagi hullu, sest arvasin, et minusugusel tekivad kindlasti mingid tõrked, kuid hoopis vastupidi, kõik sujus ja esialgsest kohmetusest sain juba esimesel rajal üle. Seega - julge hundi rind on rasvane ja mäng vääris küünlaid. Ehk et kes ei riski, see šampust ei joo! Mina riskisin ja õnneks olin varunud külmikusse pudeli kohalikku Cavat (hind oli masendavalt soodne, üleüldse on siin veinid imeodavad ja patt on neid mitte tarbida tavapärasest rohkem, ikkagi puhkus juu), mis peale mängu 100%-liselt ka ära kulus. Mul on veel mitmeks päevaks tehtud erinevatele väljakutele broneeringud (ja ei saa jätta mainimata, et green fee tasud on ikka odavamad, kui minu koduklubis Eestis) ja kavatsen täie tõsidusega kogu raha eest mängida. Pikk ja pime kaamose aeg on ees ootamas, olgu siis patareid hoolega täis laetud! 

Ahjaa, ma pole küll asjatundja, aga ühel hommikul kohtusin basseini ääres kummalise elukaga, kes mulle pinevalt silma vaatas, nagu tahtes teada anda, et noh, kas hüppame koos basseini? Ausalt, ma lõin põnnama ja põgenesin tuppa. 

Kas keegi teab - on see palvetaja ritsikas?
Pikkust oli tal ligi 10 cm. 
Mis muide puhkusesse puutub, siis kui te veel ei tea - ma olen nüüd päriselt ka puhkusel. Kuulun õnnelike pensionieelikute sihtgruppi ja ootan kannatamatusega oma esimest pensionipäeva, mis peagi saabub. Oi, tuleb äge pidu! Ilmselt kestab see kauem, kui tund aega, aga kindlasti mitte rohkem, kui 2 päeva, raha saab enne otsa. Kõik on kutsutud!

pühapäev, 3. oktoober 2021

Minu Mijas

 Ei läinud kolmveerandteist aastatki, kui jälle kohvri pakkisin ja puhkusele lendasin. Vahepealne aeg on tänu covidile nagu maha visatud, kuid õnneks hakkab vist elu normaliseeruma ja maailm avanema. Seekord otsustasime tütrega nädalakese veeta Andaluusias väikeses Mijase linnas või külas, täpsemalt ei oskagi veel määratleda, sest saabumisest on vaid mõni tund möödas ja õues on pime. Me pole seekord kahekesi, vaid meiega liitus seekord ka Johan, kes on edukalt läbinud väimehe kandidaadi kursused ja pretendeerib nüüd Innu abikaasa kohale. Tore ongi, üks meesterahvas kulub seltskonda alati ära.

Lennureis Tallinn-Malaga pidi kestma 4 tundi, tegelikult aga olime lennukis mingi 6 tundi, sest kui kõik reisijad olid ennast juba mõnusalt turvavöödega kinnitanud ja mootorid undasid täistuuridel, saabus ootamatult vaikus ja kõlarist teatas meeldiv naishääl, et tehniliste probleemide tõttu lend lükatakse edasi... teadmata ajaks. Minna polnud kuhugi, istusime ja ootasime. Kahjuks me seekord äriklassis ei reisinud, kuna piletite broneerimise ajal netis surfates ja pilte vaadates see ei erinenud visuaalselt millegi poolest ökonoomklassist ja lennu aeg ju ka nii lühike, hind seejuures megakallis. Aga võta näpust - sel ajal, kui lihtrahvas rahutult oma istmetel niheles, pakuti äriklassi kolmele reisijale mitusetu korda peeneid napse ja suupisteid. Lõpuks siiski suudeti lennuk lennukõlblikuks muuta ja 1 tund ja 20 minutit hiljem tõusime õhku. Lennuki kapten lubas, et ta ei tõuse kõrgemale kui 10 kilomeetrit ja ei sõida kiiremini kui 800 km tunnis ja jõuab kohale õigel ajal. Kõrguse ja kiiruse osas ma ei ole kindel, aga kohalejõudmise osas vedas ta meid ikka kõvasti alt, jõudsime täpselt 1 tund ja 20 minutit hiljem ettenähtud ajast kohale. Aga pole hullu, õnneks pakuti pardal võimalust kalli raha eest jooke ja sööke osta ja seda võimalust ei saanud ju käest lasta. Mis lendamine see ilma naudinguteta ikka on? Tellisin endale väikese valge veini, ühe pudelikese konjakit ja topsitäie kohvi. Pean tunnistama, et koroona viirus ei ole oma laastamistööd teinud  ainult inimeste hulgas. Ka pardateenindusele on see kuri viirus oma jälje jätnud. Kui enne taudi oli konjaki pudeli maht 4 cl ja veinipudeli maht 25cl, siis nüüd oli konjak surutud 3 cl suurusesse pudelikesesse ja veini kogus oli kõigest 18,7cl.  Kõige masendavam oli muidugi see, et hinnad olid vastupidi suisa kahekordistunud. Kogu see nali koos kohviga maksis 16,5 eurot. Konjaki Camus vsop 1 liitri hinnaks rehkendasin 200 eurot. Poes on see 3 x odavam. Aga mis siin nuriseda, mu vanal heal sõbral on selle kohta ütlus, et välismaal olles on ainult kaks esimest õlut kallid, edasi on kõik juba ükstapuha.

Kohvitops oli hiiglaslik võrreldes
 teiste joogianumatega

Et muretult oma villasse jõuda, rentisime auto, st Mercedese. See oli ikka nii udupeen mudel, et kui väimees selle rooli istus, siis tükk aega otsisime, kus asub käigukang, meil oli automaatkäigukastiga auto. No ei ole kangi, mida tõmmata või kasvõi vajutada. Lõpuks tuvastasime, et rooli küljes on mingi kang, sarnane suunatulede kangile. Ma täpsemalt ei teagi, kuidas see töötas, aga auto hakkas siiski ühel hetkel liikuma. Igatahes oli tagaistmel päris turvaline olla ja õnnelikult me oma villasse ka saabusime. Noored sukeldusid kohe basseini, mina pidasin targemaks villa  perenaise poolt meile tervituseks jäetud punaveini tarbima hakata, ikkagi pikk reis selja taga ja kõik ilus ees ootamas. Ilusa all ma mõtlen seda, et lihtsalt mõnuleda, nautida ilusat ilma ja kui aega üle jääb, siis ka mõned golfirajad läbi käia, võtsin piisavalt palle kaasa. On ju Costa del Sol väidetavalt golfarite paradiis ja just oktoobris hakkab golfi kõrghooaeg. Aga kõigepealt tuleb lihtsalt aklimatiseeruda ja julgust koguda, ega see pole algajale golfarile mingi lihtne asi, nõuab ikka suurt eneseületust, et minna võõras kohas mängima. Kuidas ja kas see mul õnnestub, saate lugeda järgmine kord. Seniks adiós!

Väidetavalt oli vesi soe. 
Homme päeval kontrollin üle

neljapäev, 31. detsember 2020

Minu Covid vol 5

 


Viimasest postitusest on möödas peaaegu 7 kuud. Lõpetasin selle tookord optimistlikus meeleolus, et ei tule seda teist lainet, see ei ole võimalik. Aga mis on täna tegelikkus? Sellist aastavahetust, et istun vaikselt oma kodus ilma sõpradeta, ei ole minu elus viimase 2 sajandi jooksul juhtunud. Millised peod on omal ajal maha peetud! Tantsitud öö otsa, joodud ohjeldamatult vahuveini ja imetletud ilutulestikku. Kallistatud üksteist ja soovitud kõige paremaid soove. Unistatud uuest, veelgi paremast ja õnnelikumast aastast. Ja nii ongi alati läinud - uus aasta on olnud alati parem kui eelmine! Pole olnud kunagi põhjust nuriseda. Elu on kuradi hästi läinud. Ja kuhu me siis välja oleme jõudnud? Oleme surutud nelja seina vahele, lahutatud oma lähedastest ja sõpradest. Lootus, et meid aitab vaktsineerimine, asendub tasapisi ühiskonna valvekoerte haukumisega teemal, et miks see vaktsineerimine nii kaua aega võtab ja enne, kui kõik oma sutsaka kätte saavad, tuleb juba uus laine ja kõik algab otsast peale. Ja mis seal salata, kui kevadel olime kõik sõnakuulelikud ja suutsime viiruse leviku peatada, siis nüüd läheb asi vägisi käest ära. Sest ikka veel on uskmatuid, kes ei usu, et Covid19 on raske haigus, et tegelikult on tegemist vandenõuga ja maski kandmine on saatanast. Ja õigus võib olla nii koroona eitajatel kui ka tunnistajatel, tõde selgub kunagi hiljem. Mina kuulun nende hulka, kes pingutavad selle nimel, et see viirus ei leviks. Ei kohtu sõpradega, piirdun oma peresiseste kontaktidega, tööl kannan maski ja hoian distantsi. Ei usu vandenõudesse ega lapiku maa teooriasse. 

Ühesõnaga - kui sõpradega pidutseda ei saa, tuleb parim võtta kodusest konutamisest - katta laud heade ja paremate roogadega, avada parim punavein, mis Jõuluvana sulle seekord Koroonavanaga saatis, vaadata ETV pealt vanaaastaõhtuprogrammi (üllataval kombel olen nii mõnegi sketši peale mõnusalt naernud) ja hoolitseda selle eest, et südaöösel šampanjapudelilt pauguga kork eemaldada ja uus aasta suurte lootustega vastu võtta. Lootustega, et taastub vana elukorraldus, et  saaks jälle huuli värvida ja saaks reisida. Just sellest tunnen kõige suuremat puudust, et ei saa isegi mitte teha reisiplaane ja unistada soojal maal mõnulemisest. Või noh, unistada ju võib, aga seda valusam see on, kui pole lootust seda unistust lähiajal realiseerida. 

Me kõik loodame, et iga kord tuleb uus aasta parem kui eelmine, ju siis ei tasu ka seekord lootusi maha matta ja arvata, et tuleb hullem aasta. Ja minu isiklik soov on, et tele- ja raadiotegijad avastaksid uuel aastal uued meediamagnetid, jumala eest, nii siiber on Taukarist, Linnadest, Trad Attakcist ja kõigist teistest valvemeelelahutajatest, kes iga päev figureerivad Ringvaates, Anu hommikusaates, Prillitoosis ja Vikerraadios kella 16-18-neni. Palun uusi tegijaid, minuga võib ka ühendust võtta, olen täitsa uus ja mitte eriti tüütu. 

Head Uut Aastat, armasad sõbrad!

teisipäev, 2. juuni 2020

minu Covid vol 4

No nii - täna on siis see ajalooline päev, kus Covidi testide tulemus oli 0 positiivset. Nagu ma juba varem olen kirjutanud - eestlased on juba sellised imelikud inimesed, et tulevad igast olukorrast elusalt välja, ka Covidi haigus ei murra neid. Ja mis seal salata, selle nimel on ka kõvasti pingutatud- oleme kodus istunud, vältinud kontakte oma kallite lähedastega, kukutanud kokku oma majanduse, nõustunud olema koondatud ja sulgema oma ärid, jätnud ära pulmad ja matused, ristimispeod, juubelid, kursuse- ja suguvõsa kokkutulekud, tuhanded kontserdid, teatrietendused ja kinokülastused, peatanud plaanilised arsti vastuvõtud, olnud kodukontorites, olles samal ajal  teinud tööd oma tööandjale ja salaja samaaegselt  olnud õpetajad oma lastele - kõik selle nimel, et vältida kriisi a la Itaalia ja Hispaania, muudest massnakatumisega hõivatud riikidest rääkimata. Kurb, väga kurb on see tänane seis, samas lootustandev, et lõpuks naaseme tagasi normaalse elu juurde. Me tõesti oleme hullusti pingutanud! Me väärime lausa aukirja!
Laupäeval oli mu pojapojal lasteaia lõpupidu. Tegelikult oli see ju distantspidu - lapsed olid kokku kutsutud kellaajade kaupa ja mingit ühisüritust ei toimunud. Kui nüüd väga aus olla, siis mina isiklikult, kes ma olin praktiliselt 2. elukuust saadik olnud lastesõime ja lasteaia kasvandik, ei suuda küll meenutada oma lasteaia lõpupidu, sestap ma loodan, et ka minu lapselaps ei meenuta palju aastaid hiljem seda kurvavõitu päeva, kui ta ei saanud olla viimast päeva koos oma rühmakaaslastega. Seda enam ma loodan, et 1. septembril saavad kõik lapsed minna kooli nii, et kellelgi ei ole enam meeles  mingitki mälestust sellest koroona viirusest.
Kas tuleb teine laine? Mina ei usu. Inimesed on nii hoolikad ja kahtlustavad üksteise suhtes. Kätt ei suruta, õlale ei patsutata ja kallistamine on out. Keegi enam kellelegi näkku ei köhi ja kätepesemine on normaalne nähtus. On tõendatud, et koroona viirus ei levi pindade kaudu, seega igasugune ülidesinfitseerimine on asjatu tegevus - viirus nakkub inimeselt inimesele. Jah, tõsi on, et kui keegi viirusekandja on aevastanud otse mingile pinnale ja sa kohe katsud seda ja siis oma sõrmed suhu või silma pistad- siis on mingi risk, et sa nakatud. Aga ütle mulle üks põhjus, miks sa pead avalikus kohas oma sõrmi lakkuma või neid silma toppima, enne kui sa ei ole käsi pesnud või teinud käte antiseptikat? Täna on käte antiseptikaks  igal pool võimalus - kasuta seda!
Kokkuvõtteks - lepime sellega, et see viirus on osakene meie elust, kuid ärme lepi sellega, et tänu temale meie majandus variseb kokku. Hirmul on suured silmad - see vanasõna võtab kokku meie elu alates 12. märtsist, kui kuulutati välja eriolukord. Tänu sellele ei tekkinud meil siin tegelikult pandeemiat, vaid kerge viirusepuhang, mida suudeti kontrolli all hoida, kuid mille majanduslik kahju on alles väljaselgitamisel. Annaks jumal, et me sellest suudaksime välja tulla nii, et me ellu jääme. Kui meid ei võtnud viirus, siis loodetavasti ei võta meid ka uus masu. 

teisipäev, 21. aprill 2020

Minu Covid-19, vol 3

Igasugustest koroonateemalistest uudistest on selline siiber, et süda läheb pahaks. Juba mitu päeva ei ole ma klikkinud worldometers.info lehele, mida muidu regulaarselt igal hommikul tšekkisin, et olla viiruse leviku arengutega kursis. Aga see  tõusva kõverjoone vaatamine väsitab ja masendab. On viimane aeg selliste uudiste tarbimine lõpetada ja pigem muheleda kõikide nende pilapiltide peale, mis on viimasel ajal sotsiaalmeedias levinud. Maailm ei ole kadunud, kui inimesed suudavad enda üle naerda. Allpool ainult mõned vahvad pildid. Aga neid on ikka väga palju ja teiseks vaimustun iga kord, kui keegi postitab mõne nutika nipi, kuidas tänases maailmas oma eluga nii hakkama saada, et ei oleks põhjust viriseda vaid hoopiski nautida seda aega, kui saad kodus olla koos oma perega. Ma juba kujutan ette, kuidas varsti toodetakse Hollywoodis uus kassahitt sellest, kuidas inimkond suutis seljatada Covid-19 pandeemia, peaosades Meryl Streep ja Tom Hanks, kes on minu lemmiknäitlejad. Ja küllap seal filmis selgub ka tõde, et tegelikult ei olnudki viiruse levikus süüdi süütud nahkhiired, vaid hoopis pahatahtlikud pahalased, kuid pole mõtet kogu filmi sisu ette ära rääkida. Minge ise kinno (uskumatu - kas tõesti inimesed veel kunagi istuvad kinos või teatris külg külje kõrval nagu kilud karbis?) ja vaadake, kuidas need asjad tegelikult olid. Üks mis kindel - maailm ei ole enam kunagi selline, nagu see oli veel 2 kuud tagasi. Kuid kindlasti ei muutu elu ka hullemaks, vaid vastupidi - me astume suure sammu edasi uude, paremasse tulevikku. Mina küll usun nii, et praegune aeg käivitab inimestes suure  innovatsiooni puhangu ja lühikese ajaga leiutatakse täiesti enneolematuid vidinaid ja e-lahendusi selleks, et mitte kunagi enam naaseda tüütule kontoritööle. Hulk ministeeriume ja riigiasutusi kolib internetti ja kaovad ametnikud, kes tegelevad kodanike avaldustega. Juba täna on leitud uued lahendused meelelahutustööstuses, kus publik naudib kontserte ja etendusi kodunt lahkumata, artistid õpivad esinema virtuaalselt, ilma elava publikuta ja varsti on see täitsa normaalne nähtus, mitte eriolukorrast tingitud ajutine olukord. Kaubandus kolib nagunii internetti, suured kaubanduskeskused muutuvad heal juhul kasvuhooneteks  ja tekivad eksklusiivsed kallid poed, kuhu võib päriselt kohale minna ja näpuga kaupa katsuda ja ninaga nuusutada. Väga võimalik, et tänavatele tulevad piimaautod ja piimamees poetab su korteri ukse taha piimapudelid ja igale tänavanurgale tekivad väikesed pagaritöökojad, kust sa saad hommikul osta kohvi kõrvale värske lõhnava saiakese. Pole ju enam kiiret tööle tõtata, kui võid oma kodukontoris päeva alustada endale sobival ajal. Olla ise enda peremees (või perenaine). Ka kooliharidus kolib e-õppele ja koolis käivad lapsed 2-3 korda nädalas, lihtsalt selle pärast,  et mitte oma kodusolemisega vanemtele närvidele käia. Ja arstiabi saab ju ka e-teenusena tarbida - vastuvõtt toimub skaibi teel - arst näeb sind, saad kõik oma mured ära kurta, arst määrab sulle vajalikud uuringud, teed need nö diagnostikakliinikus  ära ja arst panebki sulle virtuaalselt  diagnoosi ning kirjutab välja  ravimid, mida saad kodunt lahkumata e-apteegist osta. Pole vaja tulla arsti juurde, istuda kabineti ukse taga ja teiste haigetega viiruseid vahetada. Ei noh, selline elu tundub ju täitsa kena, kas pole?
Selllise vajaliku oskuse omandamiseks ma kardan
ei piisa karantiinis oldud ajast. Peaks ikka vähemat 6
nädalat õppima. 

Huvitav, kui kallis veel puhas korduvkasutatud mask oleks olnud? 

Ka pühadejänkud peavad valitsuse soovitusest
"Kanna maski" ilusti kinni.


See oli aktuaalne siis, kui viiruse levik oli
alles oma algusjärgus

Noh, tõehetk eksole?

Sellised vanaemad elavad igasugused viirushaigused üle.
Tänu rohkele veini tarbimisele muidugi.







IKEA mööbel igaks elujuhtumiks

kolmapäev, 8. aprill 2020

Minu Covid-19 vol 2

Vähem kui nädalaga on registreeritud nakatunute arv juba üle poole miljoni võrra suurem ja surnute arv kahekordistunud. Väga hirmutav. Õnneks tundub, et Eestis on olukord veel kontrolli all ja nakatumine toimub  lauge graafiku järgi , mis omakorda viitab sellele, et eriolukord kestab kauem, kuid tagajärjed on leebemad. Leebemad inimeste tervise osas, kuid palju kahjulikumad majandusele. Riik lubab küll oma abikäe anda, aga kui kaovad ettevõtjad, siis kaob ka maksutulu ja kaovad ka toetused. Ei saa aru küll sellest otsusest, et haiguslehe hüvitis on  eriolukorras juba esimesest päevast alates 100%. See paneb eesliinil töötajad ikka väga raskesse olukorda, kui su kolleegid süüdimatult võtavad  internetipõhiselt haiguslehti, sest perearsti juurde ei pea minema, vaid võid telefoni teel kirjeldada oma olematuid haigussümptomeid ja sulle avatakse lõpmatult pikendatav haigusleht. Olen kindel, et vähemalt 50% uutest haiguslehtedest on võltsid ja inimesed lihtsalt kasutavad olukorda ära. Seda raskem on neil, kes oma tööd ausalt teevad ja pingutavad ka libahaigete eest. Näen seda kõike ja imetlen oma kolleege!
Kanna ikka maski, kui suhtled virtuaalselt
oma arstiga või sõpradega. Küsi maski hästivarustatud
apteekidest! Hinnad on soodsad - 70 senti tükk.
Ja eriti kummaline, mis toimub Haigekassa Facebooki lehel - kas tõesti Haigekassa töötajad arvavad, et koroona viirus levib wifi teel? Milleks on selline tobe pilt pandud informatsioonilise teadaande juurde? Pole ime, et inimesed ründavad apteeke ja nõuavad maske selleks, et suhelda virtuaalselt oma raviarstiga.
Olen nüüd pea 2 nädalat elanud linnas, Radisson Blue Sky hotellis, ja seda puhta tasuta. Nimelt pakkus hotell ise võimalust meditsiinitöötajatel eriolukorra tingimustes ööbida hotellis tasuta, et mitte viia oma kodustele nakkust (pole ju välistatud, et saad töö juures nakkuse) või lihtsalt olla töökohale võimalikult lähedal, kui peaks hakkama asju juhtuma. Ja asjad on need, kui peaks hüppeliselt tõusma haiglaravi vajavate patsientide arv, kus  võib tekkida olukord, et meil ei jätku voodikohti ja tuleb kiiresti tööd ümber korraldada. Minu hinnangul on meie haiglas kõik ettevalmistused tehtud, kuid valmis tuleb olla kõige halvemaks. Kui tahad elada rahus, valmistu sõjaks, on keegi tark kunagi öelnud. Ja sõda ongi ukse ees, rahuläbirääkijateks aga oleme me kõik ise, kui suudame kinni pidada kehtestatud piirangutest. Igatahes teeb südame soojaks, kui palju ettevõtteid on oma abikäe ulatanud haiglatöötajatele - meile tuuakse kommi, lilli, kohukesi, kringleid ja hulgaliselt häid soove, et me ikka vastu peaksime. See on nii uskumatu, mis toimub, aitäh!
See nädal tõi ka kurva uudise, et koroonaviiruse ohvriks on langenud esimene meditsiinitöötaja. Asjaolusid teadmata võin ainult spekuleerida oma kadunud ema, endise meditsiinitöötaja, arvamusega, kes alati, kui ta oli haige ja sundisin teda arsti poole pöörduma, rehmas käega ja vastas veendunult nagu polkovniku lesk: "Arstid ei tea midagi!" Ja ta tõesti vältis arsti juures käimist, ainult viimases hädas oli võimalik teda arsti juurde saata. Mul on selline tunne, et meditsiinitöötajad ongi viimased inimesed, kes arsti poole pöörduvad, kui nad haigeks jäävad, enamus ilmselt püüab ise hakkama saada oma teadmiste ja kogemuste baasil. Igatahes on see kurb olukord. Sa aitad kõiki teisi ja jätad iseennast abita. Kulla meditsiinitöötajad - ärge olge hoolimatud iseenda suhtes!
Teeb kadedaks, kui koduses kontoris töötegijad postitavad sotsiaalmeedias pilte mõnusatest kohvipausidest terrassil. Aga ega ka kodus töötajatel kerge pole, eriti kui pead veel lapsi ka koolitöös aitama. Kuid ajastu märk on see, et on leitud nii palju nutikaid lahendusi kodukontorite pidamisel, pärast koroona aega võib juhtuda see, et suured büroohooned jäävad tühjaks ja osa ameteid kaob sootuks. 
Aga et mitte nii kurbades toonides lõpetada, siis on ju ka häid uudiseid - ees on pikad pühad, kõik saavad tibake hinge tõmmata ja mune värvida. Ja võib ju ka virtuaalselt mune koksida  - tee skaibikõne oma lastele ja lastelastele ning toksi muna vastu arvutiekraani, eks siis on näha, kuhu enne praod sisse tulevad. Loodetavasti on munakoored  pehmemad :) Häid saabuvaid kevadpühi!