Lõpp hea, kõik hea!

Selline vaade avanes meie toa aknast. Kui pilti tegin, oli ilm veel täiesti tuulevaikne.  Puhkuse lõpp kujunes aga peaaegu lõputuks õuduseks. Maruline tuul, mis oma esimesi märke ilmutas juba kolmapäeval, paisus nii võimsaks, et viimased kaks ööpäeva oli tunne, nagu sooja lõunamaa asemel asuksime keset talvist siberi purgaad, mida ma ise muidugi kogenud ei ole, kuid nii mõneski filmis on kujutatud lõputuid lumevälju ja möirgavat tuisku. Oleks siin lumi maas olnud, oleks me ilmselt paksu lumekorra alla maetud olnud. Õnneks siiski suvesoojus ei kadunud kuhugi ja hotellitoas oli päris turvaline olla. Muidugi oli laupäeva hommikuks maru vaibunud ja ilm jälle imeilus - seega meie hommikune lend väljus õigeaegselt - ei mingit edasilükkumist! Minu soovitus kõigile, kel plaan soojale maale sõita - alla 10 päevast reisi ärge ette võtke, eriti oktoobri kuus, sest ilmad võivad siin tõesti heitlikud olla. Sama kogesime ka talvel Egiptuses olles. Pool ajast lihtsalt külmetasime.
Aga milleks nuriseda - lõppkokkuvõttes oli ju kõik hästi! Puhata saime nii hästi, et ei mäletagi, millal nii palju magada oleks saanud. Ja on ju hea puhkus just see, mille lõppedes saab tõdeda - olen puhkamisest väsinud!
Õnnestus ka mõned pildid teha ja panen nad siisa üles ka:

Selline vaade avanes meile merereisilt. Kogu rannikuala on täis hotelle. Minu järjekordne soovitus, kui sa ei tea, millist hotelli valida. Kui kavatsed koos väikeste lastega minna, siis vali suurem kompleks, kus on lastele olemas omad basseinid ja meelelahutus. Meie hotell oli väike ja siin lastel midagi teha ei olnud, ka mere ääres oli neile ruumi vähe ja rand oli kivine, nii et liivast siin koogikesi küpsetada ei saa.

Aga kui oled pensionieelik ja tahad lihtsalt rannas raamatut lugeda ja aegajalt supelda, ja sind ei häiri, et oled koos teiste puhkajatega nagu silgud pütis, siis sobib sulle just selline hotell, mis asub otse mere ääres - ei pea võtma ette pikka retke, vaid astud otse toast merre, nagu meie:

Kui hotellis on õhtuti ägedad showprogrammid (mis on tegelikult lihtsalt nagu kabareeõhtu koos hotelli missi ja misteri valimisega ja üldjuhul vene keeles) ja sa pole ka huvitatud ostlemisest, siis sobib sulle hotell, mis asub keskusest kilomeetreid eemal - oled seal nagu paradiisis ja ei teki mõtetki kuhugi põgeneda. Meie aga teadagi oleme Riinaga tuntud turufännid ja kauplejad, seega piisas meil hotellist ainult 50 meetrit vasakule jalutada, kui sattusime Pikale tänavale, mis oli ääristatud tuhandete poodidega koos meeletu kaubaküllusega. Kõrvuti uhkete firmapoodiga on kohalike oma Puma, Louis Vuittoni, Lacoste ja paljude teiste tuntud brändide poed. Vahe tõelise ja kohaliku firmapoe vahel on märgatav - originaalpoes ei ilmuta müüja su vastu mingit huvi, võltsinguga kaupleja aga poeb või nahast välja, et sa ostaksid 10 euro eest 3 pudelit "ehtsat" Paco Rabanne lõhnaõli või 2 Rolexi kella ühe hinnaga. Aga mida tõesti tasub osta - see on voodipesu ja ööpesu ja käterätikud ja bashmiinad. Need on ilusad, kvaliteetsed ja valik on rikkalik. Ja muidugi kuulus Türgi õunatee (mis on selline lahustuv pulber) ja granaatõunatee (meenutab hibiskuse teed). Kui sul veel pole nahkjopet või kasukat, aga sa oled sellest ammu unistanud, siis võid Türgis oma unistuse ellu viia. Mis peaasi - kauple hind alla - kui pakutakse 400 euro eest, siis kohe löö hind 200-le ja ära sellest eriti tagane. Ole kangekaelne. Lõpuks jookseb sulle kaupmees järgi ja ütleb, et ainult sinu jaoks teeb ta extra hinna ja siis võta pakkumine vastu. Nahktooted on neil kvaliteetsed. Aga pead hoolega otsima, sest nad on orienteerunud slaavi maitsele ja meelepärast toodet on raske üles leida. Söögist joogist ka mõni sõna. Meie nälga ei jäänud, vastupidi, mina võtsin kaalus juurde. Sõin palju rohelist ja värsket, mida oli nii hommikul, lõunal kui ka õhtusöögil erinevalt serveerituna üllatuslikult palju. Iga päev olid menüüs eelmisest päevast järelejäänud road, mis olid oskuslikult transformeeritud uuteks ahvatlevateks ühepajatoitudeks, vormiroogadeks ja hautisteks. Lisaks grilliti igal õhtul ka kala, kana või hakk-kotletikesi. Mõnel õhtul töötas baaris George Clooney täielik kloon, kes serveeris silmipimestavalt kauni naeratuse saatel kõiki jooke, mida hing ihaldas. Ka teised baarmanid olid kenad, kuid George oli vähemalt aus - kui küsisin Cuba Libret (see on siis Vabaduse saarel leiutatud kokteil, mis koosneb rummist ja CocaColast + ohtralt jääd), siis ta ütles, et rummi saab ainult raha eest, sest see on importjook ja ei kuulu paketi hinna sisse. Ajasin silmad suureks ja ütlesin, et teised baarmanid on mulle sellist vahvat kokteili seganud ilma lisatasuta. Ja mis selgus - ühes pudelis oli tegelikul peidus 3 erinevat jooki! Kui küsisid brändit, valati sulle sellest brändit, kui tahtsid viskit, moondus brändipudelis olev jook võluväel viskiks. Ja kui oli isu rummi nautida, siis said samast pudelist rummi. Oi, mulle meeldivad türklased - Eesti baariomanikud, võtke õppust, kuidas lihtsate nippidega klientide erinevaid soove rahuldada! Olen kindel, et ka viin ja dzinn olid tegelikult üks ja see sama jook. Sest kui nüüd järele mõelda, siis oligi nii, et ühes pudelis oli läbipaistev vedelik ja teises selline kollakam vedelik. Ainult raki oli neil ehtne! Sellised pisiasjad lisavad puhkusele ainult vürtsi juurde ja ei mõjuta kuidagi minu suhtumist türgi inimestesse - kõik, kellega kohtusin ja suhtlesin, olid ülimalt sõbralikud ja heatahtlikud. Kindlasti on oluline, et kui ise oled avatud ja viisakas, siis saad ka ise sellise kohtlemise osaliseks. Ainuke, mille kallal võiks nuriseda, on reisibüroode tahtmine suruda lennukisse kolmandiku võrra rohkem reisijaid, kui lennukis tegelikult kohti ette nähtud on. Meie lennuki norm oli ca 150 kohta, aga ära mahutati üle 180 istme. Selline ahnus muudab istmete vahed nii kitsaks, et minusugusel (ja ilmselt paljudel keskmisest pikemat kasvu reisijatel) pikakoivalisel on lihtsalt kohutav piin istuda. Jalad ei mahu kuidagi ära ja küll siis saab ennast väänata ja keerata, et kuidagigi see lend üle elada. Maandumisel muidugi unustad kõik ebameeldivused ja oled õnnelik, et jõudsid elusalt ja tervelt (mina küll olen tõsises külmetushaiguses) koju tagasi. Ja mis eriti tähelepanuväärne - äraoldud nädala jooksul õppis meie lapselapsuke roomama, ja seda ilma vanavanaemate targa juhendamiseta!