reede, 28. veebruar 2014

Pikad päevad




Täna on vist reede? Ajarvamine on päris sassi läinud, aga see polegi oluline, kui sul on puhkus Puuduvad igasugused kohustused, näiteks ei pea siin hommikuti make up'i tegema - keegi mind siin ei tunne ja ei ehmata ennast poolsurnuks, kui mind ilma tavapärase krohvikorrata näeb. Teiseks loobusin oma töömeilide lugemisest, sest sain just viimasel päeval enne puhkust koolitusel teada, et olen e-maili sōltlne. On täiesti olemas selline sôltuvas - näppida iga 5 minuti tagant oma nutitelefoni ja lugeda sissetulnud kirju. Niisiis sain hoopis kõrvalisi teid pidi teada, et pean jälle 3 aastat närveerima, nagu sellest vähe oleks, et viimase 3,7 aastat olen mures olnud ühe tüübi pärast, kes on pidevas lähetuses küll Gruusias, küll Kabulis ja varsti Kairos. Aga mis teha, see juba on kord emmede saatus... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Meie esimene missioon - toimetada Leenale ja Toomasele kätte juhiload - möödus väga edukalt! Sai seda yritust lausa pidulikult tähistatud vahuveini ja kohaliku rummiga ning meil oli väga lōbus. Enne veel aga läksime papaga sööma minu lemmiksuppi Tom Yami, see on yks imeline taipärane vyrtsikas ja toitev supp, no nii nagu Eestis pakutakse igas söögikohas seljankat, on Tom Yamil sin samasugune tähendus. Ilm oli kum - oli ikkagi sydapäev, ja supp oli ka kuum, pōlesime seest ja väljast, papal higi voolas, aga kōik see oli väärt seda pisikest raha, mis selle eest välja tuli käia. Samasse söögikohta istusid meie kõrvallauda 5 valget briti kodanikku ja hakkasid menyyd uurima. Ytlesin papale, et pane tähele, need tellivad kindla peale hamburgereid ja friikaid. Täpselt ni oligi. Ja need olid väga suured hamburgerid ja friikartulid. Kummaline, sa sõidad 10 000 km kaugusele, piinled 10 tundi lennukis ja siis tuled siia rämpstoitu sööma. Inimesed on imelikud.... eile kõmpisime ka ookeani äärde. Kaks kilomeetrit on paras käia meiesugustel paksukestel, et pōletada kaloreid. Rand on kena ja kui silmad kinni paned, on tunne et oled Musta mere äärses kuurordis. Vesi on küll imepuhas, lained suured ja vesi 29 kraadi soe. Ei saa salata, on mōnus olla. Täna on siis kolmas päev alanud ja sätime ennast jälle randa. töö tahab tegemist, ei ole siin aega viilida midagi!
aga elame me sellises majakeses

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar